7. peatükk

                                              
Kõrval on hea laul :) Üks mu uusimatest lemmikutest. Lihtsalt video alguses on kuskil minutijagu sissejuhatust, aga see ei häiri :p
                          
___________
                          
Koolimaja kõrval, väikese varikatuse all, kus madal trepp väljast maja keldrikorrusele viis, istusin jahedal kivist poolseinal ning silmitsesin suviselt helesinist taevast, kus vaid paar lumivalget pilvetupsu lõuna poole liuglesid. Kui õhk oleks ka suviselt soojem, võinuks arvata, et ma seal päikest võtsin, kuigi kiired varikatuse all vaid poolenisti minu peale paistsid. Nõjatudes taha oma väljasirutatud kätele, mis koos katusejoonega jooksvale poolseinale toetatud, oli minu pea langetatud kuklasse.
                          
Ma tõepoolest nautisin ilma ega hoolinud minu suunda heidetavatest pilkudest, kuigi oli ka põhjust, miks nad vaatasid. See polnud keskpäev. Päike oli siiski võrdlemisi madalal ning oma õhukeses särgis siin jaheda õhu käes viibides polnud mul isegi kananahka. Kell oli ligikaudu veerand enne kaheksat hommikul ja õpilased kiirustasid sisse, et klassis vajuda toolile ja nägu vastu lauda suruda, lootuses enne õpetaja saabumist veel mõne minuti magada.
                          
Aga mina ei olnud unine. Kunagi ei olnud. Kuulasin oma ees laiuvale parkimisplatsile saabuvate sõiduvahendite mootorimürinaid, heites pilgu igale autole, mis sisse keeras. Paula ja Artur teadsid öelda, et Nathaniel alati valge Mercedesega sõidab, niisiis seda ma siin ootasingi. Alati, kui midagi valget parklasse jõudis, puurisin pilguga läbi klaasi, ent Nathanieli polnud ma siiani näinud.
                          
Kahjuks ei teadnud ma ka sugugi, kui hilja või vara on tal kombeks kohale ilmuda. Teadsin vaid seda, et praeguseni teda veel koolis ei olnud.
                          
Esimeseks plaaniks olin arvanud, et käigu pealt oma edasised teod kindlaks teen. Kohe siis, kui ta välja ilmub. Ent nüüd, olles oodanud poole kaheksast saadik, oli mul olnud aega mõelda. Olin tahtnud proovida temaga veelkord juttu teha, kasvõi ilmastki, kui vaja. Samas teadsin, et täna teine tund, geograafia, meil ühine on. Küllap on ka siis aega. Praegu võiks ju lihtsalt teha kindlaks, millist Mercedest ta täpsemalt omab, juhuks kui see teadmine hiljemalt kasuks võib tulla.
                          
See oli väga veider, mõtlesin, kuidas ta eelmisel päeval kehalise tunnis reageerinud oli. Ning see suuresti kasvatas minu huvi tolle poisi vastu, taolisel määral, et ma isegi enam väga ei mõistnud, miks see nii tähtis on.
                          
Minutid möödusid ja ikka ei midagi. Minu tähelepanu püüdis varsti hoopiski koolimaja taga toimuv, kuigi ma polnud kindel, mis seal oli. Need, kes sealt tulid, heitsid millegi suunas oma tagasihoidlikke pilke, vaatasid siis maha ja kiirendasid sammu. See tekitas minus imelikku eelaimdust, mille peale end oma vaatepunktist maha libistasin, keskendudes teravama kuulmisega hoopiski sellele nii-öelda sündmuspaigale.
                          
Ei olnud raske tuvastada sealt kostuvaid hääli. Ning ma polnud põrmugi rahul, kui leidsin juba tuttava poistekamba jutu ja naeru keskelt Paula tasase anumise. Kõik Nathanieliga seonduv oli unustatud hetkega, kui suuna ümber maja võtsin. Ja seal nad olid, sama punt, keda olin kohanud oma esimesel koolipäeval, pluss mõni keda ma nii hästi ei teadnud. Keegi kuldkiharake, keda teised nimetasid Robertiks, hoidis Arturi mõlemaid randmeid oma raudses haardes, seistes ise nõrgema poisi seljataga. Ta tõmbas tema käsi jõuliselt aina kõrgemale, sundides Arturit niiviisi näoga maapinnale lähemale kummarduma. Rabelemisest polnud siin mingit kasu. Arturi khaki värvi seljakott oli lahtisena liivasele maapinnale kukkunud ja asjad sealt välja pudenenud, nende hulgas paberkotti pakitud võileivad ja ruubikukuubik, kus esimesest vaid tallatud pudi ja teisest värvilised ning üksteisest eraldatud tükid alles olid, mööda maapinda kõik laiali lennanud. Poisid seisid seal ümber, naerdes, samas kui Carl kulunud punaste kaantega vihikut käes hoidis, sealt minule tundmatuid värsse suurejooneliselt ette lugedes. Keegi ei pööranud tähelepanu Paulale, kes meeleheitlikult ringi vaatas, kiusajaid anus ja hirmunud ilmel oma venda silmas, kuid julgemata lähemale astuda.