Ma tegin just geniaalse avastuse, et Lizziel on sama pk nimi mis Little Mix´i Perriel, kes paistab Zayniga käivat …

 

Anyway, on mul nüüd jälle veits aega kirjutada, nii et hoitke õhtul igaksjuhuks silmad lahti 🙂

“Hei…” kuulen ma kedagi oma selja taga ütlemas.

Ma keeran end hooga ümber. Mõni teine oleks kindla peale sillalt alla käinud, aga minu kassilikud liigutused on osavamad. Ma hüppan teisele poole silda ja ta haarab mu sülle ning keerutab mind.

“Hei…” ütlen ma vaikselt ja silitan sõrmega Zayni lõuga.

Ta surub oma huuled minu omadele ja suudleb mind, mulle tundub, et see ei lõppegi… ma ei tahagi seda.

“Calm down tiger,” naeran ma, kui see varsti juba mu hingamist blokeerib.
“Oh boy,” ütlen ma siis, kui see talle ainult indu juurde annab.
“Ei mõtlegi,” sosistab ta.

Ma tõstan oma pea kõrgemale, et ta lõpetaks, aga ta suudleb mu kaela.

“Kas ma pean su arust niimoodi oma reisist rääkima?” ütlen ma lõuna poole lendavaid luikesid silmitsedes.
“Miks mitte?” ütleb ta , kuid laseb mu lahti, enne veel mulle ühe musi andes.

Me vaatame mõne hetke naeratades üksteise silmadesse.

“Sa oled tagasi…” ütleb Zayn vaikselt nagu ei suudaks seda uskuda.
“3 nädalat Mexicos …oli see siis nii palju?” küsin ma narritavalt.
“Nagu aasta,” ohkab Zayn mu kätt silitades.
“Kullake,” ütlen ma vaikselt ja suudlen teda õrnalt.
“Ma tundsin sellest nii puudust,” sosistab Zayn õnnelikult naeratades.

Ma muigan ja lükkan ta käe oma pihale, et saaksime koju minna, oma koju.

…

Mõnesaja meetri pärast keerame me veidi eemale metsa ja jalutame kitsast niisket rohtu täis teed pidi, kuni jõuame tuttavasse Inglise cottage´i stiilis M-suuruses majja, milles ma tuhandeid kordi käinud olen.

“Su palee ootab sind, printsess!” ütleb Zayn graveeritud võtmega ust avades.
“Home sweet home!” hüüan ma rõõmsalt, astun oma ilusale verandale ja viskan oma kaabu täpselt nagisse. Zayn muigab ja plaksutab irooniliselt.

Ma näitan keelt ja vajun väsinult valgele diivanile, juba on jõudnud veidi pimedamaks minna, kuid viimane sädelev päikesekiir paistab täpselt meie verandale.

Zayn istub minu kõrvale diivanile, kui ma parasjagu oma raskete saabaste lukke avan.

“Mida?” küsin ma, kui ta mind juba terve see aeg vaadanud on.

Ta irvitab, aga ei ütle mitte midagi.

Ma kehitan õlgu, toetan end ohates diivanile ja sulen silmad.

Mõne aja pärast tunnen ma Zayni sõrmi oma lokkis juukseid paitamas.

Ma põimin oma sõrmed läbi tema omade, kusjuures, need on Mexicos päevitunud pruunimaks kui tema omad.

Ma naeratan ja veeretanen end talle sülle, meie käed jäävad kokku.

“Elizabeth,” ütleb Zayn vaikselt ja avab pärlisarnase nööbi mu pluusil.

—-

Ma ärkasin võpatades üles ja jäin kõrgel mu peakohal olevat puust lage vahtima.

Ma raputasin kulmu kortsutades pead.

“No mida ajukat unenägu,” pomisesin ma eesti keeles ja hakkasin vaikselt naerma, kui kuulsin kui imelikult see kõlas. Luca ärkas üles, haigutas ja puges sügavamale minu kaissu.

Ma sügasin teda kõrva tagant ja ta hakkas nurruma. Ma mõtlesin oma unenäost. Ma võtsin oma Zammy(a.k.a Samsungi kelle hüüdnime esimene täht tuli ühe teatud isiku järgi), et vaadata kella. 3.03, näitas ta. Ma soovisin oma traditsioonilised kolm soovi ära, nagu alati ja võtsin millegipärast google lahti, unesegane nagu ma olin.

Mu telefon libises voodi taha ja kui ma selle nurisedes sealt välja olin koukinud, seisis seal suurelt ja siniselt: “Tänane uskumus! Kui sa kedagi unes näed, siis ilmselgelt ta mõtleb su peale.”

“No hell küll, sa ei jäta ka midagi kahe silma vahele,” pomisesin ma ja tahtsin lehekülge kinni panna, kuid see ei läinud.
“Ise tead, ise lähed tühjaks,” ütlesin ma rahu märgiks käsi tõstes, viskasin ta millegi pärast tagasi voodi taha ja magasin edasi. Mkmm see ei läinud nii kergelt! Tegelikult ma passisin vähemalt kolmveerand tundi üleval, enne kui mul tuli pähe lambaid loendada ja ma lõpuks magama jäin.

…

Hommikul oli mul ülikerge üles tõusta. Tavaliselt läheb mul teadvusetusest toibumiseks pool päeva, kuid täna olin ma full of energy. Imelik, haigla mõjuski mulle nagu turgutaval või nii, imelik. Kusjuures me sõitsime kohe tagasi, kui ma välja olin saanud.
Ka lehekülg oli eiteamillal Zammyl eest ära haihtunud nagu seda seal kunagi poleks olnudki. Latte toimis kui Energy Juice, kuid siiski ei tormanud ma ringi ega tõmmelnud spasmides nagu mõned kutid, vaid mu energia kulus kõik mõtetele, mis koormasid mu pead nagu baroki-aegne soeng.

Väljast paistsin ma ilmselt olevat väsinud ja loid. Ma olin päev otsa mõtetes ega pannud koolis eriti midagi tähele, nii et kui Jane palus avada 48nda lehekülje avasin mina rõõmsalt 231se ja vahtisin tund aega tühja pilguga seda.

Ainuke asi, mida ma täna tähele panin on see, et Edwardi väide selle kohta, et Jaden alati uutele tüdrukutele külge ajab, ei pea paika. Blondike lonkis mul päeva otsa sabas nagu kutsikas, oodates eitea mida, kuigi kümnendasse tuli üks blond pruuniks päevitunud neiuke, kes talle ju ideaalselt peaks sobima! Kui ma talle seda mainisin, ütles ta lihtsalt muiates:
“Mängid raskelt kättesaadavat, jah?”
Ja kui ma lubasin talle molli anda või lasta seda teha peaaegu kahemeetrisel musklis Edwardil, jättis ta mind lõpuks rahule ja mulle tundus, et ma silmasin neid uue tüdoga pärast tunde põõsastes. Aga noh…90% tõenäosusega oli see lihtsalt mu soovist tulenenud viirastus. Pealegi, kes tegeleks põõsategevusega, kui maad katab 7-cm paksune lumekiht? Muidugi võib seda ju Jadenist uskuda ka.

Pärast tunde kutsusid Zayn ja Harry mind välja. Homme on Suur reede, nii et ei pea õppima, ega värkki, nii et ma nõustusin rõõmsalt. Kuidagi imelik oli ikkagi, kui Zayn minuga telefonis rääkis. Ta sai vist aru, et midagi on imelikku, sest ta küsis mitu korda, kas minuga on ikka kõik korras.

Kuna me pidime kohtuma Swan Lake´i keskuses kell pool viis, oli mul poolteist tundi aega, et riideid vahetada ja muud vajalikku teha. Vajalikku? Ainuke vajalik asi oli kassile söögi ette viskamine ja hamburgeri kastme plekiga, mille üks minust kahe pea jagu üle tüdruk mulle “kogemata” peale ajas, valge pluusi vahetamine valge öökulliga musta topi ja halli kardigani vastu.

Swan Lake´i kaubanduskeskuses olin ma varem ainult ühe korra käinud, kui Mon oma käekoti sinna oli jätnud ja ma ta oma roostes autoga sinna sõidutasin, kusjuures ta märkis ära, et kui ma endale aasta jooksul uut autot ei muretse, ei istu ta sinna enam kunagi.

Igatahes on see hoone tehtud väljast punakast klaasist, see näeb peaaegu välja nagu pilvelõhkuja, kõrgusest ei jää palju puudu. Huvitav on klaasi juures see, et väljast sisse ei näe põhimõtteliselt midagi peale inimeste häguste ja tumedate figuuride, kuid seest välja näeb peaaegu ideaalselt, nii et liftiga sõitjad saavad märkamatult 19ndale korrusele sõita, ilma et keegi neid jõllitaks.

“Tsau, Lizzie!” ütlesid poisid peaaegu korraga, kui ma neid Union Swani kohviku ees nägin.
“Tsau, Zarry!” ütlesin ma naeratades ja libistasin pilgu kähku maha, kui Zayn mulle otsa vaatas.

Nad kallistasid mind ja mind läbis väike külmavärin, kui Zayni sõrmed mu kukalt puudutasid.

“Oled sa kindel, et kõik on ok?” sosistas ta murelikult, nii et ainult mina seda kuulsin.
“Täiesti, kõik on korras,” naeratasin ma ja vaatasin oma kõlkuvat käekotti.
“Su põsed õhetavad,” ütles Zayn. “Nummi,” itsitas ta.
“Kõik on korras, ” ütlesin ma uuesti ja tõstsin pea.

“Oo Liz, sa oled nii armas,” ütles Harry pilkavalt. “Väike armunud tüdruk!”

Ma jäin talle emotsioonideta otsa vaatama. “Ma ei saa midagi parata, et ma lühike olen!”

Siis sain ma just aru, mida ma öelnud olin, kuid oli juba hilja.
“Armunud pole ma ka!” ütlesin ma.

Harry naeris ja plaksutas. “Lizzie and Zayny sit.ting in a tree! K-I…” hüüdis ta, kuid Zayn toppis talle oma kinda suhu, nii et kostus ainult: “Off-Ough-Ough-Ngh-Gh!”

Harry võttis kinda suust ära ja tahtis selle Zaynile anda.

“Hoia endale,” ütles Zayn. Ta pani käe mu õlale ja me jalutasime lifti poole. “Tuled ka või?” hüüdsin ma üle õla Harryle, kuid teda polnud enam. “Ta ütles, et ta teeb nüüdsest 10 000 sammu päevas,” ütles Zayn tõsiselt.

“Huh?”
“Ta ei kasuta lifti,” ütles ta.
“Aa,” ütlesin ma ja vajutasin lifti nupu alla.

Me astusime lifti.

“Sinna ülevale on mingi 10 miili ju,” pomisesin ma.
“50 meetrit,” täpsustas Zayn.
“Nevermind,” ohkasin ma.

Lift hakkas aeglaselt üles liikuma, kuid järsku kuuldus mingit mürinat, väike plõksatus ja lift jäi seisma.

“Juba kohal?” imestas Zayn. “Viie sekundiga?”
“Ei, see jäi kinni!” hüüdsin ma ja hakkasin otsima “paanikanuppu”, kuigi me mõlemad olime täiesti rahulikud. Paari sekundi pärast kostus terves liftis tuim naisehääl:” Vabandame, kuid tehniliste viperuste tõttu läheb komplikatsioonide parandamiseks ligikaudu 20 minutit…”

“Komplikatsioonide?” hüüdsin ma. “Mida veel?!”
No tore, viimane asi oleks veel see et ma Zayniga kahekesi kuskile pagana kabiini kinni jääksin.

“Rahune, kõik on korras,” naeris Zayn. “Mul pole midagi selle vastu, et sinuga siin 20 minutit veeta.”
“Tore on,” pomisesin ma. “Ma olen täiesti rahulik, tead!”

Ma vajusin seina äärde maha ja Zayn istus vastasseina äärde.

“Siin hapnikku on ikka või?” küsisin ma.
“Ma usun ikka,” ütles Zayn. “Vaevalt et nad meid 20neks minutiks siia surema jätaks.”
“Küllap on sul õigus,” ohkasin ma ja võtsin telefoni. “Pagan, levi ka ei ole,” ütlesin ma kui fb lahti ei tulnud.
“Muidugi mitte,” ütles Zayn ja koputas kivikõvale 20 cm paksusele punasele klaasile. Isegi välja ei näinud. Häguselt paistsid veidi tumedad lifti hoidvad trossid.
“Ülivinge,” ohkasin ma.
“No kuulge, külm siin küll pole!” ütles Zayn kui mingist augukesest kuskil seinas hakkas sooja õhku sisse voogama. Samas kuuldus ka romantilist muusikat.
“No mine ära!” naersin ma. “Mida asja, pange kinni, eksole!”
“Ei las ta olla,” ütles Zayn ja naeratas. “See on hea lugu, tantsime?”
“Ma ei oska tantsida,” ütlesin ma huult hammustades.
“Mina ka mitte, mis siis.”
“Siis on hästi et keegi meid ei näe,” muigasin ma.
“Oojaa,” ütles Zayn.

Ma võtsin oma kardigani ära, sest liftis paistis olevat vähemalt 30 kraadi sooja.

“Kena topp,” ütles Zayn.
“Jajaa, mida iganes,” ütlesin ma, köhatasin, tõusin püsti ja kohendasin toppi.

Zayn sättis ikka veel maas istudes oma käepaelu.

“Tantsime siis või?” küsisin ma muiet tagasi hoides ja köhatasin end tõsiseks.
“Jap, muidugi!” ütles Zayn, hüppas püsti, asetas ühe käe mu pihale ja põimis oma ühe käe sõrmed läbi minu omade. Ta tõstis mu vaba käe oma õlale.
“See käib vist kuidagi nii,” ütles Zayn mulle naeruste silmadega otsa vaadates.

Ma kehitasin õlgu ja tundsin, kuidas mu põsed jälle õhetama hakkasid. Muidugi võis see tulla ka kuumusest, mis liftis oli. Ma ütlesingi talle igaks juhuks, et ma olen vist näost suht punane, sest siin on nii kuum.

“Oojaa, nii freaking kuum!” muigas Zayn
“Eino…mitte selles mõttes,” ütlesin ma ja itsitasin.

