11. peatükk

                                              
Neljapäev möödus peaaegu märkamatult. Isegi rahulikult, võiks öelda, kuigi panin tähele pilke, mida Marcuse punt meile söögivahetunnil heitis. Võis arvata, et eilset juhtumit ei unusta nad niipea. Ka Nathanieli nägin vaid korra või paar. Nagu ikka, ei pööranud ta mulle mingisugust tähelepanu. Ja kodus, kuna ilm oli sombus ja jahedavõitu, istuti enamuselt toas, mis andis mulle suurepärase võimaluse väikeseks jalutuskäiguks omapead.
                          
Kõndisin tiiru ümber Paco kesmise suurusega maalapi, väljaspool vana madalat puidust aeda, mis kohati juba lagunes, kuid ikka veel võitlusvalmilt püsti seisis. Kõndisin läbi märgade okste, pea kohal kõrgumas vanad männid ning mõned nooremad lehtpuud, kased ja lepad. Aeg-ajalt tõi tuul tihedat seenevihma, mis mõjus kui eriti niiske udu, teinekord jällegi võis tunda suuremaid piiski pealaele tagumas. Mind vihm ei häirinud, samamoodi ka külmus, mis paratamatult nahka näpistas. Mõnikord ma lihtsalt vajasin seda aega, et mõtteid koguda.
                          
Seisatasin alles siis, kui helendv piksenool taeva rebestas, ja vaatasin üles. Vihm kippus juba suhu ja silmadesse.
                          
Oli üks asi, millest ma üle ega ümber ei saanud: olin ma selles maailmas ainus endasugune? Või oli meid veel? Ma polnud kunagi olnud õnnetu, aga oli raske vältida seda veidrat auku, mida endas tundsin. Nagu ei teaks ma, kuhu kuulun. Nagu ootaksin midagi – juba sellest päevast peale, kui Paco mu leidis.
                          
Ning siis saabus reede. Viimane koolipäev sel nädalal. Ja seda mainides – tundus nii veider mõelda, et alles viiendat päeva Treewellis käin. Olin leidnud, et kool polegi kõige hullem. Oleksin isegi hakanud mõtisklema, mida kaks päeva kestva nädalavahetusega ette võtta, kui meenutus Amberi peost nii selgelt minu mõtetes ei ulbiks.
                          
Võrreldes teiste päevadega oli reedeti mul koolitunde vähem – ainult viis. See eest oli viimane neist füüsika. Ja mitte ainult. See tund peaks mul olema ühine Nathanieliga.
                          
Klassi jõudsin juba ammu enne teisi, põhjusega, et kehalise õpetaja Miss Duley meid kiiruse peale ujuma oli pannud ega osanud minuga enam muud peale hakata, kui teistest palju varem kõikide ringidega valmis sain. Tegelikult oli mul isegi hea meel basseinist välja ronida, et üksinda pesemis- ja riietusruumis toimetada. Tüdrukud olid minu armi – ainsa armi, mis minu nahalt ei kadunud ja mille päritolu ma ei teadnud – nii huvitavana leidnud, et mind aina sügavamale tähelepanu keskpunkti tõukasid, samal aja kui oleksin eelistanud hoopiski rahulikku õhkkonda. Arm jooksis vertikaalselt üle minu kõhu ja oli umbes kolm tolli pikk – kaks tolli nabast allapoole, üks üles. See oli heleroosa ning perfektselt sirge, mis tähendab, et tekitatud tõenäoliselt teadlikult ning mõne väga terava riistaga. Võimalik, et meditsiinilisel põhjusel. Võib-olla polekski see nii suurt tähelepanu saanud, kui oleksin piisavalt mõelnud ning midagi muud öelnud, kui nad küsisid, kuidas selle saanud olid. Eemalviibivalt olin vastanud, et ei tea ka ise, ning peale seda ma nende käest enam ei pääsenud. Nagu polnuks neil midagi huvitavamat, millest kõnelda.
                          
Õiget istumiskohta otsides lasin meeltel juhtida end lauani, mis kellelegi teisele ei kuulunud. See oli kolmas aknapoolses reas ning ma vajusin istmele, toetasin küünarnuki lauale ja pea rusikale. Juuksed, mis näo ette kippusid vajuma, olid ikka veel märjad. Tõenäoliselt oleksin saanud lasta neil hetkega kuivada, aga tegin vaid niipalju, et need ei tilguks. Oma vähesest mälust ei leidnud ma midagi, meenutamaks varasemaid kogemusi suplemisest, ja arvestades, et kooli ujula oli piiratud suurusega, tekkis minus väike huvi suuremate veekogude vastu. Mul polnud aimugi, kaua saaksin hapnikuta vastu pidada, ja mõtisklesin, mida kõike võiks leida näiteks järve või mere põhjast, samal ajal kui klass aeglaselt täitus.
                          
Registreerisin vahepeal ka selle, et pink, mis täpselt minu ees asus, kuulus Nathanielile. Kaks minutit enne tunni algust oli tema veel viimane, kes saabunud polnud. Ning kümme minutit hiljem, minu suureks pettumuseks, oli see ikka veel nii. Tunni lõpuks loobusin lootusest, et ta üldsegi ilmub, ja olin juba süvenenud füüsikasse, mis polnudki tegelikult nii raske, kui kõik mõisted ja valemid kord teada saadud. See oli nagu matemaatikaski – tekkis tunne, nagu oleks kalkulaator mulle pähe kaasa antud.