Tüdrukute kool (2) (4)

Viimane katkend jutust : Läksin oma toa poole ja kui ukse avasin siis....
Läksin oma toa poole ja kui ukse avasin siis seal istus Krissu.
´´ Kuulsin su lõugamist ´´ muigas see. Mul oli ikka veel halb tuju. Vaa tasin teda korra ründavalt. Nägin ta silmis murelikku pilku, mida tavaliselt krissu silmis kunagi pole näha.
´´ Juhtus midagi ? ´´ küsisin ma sosinal.
´´ Ee..em..see tähendab...j.ei´´ sodas Krissu. Lisanne astus tuppa.
Krissu haaras oma käest kinni ja jooksis kuskile. Ma järgnesin talle. Ta jooksis treppidest alla kuni jõudis õue. Sealt jooksis ta kooli kõrval asuva metsa poole. Ta jäi seisma et kontrollida kas ma ikka järgnen talle. Ta näitas pilguga et ma kiiremini liiguksin. Mul oli desjavuu tunne kui metsa jõudsin. Seisatasin ja toetusin kivile. Taevas oli pilvine. Hakkas vihma tibutama. Kaotasin krissu silmist. Mets langes uduteki alla. Jooksin veel edasi. Vihma ributusest oli saamas paduvihm. Järsku kuulen kriipivat heli millele järgneb karjatus ning jälle see kriipiv heli. Korraks #!?!#asin ja küsisin endalt kus ma olen ? Mõlemalpool mind on mets, udu haljendab. Minust vasakule ja paremale jääb metsatee, kuid selle on neeland udu. Kriipiv heli on mind hulluks ajamas. Tunnen endal pilke kuid ei näe kedagi. Ma jooksen sihitult edasi. Sellele teele peab ju lõpp tulema. Kuskil peab olema väljapääs. See ei saa nii kesta. Jooksen edasi. Tunnen et miski takistab mind. Ma jooksen aeglaselt. Peaaegu kohapeal. Kriipiv heli. Mis toimub.Korrutan endale Elis, rahune. Udu on neeland endasse kõik ja näha pole isegi oma välja sirutatud kätt. Kaldun teelt kõrvale. Tunnen kuidas tihe võsa mu põski kriibivad. Nagu ziletiga tõmmatakse sügavaid haavu mulle näkku. See valu. Pilt mu ees muutub uduseks. Väljapääs. Kuskil peab ju olema se paganama väljapääs. Kukun ja pilt mu ees muutub mustaks. Kuulen samme. Ma tõmban kerra ja püüan jääda nähtamatuks. ´´ Elis ´´ kuulen kedagi ütlevat. ´´ ELIS ´´ ütleb hääl valjemalt ja läheneb mulle. Tunnen hirmu. Hirmu mida pole varem tundnud. See pole hirm kedagi kaotada. Ei see on hirm surma ees. Kriipiv heli ei lase mul mõelda, ma ei kuule idseenda mõtteidki. Avan silmad ning mu ees seisab Krissu.
´´ Kuhu sa kadusid ? ´´ küsis krissu närviliselt.
´´ KUS KURAT ME OLEME ? ´´ Karjusin ma segaduses paaniliselt. Krissu kükitas kiirelt ja surus oma käe mu suule.
´´ Ole vait või nad kuulevad, ning leiavad meid ! ´´ sosistas krissu pisarad silmis. Käsi millest krissu oli haaranud enne toast lahkumist jooksis verd.
´´ Sa lõigud ennast ´´ küsisin maehmatunult.
´´ Ma ei saa sinna midagi parata, nad käskisid mind selleks. Kui ma poleks seda teinud oleksid nad seda sulle või Lisannele teinud´´ ütles krissu mulle peaaegu nuttes.
´´ Kes nemad ? ´´ küsisin ma segaduses. Kuulsime sahinat. Krissu surus käe vastu mu suud tugevamini. Ta kükitas ja ajas ka ennast kerra. Ta tegi ennast nii väikseks kui võimalik. Samal hetkel sosistades midagi arusaadamatut ´´ shasishasi´´. Mida kuradit ta teeb. Lähme kütame neile homodele molli kes meid hirmutavad. Ma nägin kaugemalt metsadeelt tuttavaid kujusid. Ma vaatasin terasemalt. HOMOD ?! Mida nemad siin teevad. Nendele järgnes kari tüdrukuid kelle seas oli ka lisanne. Ma tõusin püsti ja hõikasin teda ´´ LISANNE ! ´´. Kõik pöörasid ümber. Krissu kiljatas ´´ JOOKSE´´. Ma seisin ja kui Lisannet nägin ma kiljatasin. Ta nahk oli lumivalge, huuled veripunased ja silmad olid üleni mustad. Ta oli alasti ning ta naha all liikus miski sinine. ´´ JOOKSE´´ kuulsin krissut uuesi ning siis ma ka jooksin. Ma järgnesin krissule. Surmahirmul. Meie mõlemad. Krissu haaras mu käest ja tõmbas mind ühte suurde puulõhesse peitu. Kari tüdrukuid aga jooksid veel edasi. Krissu surus kätt vastu mu suud.
´´ Kes need on ? ´´ küsisin ma peale poolt tundi vaikimist.
´´ Oled sa hull või ? Ma ütlesin ole vait´´ sosistas krissu.
Kuulsin uuesti ta suust imelikke sõnu. ´´ Sesheshes ´´
´´ Mida sa teed ? ´´ küsisin ma väriseval häälel.
Krissu tõstis näpu et ma tasa oleksin. Kui ta lõpetas võttis ta taskust telefoni ja kirjutas sõnumitesse.
Ole vait ja loe tähelepanelikult. Ma kolasin kooli keldrid kui ma äkki leidsin ühe huvitava raamatu. Ma arvasin et see on mingi hullu kirjutatud muinasjutt kuid see on tõis. Mäletad neid müüte kui 83 aastat tagasi sulgeti seee kool segastel asjaoludel ja taasa avati 20 a hiljem ? Üks tüdruk äratas nad eelmine kord ning seekord olin see mina. Kõik koolisviibjad kõik muutusid nendeks. Ma katsetasin üht asja homode peal ning ma nägin kuidas nad nendeks muutusid. Ma lukustasin nad peldikusse. Jooksin tuppa ja lõikusin sest kui neid oli vähe pidi üks loits aitama. Kuid nad olid juba valmis. NAD TAHAVAD MIND !. Seal raamatus olid loitsud kuidas end peita. Võlusõnad vms. Ma tean see on segane ja nagu muinasjutt aga sa PEAD MIND USKUMA ! Elis, ma kardan surra aga ma ei taha veel surra. Palun usu mind sa ju ise nägid oma silmaga. Nad on midagi deemonitaolist. Nad on tugevad. Neil on võim su mõtlemise üle. Ma tean seda kõike sest olen liiga palju uurind. Nad tahavad mind tappa sest tean nende kohta liiga palju. PALUN USU MIND ! Ma vaatasin krissut kes peaaegu nuttis. Ma avasin suu et midagi öelda kuid krissu tõstis taas sõrme märkimaks : OLE VAIT !. Ma vaatasin teda murelikult. Ta pööritas silmi ning otsis midagi. Haaras ühe kivi ning viskas selle meie peidukast välja. Vastu teist puud. Mõne hetkega olid nad tagasi. Kriipiv heli oli nende laul. Krissu pigistas oma käsivart. Pisarad jooksid üle ta põskede. Lõpuks nad lahkusid. Me mõlemad olime krissuga puulõhe sees. Seal veetsime me järgneva öö. Kui...

Autori kommentaar »