Vahepeal oli jõudnud ka laul vahetuda, kui rütm oli peaaegu sama.

Me asusime kobamisi mõned sammud ja Zayn lõi mu jalgu jääva kardigani nurka.

“Hmm…ma arvan et nii on lihtsam,” ütles Zayn vaikselt ja pani ka teise käe mu pihale. Ma põimisin oma käed ümber ta kaela.
“Jap, seda küll,” ütlesin ma, kui meil nüüd päris hästi välja tuli. Mu süda tagus nii kiiresti ja tugevalt, et ma olin kindel, et ka tema seda kuulis.
“Kui palju veel?” küsis Zayn, kui laul oli ära lõppenud ja imedeime, hakkas One Directioni Moments.
“Mm..mai tea,” ütlesin ma ja mu hääl värises. “Vabandust,” ütlesin ma ikka veel väriseva häälega. “No issand küll,” proovisin ma ja mu hääl ei värisenud enam nii väga. “Hea laul, muide!”

Zayn naeris ja libistas mu teksade tagataskust mobla välja.

“Hei kuule!” protestisin ma.
“Keep calm!” ümises Zayn. “Seitse minutit veel.”
“Ah tore.”
“Hmm…aga ma ei jõua…” ütles ta ja jäi järsku vait.
“Mida?”

Zayn kõhkles hetke, pani mobla mu taskusse tagasi ja surus mu kindlalt vastu seina, nii et ma võpatasin hetkeks.

“Seda,” ütles ta vaikselt. Ta pani oma käe tagasi mu piha ümber ja…jamh…ta suudles mind. Õrnalt, ja ta huuled maitsesid ikka nagu mango, nagu ma olingi mäletanud. Ma seisin hetke tardunult ja põimisin siis oma käed tagasi ta kaela ümber. Ma tundsin, kuidas ta suunurgad justkui kergendatult hetkeks ülespoole tuksatavad.

“My love, my heart is breathing for this,” kuuldus liftis poiste hääl.

“Meie laul…” sosistas Zayn vaikselt. Meie huulte vahel oli millimeeter vahet.

Ma noogutasin vaikselt. Zayn surus oma pehmed huuled jälle minu omadele.

Minusse voolas tagasi elujõud, ma sain jälle hingata!
Kellegi pehmed huuled olid surutud minu omade vastu ja need puhusid minu kopsudesse õhku. Tema tugevad käed hoidsid mind põskedest. Need huuled maitsesid nagu mango…
“Mm, mango…” ütlesin ma hääletult, huuli vaevalt liigutades ja avasin silmad.

Õhus lõhnas tolmu ja prahi järele. Ümbrus oli täis nii väikseid kui suuremaid kivimürakaid. Inimesed sumisesid ümberringi ehmunult ja olid täis tolmuplekke. Ma nägin oma pea kohal põlvitamas Harryt, kelle käed olid üleni verised, aga ta ise paistis ok olevat, kuigi samuti tolmune. Minu kohal oli Zayn, kes oli mulle kunstlikku hingamist teinud.

. Ta rind oli…verine, nii et ma kirtsutasin nina, nii hästi, kui ma seda teha sain.

“Lizzie? Kas sa saad hingata? Kas sa tead, kes ma olen? Kiirabi jõuab kohe kohale!”

Ma ei vastanud kohe, et veidi hingata, kahjuks ei olnud see selle tolmu sees just kõige mõnusam.

“Muidugi ma tean, sa oled see Pamela Anderson, eks?” ütlesin ma lõpuks muiet tagasi hoides.

Zayn pilgutas ärevalt silmi ja Harry kortsutas kulmu.

“Pole midagi, Zayn.” ütlesin ma siis hädiselt naerdes. “Ma tean kes sa oled ja ma saan üsna hästi hingata, mis tolm see on?”
“See ei olnud naljakas,” pomises Zayn ja veeretas end minu kohalt minema. “Kaljuvaring,” ütles ta tõsiselt. Sina said ainukesena viga. Kui Harry sind kohe ära poleks tassinud, siis ma ei usu, et sa enam elus oleks…” Ta hääl värises ja silmad läikisid imelikult.
“Siis on ju hästi,” ütlesin ma neelatades, kuigi tundsin end üsna halvasti. “Et mina ainukesena viga sain.” See kõlas rumalalt.
“Ei ole hästi,” ütles Zayn.

“Liz, sa näed tegelikult üsna…kohutav välja,” ütles Harry.

“Ma annaks talle muidu tappa, usu mind,” ütles Zayn. “Aga jah…”
Ma vaatasin alla ja nägin oma üleni verist kõhtu.
“Gosh,” ütlesin ma samas, kui tundsin tugevat valusähvatust oma peas.
“Ehk on parem, kui sa ei liiguta,” ütles Zayn ja toetas mind seljast, et ma saaksin end tagasi liivale lasta.

“Liam, Lou, Niall?” küsisin ma.
“Nad on seal,” ütles Harry ja osutas eemale, kus nad lohutasid ühte shokis pisipoissi.
“Ossa, nad on nii nunnud,” ütlesin ma naeratades.
“Jaa,” ütles Harry samuti naeratades.
“Eriti Lou,” ütlesin ma Harryle, kui Louis poisikese sülle võttis ja talle midagi rahustavat ümises.
Ta noogutas.

“Millal see kiirabi ükskord jõuab?” pomises Zayn ja vaatas olematut käekella, mis pani mind kulmi kergitama. Isegi see oli valus.
Samas jõudis randa ka kiirabiauto, sireeni polnud, aga ega ma nüüd suremas ka ei olnud.
Autost tulid välja varases keskeas kena mustanahaline naine ja noor blond sinisilmne mees.

‘Oioi,” ütles mees, käed puusas, rannas va#!?!#evat segadust vaadates. “Turvalisusega pole siin küll eriti vaeva nähtud.”
Harry viipas nad minu juurde. Arstid võtsid kähku kanderaami ja tulid siia.

“Tere päevast, neiuke!” ütles mees. “Kuidas te end tunnete, mälu on olemas? Te näete üsna hirmus välja.”
“Jaa, ma mäletan kõike,” ütlesin ma hädiselt. “Pea tuikab.”
Naine kummardus minu kohale ja uuris mu peahaava, ennem tupsutas ta mingi niiske valge rätiga mu näolt vere.

“Pole nii hirmus, kui paistab,” ütles ta naeratades. “Te olete tugev, tegelikult oleks mõni teine inimene märksa raskemas seisud.”
“Siis on hästi, et see just mina olin,” pomisesin ma.
“Nii ei saa ka öelda,” ütles naine.
“Viime ta uuringutele,” ütles ta blondile noormehele.
“Ega te ei saa ju ise kõndida?”
Zayn heitis naisele tigeda pilgu. Naine tõstis rahu märgiks käed ja nad tõstsid mu kanderaamile.

Viimane asi, mida ma enne, kui nad mu autosse panid nägin, olid viie poisi murelikud pilgud.

…
Ma lamasin pärast uuringuid omaette palatis ja mu pea ümber oli lai side. Pea ikka veidi tuikas.

“Te võiksite mõneks päevaks haiglasse jääda,” ütles kiirabiga kaasas olnud naine, kes tuli mind kontrollima. Nüüd kandis ta valget kitlit ja tema kaela ümber rippus kuulamisaparaat. Rinnas oli tal nimesilt nimega dr. Alexis Silverman.

“Miks?” küsisin ma.
“Teil on tekkis väike infektsioon. Ühe hajuva haiguse bakter sattus haava, ” ütles naine.
“Hajuva haiguse?” ütlesin ma. See kõlas nagu mõni lastesaate nimi. “Mis see teeb?”
“Jah, hajuva haiguse. Nose Big. See kestab paar päeva ja siis olete te täiesti terve, aga seni te võite lihtsalt keset tänavat minestada…”
“Oodake, kuidas palun? Nose Big? Kas mu nina hakkab paisuma”
Arst itsitas. “Jah, see kõlab imelikult, aga millegipärast tal on selline nimi ja ei, teie nina jääb sama normaalseks, kui see on.”

“Vabandage, kas tohib?” küsis noor brünett õde ust paotades.
Dr. Silverman viipas ta sisse.

“Üks noormees soovib teid näha,” ütles neiu minu voodi ees peatudes.
Ma tegin küsiva näo.
“Härra Malik,” ütles ta naeratades. “Kas ta võib tulla?”

“Jah, loomulikult,” ütlesin ma rõõmsalt. “Oodake…ega see haigus ei nakka, doktor?”
Arst raputas pead. “Ühelt inimeselt teisele enam mitte.”

“Siis on hästi, ta võib tulla.”
Neiu noogutas ja lahkus vaikselt.

“Kust te neid tunnete?” küsis dr. Silverman midagi märkmikusse kritseldades. “One Directionit? Teate, mu poeg fännab neid väga.”
“Nad on mu väga head sõbrad,” ütlesin ma. “Oodake…poeg?”
“Jah,” naeratas naine. “Harry Styles on ta celebrity crush, ta on selle poisi järele täitsa hull.
Ma tardusin ja jäin talle imelikult otsa vaatama.

“Ta on lilla,” ümises dr. Silverman uksest välja minnes, samas noogutas ta Zaynile, kes ta viisakalt uksest välja lasi ja kes mind omaette naermast leidis.

“Põrutus hakkab mõjuma, jah?” muigas ta voodile istudes.
“Ei, lihtsalt üks kutt on Harrysse armunud,” ütlesin ma. “Hei muide.”
“Jälle? Paistab, et ta on kuttide seas populaarne,” naeris Zayn. “Tsau, Lizzie!”
Me lõime rusikaid kokku.
“Kuidas sa end tunned?” küsis ta mu sidet näppides.
“Pea tuikab, ütlesin ma. “Mõned kriimustused ka ja arst ütles, et mul on mingi “hajuv haigus”.
“Huh?”
“Nose Big,” ütlesin ma köhatades ja püüdsin tõsiseks jääda.
“Huhh?”
“Tegelikult on see lihtsalt mõnepäevane haigus, kus ma iga hetk minestada võin.”
“Oi kullake, millal sa välja saad?”
“Ma pean paar päeva veel haiglas olema, muidu ma võin ju lihtsalt ülekäigurajal kokku kukkuda.”
“Arusaadav,” ütles Zayn. “Me igatseme sind,” lisas ta vaikselt.
“Mina teid ka,” ütlesin ma ja kallistasin teda.
“Kõht on tühi,” ohkasin ma ikka veel tema rinnale toetudes.
“Ma tõin sulle šokolaadi,” ütles Zayn taskust väikest roosa mõmmiga paberiga šokolaadi välja kraamides ja ulatas selle mulle.
“Boo,” ütlesin ma vaikselt karu silmitsedes. “Aitäh, Zayn. Sa oled nii nunnu.” Ma püüdsin avada šokolaadi ilma selle nummit paberit lõhkumata.
“Ma tean,” muigas Zayn. “Annad mulle ka?”
Ma murdsin šokolaadist tüki ja andsin sellest osa talle. Ülejäänu võtsin endale. Me olime tükk aega nii ja lihtsalt sõime vaikides šokolaadi.

“Zayn…” ütlesin ma lõpuks mõtlikult.
“Mis?” ütles ta pead tõstes.
“Kui ma kunagi tätokat lähen tegema, kas sa tuled siis minuga kaasa?”
Zayn naeratas ja silmitses oma jing jang tätoveeringut. “Loomulikult,” ütles ta. “Millal?”
“Ma arvan, et siis, kui ma 18 saan,” ütlesin ma mõtlikult.
“Sinna on veel 8 ja pool kuud aega,” arvutas Zayn.
Ma noogutasin.

Zayn oli siin üle tunni. Me rääkisime igasugustest asjadest, isegi vaikus rääkis nii mõndagi. Varsti läks ta ära, kuna kontsert oli algamas. Ma tunnen end alati nii…turvaliselt, nii hästi, kui ma temaga koos olen. Ja mul on väga hea meel, et ta tuli. Siin Floridas ei ole mul mitte kedagi teist peale Zayni, Lou, Harry, Nialli ja Liami. Loodetavasti ei unusta nad mind ära.
Kuna mul on omaette palat-ja ma olen väga rahul-siis järgmiste päevade jooksul on mul ilmselt palju aega üksi olla. Mul võib tegelikult üsna kiiresti igav hakata, aga õnneks on siin palatis telekas. Ma leidsin oma uue lemmikfilmi “P.S. Ma armastan sind”. See oli vist esimene kord, kui ma filmi vaadates nutsin. Armastus võib nii ilus olla…Ja nüüd tahan ma Iirimaale minna, rohkem kui iialgi varem:)
Teiseks on siin väga kenad ja lahked õed ja arstid, ühega neist saan ma eriti hästi läbi. See on seesama õde, kes mind Zayni tulekust teavitas. Ta on minust ainult 9 kuud vanem ja tegelikult on ta siin praktikal. Ta nimi on Marie. Me rääkisime peaaegu poolteist tundi, isegi pärast seda, kui tal tegelikult tööpäev läbi sai. Ta lubas hakata minu isiklikuks õeks, kes mind alati aitab, kui vaja on. Ja need isetehtud küpsised, mis ta mulle tõi on lihtsalt..mmmm! Thankyou, Marie!
Kolmandaks on siin hiigelsuur aken, kust öösel paistab suur tähtede kogum ja kuu, mis paistab suurem, kui Inglismaal ja Eestis kokku. Ma palusin Mariel mitte kardinaid ette tõmmata ja seda ta tegi. Thankyou jällegi! Mul on vist kõige parem vaade terves haiglas.
Neljas hea asi on see, et haigla polegi nii hirmus kui ma alati olenarvanud, vähemalt see mitte. Ma pole tegelikult kunagi varem haiglas ööbinud ega seal isegi tervislikel põhjustel mitte olnud. See pole üldse üleni hirmutavalt valge, vaid soojades toonides. Minu palat on peaaegu üleni roheline. Ja ühtegi kummitust ma pole ka seni kohanud…Kuigi hirmutav on mõelda kui palju inimesi võibolla minu voodis on surnud, arvestades veel seda, et Marie ütles haigla vanuseks umbes 400 aastat…brr!
Kolme päeva pärast saan ma välja!

