Venemaa, Läti ja Leedu

Sarnaselt Skandinaaviale ja Ida-Euroopale jõudis juugend siia aladele ajal, mil püüti taaselustada rahvalikke traditsioone. Kuna Baltimaad kuulusid tollal Venemaa alla, mõjutasid nii mitmedki liikumised seal balti rahvaste püüdlusi.

Suur mõju Venemaal oli Leo Tolstoil (1828 – 1910), kes vanas eas oli kriitiline igasuguse esteetika suhtes. Tolstoi rõhutas intellektuaalsete väärtuste seas eriti religioosseid ja moraalseid põhimõtteid. Juugendit pidas ta kultuuri allakäiguks.

Venemaal oli oluliseks grupiks kriitilist realismi viljelenud “Peredviznikud” (1870 – 1923), kes taunisid akademismi ja püüdlesid rohkem sotsiaalse liikumise poole. Nemad aitasid kaasa kunsti arengule väljaspool ametlikke ringkondi.

Sajandi lõpus kaldus osa vene kunstnikke suurema dekoratiivsuse poole ning olid rohkem mõjustatud juugendist ja sümbolismist. Tuntumad esindajad on siin Nikolai Roerich (1874 – 1947) ja Mihhail Vrubel (1856 – 1910). Vrubeli maal “Deemon” (1890) on sarnane nabiide dekoratiivsele stiilile. Hiljem loob ta stiili, mis ühendab endas rahvakunsti juugendlike ja sümbolistlike kurvilineaarsete vormidega. Vrubel lõi äärmiselt dekoratiivseid maale sageli sümboolsete motiividega. Maali “Sireen” (1899) üldine rütm on lähedane belgia juugendkunstile. Maal “Langenud ingel” (1910) aga annab tunda Khnopffi, Delville`i ja Redoni mõju. Vrubel vastas täiesti kunstniku-looja ideaalile – tal oli “väga lai loominguline haare”. Ainsana oma kaasaegsetest vene kunstnikest oli temal tõmme monumentaalsusele. Vrubel oli mitmekülgne anne, teda iseloomustas universaalne kunstiline tegevus. Lisaks maalile tegeles ta ka paljude teiste kunstialadega – skulptuur, graafika, teatridekoratsioonid, seinapannood, käsitööesemed, arhitektuursed projektid, dekoratiivsed nõud, bareljeefid jne. Alati võib aga leida loomingus midagi juugendlikku.

St. Peterburis kujunes uus kunstnike rühmitus, kelle jaoks peredviznikute ideede raamid olid juba kitsaks jäänud. Sergei Djagilevi (1872 – 1929) ja Aleksander Benois (1870 – 1960) juhtimisel asutati seal “Mir Iskusstva” rühmitus, mille ideed olid mitmeski sarnased “Arts and Crafts” liikumise ideedele : vana kunsti (vana-vene) taaselustamine, käsitöö ausse tõstmine, stiiliühtsus jne. “Mir Iskusstva” nimelises ajakirjas kirjutati, et kunsti ei tohi jaotada ülevaks (maalikunst, graafika, skulptuur) ega madalaks. Pole midagi põlastavat selles kui kunstnik teeb mööblit, nõusid ja teisi tarbeesemeid. Kõik, mis on ilus, ei pea olema ainult muuseumis. Ilu peab astuma inimese ellu nii kodus kui ka väljaspool seda.

Paljud rühmituse liikmetest püüdlesid selle poole, et nende kunsti väljendusvahendid oleksid dekoratiivselt ilmekad. “Mir Iskusstva” kunstnike suuremad saavutused olid seotud graafika (eriti raamatugraafika) ja teatridekoratsioonidega. Nad lõid mitmeid õnnestunud lavadekoratsioonide kavandeid “Ballets Russes`le”. Kõige enam juugendist mõjutatud kunstnik Lev Bakst (1867 – 1924) ongi läinud kunstiajalukku eelkõige teatrikunstnikuna – ta oli üks tuntumaid kostüümide loojaid, kelle lavarõivad olid idamaiste ja vene rahvamotiivide kombinatsioonid (näide : 1). Baksti lavadekoratsioonid jälgisid täienisti juugendit hõlmates samas ka traditsioonilise ja primitiivse kunsti värskust ja jõudu. Benois ja Bakst on andnud suure panuse ka juugendliku graafika ja raamatuillustratsioonide arengusse.

Juugendi mõjutusi on Valentin Serovi (1865 – 1911) viimase loominguperioodi töödes (aastail 1910 ja 1911), näiteks maalid “Ida Rubinsteini portree” ja “Europe röövimine” aastast 1910.

