Must surnuaed (6)

Ühes linnas oli surnuaed ja selles surnuaias oli mahajäetud maja. Seal ei elanud keegi ning sellepärast olid levinud kuulujutud, et selles elavat Must Mees. Kõik kartsid teda. Surnuaias oli ka kaev. Sealt võeti vett, et lilli kasta. Kuid sellest kaevust olid ka jutud, et selles elavat Musta Mehe vend Valge Mees.
Ühel pimedal ja süngel novembrikuu õhtul jalutas surnuaias üks vana mees. Tema ei kartnud seda maja ja kaevu ning ei uskunud neid kuulujutte. Ta sisenes majja. Algul ei näinud ta kedagi, aga siis kuulis ta mingit kahisevat heli. Mees läks sinna poole, kust ta kuulis heli tulevat. Maas vedeles igasugust kila-kola. Järsku hakkas tema poole liikuma mingi tume kuju. Vana mees varjus ukse taha, kuid kuju märkas teda. Kuju ütles oma kähiseval häälel: „Tule siia! Miks sa siia tulid?” Mees vastas: „Kõik inimesed kogu linnas räägivad sellest majast ja kaevust kuulujutte, et nendes elavad Must Mees ja Valge Mees ning ma tahtsin vaatama tulla, mis siin siis on.” „Jah, mina olen Must Mees ja minu vend on Valge Mees. Me oleme selle maja vaimud.“ Vana mees hakkas kartma ning üritas minema joosta, kuid Must Mees haaras mehe käest kinni ja ütles: „Kui sa minu majja tulid, pead ka jääma! Vaata, seal on teised inimesed.“ Seal olid luud-kondid. Mees sai aru, et need olid inimeseluud. Nüüd ta hakkas tõeliselt kartma. „Ära nüüd minema mine! Jääd siia nädalaks ja siis vaatame, mis me sinuga teeme. Ma kutsun Valge Mehe ka appi“ ütles mees. Ta sidus vana mehe nööridega ukse külge kinni ning pani teibi suu peale. Must Mees väljus majast, et kutsuda oma venda. Mees nägi, kuidas vaim hüppas kaevu ning siis tuli välja koos mingi valge kujuga. Mees kahetses oma käiku Musta majja. Ta arvas, et nüüd on temaga kõik.
Must Mees jõudis tagasi majja ja muidugi koos Valge Mehega. Valge Mees oli valge nagu lumi, aga tema nägu oli must. Mustast näost vaatasid talle otsa läikivad punased silmad. Ta oli isegi veel õudsam, kui Must Mees. Kinni seotud mees hakkas karjuma: „Appiii! Tulge mulle keegi appi!!!“ Must Mees sisistas: „Karju nii palju kui tahad...Keegi ei tule! Nüüd oleme meie sinu hooldajad ehk mina ja minu vend Valge Mees. Kui sa selle nädala jooksul meid kuulad ja meie käske täidad, läheb sul veel hästi, aga kui ei, siis ootab sind karistus! Sama saatus, nagu on nende inimeste oma!“ Ta osutas kontidele. Vanal mehel käisid judinad üle selja. Ta otsustas sõna kuulata ja käske täita.
Möödus nädal, kuid mees ei suutnud käske täita. Need olid väga rasked. Mees palus küll armu, kuid see ei aidanud. Ta andis alla.
Valge mees viis ta ühte kambrisse, kus vanataat ei olnud veel käinud. Valge Mees jättis ta sinna nälgima, ning arvatakse, et ta on surnud.

Autori kommentaar »