” And… CARROOOOTS!… please,” hüüdis Lou, nii et me kõik viis võpatasime.
Niallil, kes ainukesena akna ääres laua taga istus, lendas hamburger käest minema, otse aknast välja.

“Tänan , aga ma oleks selle tahtnud lõpuni süüa,” pomises ta õnnetult, vaadates, kuidas väike hall koer ta burksiga leebet tõmbab.

“Sorry,” naeratas Lou. “Üks hamburger….”
“Kanahamburger,” ohkas Niall.

“Kanahamburger,” ütles Lou Macdonald´si kassapidajale, rõhutades kana.
“Kohe,” naeratas sexpommi välimusega neiu, kelle säravvalgeid hambaid kaunistasid hambakristallid, sinakasmustad roosade juurtega ripsmed olid feigid ja ilmselgelt kasutas ta juuksepikendusi.

“Mida sulle, Annie?” küsis Lou enda külje all olevat blondi tüdrukut tugevamini enda vastu surudes.
” Erm…Lasteeine? ” ütles Annie pärast mõningat mõtlemist, kassapidajaneiut umbusklikult silmitsedes.
“Lasteeine?” ütles Lou oma tavalise “toilet?” häälega, mida võib kuulda siis, kui tšekkida vieot, kus Haz kadunud on.

Harry muigas, talle ilmselt meenus miski.

“Miks mitte?” ütles Annie õlgu kehitades.
“Kuidas soovid. Üks lasteeine palun, kullake!” ütles Lou ja tellis lasteeine, kassapidajale naeratades. Annie pööritas silmi, tundus, et tal olid mingid eelarvamused.

“Mis viga, Annie?” küsis Lou, kui nad olid Nialli juurde istunud. Mitte ainult nemad, vaid ka mina, Liam ja Zayn.
Annie vaikis, aga ta nägi välja kuri.
Lou muigas. “See bitch on jube kole, ära muretse,” ütles ta naeruse häälega ja silitas oma tüdruku põske.
“Eksole?” ütles Annie. “Vaata millised ripsmed tal on!”
“Rõvedad,” nõustus Lou tõsiselt ja märkas siis burgeritega kassapidajat oma seljataga.
“#!?!#,” sosistas ta, enam mitte nii särav välja nähes.
“Kuidas palun?!” hüüatas Annie.
“Kõrge…noot?” ütles blondiin kõhklevalt.
“See isegi ei riimu,” muigasin ma.

Blondiin nägi välja nagu peksasaanud koer. Ta loivas tagasi kassa juurde.
Annie hakkas naerma. Louis suudles teda.
“Hästi panete,” ütles Zayn ja hammustas friikat.

“Mmm…,” ütles Lou. “Ma arvan, et sellest mulle täiesti piisab.”

“Anna mulle,” ütlesin ma ja Lou ulataski oma burksi mulle.
“Sa ei mõtle seda ju tõsiselt?” naersin ma, aga Lou noogutas naeratades.
“Ise tead,” ütlesin ma ja võtsin ta burksi paberi seest välja.
“Mm, singiburger,” ütlesin ma. Inglise keeles oli see “Hamburger”.
“Aa, siit see nimi tuligi!” ütlesin ma kulmi kergitades.
“Alles nüüd said teada we?” muigas Niall.
“Mhmh,” ütlesin ma.

Niall naeris ja pomises midagi, mis kõlas nagu “totu.”

“Miks sa kaasa ei taha tulla, kallis?” küsis Lou Annie käest.
“Ma ütlesin, ma ei saa,” pomises Annie. “Ma tuleksin küll, aga ma ei saa”
“Ja siis?” ütles Lou. “Sul ei ole vaja oma pere minna vahtima. Mina olen su pere!”
“Sa ei mõtle seda ju tõsiselt?” ütles Annie pahaselt.
“Ei,” naeris Lou.
“Tore on,” ütles Annie.

Põhimõtteliselt on siis nii, 1D läheb Floridasse esinema. Annie läheb Eestisse pere juurde, Mon ei viitsi tulla ja Dan on Mehhikos, kuna mina ei ole Mehhikos, viitsin tulla, ei lähe Eestisse pere juurde ja nad tahavad mind kaasa, siis ma lähen, kuigi neil tuli mind tükk aega manguda. Mulle ei meeldi üldiselt sellised ülipäikselised maad, kus midagi muud peale päikese käes lebotamise teha ei ole. Aga kuna Lou ütles, et mu nahk näeb välja nagu surnud vampiiril(*solv*), siis ma mõtlesin, et ma tahaks näha vähemalt välja nagu elus vampiir, kuigi ma arvan, et selliseid ei ole olemas…

…

Järgmisel päeval kell 13. 02

“Hello, hotello Primadonna!” hüüdis Lou ja viskas oma erkrohelise reisikoti nurka.
“Kas sa kavatsed siin all ööbida?” küsisin ma.
“Ei!” ütles ta, võttis uuesti koti ja kihutas trepist üles.
“Are you on drugs?” hüüdis Zayn talle järele.

“Ta on seda alati,” ütles Harry.
“On või?” küsisin ma imestunult.
“Mõningatel puhkudel,” ütles Harry. “Unenäos, koos minuga.”
“Paistab jah, et te tõmbate koos kuskil nurga taga cracki,” ütlesin ma.
“Nope,” ütles Harry ja jooksis Lou järel trepist üles.

“Kas nad on alati nii imelikud?” küsisin ma mõningase vaikuse järel.
“Selles võid kindel olla,” ütles Niall. “Ok, lähme.”

“Milline minu tuba on?” küsisin ma, kui me üles olime jõudnud.
“86,” vastas Zayn. “Mina olen Harryga 88ndas, Lou on Liamiga 278ndas ja Niall on 85ndas.”

“Siis ma hakkan õhtuti sinu juures hängimas käima,” naeris Niall.
“Loodetavasti kobid sa sealt normaalsel ajal minema ka,” pomisesin ma. “Sest mul on plaan terve aeg magada.”
“Looda aga,” ütles Niall. “Kui sul on suurem külmkapp, kui mul, siis ma magan voodi all.”

Liam ja Zayn naersid.

“Ja ok, misiganes,” ohkasin ma silmi pööritades ja läksin oma tuppa, mille ees ma juba niikuinii seisin.

See tuba oli ilus! Ei olnud küll päris minu maitse, sest ma olen antiigifänn, aga see nägi sellegipoolest nunnu välja. Seinad olid valged, hiigelsuur baldahiiniga voodi oli valge, mööbel oli roosakasvalge ja põrand oli punakaspruun, laes oli suur valge kristalllühter, heleroosade kristallidega. Nurgas oli väike väike valge pianiino, millega mul kahjuks midagi muud teha ei oleks, kui ühe sõrmega “One Thingi” plõnnida.
Tegelikult meenutas terve hotell mulle seda villat, mille Justin Bieber omale hiljuti ostis. Kusjuures-Niall valis selle välja. Kujutan ette, et ta on siin õnnelik.
Ma pakkisin oma kohvri lahti(mis oli valge). See võttis mul üsna kaua aega, sest ma tassin alati igale poole nii palju asju kaasa. Ma panin oma riided suure peegliga lükandustega valgesse riidekappi, lennuki pealt ostetud krõpsud öökapi peale, läpaka voodisse ja see oligi kõik.
Siis kuulsin ma uksel koputust.
“Uks on lahti,” hüüdsin ma.
Lou tuli sisse.
“Liz, me lähme randa,” ütles ta naeratades. “Tuled ka?”
“Ma ei oska ujuda,” ütlesin ma ohates.
“Zayn ka ei oska,” ütles Louis. “Aga ta ikka tuleb. Pealegi, nagu ma ütlesin, näed sa välja nagu surnud vampiir.”
“Kas sa ei saanud juba selle eest piisavalt tappa?” muigasin ma.
“Oojaa, vabandust,” ütles Lou. “Ma loodan, et sul ühtegi lusikat läheduses pole.”

Kui Lou mulle eelmine kord ütles, et ma näen välja nagu surnud vampiir, viskasin ma teda esimese ettejuhtuva asjaga, mis mul läheduses oli. Selleks osutus lusikas, millega ma just olin kavatsenud hakata pudingit sööma. Kahjuks olin ma liiga täpne ja Lou sai väikese muhu. Tore, et Anniet siis juures ei olnud, muidu ma oleks ilmselt surnud või vigastatud.

“Ma võin köögist tuua,” ütlesin ma ja keerasin end köögi poole.
“Ei pole vaja,” ütles ta kiiresti ja tegi koridori ukse lahti.
“Sa võiksid tulla igatahes, paparazzod saavad jälle tööd.”
“Huh?”
“Kas sa tumblris ei käi, tüdruk?”
Mulle tuli meelde, et ma pole tõesti ligikaudu 4 päeva tumblris käinud. Täpselt 4 päeva tagasi ma ka kohtasin Loud esimest korda, ja Anniet.

“Tundub, et peaksin vist käima,” ütlesin ma vaikselt ja ohkasin. Kui mõni valede arusaamadega directioner mingeid vihkamiskampaaniaid teeb, ei suudaks ma sellega toime tulla.

“Mulle pole bikiine kaasas,” ütlesin ma.
Tegelikult mul pole üldse bikiine.
“Ma jään vist siia.”
“Väike soovitus-osta!” muigas Lou.
“Sa oled geenius,” ütlesin ma. “Mine nüüd minema, geenius. Võibolla ma isegi tulen.”
“Zayn ootab,” muigas Lou.
“Mida? Okei, kui sa ära ei lähe, siis ma toon lusika, ja hoia pöialt, et Liamit läheduses pole!”
“Tsau!” ütles Lou ja läks kiiresti ära.

Ma vajusin pahaselt pead raputades voodile ja võtsin oma rahakoti, et vaadata, kui palju mul raha järel on. 170 naela, sellest poole võin ma kasvõi pärast surma oma lapselastele pärandada, või noh…vähemalt siinolemise ajaks jätkub küll.
Ma otsustasin, et ma siiski lähen. Ma vahetasin oma teksad ja briti lipuga dressipluusi, mida ma armastama olin hakanud, lühikeste valgete teksade ja punaruudulise topi vastu. Siin oli meeletult palav! Vähemalt mulle, ma olen kuumavereline.

…

Seal hotelli juures oligi väike rand, ma silmasin kuskil 35-te inimest ja nägin väikest kohvik-baar-poodi, mille aknaid ilusasid puupärlikeed(?) ja rannariided.

“Oled nüüd õnnelik, Boo?” küsisin ma sisseastudes, kui nägin poisse laua taga istumas ja kokteile joomas.
“Mhmh,” noogutas Lou ja jõi oma ohtrate päikesevarjude ja sidruniviiludega kaunistatud kokteili.

“Sa näed hea välja, Liz,” muigas Harry..
“Tänan, sina ka,” ütlesin ma. “Zayn…kas su huuled peavadki oranšid olema?”

Zayn nägi välja nagu transvestiit.

“Pagan te ütlesite, et see on meestele,” hüüdis ta. “Mis rämps see on?”
Lou võttis muiates oma teksade taskust oranši huuleläike, mille peal seisis “Pretty barbie: Honeydew”.
Niall pidi ära surema.
Ma jalutasin naerdes ühe leti juurde kahest, mille kohal seisis silt “Shop”. Seal müüdi T-särke, suveniire, rannariideid ja muud sellist värki. Ma silmasin briti lipuga bikiine ja ostsin need.
Kui ma tagasi pöördusin, oli Zayn ilmselt püüdnud huuleläiget ära nühkida, nii et ta suu ja põsk olid sellega ikkagi koos.

“Zayn?” ütlesin ma vaikselt.
“Mis?”

Ma koputasin oma suunurgale, Zayn ohkas ja peitis pea kätesse.

“Kui see veekindel on, siis ma löön teid maha,” pomises ta.

“Ah kuule, ära nüüd masetse,” ütlesin ma ja istusin ta kõrvale.
“Tule siia,” ütlesin ma salvrätti võttes ja hakkasin huuleläiget maha tupsutama. See paistis tõesti veekindel olevat.

“Uu…” ütles Lou.
“Boo,” ütlesin ma vastu.

“Kuidas see juhtus üldse?” küsisin ma.
“Louis ütles, et ta ostis Nivea For meni ja ma tahtsin seda kasutada, aga kuna mul polnud peeglit, siis ta “aitas”,” ütles Zayn ohates.

“Sa oled imelik, Zayn. Sa ei näinud, et see huuleläige on?” küsisin ma.
“Lou käskis mul silmad kinni panna, ja ma tegin seda millegipärast,” naeris Zayn.
“Uu,” ütlesin ma.
“Boo,” ohkas Zayn.
“Nonii, nüüd #!?!#orras olema,” ütlesin ma. “Teine kord ära usu Loud.”
“Hell no,” ütles Zayn.

“Pusseeh!” ütles Harry ja vilistas, kui roosades bikiinides kurvikas punapea mööda läks.
Punapea keeras ümber, päikseprille pealaele lükates, nii et ta paljastas säravsinised pikkade juustega sama värvi ripsmetega silmad.

“Hey you,” ütles ta. Ta hääl paistis olevat pärit kesköistest reklaamidest. “Sa oled Harry Styles, eks?”
Harry noogutas. “Fangirl?” küsis ta lootusrikkalt.
“Mitte just päris, aga mu sõbranna fännab teid.”
“Kas su sõbranna on sama ilus kui sina?” küsis Harry oma hairflippi tehes.
“Nope,” ütles punapea. “Mina olen ilusam.”
“Ma usun,” ütles Harry. “Come here, babe!”
“Mida?” ütles ta käsi laiutades meile. Ma heitsin pilgu teistele poistele ja pidin naeru tagasi hoidma. Nad nägid välja, nagu oleks just okse sisse astunud.

“Ei midagi…” vastas Niall vaikselt. “Lähme ära.”
“Hea mõte,” ütlesin ma. “Õnn kaasa, curly!”

…

Liam, Lou ja Niall ujusid, Harry olid tüdrukuid lantimas. Mina ja Zayn päevitasime kõrvuti liival. Järsku kuulsin ma kõva vandumist ja avasin silmad. Ma nägin Hazi, kes baar-pood-kohvikust tigedalt välja tormas ja jäi meie juurde seisma. Ta kaapis oma keelt ja sülitas, tal näis olevat süda paha.
“Mis juhtus, Harry?” küsisin ma. “Sa seisad mul päikese ees… by the way.”
“Mees…” pomises Harry ja läks näost lillaks.
“Huh?”
“See on mees,” ütles Harry.

