Teema: Järjejutud / Noortejutud

Merka päevik, 6.osa (0)

Eelmises osas:

Mitte keegi ei hoolnud ju minust. Isegi mitte ema...

Tundsin, kuidas hingamine läks veits kergemaks, aga südames nagu hakkas valus. Arst oli ka seal, minu kõrval, aga mind ei huvitanud see. Lootsin, et kui püsti tõusen, siis läheb valu südamest ära. Aga ei. Ma võtsin hingamisaparaadi pealt ära, mis oli minust väga rumal. Totaalselt rumal. Kuidagi imelik tunne tuli. Nagu süda hakkas hästi kiirelt peksma ja hingata enam ei saand. Mu pea hakkas ringi käima. Hingamisaparaat kukkus käest maha. Kukkusin kuidagi imelikult voodi peale. Pilt kadus eest. Jalad voodil, pea üle voodi ääre alla rippumas, silmad pahupidi (seda rääkis mulle kunagi ammu arst, pärast kuulete sellest ka). Igatahes, siis arst pani mu kiiruga voodi peale tagasi ja pani häirenupu tööle. Teised doktorid jooksid kohale, ühel neist käes hingamisaparaat, teisel need elektrilöögiga asjandused, millega peaks süda tööle hakkama. Olukord oli päris kriitiline. Mulle tehti neid elektrilööke vist 2 korda, kolmandal korral hakkas süda tööle. Muidugi ei olnud sellest kellelgi midagi, sest keegi ei hoolind minust. Arstidel ka suva ju. No siis kui süda jälle töötas, pandi mulle hingamismask, tehti veel mingeid protseduure, arstid hingasid kergendatult. MInu pärast ma oleksingi võinud sinna jääda, surnuna, ilma arstideta. ÜKSI. Jalad voodil, pea üle äära alla rippumas.

Sest präägu, kui sellest möödas on 3 aastat, ei ole mu elu sugugi parem. Vähemalt minu arvates. Kirjutan muidugi edasi. Mul on kõik täpselt meeles (nüüd ma küll valetan. Mulle rääkis kõik arst ära. Ta on mulle väga lähedane praegu.).
Aga lugege ikka edasi, asi läheb veel huvitavaks.

Autori kommentaar »

Teavita ebasobivast sissekandest!