PS. Kogu kujundus, taustast headerini, on minu tehtud, ainus mida ma ise ei teinud on fontid, mille ma olen alla laadinud. GIMP programm.
Ma astun uude aastakümnesse uue imidši ja kujundusega - hoolimata selle kujundusest ja praktilisusest pole Punaste Viilkatuste Häärberil siin enam kohta, ma olen sellest välja kasvanud.
Hüvasti Punaste Viilkatuste Häärber!
Teretulemast Ilmapuule.
Sa avad silmad mäletades vaid kukkumist. Sinu keha on kange ja pea unine, otsekui vatti täis, aga näkku paistev päike leevendab Su enesetunnet märgatavalt. Pöörad pead, tundes muru lõhna ja pehmet sammalt oma külje all. Sa lamad rohelisel aasal elust üleajavate metsade vahel sügava sinitaeva all. Puud, mis aasa piiravad, on kõrged ja iidsed, nende oksad üksteise ümber ja sisse kasvanud, otsekui nad embaksid üksteist. Kuuled linnulaulu, aga inimestest pole märkigi. Tõused, märgates kaugustes terendamas midagi ebatavalist - ka see on puu, puu nagu iga teinegi, aga see on kaugel ja see on tohutu, kasvades välja pehmest jalgealusest, kasvades Taevasse, vormides oma lehtedest pilvi, värvides enda varjuga Taeva siniseks!
Sul pole ühtegi teist teetähist, seega sead sammud puu poole, hoolimata kiusatusest jäädagi rohu sisse päikese kätte peesitama.
Aeg möödub Sinust, aga päike ei looju, linnud ei lakka laulmast, puu on täpselt sama kättesaamatu kui varem.
Järsku jõuad Sa majani. See on maakividest laotud õlgkatusega taluhoone, mille korstnast tõuseb hallikat suitsu. Kui lähened mööda sissesõiduteed kuuled haukumist ja näed kuidas maja tagant välja ilmunud lambakoer sulle vastu jookseb, ühes säravate silmade ning metsikult vänderdava sabaga nagu ammukadunud sugulast koju tervitades. Hallijuukseline naine avab aknaluugid ja pistab pea välja:
,,Ah, sina! Me ootasime sind, tule sisse, söök on varsti valmis!''
Siis mõistad järsku, et muidugi, sa oled ju väga väsinud.
Jätad koera ukse taha, soovimata, et loom sind enam rohkem pikali püüaks paisata.
Maja on seestpoolt täidetud isuäratavate toidulõhnadega, kuid muus osas näeb välja nagu üks väga puhas, korralik talumajapidamine ikka. Mööbel on käsitsi tehtud ja kaunistatud ruunikirjaga, paljad põrandad tolmuvabad, õhk lõhnav samas värske, nagu ka väljas.
Ning naine on järsku Sinu juures, aidates Sul üleriideid maha võtta. Tema ise kannab seljas kirivööga kokku tõmmatud linast kleiti ja pastlaid, nende ette tõmmatud põll. Noorest naisest õhkub õunte ja rohu lõhna ning tema välimus tekitab soojuse ja usalduse tunde. See heledanahkne põhjamaalane on selle talu omanik.
Sa vabandad ennast sedasi sissetungimise eest, ütled et oled eksinud ja küsid kas tohid jääda sia jalgu puhkama.
,,Aga muidugi, kulla inimene, kas ma mitte ei kutsunud sind juba sisse? Jää kui kauaks soovid,'' vastab naine: ,,Eksinud oleme me kõik, aga loodetavasti saad siin olles selgust kuidas tagasi õigele teele jõuda.''
Hoolimata oma olukorra veidrusest otsustad sa naise pakkumise vastu võtta. Küsid oma võõrustaja nime.
,,Hallaline Haldora-Clio, Ilmapuu valvur,'' vastab hallipäine neidis rõõmsalt, juhtides sind järgmisesse tuppa: ,,Kuid kutsuda võid mind lihtsalt Clioks.''
koobas.hobune.stream
