René Jean Marie Joseph Guénon, tuntud ka islamipärase nimega Sheikh 'Abd al-Wahid Yahya, oli prantsuse okultistlik kirjanik. Võrdlevas usundiloos paigutatakse ta kõrvuti uurijatega nagu Ananda K. Coomaraswamy ja Mircea Eliade.

Guénon sündis katoliiklikus peres. Nooruses tegeles ta matemaatika ja filosoofiaga. 1907. aastal siirdus Pariisi, kus liitus mitmete põrandaaluste kultuuriliikumistega, nagu teosoofia, spiritualism, okultism, gnostitsism ja hinduistliku šivaiitide koolkonnaga.

1912. aastal sai temast rootsi maalija Ivan Aguéli õhutustele islami järgija. René Guénon ei esinenud mitte kui akadeemiline uurija, kellele usund on vaid pelk uurimisobjekt, vaid kui „ärganu“ ja „usklik”, kelle jaoks religioon ja äärmuseni käsitatud religioossus on ainuvõimalik eksisteerimisviis. Guénoni raamatud levisid tema eluajal vähe ja ta lahkus Euroopast juba 1930. aastal.

René Guénon oli aktiivne metafüüsika pooldaja. Ta uuris ja tegeles ka kultuuride võrdleva analüüsiga. Guénon käsitleb Läänt kui metafüüsika suhtes „kurti“ ja „pimedat“ tsivilisatsiooni. Ta pidas mõttetuks kasutada eristavat lähenemist mõistetele filosoof ja mõtleja. Guénon peab tähtsaks traditsioonilisi õpetusi ja nende lähteks olevat maailmataju. Lääne liberalism olemasolu rajaneb ainuüksi traditsiooni salgamisel, siis mõistagi näeb vaenlast kõiges ja kõigis, mis põhineb traditsioonil. Kõik see, mis peab reaalseks püsivaid ja absoluutseid alusprintsiipe, muutub tahes-tahtmata „vaenlase kujuks”.

Arenemisõpetuse kriitika: Maisus ja inimese elu ei ole taandatav evolutsiooniks ja arenemiseks. Näiteks ei ole suudetud leida arengut kunstis ja eetikas, reaalsuse nähtumuslikud vormid teisenevad teatud tsükliliste seaduspärade taustal, kuid põhikvaliteedid püsivad; ka loodusseadused ei arene, neil on vaid üldisemaid ja konkreetsemaid avaldumisvorme.

Tsüklite õpetus: reaalsus avaldab ennast tsükliliste protsesside kaudu, iga asi, olles ammendanud oma olemuslikud sisemised võimalused, lõpeb ja tema asemele ilmub reaalsuse olemuslikest võimalustest teine asi. Inimühiskondki areneb tsükliliselt, tsükli alguspunktis valdavad kultuuris olemuslikud ja vaimsed kvaliteedid, kõik see, mida Aristotelese filosoofias piiritleb mõiste forma; religioon domineerib, asjadel ja sündmustel on suuresti sümboolne ja vaimne tähendus; tsükli lõpus hakkab valdama materialism, religioon minetab mõju, inimesed “upuvad” üleni ainesse (see on Aristotelese materia), see tingib loodusteaduste ja tehnika, tootmise ja tarbimise ohjeldamatu arengu, nagu me seda tänapäeval kõikjal näeme. Tsükkel lõpeb siis, kui sellesuunaline areng on ammendanud mateerias peituvad võimalused ja viinud tsivilisatsiooni mateeria “põhjani”.

Nüüdismaailma eriomasemaid jooni on silmatorkav lõhe, mis on hakanud eraldama Ida ja Läänt. Välise vormi poolest vägagi erinevad tsivilisatsioonid on teatud mõttes olnud võrdväärsed, sest nad on lähtunud ühtedest ja samadest põhiprintsiipidest; nad on niisuguste põhiprintsiipide rakendused, mida on kujundanud ümbritsevate tingimuste erinevused. Seisundis, milles viibib maailm praegu, on ühelt poolt olemas tsivilisatsioonid, mis on jäänud ustavaks traditsioonilisuse vaimule, ja teiselt poolt end otseselt traditsioonile vastandav praegune Lääne tsivilisatsioon.

II maailmasõda, totalitaarsed režiimid, pahempoolsuse võimuhaaramisüritused ning laastavad sõjad üle kogu maailma on sihikindlalt hävitanud traditsioonilised eluvormid ka Idamaadel (Guénoni ajal oli Orient suuresti veel säilitanud vanad eluvormid) ning valmistanud teed kogu maailma hõlmavale tarbimisühiskonnale ja „uuele maailmakorrale”, mis on uus aste Lääne allakäiguteel. Vaimset eliiti, nagu Guénon seda kujutles, pole tekkinud, mistõttu pimedus on veelgi suurem kui 1920. aastatel, katastroof, mis võib hävitada tsivilisatsiooni tervikuna ja lõplikult, on praegu tehniliselt täiesti võimalik.

Tehnika on tunginud igasse maailma nurka, ta on loonud illusiooni elujärje paranemisest, kuid on toonud kaasa ka kõikvõimalikke riske ja ohtusid. Tehnika valdkonnas on progress tõepoolest vaieldamatu, kuid selle eest tuleb maksta kallist hinda: selles valdkonnas saavad tulemuslikult tegutseda vaid inimesed, kes on läbinisti materialistid ega ole võimelised teadvustama midagi väljaspool seda. Progressiga kaasnevad silmanähtavalt kogu maailma hõlmavad „hajusad katastroofid” – nn. globaalprobleemid; looduskeskkonna hävimisest ohtlikum on ühiskonna ja isiksuse enda mandumine, mille vahetuks tulemuseks on niinimetatud demokraatia, mis sisuliselt tähendab praegu ühiskonna totaalset plebeiseerumist, ning selle mahitusel sündinud massikultuur ja organiseeritud kuritegevus, mis on seadnud end kõrgemale rahvastest ning valitsustest. Tänu Guénoni pärandile on olnud võimalik teadvustada ka asjade tegelikku olukorda maailmas: praegune olukord „ei anna põhjust leppida osavõtmatult kao ja pimedusega... me peame töötama, nii palju kui suutmist, et rajada väljapääsu sellest „pimedast ajast”“.