Kõige kuulsam juugendkunstnik Venemaal oli juveliir ja kullassepp Carl Fabergé (1846 – 1920). Fabergé päris venepärase geomeetrilisuse ja lineaarse dekoratsiooni tundlikkuse, mis on tugevasti tuntav tema metalltöödes. Tema küpset stiili mõjutas prantsuse juugend, eriti Lalique`i looming, ning tema kavandid muutusid voolavamaks ja kurvilineaarsemaks. Fabergé prantsuse eeskujul valminud juveelitooted ühendavad endas venelaste naudingut värvidest ja mustritest üle Lalique`i rafineeritud lillelise joonega. (Fabergé muna)

Arhitektuuris kujunes sajandivahetusel välja juugendi vene variant, mille õitseaeg oli vahemikus 1898 – 1917. Juugendarhitektuur Venemaal sai hüüdnimeks “Kaupmeeste väikeste paleede stiil”, kuna just eriti suurkodanlusel oli tahtmist ja rahalisi võimalusi toetada uut stiili. Vene juugend läbis oma arengus mitu etappi, kuid alati oli selles tunda kaht suundumust : retrospektiivne-romantiline ja suund, mis täiesti välistas ajalooliste stiilide kasutamist. Esimene suund jõudis vanade stiilide otsese kasutamiseni, teine lähenes pidevalt ratsionalismile.

Esimene juugendarhitektuuri periood Venemaal kannab eraldi nime “maaliline” (1898 – 1905). Kõige enam ehitati juugendstiilis hooneid Moskvas ja Peterburis : hotellid, üürimajad, eramud (juugendi pärl – Rjabušinski eramu Moskvas, 1900 – 02, arh. Fjodor Šehtel, 1859 – 1926). On märgatav teatud piirkondlik erinevus – Peterburis on juugendstiilis ehitatud rohkem üürimaju, Moskvas eramuid. Sellele perioodile on iseloomulikud “maaliline” interjöör, fassaadidel majoolika ja mosaiik-pannood.

XX sajandi alguse ehitusbuum Peterburis ühtis juugendperioodiga. Esimesed stiili näited pärinevad 1890ndate aastate lõpust. Ehitati üle 500 hoone juugendstiili eri variatsioonides inglise, austria, saksa, belgia, prantsuse, soome ja rootsi mõjutustega. Stiililiselt on pilt väga mitmekesine. Võrreldes Moskvaga on Peterburi ehitised vaoshoitumad – seda on mõjutanud linna üldine rangelt klassitsistlik ilme. Linnas on rohkem tunda ka ratsionalistlikke jooni. Olulised on Soome mõjud. Nagu Soomeski on siin suur roll looduslikul kivil, antud juhul hallil graniidil, mis määrab ära fassaadi üldise vaoshoitud koloriidi ja dekoratiivsete skulptuuride iseloomu. Parimad juugendi näited on Kamennõi saarel – Peterburi eliidi härrastemajad. Kuulsamaid näiteid on baleriin Matilda Kšesinskaja villa (1904 – 06).

Sajandivahetusel kujunes välja veel üks juugendi haru – niinimetatud “uus-vene” stiil (mitte segamini ajada varasema pseudo-vene stiiliga). Samas osa selle suuna viljelejaid pidas end täiesti juugendi vastasteks (parimad näited on Tretjakovi galerii ja Kaasani vaksal Moskvas).

Teist, “graafilist”, perioodi (1905 – 10) iseloomustavad tugevamad ratsionalistlikud ja ranged jooned, mis viitavad uute ilukriteeriumide kujunemisele. Teise etapi uuenduslikud jooned paistavad kõige enam välja panga-, kontori- ja kaubanduslikes hoonetes, kus üha enam kasutatakse metall- ja raudbetoonkonstruktsioone. Paremad näited on Kaupmeeste Ühingu ärikeskus Moskvas (arh. F. Šehtel, teda mõjutasid eriti sajandivahetusel nii Mackintosh kui Viini juugend), Jaroslavli jaama hoone Moskvas (1902, F. Šehtel), Aasovi-Doni panga hoone ja hotell “Astoria” Peterburis [mõlema arhitekt F. Lidval (1870 – 1945), tähtsaim arhitekt Peterburis]. Fassaadide kompositsioon saab ratsionaalse lahenduse. Dekoori osa arhitektuuris aina kasvab, siin laenatakse elemente gootikast ja itaalia renessansist (rustika). Antud perioodil valmis ka üks ilusamaid villasid Peterburis – Aleksei Bubõri maja (1906 – 07, arhitektid Nikolai Vassiljev ja Aleksei Bubõr).