“See punapea?” küsis Zayn imestunult ja tõusis istuli.
“Jah!” hüüdis Haz. “Mees, transvestiit, saad aru?”
“Appi…” ütles Zayn ja tema ilme järgi kujutas ilmselt seda väga elavalt ette.

“Ma loodan, et asi ei jõudnud väga kaugele…?” ütlesin ma uuesti silmad sulgedes ja lastes päikesel oma nägu paitada.

“See suudles mind,” ütles Harry vaikselt. “Ja tal kukkusid kunsttissid rinnaka seest välja.”
Mu näole ilmus hetkeks valugrimass.
“Õnneks ei olnud sa nii kiire, kui tavaliselt,” ütles Zayn muiates.
“See on mees!” karjus Harry ja viskas end minu kõrvale liivale, nii et see kõik minu peale lendas.
“Ma tahan päevitada,” pomises ta.

“Tänan, ma usun, et päikesekreemist piisab,” pomisesin ma end puhtaks rapsides.

“Olgu, Harry. Püüa maha rahuneda, ma toon sulle dringi,” ohkas Zayn end püsti ajades ja läks.

Ma võtsin kotist oma kõrvaklapid ja telefoni ja panin peale Taio Cruz ft. Flo Rida-“Hangover”.

See lugu pani mind vaikselt kaasa ümisema.

“Jää vait,” kuulsin ma Harry pominat muusika tagant. “Ära iroonitse!”
“Pane kõrvad kinni,” vastasin ma muretult.
“Laula siis midagi muud!” palus Harry.

Ma püüdsin laulda Mika-“Relax, Take It Easy”, et Harry tuju natuke paremaks muuta.

Harry ohkas kergendatult, tundus nagu see laul tõesti rahustaks teda.

“Aitäh,” ütles ta vaikselt.
“Ära muretse selle kuti pärast,” ütlesin ma.
“Laula edasi!” ütles ta lihtsalt.

Ma püüdsin, aga kuna kõrvaklappidest ikka veel “Hangover” tuli, siis läks mul varsti sassi.

“Ah unusta ära,” ütlesin ma ja samas lõppes ka laul.
“Võib, ma magan natuke?” küsisin ma.
“Head ööd,” ütles Harry vastuseks.

Reis oli mind tõesti ära väsitanud. Ma ei tea, kas see oli minuti või tunni pärast, aga ma olin poolunes, kui kuulsin mingit kõva raginat, aga ma ei teinud sellest välja. Siis lendas midagi kõva mu pea pihta ja ma muutusin üleni tuimaks ega saanud silmi avada. Midagi sooja ja vedelat voolas mööda mu põske, rinda ja kõhtu alla. Siis ei tundnud ma enam midagi. Viimane asi, mida ma kuulsin, oli inimeste karjumine ja Harry röögatus.

“Zayn, sa lubasid!” ütles Mon.

Ta seisis pahural ilmel hotelli fuajees. Tema pikkades punastes nahkkinnastes käed olid vaheliti ja suurte tumedate päikeseprillide taga olev õrn nägu mossis.

“Sa oled lapsik, Mon!” ohkas Zayn.
“Aga sa lubasid!” ütles Monique.
“Ei lubanud,” muigas Zayn. “Ma valetasin.”
“Sa…sa oled kohutav!” hüüatas Mon. “Mida sa temas leiad, Liz?”
“Paljutki,” ütlesin ma muiates. “Aga ta on lihtsalt mu sõber.”
“Aw,” naeratas Zayn.

“Rahune, kallis,” ütles Niall armsalt ja võttis Monique käe oma pihku. Sa saad selle Gucci kleidi…”
“Ma ei taha enam Guccit,” ütles Mon. “Ma tahan Armanit…”
“Mida iganes sa soovid, kullake,” ohkas Niall.

Moni nägu selgines, ta keksles nagu väike tüdruk käsi plaksutades ja suudles Niallit põsele öeldes: “Ma armastan sind nii väga!”
“Mina sind ka, kõrvitsake!” naeratas Niall ja keeras oma pead, nii et Moni vampiirpunased huuled libisesid tema omadele.

“Ja sind ma vihkan,” ütles Mon Zaynile, kuigi ta näost- nii paljust, kui seda mustast siidist prantsuse stiilis seotud räti ja päikeseprillide alt näha oli- paistis, et ta seda päriselt ei mõelnud.
“Mina sind ka, mu prantsuse kõrvitsake!” ütles Zayn.

Ma raputasin omaette naerdes pead.

“Sina tuled minuga, Liz!” ütles Monique.

Ma raputasin õuduses pead.

“Mis mõttes ei?”
“Otseses, mul tõesti pole praegu šoppamiseks tuju.”
“Sinu arvamust ei küsi keegi, Liz!”
“Ma ei tule, Mon. Miks sa blondiega ei taha minna? Võtke endale üks romantiline õhtu…ostes kuulsate moeloojate riideid.”

“Palun?” sosistasin ma Niallile, kui Mon oma hirmkõrge kontsaga saabaste ninasid silmitses.
Niall noogutas vaikselt.

“See oleks hea mõte, pisike,” ütles ta Monile.
“Ma…” ütles Mon vaikselt ja kehitas õlgu.

Niall võttis Moni lõuast kinni, et ta talle otsa vaataks. Ta võttis talt päikeseprillid eest ära ja lükkas need enda pealaele.

“Ma tahan ainult sinuga olla, kallis,” ütles ta Moniquele naeratades. “Alati.”
“Oh Niall,” ütles Mon ja kallistas teda.
“Muidugi tahan ma sinuga kahekesi olla.”

“See juba läheb,” sosistas Zayn, kes minu selja taga seisis.
“Jah…” sosistasin ma ja vaatasin heldinult Niallit ja Moni, kes olid koos nii nunnud.

“Olgu, Liz. Sa ei pea tulema,” ütles Mon. “Ja tegelikult, Niall…” ütles ta oma poisile otsa vaadates. “Lähme lihtsalt kinno.”
“Mulle sobib,” ütles Niall. “Aga ma tahan popcorni,” lisas ta muiates.
“Mina ka.”

Kõik vaatasid teda imelikult, ega suutnud oma kõrvu uskuda.

“Mida?” naeris Mon ja võttis Nialli blondidelt juustelt oma prillid. “Paksud on lõbusad,” ütles ta päikeseprille ninale lükates, like a boss.

Kõik pööritasid silmi.

…

“Lähme kuskile, ütles Zayn, kui Nia ja ja Mon olid ära läinud, Liam oli üleval oma toas(koos Danielle´iga nüüd) ja Harry oli kusagil väljas hängimas.

“Miks mitte,” vastasin ma naeratades. “Kuhu?”
“Siin lähedal on üks kena kohvik,” ütles Zayn õlgu kehitades.
“Sa loodetavasti ei mõtle seda,” ütlesin ma muiates ja näitasin pöidlaga selja taha, kus on hotelli kohvik.
“Ei, muidugi mitte!” muigas Zayn.
“Ma tean,” ütlesin ma naeratades. “Ok, let´s go.”

…

Me istusime leti ääres, baaritoolidel. Kuigi kohvik muidu oli selline väike ja nunnu, siis toolid oli ainus asi, mis oleks sobinud ööklubisse. Kohvikus ei olnud mitte ühtegi teist inimest peale minu, Zayni ja kassapidaja.

“Sa ei pea ju kaalu, eks?” küsis Zayn, kui ta menüüd vaatas.
“Hell no!” ütlesin ma. “Ma ei usu, et selleks vajadust on.”
“See on hea…Kindlasti mitte” ütles Zayn. “Mida sa tahaksid?”
“Anna menüü,” ütlesin ma ja Zayn libistas mulle menüü.

“Ma soovitaksin teile martsipanikooki,” ütles vuntsidega Saksa aksendiga Zaynist mõni aasta vanem kassapidaja, kes, lubagem mainida, nägi välja nagu Hitler/pedofiil. Ta vaatas mind väga imelikult ja ei võtnud oma pilku minult hetkekski.

“See sobib,” ütlesin ma. “Ma armastan martsipani.”
“Mulle sama,” ütles Zayn.
“Must tee,” lisasin ma.
“Capuccino,” ütles Zayn.

“Kaks martsipanikooki, capuccino ja must tee,” pomises mees.
“Just,” noogutas Zayn.
“See on 3.60.”
“Mina maksan,” ütles Zayn, kui ma rahakotti tahtsin võtta.
“Ok,” ütlesin ma.
“Lähme istume sinna,” ütles Zayn ja näitas aknapoolse laua juurde, mille aknast paistis hiigelsuur särav kuu, kuigi ei olnud veel nii pime.

Ma hüppasin kõrge tooli otsast alla ja me istusime selle laua äärde.

“Oh my god, That´s Zayn Malik!” kuulsin ma tüdruku kiljatust.
Kaks umbes 10-aastast tüdrukut tormasid kohvikuuksest sisse.

“Tere,” pomises Zayn õnnetult.

Tüdrukud palusid talt autogrammi.

“Kas sina oled Elizabeth?” küsis punapea, kui Zayn blondi puuteka tagaküljele autogrammi kirjutas.
“Jah,” noogutasin ma ja naeratasin.
“Ma nägin sind twitcamis,” ütles ta.
“Ok,” ütlesin ma, kuna mul ei tulnud midagi paremat pähe.
“Sa oled nii ilus,” ütles ta.
“Aitäh,” naersin ma. “Sina ka.”
“Ma käisin üleeile juuksuris,” ütles ta.
“See on tore. Ta tegi head tööd,” ütlesin ma pöialt näidates.

Siis ajasid nad tükk aega mingit sellist juttu, et nad ei suuda uskuda, et nad Zayniga kohtuvad ja nii edasi…

Õnneks tuli üsna varsti kassapidaja-ettekandja ja tõi meile meie joogid ja koogid.

“Ok, Mary, lähme,” ütles blond ja tiris punapea enda järel uksest välja.

…

“Wow, ma olen kuulus,” naersin ma, kui nad olid ära läinud.
“Mina olen kuulsam,” ütles Zayn muiates.
“Mitte kauaks,” ütlesin ma winksi tehes.
“Õnn kaasa sellega,” ütles Zayn capuccinot juues. “It´s gonna be hard.”
“Aga mitte võimatu,” ütlesin ma.
“Ma hoo#!?!#en selle eest,” ütles Zayn.
“Tänan,” ütlesin ma ja sõin koogi pealt hõbedase roosi ära.
“Ma lähen WC-sse,” ütles Zayn.
“Õnn kaasa ja ära ära upu,'” ütlesin ma ja segasin oma teed.
“Ma püüan valvel olla,” hüüdis Zayn.

Siis tuli kassapidaja ja istus Zayni kohale. Ma ei teinud tast välja. Mõne aja pärast küsis ta:
“Kust sa pärit oled?”
“Eestist,” vastasin ma tuimalt ja jõin oma teed.
“Peaaegu seal samas, kus Saksamaa,” pomises ta. “Mina olen Alwin,” ütles ta ja sirutas käe välja.
Ma andsin talle oma käe, et ta seda raputada saaks, aga ta hoopis suudles teda.
“Ja koopaoravad,” pomisesin ma oma rannet teksade vastu kuivaks nühkides.

Ta ei teinud sellest välja, vaid nihutas oma tooli valju kriginaga mulle lähemale, liiga lähedale.

“Ma võin sulle mõnikord Londonit tutvustada,” ütles ta imeliku häälega, mis pidi ilmselt flirtiv olema. Samas keerutas ta mu lokki ümber oma sõrme.
“Tänan ei, ma usun, et sa ei tunne seda paremini, kui mina!” ütlesin ma järsult ja lükkasin ta sõrmuseid täis käe eemale.

Ta pomises midagi arusaamatut, saksa keeles.

“Ehk siis läheksime mõnikord välja?” küsis ta mu pluusilt olematut ebet noppides.
“Ehk jätaksid sa mind…üksi?” ütlesin ma end väga ebamugavalt tundes.
“Mis su number on?” sosistas ta mulle kõrva, nii et ta hingeõhk ja vastik aksent ajasid mulle külmavärinad peale.

“Kuule mees! Ehk ei ajaks talle külge? Jäta ta rahule!” käratas Zayn, kes märkamatult tualetist tagasi oli tulnud.
“Ma tahtsin lihtsalt daamiga rääkida,” ütles sakslane irvitades. “Mis selles halba on?”

Zayn tuli kiiresti meie laua juurde, tiris mehe sealt püsti ja hoidis teda T-särgi kraest. Ta paistis olevat temast niimoodi palju pikem.

“Mis sul viga on? Kas sa ei näe, et ta on minuga?” küsis ta. Tema hääl kõlas kalgilt. Ta meenutas mulle millegipärast vampiiri.
“Sorry bro,” ütles Alwin ja tõstis käed üles. Tema suust tulduna kõlas see väga vastikult.
“Ma pole su vend,” sisistas Zayn.
“Vabandust,” ütles mees. Ta jalad värisesid.

“Ok, lase ta lahti,” ütlesin ma vaikselt Zaynile. Mu nägu õhetas.

Zayn hoidis teda veel mõni hetk nii ja põhimõtteliselt viskas siis mehe eemale, nii et see koperdas laua taha.

“Tule, Lizzie, me ei tule enam siia,” ütles Zayn vaikselt.

Ma jõin veel ühe lonksu teed ja siis läksime me välja.

Vahepeal oli ka pimedaks läinud. Tänav oli vaikne. Punase telefonikabiini aknalt peegeldusid tähed.

“Aitäh,” sosistasin ma Zaynile.
“Võta heaks,” ohkas Zayn. Ta kallistas mind.
Mulle tundus imelik, et ta niimoodi endast välja läks. Ma mõtlesin sellele, ega pidanud seda isegi valjusti välja ütlema, ta luges mu mõtteid mu silmadest.
“Ma lihtsalt ei taha, et keegi sulle haiget teeks, Lizzie,” ütles ta vaikselt.
Ta pani oma käe mu pihale ja me hakkasime tagasi hotelli jalutama, kus Zayn ööbis ja mille parklas seisis minu auto.

