Ida-Euroopa

Ida-Euroopas võeti juugendit vastu samasugustes tingimustes nagu Skandinaavias. Uus stiil mugandati juba niigi arenenud traditsioonidesse, eriti arhitektuuri ja tarbekunsti. Teistes kunstiharudes oli olukord palju keerulisem, kuna paljud rahvad püüdsid arendada erilist rahvuslikku stiili vastukaaluks Venemaa kultuurilisele valitsemisele.

Arhitektuuris oli juugendi mõju väga erinev ning omandas erinevaid vorme ka ühes riigis. Ungaris kasutas arhitekt Odon Lechner (1845 – 1914) juugendi lillelisi kurve Budapesti Postihoiukassa hoone atika dekoratsioonides (1899 – 1902). Vaid kümme aastat hiljem kasutasid Joseph (1877 – ?) ja Lazló (1875 – 1933) Vagó oma Metsateatri hoones (1913) viini arhitektuuri palju tugevamat ja elegantsemat väljenduslaadi. Mõlemal juhul kasutati juugendit vanade hoonetüüpide taaselustamiseks ja uue, rohkem lääneliku kui Venemaale suunatud, stiili loomiseks.

Jugoslaavias kasutati juugendit hilis-bütsantsi traditsioonidele tugineva rikkalikult ornamentaalse arhitektuuri rikastamiseks. Vastuseks natsionalismi tõusule ja lootuses vabaneda Akadeemia poolt põlistatud välismaistest stilistilistest mõjutustest omandas arhitektide uus põlvkond kiiresti juugendi. Sageli on arhitektidel õnnestunud sulatada omavahel vanad stiilid ja juugendi elemendid. Nii mõnigi kord on märgata kohaliku baroki kasutust.

Tšehhis kasvas juugend niivõrd mõjukaks, et see muudeti ametlikuks arhitektuuristiiliks. Prahas rajati juugendstiilis terved kvartalid (nagu Brüsseliski). Arhitektuuris on tunda lisaks tugevaid baroki mõjusid. Pikapeale muutub see eklektiliseks juugendiks. Üks paremaid näiteid on Munitsipaalhoone Prahas [arhitektid Antonín Balšánek (1865 – 1921) ja Osvald Polívka (1859-1931)]. Hoone valmis aastal 1912 ning on omamoodi segu juugendist, neobarokist ja sümbilismist. Linnapea saali seinamaalide autoriks on A. Mucha.

Maalis sulatati juugend teiste mõjutustega, eeskätt naturalismi ja sümbolismiga. Olulisel kohal oli ka juugend-stiilis böömi klaas.
Ida-Euroopa kunstnikest oli võib-olla kõige mõjukam juugend-stiili esindaja František Kupka (1871 – 1957), kelle loomingus valitsesid okultism ja astroloogia. Maalis “Vastuseis – Must iidol” (1900 – 03) on hiiglaslik, mõtisklev siluett asetatud õhtupäikesest valgustatud lumise lagendiku taha. Teiseks müstilise maali näiteks on “Elu algus” (1900 – 03), kus lille poolt saadetud embrüo hõljub üle kujutletava järve. Atmosfäär on müstiline ja suuresti võlgu Redoni sarnasele kahetähenduslikus seades hõljuvate objektide kõrvutamisele. Kupka looming rõhutab ka sümbolismi ja juugendi erootilisi, sadomasohistlikke suundumusi, millele oli pannud aluse Beardsley. Kupka maal “Vallutav vagel” kombineerib surma kujutlusi aktiga sümboolses tähenduses – figuur on osalt naine, osalt greif. Kuigi selle kujutluse otsene tähendus on ebaselge, võib siit välja lugeda naiseliku jõu ja julmuse atmosfääri.

Hilisematel aastatel arendas Kupka välja palju abstraktsema stiili, mis eelnedes orfismile kasutas vabalt tugevalt kontrastseid värve ja toone. Teda peetakse üldse üheks esimeste abstraktsete maalide autoriks.

Kõige edukamalt rakendati Ida-Euroopas juugendit tarbekunstis. Võib leida mitmeid õnnestunud näiteid pea kõikides maades, kuid edukaim sel alal oli Alphonse Mucha (1860 – 1939).

Mucha võlgnes oma edu eest suures osas Sarah Bernhardt`i patronaazile, kes samamoodi toetas Lalique`i karjääri. Mucha kavandas plakati näidendile “Gismonda” (1894), kus Sarah`l oli nimiosa. Tänu bütsantsipärasele stiilile ja jõulistele dekoratiivsetele joontele saavutas plakat kohese suure edu. Varsti pärast plakati valmimist paluti Muchal kavandada mõningaid juveele Bernhardt`ile. Need kavandid teostas kuulus Pariisi juveliir Georges Fouquet (1858 – 1929, viimasele lõi Mucha suurepärase ateljee-kaupluse fassaadi ja interjööri Pariisis). Selleks tellimuseks olid ussikujulised käevõru ja sõrmus (“Madu-käevõru”). Ehetes madu nagu keerduks ümber randme ja sõrme. Võru ja sõrmus olid omavahel ühendatud kuldkettidega ning kaunistatud türkiissinise ja punase emailiga (ussi silmad). Neid imeilusaid ehteid, mida võib seostada luksuse, surma ja erootikaga, kandis Bernhardt Medeia rollis aastal 1898.

Mõne järgmise aasta jooksul oli Mucha äärmiselt populaarne plakatikunstniku ja illustraatorina. Tema looming on väga laia mõjutuste ringi täiesti isiklik väljendus. Jaapani puugravüüride elegantsed kontuurid säravate värvipindadega on kombineeritud bütsantsi ja mauri kunstist laenatud geomeetrilise dekoratsiooniga. Tema pannood “Neli päevaaega” (1900), mis loodi interjööri dekoratiivseteks tahvliteks, näitavad tundlikumat, palju voolavamat, õrnemat kurvi, mis tõrjus välja varasema, rohkem geomeetrilisema vormi. Siiski jätkas Mucha ka hiljem geomeetriliste kontuuride kasutamist, kuigi palju õrnemas laadis. Samas, kui näiteks plakat Bernhardt`ile näidendiks “Samariitlanna” (1897) on veidi jäik, paindumatu, on see jäikus aastaks 1900 juba kadunud. Kuigi mõlemad plakatid tuginevad fotole, näitab dekoratiivse paneeli “Ametüsti” (seeriast “Neli vääriskivi”) kompositsioon palju üldisemat rütmi ja vabadust kui “Samariitlanna” plakat kaotamata samas kujunduse püsivust.

Mucha kunsti kohta on öeldud, et see on ahvatluse kunst. Tema nõtked, graatsilised naised, haprad, õrnad värvid ja dekoratiivne stiil liituvad häbenematult kiusatuse kujutiseks.

Mucha tegi samuti raamatuillustratsioone, skulptuure, teatridekoratsioone, kavandeid mööblile, tapeetidele ja vaipadele. Neil aladel ümbritsevad visuaalselt ergastavad lillelised arabeskid erksaid, “vääriskivilikke” värve.

Mucha suurest mõjust teistele annab märku ka 1900. aasta paiku kasutusele tulnud mõiste “mucha stiil”, mis käis eelkõige graafiliste kunstide viljelejate ja joonestajate kohta. Mõnel pool samastus antud ni-metus kogu juugend-stiiliga.

Sisukord
Järgmine osa