Kolmandal perioodil (1910 – 17) muutub lõhe kahe eelpool mainitud suuna vahel äärmuslikuks : osa hooneid on rangelt geomeetrilised, ratsionaalsed (endine Mertensi kaubamaja Nevski prospektil Peterburis), osa järgib täienisti vanu stiile (klassitsistlikud elumajad, vana-vene laadis kirikud, renessanss-, barokk- ja ampiirelementidega eramud). Paljud vana-vene stiili kasutajad on seotud “Mir Isskustva” rühmitusega.

Baltimaade suurim juugend- ja sümbolistlik kunstnik on leedulane Mikalojus Konstantinas Ciurlionis (1875 – 1911), kes hariduselt oli muusik, maalijaks sai hiljem. Maalis püüdis Ciurlionis väljendada muusikalisi elamusi. Neis domineerib fantastiline, müstiline ja sümbolistlik joon. Oma teostes ei taotlenud kunstnik taasluua kevade, talve, mere ja teiste looduse elementide füüsiliselt tajutavaid pilte, vaid teda erutas looduse sisemine elu, tema stiihia, meeleolud ja nende lakkamatu vaheldumine. Sarjas “Tähtede muusika” (1908) kasutas ta mustreid ja geomeetrilisi vorme, mis on pea täienisti vabanenud esinduslikust rollist ning sisendasid vaatajasse hoopis abstraktset, harmoonilist ja eeterlikku maailma. Tuntumad sarjad on veel “Päikesesonaat”, “Sodiaagi märgid” ja “Meresonaat”.

Oluline juugendarhitektuuri keskus Baltimaades on Riia. XIX ja XX sajandi vahetusel kahekordistus Riia elanikkond jõudes I maailmasõja eel 500000. Samal ajal toimuski suur Riia kesklinna ümberehitus. Umbes kolmandik uutest ehitustest ehitati juugendstiilis. On arvatud, et Riias ongi kõige enam juugendehitisi maailmas ja needki on koondunud suhteliselt väikesele alale. Oluliseks tõukeks just juugendstiili arenguks oli 1901. aastal toimunud suur tööstus- ja käsitöönäitus, mis oli pühendatud Riia linna 700. aastapäevale.

Riia juugendit on mõjutanud Saksamaa, Austria ja Soome koolkonnad. Samas on tal omad iseloomulikud jooned. Riias töötasid põhiliselt kohalikud arhitektid, kuid on ka hooneid, mida projekteerisid Henry van de Velde (pole säilinud), Peter Behrens, Soome ja Vene arhitektid.

Riia koolkonnale üks kõige iseloomulikumaid jooni on vertikaalse mustri rõhutamine, seetõttu nimetatakse Riia juugendit perpendikulaarseks.  Kõige olulisem joon on aga kindlasti rahvuslik romantism, mis osalt sai inspiratsiooni soomlastelt. Arhitektuur lähtus rahvuslikust puitarhitektuurist ja etnograafiast. Rahvusliku romantismi õitseng oli aastal 1905 ja aastaks 1910 oli see juba alla käinud.

Esimesed juugendhooned Riias püstitati XIX sajandi lõpus, kui üldiselt valitses veel eklektitsism. Osalt mõjutas Riia arhitektuuri arengut ka Eesti alal toimuv. Kõige viljakam juugendi periood oli 1910 – 14. Siis muutuski valitsevaks vertikaalne muster. Samas segunesid mitme arhitekti loomingus juugendlikud jooned uusklassitsismiga. Enamus uusehitisi sajandi alguses olid üürimajad, kuid aastail 1910 – 14 ehitati ka arvukalt avalikke hooneid : pangad, koolid, kauplused, haiglad, kirikud, tööstushooned, ühistute majad jne. On mitmeid tänavaid, mida ääristavadki just enamasti tol ajal ehitatud hooned : Marijas, Gertrudes, Brivibas, Alberta, Elizabetes, K. Barona, A. Caka jt. Juugend hõlmas nii välis- kui ka sisearhitektuuri. Üsna palju sellest on säilinud ja taastatud (Näiteid).

Riia juugendarhitektuurile on omane rikkalik dekoratiivsus. Riia juugendmajadelt leiame erakordselt rikkaliku galerii elegantseid paabulinde, karjuvaid koletisi, moonikupraid, madudega meduuse, mehhiko vaase, luudadel lendnõidu, voolavaid ojasid ja kasvavaid puid.

Tuntumatest arhitektidest võib nimetada Jànis Alksnis (1869 – 1939, üle 130 hoone), Konstantins Pekšens (1859 – 1928, umbes 250 hoonet), Aleksanders Vanags (1873 – 1919).

Lisaks arhitektuurile tungis juugend veel paljudele aladele : mööbel, metallitöö, valgustid, portselannõud, lauanõud, rõivastus, plakatid, etiketid, raamatudisain jne.

Sisukord
Järgmine osa