“Get a room,” naeris Zayn.

Mon ja Niall ei suuda viimasel ajal üksteisest eemal olla. Me olime hetkel “Eclipse´is” Nialli hotellitoas. Meid oli palju-Liam, Mon, Niall, Zayn, Harry ja mina. Loud ei ole ma ikka veel näinud. Ta tassib seda Annikat endaga igal pool kaasas, nii et kui nad lennukist maha tulid, siis Nialli jutu järgi läksid nad jälle tacosid sööma. Ma ei saa seda muidugi neile pahaks panna. Ma ei kujuta ette, kuidas saab olla veel rohkem armunud, kui Mon ja Niall, aga ju see on siis võimalik, kui ülejäänud maailm täiesti ära unustatakse.

“Kui sa tähele pole pannud, siis ma olengi praegu oma hotellitoas, Zayn,” vastas Niall altkulmu.

“Õige jah,” ütles Zayn.

“Ehk läheme…sinu tuppa, Zayn?” küsis Harry. “Jätame noored omavahele.”

“Kena oleks,” hüüdis Niall ja suudles Moni.

Ma raputasin ohates pead. Zayn ja Liam naersid. Harry vilistas.

“Ok, minge ära!” ütles Monique.

“Jajaa, juba lähme,” ütles Harry mind, Liamit ja Zayni enda ees uksest välja lükates.

“Siin,” ütles Zayn mulle kõrvaltoa ust avades.

“Ma loodan, et seinad on helikindlad,” muigas Harry.

“Sa oled perv, Harry,” ohkasin ma.

“Ma tean,” vastas Harry muiates.

“Seinad on helikindlad,” ütles üks valges ülikonnas kelner, kes meie uksest möödus.

Ma vahtisin talle tüdinult otsa, nii et ta tõstis rahu märgiks käed üles ja läks edasi.

“Sinuga ei rääkinud keegi,” pomisesin ma.

Nüüd mõistsin ma, kuidas kõik kelnerile oli paistnud…Oh My God!

“Sa said valesti aru!” hüüdsin ma mehele, kes mind enam ei kuulnud.

Ma pöördusin tagasi Zayni tuppa. Nurgas olev tualettlaud oli täis kuhjatud juukseželeed,-geeli,-spreid,-lakki ja muud sellist. Kujutan ette, et Harry laenab neid mõnikord.

“Kus siis huuleläige ja küünelakk on, tibuke?” küsisin ma ta käest muiates.

Ta näitas mulle keelt. Tuttav pilt postritelt ja tumblri piltidelt.

“Kas sa oled mõelnud keelerõngale?” küsisin ma.

“Liam, Lizzie kiusab!” vingus Zayn Liami selja taha pugedes.

Liam vehkis rusikaga. Me puhkesime naerma.

“Oh nana, what´s my name…” ümisesin ma antiiksele Dracula-stiilis tugitoolile vajudes.

“Elizabeth,” vastas Harry kulmi kergitades.

“Ma tean, tumba!” naersin ma.

“Aa,” vastas ta vaikselt.

“Noh, kas on väga hirmus ilma Boobearita?” küsis Liam Harrylt.

“Sa ei kujuta ette!” hüüdis Harry. “Õudne!”.

“Vaene kullake,” ütlesin ma vaikselt.

“Ja sa kannad ikka veel tema pükse!” lisas ta Zaynile.

“Need pole Louis´ omad,” vastas Zayn silmi pööritades.

“Kas ma võin su juukselakki kasutada, Zayn?” küsisin ma tualettlaua juurde minnes.

“Muidugi,” vastas ta naeratades.

“Hei! Minul ei lase sa kunagi oma juuksestaffi laenata!” ütles Liam Zayni sõbralikult toksates.

“Kasuta enda oma,” naeris Zayn.

“Kadekops,” pomises Liam.

Ma kummardusin ja pihustasin veidike lakki oma tumepruunidele laines juustele.

“Ei vahi,” pomisesin ma, kui märkasin, et kõik kolm poissi mind jälgivad.

“Kuidas soovid,” ütles Harry.

“Tead, et su juuksed näevad välja nagu Danielle´il?” küsis Liam.

“Mitte eriti, ” vastasin ma püsti tõustes, sasisin oma juukseid Zayni suure peegli ees ja imetlesin oma uut lohvakat, briti lipuga pluusi.

“Jah, sul pole selliseid nuudleid,” vastas Liam rõõmsalt. “Kellelgi pole selliseid nuudleid, nagu mu kullakesel…”

Seda öeldes vajus Liam norgu.

“Igatsed teda?” küsisin ma.

“Jah,” ohkas Liam kurvalt. ”

“Vaeseke,” ütlesin ma ja kallistasin teda.

…

“Mis teeme siis?” küsis Harry mõninga aja pärast kui meil igav hakkas.

Kõik jäid mõttesse.

“Teeme twitcami!” ütles Liam mõne aja pärast.

Poisid kehitasid õlgu. Harry võttis oma läpaka ja nad istusid Zayni voodile.

Mina istusin tagasi toolile.

“Lizzie, tule siia!” ütles Zayn, kui kaamera juba täis.

Ma vehkisin kätega ja raputasin pead.

“Ei,” ütlesin ma hääletult.

“Hei! Ma oleme praegu ühes Londoni hotellis ja kuna meil hakkas veidike igav siis me mõtlesime natuke oma tüdrukutega rääkida…” hakkas Liam rääkima.

Ma kujutan ette, et fännidel oli päris imelik, kui Harry ja Liam naeratades fännidega rääkisid ja Zayn ei pannud neid üldse tähele vaid vaidles kellegi “nähtamatuga”.

“Okei,” sosistasin ma lõpuks. “Aga ainult selle pärast, et sa kaamerasse vaataksid.”

“Mulle sobib,” ütles Zayn valjusti.

Ma läksin ohates poiste juurde.

“See on Lizzie,” ütles Harry fännidele.
Ma lehvitasin. Zayn tegi mulle natuke ruumi.
“Ta on meie sõber,” jätkas ta naeratades.

“Tere,” ütlesin ma.

Keegi “I-Love-Lisa-Kurdow” küsis: “Kes see bitch on?”

Ma ohkasin nukralt.

“Pole midagi,” sosistas Zayn.

“Mary Williams says,” ütles Harry. “Who´se your celeb crushes, guys?”

“Minu celebrity crushid on Susan Boyle ja Adele,” ütles Harry.

Ma muigasin.

“Minu celeb crush on Leona Lewis ja muidugi Danielle,” ütles Liam. “Ja Zayni celeb crush on Zayn Jawaad Malik,” ütles ta kiiresti, enne kui Zayn midagi öelda jõudis.

“Jah,” ütles ta naerdes.

“Kes sinu celebrity crush on, Liz?” küsis Harry.

“Saladus,” ütlesin ma salapäraselt.

“Ütle ikka,” käis Harry peale.

“Ei,” naersin ma.

“Küll ma kunagi selle sult välja pressin,” vastas Harry vaikselt.

Ma raputasin aeglaselt pead.

“Võib?” küsisin ma vaikselt, poisid noogutasid.

“Tina Payne küsib,” ütlesin ma. Liam saatis õhusuudluse. “Kas Harry võiks natuke šongleerimist õpetada?”

“Noh, hakka peale!” ütlesin ma Harryle muiates.

“Mul pole palle,” ütles Harry vaikselt.

“Muideugi on,” naeris Zayn

“Šongleerimiseks mitte,” naeris Haz vastu.

“Mida sa teed, Liam?” küsis Zayn kulmu kortsutades.

Liam tuhnis Zayni sahtlis ja viskas siis Harryle neli sokki.

“Mine pekki, need on minu omad” pomises Zayn.

“Harryl pole palle ju,” vastas Liam süütult. “Kas nendega saab?”

“Eks vist ikka,” pomises Harry. “Niisiis, harjutamiseks piisab ühest sokist,” ütles ta.

“Pallist,” sosistasin ma fännidele.

“Visake seda niimoodi nagu ringiga käest kätte,” jätkas Harry ja näitas ette. “Siis võib võtta järgmise.” Nüüd šongleeris ta juba kahe sokiga. “Ja kui te täiesti proffid olete, nagu mina, siis võib juba rohkemaga proovida,” ütles ta ja šongleeris nelja sokiga.

Me plaksutasime.
“Tubli poiss,” ütlesin ma.

“Harrys curls küsib kus Boo ja Nialler on,” ütles Zayn. “Nad on oma tüdrukutega. Kui te ei teadnud, siis Niall käib Moniquega ja Lou Anniega. Nad on väga toredad, eriti Annie. Mon võib mõnikord tõsiselt jube olla.”

Seda öeldes Zayn muigas. Ma köhatasin. Loodan, et Mon ei istu praegu Nialli toas arvuti taga, ega vaata twitcami.

“Mon on mu parim sõbranna muide,” ütlesin ma ohates.

“Sorry,” ütles Zayn . “Nii et teil pole vaja oma tulevaste abikaasade pärast muretseda,” jätkas ta.

“Hoia pöialt, et kelner tõtt räägiks,” ütlesin ma muiates Zaynile.

Zayn hoidiski pöidlaid. Siis rääkisid nad natuke oma USA-tuurist ja me jätkasime küsimustega.

…

“NiallOfficial ütleb, et nad vaatavad praegu twitcami,” ütlesin ma naeruse häälega. “Zayn?”

“Vabandust, Monique,” ütles Zayn ja muutus väiksemaks.

“Ma usun, et ta annab andeks,” vastasin ma.

“Nüüd ütleb NiallOfficial, et ta on Monique ja ei anna andeks,” ütles Harry tõsiselt. “Zayn?”

“Ma võin selle Gucciga tasuda,” muigas Zayn.

“Parem oleks, ütleb NiallOfficial,” ütlesin ma ohates.

Seda tegi ka Zayn.

“Mu twitteri aadress on @LizzieLuws1D, BarbieNiall,” ütlesin ma, kui too mult seda küsis. “Ma olen directioner,” lisasin ma vaikselt.

“Aww,” ütles Harry.

“Jajah,” pomisesin ma.

“Louis´sBabyCarrot küsib, kui me saaksime ühe päeva olla mingi loom, siis kes me oleksime. Mina oleksin kilpkonn, sest see on mu lemmik loom. Zayn?” ütles Liam.

“Mina oleksin lõvi, sest see on mu lemmik loom,” ütles Zayn. “Lizzie?”

“Mina oleksin kass, sest et mu iseloom on nagu kassil, ma olen selline üsna laisk, mulle ei meeldi vesi, mulle meeldib mõnikord lõbutseda…ja kassid on lihtsalt ilusad,” ütlesin ma. “Ja siis ma saaks päev otsa magada,” lisasin ma. “Mulle meeldib magada.”

“Mulle ka,” ütles Zayn.

“Ma tean,” ütlesin ma naeratades.

“Mina oleksin kass, sest kass on mu lemmik loom,” ütles Harry.

“DoesHarryUseCurlers küsib kas ma kasutan lokirulle. Ei, ma ei kasuta lokirulle, mul on loomulikud lokid,” ütles Harry pahaselt. “Seda võiks nagu teada,” pomises ta vaikselt, nii et ainult mina seda kuulsin.

Me tegime twitcami kokku kuskil kolmveerand tundi. Kui ma pärast twitterisse läksin, avastasin ma, et mul on peaaegu 15 000 followeri kutset, mul läks nende vastu võtmisega päris kaua aega, aga seda tegin ma juba õhtupoole kodus. Praegu muutsin ma lihtsalt selle ära, et kui keegi tahab mind followida, siis ta teebki seda automaatselt.

“Tsau!” hüüdis Mon Niallile. Nad chattisid skype´s.
“Tere, kullake!” hüüdis Niall.
Nad suudlesid mõlemad läbi ekraani. Näis, nagu oleks nende vahel lihtsalt klaas.
“Sa oled fckin hea suudleja!” naeris Niall.
“Aw,” ütles Mon ja andis jälle ekraanile musi.
“On Lizzie seal?” küsis Niall siis käsi hõõrudes.
“Jap,” vastas Mon ja tiris mind küünarnukist arvuti vaatevälja.
“Ära näpi,” torisesin ma ja tõmbasin end vabaks. “Tsau, Niall!” ütlesin ma siis end mugavamalt diivanile sättides.
“Tere, Liz!” naeratas Niall. “Ma tahan sulle kedagi tutvustada!”
“Dishaa,” ütlesin ma. “Keda?”
“Haz…” tahtis Niall öelda, aga tema selja taga olevast uksest tuli sisse Harry.
“Harryt!” hüüdis Harry ja ajas käed laiali ja sulges silmad, nagu ülikuulus staar, mida ta ongi.
Ma naeratasin ja ootasin, millal ta Nialli juurde jõuab.
“Hei Harry!” ütles Mon.
“Hei Moniquue…et Lizziee!” ütles Harry. Ta rääkis prantsuse aksendiga. See tuli tal hästi välja. Monique ohkas.
“Sa pole enam Prantsusmaal, Haz!” ütlesin ma.
“Õige jah,” pomises Harry oma käepaela kohendades.”Mulle meeldivad su juuksed, Liz,” ütles ta siis väga tõsiselt.
“Aha, aitäh!” naersin ma.
“Ajaa, mulle ka,” ütles Niall. Paistis, et ta märkas seda alles nüüd.
Ma noogutasin naeratades.
“Ja su aksent on lihtsalt…belissimo!” ütles Harry ja suudles oma ringiks moodustatud pöialt ja nimetissõrme.
“Thankyou, thankyou!” ütlesin ma.
Harry pilgutas silma.
“Niisiis jah…Kuidas tuur läheb?” küsis Monique.
“Suht hästi,” vastas Harry. “Aga Liamil on kõht lahti.”
“Uh,” ütlesin ma. “Vaeseke.”
“Liiga palju M&M´i,” pomises Harry.
“Mm…” ütlesin ma.
Niall vaatas mind imelikult.
“Ew, ei! M&M loomulikult!” ütlesin ma.
“Aa! Jaa, seda küll,” ütles Niall.
Harry tiris kuskilt välja terve suure kastitäie M&M kommipakke.
“Check this out!” hüüdis ta särasilmil.
“Bloody hell,” pomisesin ma.
“Fännide kingitus,” selgitas Niall kastist ühte pakki võttes. Nüüd ma märkasin, et kastile oli sädeleva värviga kirjutatud:
Get in our bed, Zayn! We love you! Your wifes, Christina and Samantha.

“Oh gosh,” ütlesin ma ja itsitasin vaikselt. Niall oli segaduses, siis märkas ta mu pilku ja vaatas, mis kastile oli kirjutatud. Nüüd hakkas ka tema naerma, samal ajal Harry õlga rusikaga tagudes.
“Ouch, mida?” hüüdis Haz käsi laiutades. Niall osutas naerdes kastile. Harry tõstis selle üles ja luges sinna kirjutatud. “Awesome,” ütles ta irvitades ja noogutas tunnustavalt.
“Vas happenin, boys?” ütles Zayn uksest sisse tormates. Ta kandis sinist baseball jacketit, millele oli kirjutatus “Malik” ja punaseid pükse.
“Kas need püksid on Lou omad, Zayn?” küsis Harry häält kõrgendades ja pani käed puusa. Ainult lokirullid ja lõualott veel puudusidki.
“Ei-ei, calm down!” naeris Zayn ja ajas silmad suureks, nagu kardaks Harryt.
“Parem oleks,” vastas Harry. “He´s mine!”
“Enam mitte,” muigas Zayn.
“Bitch,” pomises Harry.
Zayn näitas talle keelt.
“Check this out, Zayn!” ütles Niall Zaynile M&M kasti andes.
“Miks te varem ei öelnud, ma oleks ka tahtnud,” porises Zayn, nägi siis pühendust ja punastas.
“Aa, need kaks,” ohkas ta.
“Mis skybite siin,” ütles ta siis. “Oh, tere Lizzie!” hüüdis ta naeratades ja istus lauale, kasti kõrvale.
“Tsau, Zayn!” ütlesin ma.
“Sheksikas soeng,” ütles Zayn muiates.
“Thank you, sul ka,” vastasin ma.
Zayn silus oma tukka:”As always.”
“Muidugi,” naersin ma.
Mon köhatas.
“Mon,” noogutas Zayn, hüppas siis püsti ja tegi sügava kummarduse, öeldes madala häälega: “Tere õhtust, mademoiselle Portuir!”
“Võite istuda, noorhärra!” ütles Mon peenelt.
“Teie loal,” noogutas Zayn ja istus tagasi. “Liamil on kõht lahti,” pomises ta tõsiselt.
“Teame juba,” vastas Mon. “Üksikasjad pole vajalikud.”
“Ei muidugi, kõik on täis….!” hüüdis Zayn Monile naerdes.
“Jäta järgi!” kiljatas Mon teda katkestades.
Niall ja Harry hakkasid naerma.
“Ära karju, Emily tahab magada!” ütles Zayn muiates.
“Muidugi,” pomises Mon.
“Kus Lou on?” küsisin ma.
“Boo on Annikaga väljas…Söövad tacosid või midagi…” ütles Zayn.
“Annikaga?” küsisin ma. Eesti nimi. “Kust ta pärit on?”
“Eestlane,” vastas Niall kommipakki avades.
“Bloody hell! Maailm on väike,” imestasin ma.
“Kas te koolis ei peaks olema?” küsis Harry nunnutava häälega.
Ma pööritasin silmi.
“Kell on Inglismaal pool kaheksa, curly,” naeris Zayn ja sasis ta lokke. “Õhtul,” lisas ta.
“Ongi,” ütles Mon.
“Ah jaa ja ära tee! Sina pole ainus, kes täiuslikku soengut tahab” hüüdis Harry Zayni kätt ära võttes.
“Aga mina olen ainus, kellel täiuslik soeng on,” vastas Zayn ja jättis järgi.
Harry ohkas kergendatult.
“Näita tähte, Harry!” ütles Mon.
Harry tõstis käe üles ja tõmbas oma T-särgi varrukat rohkem allapoole, nii et täht oli näha.
“Megalahe!” hüüdis Mon punase pika küünega pöialt näidates.
“Deep meaning,” ütlesin ma vaikselt.
“Jah just!” ütles Zayn. “Ma polegi seda veel twitti kirjutanud.”
“Lase käia siis, ilueedi” vastas Mon õlgu kehitades. Zayn mühatas midagi nagu: “Ega sina ka parem pole, õeke!” ja võttis oma blackberry.
“Ära ülba, prantslane,” ütles Harry rohkem naljaga kui pahaselt.
Niall heitis talle pahase pilgu. “Iirlane,” ütles siis Harry talle keelt näidates.
“Oh issand, kuidas ma solvusin!” piiksus Niall tüdrukuliku häälega ja asetas oma elegantse, randmest painutatud käe südamele.
“Lokilammas,” kehitas Mon õlgu.
“Proud of it,” irvitas Haz.
…
Me rääkisime kuskil tund aega, Liamit me ei näinudki. Ta terviserike oli ilmselt üsna suur. Mon läks ka üsna kohe ära. Ma läksin siis magamistuppa, istusin kamina ette kohevale kunst-hundinahast vaibale ja läksin oma laptoppi. Ma kuulasin paari laulu, mis Zayn oli facebooki pannud. Imelik, aga kuigi neil mõlemal oli peaaegu 2000 kommentaari, ei näinud ma ühtegi, mis päriselt ka laulu kohta käiks. Oli ainult “Marry me Zayn!”, “Come to India!”, “I love you!” ,”Love your profile pic!” ja muu taoline.
Parasjagu, kui ma kaasa ümisedes “Sorry for Party Rocking” kuulasin, helises mu uksekell. Läksin seda ohates avama. Seal seisis Emily.
“Tere õhtust, Em!” ütlesin ma naeratades.
“Hei,” ütles ta. Ma tahtsin lihtsalt suhkrut küsida.
WOW! Esimene koht mu elu jooksul, kui keegi mult suhkrut küsib. Oluline hetk elus, kui nii mõelda. Evengrouchis olid meie lähimad naabrid 200 m kaugusel ja neil oli vist alati piisavalt suhkrut. Tartus olid vastikud naabrid, 30 meetri kaugusel, kes mölisesid meie kasside ja minu kallal.
“Muidugi,” naeratasin ma ja läksin villaste sokkide sahinal suhkrut tooma.
“Palju sa tahad?” hüüdsin ma köögist. Ta ei vastanud.
“Ah vahet pole,” pomisesin ma(Üle pika aja esimene lause eesti keeles btw), võtsin riiulilt terve suhkrupaki ja viisin selle talle.
“Nii palju!” ütles ta ja tahtis seda mulle tagasi anda.
“Suva see, mul on neid veel!” valetasin ma.
Em võttis kõheldes paki, tänas ja läks minema.
Mul tuli õudne isu midagi kirjutada. Niisiis läksin ma tagasi magamistuppa, panin “Sorry for party rocking” kinni ja võtsin lahti OpenOffice´i.
“Still alive”, kirjutasin ma mõne aja pärast pealkirjaks.
Ma ei mõelnudki mitte midagi, lihtsalt kirjutasin. Viis tuli iseenesest ja aeg möödus, kui kiirrong.

Tunni pärast oli valminud väga masendav laul, õnneliku lõpu ja imeilusa viisiga. Ma olin selle üle päris uhke. Panin selle teiste juurde, punasesse mappi mis oli täielikult täis soditud kõiksugu mõtteid, mis mul neil hetkeil peas olid olnud. Domineeriv oli 1D-ga seotu. Ma naeratasin, kui mõtlesin, et mu peaaegu suurim unistus oli täitunud…peaaegu… 1, 5 viiendikku sellest veel polnud.
Veerand tundi tagasi avastasin We heart it´i. Nüüd heartin siin pilte, paistab, et directionerid on vallutanud terve interneti.

Leban praegu oma ilusas voodis, kodus. Söön isetehtud muffineid ja kuulan Cher Lloydi, jälle. Kell hakkab saama 23. Pääsesin koolist alles kell kolm ja siis pidin, tõepoolest pidin(!) minema juuksurisse. Nii mõnus on nüüd oma siidiseid järkus lokke sõrme ümber keerutada..

Ajalugu oli mu esimene normaalne tund sellel aastal. Ajalugu ja inglise keel on niikuinii muidu mu lemmiktunnid. Aga kuna Jane on selline…tuim…haige…ja alandlik(Sorry, Jane), siis tundub mulle, et ajalugu on selles koolis parem. Nanya on seejuures väga heasüdamlik ja vaimukas, the best teacher ever!!!

Kahjuks tundub mulle, et selles koolis on ainult umbes 10 õpetajat, kuna kahte tundi neljast ülejäänust andis jälle tema, muusika,-Muide, miks? Ta ei pea viisigi, ja me pidime laulma mingeid bludy Poola rahvalaule. Pärast tuli mu paar uut klassiõde minu juurde, et mu häält kommenteerida (piinlikult hästi kusjuures), aga ma ei saa aru, miks kõik ütlevad, et ma kõlan nagu Christina Aquilera? Ei ju, aga jah, eks ma pean sellega leppima, vist-ja geograafia, mida ma vihkan, ma saan alati tööd allapoole arvestust, aga parandan neid kuidagi nii, et üldiselt tuleb aastahinne ikkagi neli või viis.

Anyway, kui ma juuksurist tagasi tulin, oli kell juba 6. Tegin Rumplefreti antud 9 ülesannet( põleguu põrguus!) ära, mille peale kulus veel tund.

Ma hakkasin just masendust tundma, aga siis helistas mulle Mon, kes ütles, et tahtku ma kui mitte, aga ta tuleb siia. Enne, kui ma midagi vastata jõudsin, oli ta toru ära pannud.

“Tsau!” hüüdis ta kohe, kui olin ukse avanud. “Ilus soeng,” lisas ta kohe naeratades ja puudutas mu lokke. “Õnneks tuli vähemalt juuksur selle peale, et Wella Curls & Waves´i kasutada.

“Tere, aitäh, tore on ja mul on segamini,” ütlesin ma talle, kuid ta ilmselt ei kuulnud, sest oli juba elutoas.

“See tass? Ole nüüd,” rahustas ta mind.

Ma mõtlesin tegelikult hun#!?!#t pabereid oma lauludega, mis mul diivanil vedelesid, kuid ma hilinesin nende ära peitmisega.

“Wow, sa kirjutad laule?” küsis Mon diivanilt “Beside me´t” võttes.

“Jah, anna siia!” käskisin ma ja tahtsin talt paberi käest ära kiskuda, aga ta ei lasknud mul seda teha. Lõpptulemus nägi välja nagu laps, kes hüpleb isa ümber ja sirutab käsi, et üllatusmuna saada, aga iss on liiga pikk.

Lõpuks ma loobusin ja lihtsalt seisin seal, käed ristis ja kortsus kulmuga nagu 8-aastane tüdruk.

“Baby, you stand beside me. When I am walking on the cliffs you save me…” ümises ta sõnu lugedes.

“Sa laulad seda hästi,” ütlesin ma naeratades, suu endiselt suletud.

“Under the trees, under night moon, there´s empty, there´s darkness,” ümises ta järgmist lehte ette võttes.

Ma ohkasin.

“We´re all people, living in downtown. We´re all people, making a same sound. We´re all twisted monkeys, we´re all around the world. We´re all the same breed.”

“Jah, kena,” pomisesin ma ja võtsin talt noodid ära.

“Sa neid avaldada ei tahaks?” küsis Mon diivani seljatoele toetudes.

“Mkm,” vastasin ma lühidalt.

“Kahju küll, aga ise tead,” ütles ta ohates.

“Teed?” küsisin ma kulmi kergitades.

“Vaevalt küll, vaata kella!”

Ma vaatasin, pool kaheksa, ja siis?

Seda ma ütlesingi.

“Ma ei joo ega söö pärast seitset!”

“Miks? Okei, ära ütle, et sa paksuks lähed!”

Mon pani suu uuesti kinni ja ütles pärast mõningat vaikust:” Olgu, ma ei ütle siis.”

Ma pööritasin silmi ja läksin iseendale teed tegema.

…Mis oli samas klassis, kus matagi. Ma hingasin kergendatult, kui Rumplefret klassist välja loivas. Mulle tundus, nagu oleks minult, kui Lumivalgekeselt, õunatükk kurgust välja kukkunud.

See vahetund pidi kestma 10 minutit, nagu ma aru sain. Nii palju siis sellest-.-

Ma võtsin kotist oma “Dracula” ja hakkasin seda laua peale panema, et lugema hakata, aga ma mõtlesin ümber, sest ma lihtsalt vihkan seda(!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!), kui ma tahan rahulikult lugeda ja siis tulevad mingid tüübid, kes küsivad, mis raamatut ma loen, kes selle kirjutas, kust ma ostsin/laenutasin, kes tegelased on ja siis võtavad selle üldse mult ära, et seda ise vajtida. Tavaliselt lõppeb asi sellega, et ma pean oma tundeid kõvasti vaos hoidma. Ja usu-need tunded ei ole armastus ja kiindumus! …Terve oma ülejäänud elu täidavad need inimesed suure uudisega, et ma mingit järjekordset raamatut loen …Big Deal, eksole???! Ma loen iga nädal läbi vähemalt kaks raamatut!

“Mis raamat see on?” küsis Jaden, kes märkamatult minu juurde oli tulnud.

Ma laksatasin endale ohates käega otsaette. Edward, kes minu kõrval istus turtsatas hetkeks naerda.

“Dracula!” ütlesin ma end ohates akna poole pöörates.

“Mis sul viga on?” küsis blondie plikalikult ja tegi, nagu tahaks ära minna.

“Ei midagi, tibuke,” ütlesin ma irooniliselt naeratades.

Edward muigas ja näitas mulle pöialt.

“Te…puhh,” kokutas Jaden. Kas tal tõesti pole nii palju mõistust, et vähemalt midagi originaalsemat vastata?

“I don´t give up!” hüüdis Jaden klassist välja keksides üle üla.

“Mängimast lolli,” lisasin ma vaikselt.

“Kas ta on alati nii horrible?” küsisin ma Edwardi käest.

“Kõikide uute tüdrukutega-” vastas Edward. “Oo jaa!”

“Ma püüan siis võimalikult ruttu vanaks jääda,” pomisesin ma.

Edward naeris.

“Oh vaadake, Edward naerab!” hüüdis üks “Ühikarottide” Tibu-välimusega kutt.

“Ma naeran ju koguaeg,” imestas Edward.

“Eeeeii!” ütles umbes 5 kutti ühest suust.

“See tuleb sellest, et te ei pane mind kunagi tähele,” vastas Edward rahulikult.

“Võibolla küll,” vastas sama paksuke napilt ja jätkas oma tegevust, milleks oli….Jamh, ma ei saagi hästi aru…Aluspükstekannikate vahelt välja tirimine…?

Siis tuli mu telefoni jälle sõnum.

Sa näed järgmine nädal Harryt, kirjutas Zayn.

OOJEE!!!! kirjutasin ma rõõmsalt naeratades vastu.

Me praegu oleme ära…

Kus…?

Siis tuli mulle meelde.

Aajaa, vabandust. Teie tuur ju!

Täppis:D

🙂

Bye!

Take care!

Ma märkasin, et mu näol seisab ülilai naeratus, nii et ma pühkisin selle kähku sealt.

“Su boyfriend?” küsis Edward winksi tehes.

“Ei,” ütlesin ma. “Sõber…”

Ma nägin ilmselt välja selline, nagu ma võiks iga hetk õhku südame joonistada.

“Tore, kui sul on sõpru,” ütles Edward. “Minul nimelt pole.”

“Küll sa saad, kui sa leiad normaalsed inimesed” lohutasin ma. “Sul pole ju neid maniakke vaja,” lisasin ma pöidlaga oma uute klassikaaslaste peale osutades. Paksuke tegeles ikka sama asjaga, nii et nii mina kui Edward kirtsutasime hetkeks nina. Paar tüdrukut ajasid parasjagu kolmandat nurka, nii et Edward hüüdis:
“Hei! Jätke järele!”
Tibid turtsatasid pahaselt ja selle ajaga, kui nad Edwardit vahtisid, oli kolmas plika ära põgenenud. Nüüd püüdsid ta kinni 4 poissi, kes tõkestasid ta tee ja hakkasid millestki…nilbest rääkima. Seda on aru saada nende näoilmest.

“Sul on 100 protsenti õigus,” noogutas Edward mõtlikult ja kehitas õlgu.

Nüüd helises kell. Paks tiris käe…välja(ew) ja poisid istusid oma kohtadele, nii et vaeseke tüdruk põgenes tagumise pingirea poole, kus teda ootasid tema kaks kena “sõbratari”.

Paar teist inimest tuli veel klassi ja koos nendega sisenes õpetaja. Ta oli väga-väga-väga pikk mustanahaline naine, üle kahe meetri kindlasti, kelle näol seisis kelmikas nooruslik naertatus. Tema juuksed olid krunni pandud hiigelsuure sinilillelise patsikummiga. Ta kandis samasugust lillelist sinist pliiatsseelikut ja volangidega valget pluusi. Tema küüned olid värvitud punaseks ja kaenlas oli tal pakk õpikutega. Ta nägi välja kena ja rõõmustav.

“Tere hommikust, kallikesed!” hüüdis ta häälega, mis kõlas kui 1000 tuulekella, niimoodi…kristallselt.

“Tere,” pomisesid mõned.

“Istuge,” ütles ta, kuigi kõik seda juba tegid, kaasaarvatud (kogemata) ka mina.

“Tere, Elizabeth!” ütles ta rõõmsalt, kui mind silmas.

Ma kergitasi üllatunult kulmi- kust ta juba minu nime teadis?- ja tahtsin püsti tõusta.

“Pole tarvidust!” ütles ta kiiresti. Ma istusin tagasi.

“Kuidas sulle uues koolis meeldib?” küsis ta naeratades, õpikuid lauale asetades.

“See on…kena!” ütlesin ma ja mõtlesin seda päriselt. Mõisad on ilusad.

“Aga koolikaaslased on kohutavad, eks ju?” küsis ta mängides, et on kurb. See ei tulnud tal hästi välja.

“Erm…jah,” ütlesin ma vaikselt, naljaga.

Õpetaja pahvatas naerma ja temaga liitus terve klass. Vot see naine juba oskas inimesi õnnelikuks teha….või siis olin see mina. Minu speech peaks nad tegema…imeüliõnnelikuks, lol.

“Okei, aitab naljast,” ütles Õpetaja mõne aja pärast, kuigi nägi ise ikkagi väja ülirõõmus.

Ma vihkan seda, et pean teda nii kutsuma.

Seepärast tõstsin ma käe.

“Jah, kullake?” ütles ta minu poole pöördudes.

“Kuidas teie nimi on?” küsisin ma häbelikult.

“Amarachi Dada Fumnanya Ife Nthanda Nthombi Glimlag!” ütles õpetaja uhkelt, ajas rinna kummi ja püüdis olla hästi tõsine ja väärikas. Seegi ei tulnud tal hästi välja

Umbes 10 sekundit va#!?!#es klassis haudvaikus.

Siis ütles…see…Amarachi Dada Fumnanya Ife Nthanda Nthombi Glimlag minu suureks küsimärgiks tardunud näole osutades: “Ja selline näeb välja inimene, kui ta avastab, et ta on ahv!”

“Muidugi on see ebatõenäoline, et ta seda avastab. Tunnen paljusid inimesi, kes seda veel märganud pole,” muigas Edward.

Terve klass naeris. Mina vabanesin tardumusest. Neelatades küsisin ma:

“Ma ei pea ju teid koguaeg niimoodi kutsuma?”

“Üldiselt jah, perekonnanimega koos ei kutsuta mind.”

“Milline neist perekonnanimi on?” küsisin ma silmi kissitades ja lootsin, et ta vastab mulle nende…1..2..3..kuue viimase nimega.

“Glimlag,” vastas …okei, nimetame teda õpetajaks…õpetaja.”See tähendab afrikaani keeles “naeratama”.

Sobib ju.

“Aga sa võid mind kutsuda Nanyaks…”

THANK GOD!

Ma ohkasin kergendatult. Nanya naeratas ja köhatas hääle puhtamaks.

“Aristoteles sündis 384 aastat enne Kristust Stageiras. Temast sai kuulus filosoof..” hakkas ta rääkima.

Järgmisel hommikul oli mul päris karm kell 6 üles ärgata. Kuidagi sain ma end voodist üles ajada. Tegin endale ühe vees lahustuva latte ja panin teleka mtv peale, kus parasjagu mingi tüdrukutebänd oli. Nii imelik, kui see ka poleks, aga mulle ei meeldi sellised tüdrukutebändid, mille stiil on umbes, et “Oh, take me now, babe. Look at that body” Jah, ma tahan olla bändis, aga siis võiks see tõepoolest ka midagi originaalsemat olla, kui mingi #!?!#� i teema.

Tõepoolest, täna pidin ma jälle kooli minema, uude kooli. loodetavasti saan ma endale siis mõne uue sõpsi juurde. Õigupoolest ei ole ma kunagi tundnud, et mul sõpru oleks. Alati olen ma tundnud ennast üksikuna, oma vahetunnid olen ma eelmises koolis alati veetnud kuskil, kapuuts peas, muusikat kuulates, seina ääres istudes. Muidugi oli seal üks pisike blondiin, kes mulle jubedalt närvidele käis. Ta ei jätnud mind hetkekski üksi, nii et ma pidin pärast tunni lõppu kähku asjad kotti viskama ja klassist minema kihutama, et siis kusagil teises kohas seina ääres muusikat kuulata. See võis minust ebaviisakas olla, aga ta oli tõesti nagu mingi tüütu kärbes. Kärbsepiitsa pole kahjuks lubatud koolis kasutada. Ma ei oska kahjuks inimestega suhelda, nemad sellest kahjuks aru ei saa ja arvavad, et ma olen ülbe, sajaga vastupidi! ma olen lihtsalt häbelik! Minu suurim soov on alati olnud endale sõber saada. Aga nüüd, kui mul on mu musi Monique, siis tunnen ma tõesti, et mul on lõpuks sõber. Nice.

How the fck ma üldse selle teemani jõudsin?

Igatahes jah, ma vaatasin pool tundi MTV-d ja ja jõin oma lattet. Viimast tegin ma ainult 15 minutit. Siis käisin ma duši all ja tegin kõike muud, mida ikka hommikul tehakse ya know: )

Ma ei tahtnud jälle olla mingi erak inimene, nagu ma olin nii Tartus kui Evengrouchis. Ma tegin endale kindla plaani olla enesekindlam ja kui seal mingid ülbed ja popid tüübid on, siis mind ei huvita.

Ma valisin oma tumesinised skinnyjeansid, musta nahkjaki ja musta kirjaga”Don´ t touch me! My boyfriend is a vampire!” topi. Ma nägin küll välja nagu mõni liige neist tüüpilistest high schooli poppide tibide kampadest, aga ok. Hea ongi, siis ei paista ma olevat jälle see vaene nohkar, nagu ma alati olen olnud. Nii hea, et mul Mon on…

Sirgendasin oma juuksed ja kasutasin veits silmalainerit, tumepunane huuleläige, mida ma kunagi kandnud pole ja valmis. Kirjeldus on selline, et ma näen välja nagu transvetiit, aga tegelikult ei….Väägagi ilus oli, umbes nagu Cher Lloyd “Dub on the Track´ s”. Meeleolu oli ka selline. Pidin nüüd kiirustama, kell sai poole tunni pärast kaheksa ja ma tahtsin varakult kohal olla. Võtsin oma neetidega hiigelsuure nahkkoti, lükkasin jalga samad kingad, mida eelmisel päeval olin kandnud, mantel selga ja ma läksin. Ma ei hakanud oma plekjublakat kaasa vedama, kui mul ainult 2 minutit kõndida on.

…

Nüüd olin ma seal. Nädal aega olin sellest välja tegemata oma koolist mööda sõitnud. See oli midagi mõisalaadset. Mitte väga suur, aga tõsiselt ilus. Õpilasi paistis siin palju olevat. Silmasin paari suitsetavat poistekampa, paari nohikut, tervet parve roosasid tibisid ja mõndi täiesti tavalisi õpilasi. Ma pidin minema klassi 318. Seal pidi mul hakkama inglise keel, minu lemmiktund, oli ka siis, kui ma veel Eestis elasin. Ma seisin mõne hetke selle ilusa hoone ees ja siis läksin sisse. See tundus olevat seest täis tuubitud nagu Hiina. Koridoris oli kõrvulukustav sumin, mida tekitasid omavahel juttu rääkivad noored. Ma otsisin silmadega klassi number 318. Ma ei näinud mitte ühtegi klassi, sest inimesi oli nii palju. Ma vihkan selliseid rahvasummi, kas siis keegi aru ei saa, et selles koolis käib liiga palju õpilasi?

Ma püüdsin inimestest mööda saada, et mõnigi uks leida, see oli üsna raske.

“Wooaah, kullake, mis teed?” hüüdis üks tohutult pikk tõmmu punapea naeratades, kui ma temast mööda proovisin trügida.

Ma hingasin ühe korra sügavalt sisse ja sättisin oma lendlevat tumepruuni juuksesalku.

“318. klassi otsin,” vastasin ma talle ja proovisin tast veidi eemale. imelik on kellestki pool meetrit lühem olla.

“Tule, ma juhatan sind,” ütles ta uuesti naeratades ja juhatas mind enda ees inimsummast välja.

“Sa oled siin uus, mis?” küsis ta.

Loog ju, muidu ma oleks juba ammu klassis.

“Jep,” vastasin ma lühidalt.

“Tere tulemast!” ütles ta.

See tervitus ja rängalt alla Zayni tervitusele, kui ma Londonisse kolisin.

“Tänan,” ütlesin ma ohates.

Me kõndisime teisele korrusele.

“Here it isss!” ütles ta ühest fatboyst mööda trügides.

Ma noogutasin, märkamatult oma huult hammustades, mul on selline komme.

Tema paistis seda valesti tõlgendavat, sest ta pilgutas mulle silma ja küsis: “Sinu number, prettygirl?”

Ma naeratasin irooniliselt(ta ei saanud sellest aru) ja ütlesin “Jah, muidugi! 34562763!”

See on mu Evengrouchi hambaarsti number!!!!!! Ahaa!

Ta pani selle oma kallisse telefoni ja tahtis midagi öelda, aga ta ei saanud seda teha, sest ma olin juba klassi kadunud. Seal pahvatasin ma tahtmatult naerma. Üldiselt olen ma üsna tagasihoidlik, nii et ma püüdsin seda tagasi hoida, aga see ei õnnestunud.See vaene vennike paistis selline olevat, et nüüd hakkab ta “mulle” mingeid UrrUrr sõnumeid saatma. Mu keskealine vanatüdrukust hambaarst vajabki vahelduseks midagi sellist, appi kui paha ma täna olen! Aga see tüüp ilmselt vääriski seda, ma arvan. Ta nägi välja nagu mingi boy-slut.

Klassis oli peale minu ainult kolm inimest, kellest kaks mind muiates vaatasid. Üks ilmselt üsna pikka kasvu väga heleda naha ja vääga tumedate juustega helesinisilmne poiss, kelle musklid ta musta kampsuni alt kaugele välja paistsid ja kes lihtsalt oli aknast välja vaadanud…Appi, kui ilus ta on! Vastand, Lumivalgete juuste ja päevitunud(solaarium kindlasti, talv on) nahaga poiss, kes oma teksadele parasjagu korrektoriga midagi sodis ja toolil lösutav lühikeste, turris tulipunaste juustega ja hardrock välimusega väga ilus tüdruk, kes oma telefonist mingit musa väga valjusti kuulas ja oma mustades ketsides jalad eesmisele lauale toetas. Tümps oli kaugele kuulda. Tema ei teinud must väljagi.

“Hei,” ütlesin ma hääletult poistele.

Ma ei teadnud, millistel kohtadel keegi istub, nii ei osanud ma mingile kohale istuda.

“Millised kohad siin vabad on?” küsisin ma kulmu kortsutades. Ma ei taha 20 minutit lihtsalt keset klassi seista ja õpetajat oodata.

“See, see, see,” loetles vampiiri-välimusega poiss mõndadele tagumistele pinkidele osutades. “Ja minu ja Jaden´ i kõrval,” ütles ta pöidlaga blondi poole näidates ja naeratas hetkeks.

“Ok, aitäh…” ütlesin ma.

Ma kõhklesin hetke ja läksin siis ühe tagumise pingi juurde, mida ta oli näidanud.

“Nähh!” hüüdis blond.

“Ja-jah,” ütlesin ma vaikselt ja hakkasin oma inglise keele asju lauale laduma.

Tol hetkel avas punapea oma kõvasti laineriga meigitud suured hallid silmad. Ta heitis mulle silmanurgast hetkeks pilgu ja kuulas siis muusikat edasi. See oli peaaegu, et kindlalt Muse, mida ta kuulas. Nende lood meeldivad mulle ka väga, aga nad ei ole nii kaua uusi lugusid teinud. Ma toetasin ohates oma pea kätele ja uurisin veidi klassi. Õpetaja laua peal oli suur sinisest plüüsist elevant. Puust seintel olid elevantide maalid, fotod ja laste joonistused. Ma kergitasin muiates kulmi ja märkasin, et blond vaib mind.

“Mida?” ütlesin ma.

“Midagi,” ütles ta, vaikis hetke ja küsis siis:”Kust sa tuled?”

“Noo üldiselt tulen ma Eestist,” ütlesin ma. “Aga viimased kaks aastat olen ma Evengrouchis elanud. See on Lääne-Inglismaal.”

“Aa Eesti on seal Venemaal we?” küsis ta.

#!?!#!

“Ei, Eesti ei ole Venemaal,” ütles vampiiri-poiss minu eest ohates blondile “Eesti on riik!!! Mis asub baltikumis. Lätist oled midagi kuulnud?”

“Jää vait,” ütles blondie närviliselt. “Ma teadsin seda niikuinii.”

“Kena siis,” vastasin ma ja tundsin, et olen tõsiselt väsinud, pean ilmselt kohvikust veel ühe latte ostma.

Ta tegi häält, nagu tahaks midagi öelda, aga mõtles vist ümber ja keeras jälle ümber.

Kas nad siin geograafiat ei õpi? Ei ikka õpivad, kui mõelda vampiiri-poisi peale. Imelik on teda nii kutsuda, aga ta näeb tõesti välja nagu mõni vampiir “Videvikust” ja ma ei teadnud siis veel tema nime.

Tunnini oli veel 15 minutit aega.

Ma püüdsin seni kasutada lauda padjana, aga blond…”Jaden” ei lasknud mul seda teha, vaid küsis mult erinevaid küsimusi selle kohta näiteks, mis mu nimi on, kus ma elan, kas mul boyfriend on jne…

Täpselt õigel ajal enne kella, pani punapea oma telefoni kotti. “Tere,” pomises ta mulle. Ta ei kõlanud nagu inglane, aga ma ei saanud selle ühe sõna järgi tema rahvusest aru.

Kui kell helises, hakkas inimesi sisse voolama. Enamus paistsid olevat poisid, ma märkasin ainult kahte teist tüdrukut peale punapea. Üks pikk tõmmu tüüp, kes tema ees istus, lükkas ta jalad oma laua pealt maha. Punapea ei teinud väljagi.

Kellast oli möödunud umbes viis minutit, siis õpetaja lõpuks tuli.

Ta oli pikk, kondine naine, laines loomulik punapea, kelle juuksed olid kinnitatud lõtva krunni. Ta kongus, pikal ninal olid Harry Potteri-stiilis prillid. Ta kandis lillemustrilist …erm…kodukitlit(?) ja tema käed olid kondised ja soonelised. Üldiselt nägi ta välja tegelikult nagu narkar, mitte et ma seda kuidagi halvasti mõtleks, aga nii see oli.

Ta palus meil istuda. Olgu siin öeldud, et suurem osa klassist juba niikuinii istus. Tal oli seda mõtet öelda umbes seitsmele inimesele, kelle hulka kuulusid mina, vampiiri-poiss, punapea ja paar tükki.

Õpetaja võttis tahvli ääre pealt sinise kriidi ja hakkas tahvlile pealkirja kirjutama. Ta ei paistnud mind märkavatki. Terve see aeg va#!?!#es klassis sügav vaikus.

Huvitav, kas ta on mingi kardetud õpetaja või?

Järsku katkestas ta vaikuse.

“Istu palun ettepoole,” ütles ta, nii et see pani mind veidi võpatama. “Sina jah, nahkjakiga,” jätkas ta ümber pöörates ja minu poole osutades. Sõbralikult küsis ta: “Mis su nimi on?”

Ma tõusin püsti, õpikuid tugevasti rinnale surudes, et need maha ei kukuks.

“Elizabeth…preili,” ütlesin ma vaikselt.

“Kutsu mind Jane´ iks!” ütles ta naeratades ja paljastas oma kuldhammastega segi olevad hambad.

Creepy…aga vähemalt ei paista ta õel olevat.

“Istu siia Edwardi kõrvale,” ütles ta.

Vampiiri- poiss tõstis muiates käe…Mida, Edward? Omgosh, see nimi sobib talle hästi, peaks ütlema xD Ta sai vist sellest isegi aru.

Ma turtsatasin hetkeks naerda, paar poissi muigasid. Siis võtsin ma oma koti ja läksin esimese pingi juurde, end kõvasti tee peal lebavatest kottidest hoides. Ma istusin selle vampiiri-poisi, Edwardi kõrvale.

“Tere jälle,” sosistas ta vihikusse kuupäeva kirjutades.

“Hei,” vastasin ma.

Sellega oli vestlus lõppenud. Ülejäänud tunni veetsime me põhimõtteliselt ainult vihikusse reegleid kirjutades. Ausalt öeldes…See oli mu kõige igavam inglise keele tund läbi aegade!!! Evengrouchis oli meie inglise keele õpetajaks noor lõbus mees, kes koguaeg kilde viskas. Ta suhtus meisse kui sõpradesse, mitte kui õpilastesse. Me õppisime palju, korralikult ja hästi, aga meil ei hakanud kunagi igav.

Pärast 45 minutit proovimist mitte magama jääda, küsisin ma Jane´ i käest kohviku asukoha kohta ja sain teada, et see asub kõige alumisel korrusel, põhimõtteliselt maa all. Kuna vahetund kestis 25 minutit(!!!!!!!!!!!!!!!), oli mul piisavalt aega, et see üles otsida, endale latte osta, see ära juua ja matemaatika klass üles leida. Ma vihkan matemaatikat…

See kohvik oli tõsiselt suur, võrreles Evengrouchi kooli väikese puhvetiga. See oli umbes keskmise klassiruumi suurune. Selle nurgas oli suur kohviautomaat, nii et ma pidin sinna lihtsalt 1-£-se sisse toppima ja saingi oma latte. Sõbralik paksuke kohvikutädi oli mulle nõus veel tasuta natuke vahukoort peale kuhjama, mõnus…

Ma istusin teistest inimestest natuke eraldi, akna alla, aknast paistis ainult lumi, ei midagi muud. Jõin oma lattet, kirjutasin batuke twitterisse

Siis tuli mulle sõnum, Zaynilt:

Helloo, Liz, kuidas läheb?:)

Hästi, kirjutasin ma vastu. Siin on nii pikad vahetunnid, saan mõnusasti oma lattet juua.

Erm…lattet?:D

Jah, ma olen liiga väsinud, et praegu teed juua. See teeb mu veel unisemaks:)

Saan aru.. Ilusat päeva, Lizzie!:)

Bye…

Mul tuli alles nüüd meelde, et Lisa käib ka ju siin koolis. Nii valisin ma tema numbri.

Jaa?

Tsau, Lisa! See olen mina, Elizabeth!

Tere! Kus sa oled?

Hetkel olen ma siin all, kohvikus.

Ma tulen ka sinna.

Aga palun!

Lisa pani telefoni ära ja mina jäin oma lattet juues teda ootama, kirjutasin natuke twitterisse ja vaatasin lihtsalt inimesi. Umbes kahe minuti pärast oli ta seal.

“Tsau!” ütles ta naeratades.

“Hei!” ütlesin ma.

Me kallistasime.

“Ma tahan ka lattet,” pomises ta minu oma vaadates, läks automaadi juurde ja saigi ühe…aga temal polnud vahukoort, aha!

“Mis tund sul hakkab?” küsis ta, kui oli tagasi istunud.

“Matemaatika,” ütlesin ma hajameelselt juukseid keerutades. “319ndas…”

Lisa võdistas end.

“Õudne õpetaja,” ütles ta. “Närvihaige, vaata temaga ette!”

“Ah jumal,” ütlesin ohates ja kortsutasin kulmu.

“Miks keegi selle inglise õpetaja juures rääkida ei taha?” küsisin ma mõne aja pärast.

“Jane´ i?”

Ma noogutasin.

“Noh, ütleme, et see on umbes nagu lein.Meie klassis ka…Saad aru, ta mees ja poeg surid kunagi autoõnnetuses…ja siis hakkas ta narkomaaniks. Raske elu, saad aru? Nad haletsevad teda.”

“Ah jumal,” kordasin ma jälle, seekord hoopis teisel põhjusel.

“Jap,” ütles Lisa.

Ma märkasin, et ta tops on juba tühi ja kergitasin kulmi.

“Mida?” küsis ta naeruse häälega ja läks topsi ära viskama.

Minu oma oli veel pooltäis, muidugi ei või ma selles kindel olla, sest nägin ainult vahukoort, aga see oli küll üsna kõrgel.

“Kümne minuti pärast hakkab tund,” ütles Lisa, kui tagasi tuli.

“Okei, ma pean siis klassi üles otsima,” ütlesin ma ja võtsin taskust paberi, kus klassiruumide numbrid peal oli. Seal seisis, et matemaatika on klassis 319, see on ju täpselt inglise klassi kõrval, kena.

“Tule,” ütlesin ma Lisale ja me läksime üles.

Kui ma ühest peeglist möödusin, nägin ma, kui erinevad me oleme, peaaegu vastand. Me mõlemad oleme küll lühikesed-mina olen 163 cm, aga ma paistan olevat Lisast vähemalt 8 cm pikem. Tema on kõhnuke, blond, kumerusteta, kahvatute kitsaste huulte ja siniste silmadega, kuid tõmmu nahaga, mina jälle…mitte, et paks, aga jamh, kumerustega…kõlab peversselt, paksude huulte ja pruunikasroheliste silmadega, minu nahk on väga hele. Tavaliselt on isegi poe kõige heledam puuder mulle liiga tume. Kunagi, nooremana, nägin ma tegelikult üsna välja nagu mustanahaline, ainult, et heleda nahaga. Ajapikku kasvas mu keha mu ninale järgi ja siis oli juba parem.

“Kus klassis sa käid?” küsisin ma ta käest.

“Kümnendas c-s,” vastas ta mulle.

“Me oleme ju ühevanused,” ütlesin ma wierdface´ i tehes, “aga mina käin 11-ndas. Kuidas see võimalik on?”

“Ma hakkasin lihtsalt kohe-kohe kaheksa saama, kui ma esimesse klassi läksin,” vastas Lisa.

Nüüd olime me ka üleval.

“Õnn kaasa Rumplefretiga,” ütles Lisa neelatades ja kadus klassi juurest, kui sealt astus välja kiilakas, suurt kasvu, seanäoga, näost punane, higise pealaega mees, kes paistis tige olevat. Ta oli oma nime ilmselt auga välja teeninud, sest ta oli tõsiselt…voltis. Ta oli hirmuhäratav, nii et ma tundsin, kuidas ma vajusin kössi. Temaga tuleb mul raske, sest ma vihkan seda, kui ma olen alandatud ja praegu tundsin ma end madalamana, kui muru. Ma läksin maha vaadates klassi, temast suure kaarega möödudes.

Klassis istus peaaegu sama seltskond, mis enne, ainult blondiin puudus. See….Moira lehitses oma matemaatikaõpikut, ilmselt nõuab see õpetaja tunniks ülikorralikult ära õppimist.

“Tule, istu,” ütles Edward oma kõrvalolevale toolile patsutades.

“Miks sa igas tunnis üksinda istud?” küsisin ma ta käest.

“Ma lihtsalt ei suhtle väga palju inimestega….jaa…mõned on lihtsalt… usklikud,” vastas ta muiates…noo, loogiline ju.

“Aha, arusaadav,” naersin ma ja panin oma mata asjad laua peale. “On see väga õudne õpetaja?” küsisin ma.

“Oo jaa,” vastas ta tõsiselt noogutades.

“Omg,” ütlesin ma suurte silmadega.

“Vähemalt ei pea sa muretsema selle pärast, et sa matemaatikat ei oska,” ütles ta õlgu kehitades.

“Jamh,” pomisesin ma.

Sellel hetkel kell helises. Erinevalt Jane´ ist oli mehike paugupealt klassis. Ta istus oma metallist laua taha ja istus seal nagu kuningas. Ka õpilased kiirustasid klassi, et õigeks ajaks jõuda. Nüüd seisid kõik püsti ja vägagi sirgelt.

“Istuge!” käskis ta järsu häälega.

“Mitte sina!” ütles ta kui ma tahtsin istuda. “Mis su nimi on?” küsis ta sigaretti pakist välja võttes.

“Elizabeth,” vastasin ma tema liigutusi jälgide, kas ta kavatseb klassiruumis suitsetama hakata?

“Elizabeth kes?”

“Elizabeth…Edwa…ohh…Eduardis,” ütlesin ma.
Pagan küll, kui nõmedalt mu nimi niimoodi kõlab, ja oma eesnime ütlesin ma ka valesti, ma olen lihtsalt harjunud, et mu nimi on Elizabeth Edwards ja ei midagi muud.

“Kole nimi,” pomises ta sigaretti süüdates ja hakkas seda imema.

Mida? #!?!#!

“Võid istuda…Või oota! Kuidas sul matemaatikaga on, hinne?”

“Viis,” vastasin ma läbi hammaste ja jätsin lisamata, et alles pärast hun#!?!# kahtede ja kolmede neljadeks parandamist ja kõva tirimist nelja ja viie vahel.

“Istu!”

Mis ma olen mingi koer või??

Pikemalt kirjutamine ajaks mind liiga endast välja, nii et ma ütlen lihtsalt, et terve ülejäänud tund tundsin ma end alandatult.

Järgmine tund pidi olema ajalugu.