Arhitektuur

Juugendstiil on omamoodi erandlik nähtus kultuuriajaloos. Stiilid saavad enamasti alguse arhitektuurist, levides siit edasi teistele kunstialadele. Juugendis on vastupidi.

Juugend tegi arhitektuurist valitseja, kelle rolliks oli ühendada kõik muud kunstid.

Arhitektuur moodustab omamoodi fooni, mille taustal saab jälgida teisi juugendajastu kunstiharusid. Kaunite ja dekoratiivsete kunstide omavahelist sõltuvust on kõige parem jälgida ajastu tuntumate arhitektide loomingu kaudu, kes vajasid kooskõlaga sobivat sisseseadet, samas, kui nende sõbrad käsitöölised vajasid sobivat tausta oma loomingu demonstreerimiseks. Kaunite kunstide hulgast on just arhitektuuril tugevaim tehniline, käsitöönduslik alus ja sellal kui teised traditsioonilised kunstid industrialiseerimise ajastul käisid alla, olid arhitektid kunsti taassünni esirinnas. W. Morris, P. Webb ja A. Mackmurdo olid õppinud arhitektid. Paljud juugendliikumise liidrid olid samuti arhitektid : Horta, Guimard, Van de Velde, Behrens, Mackintosh, Gaudí ja teised.

 “Arts and Crafts” liikumise arhitektid vaatasid nostalgiliselt tagasi rikkalike traditsioonidega inglise industrialiseerimiseelsesse maaelamute lihtsasse tellis- ja kiviarhitektuurile. Juugendarhitektid lähenesid aga teisest küljest. Selle asemel, et võidelda tööstuslikult toodetud materjalide – klaas ja raud – vastu, püüdsid nemad kasutada kõiki võimalusi, mida just need materjalid pakkusid (kuigi ka juugend armastas looduslikku kivi – graniiti, põllukivi, tellist ja eksponeeris seda igal võimalusel nii sees kui väljas).

Juugendarhitektuur muutus XX sajandi arhitektuuri tähtsaimaks lähtekohaks ning rajas hiljem tee modernistlikule arhitektuurile.
Kõige esmalt kasutati rauast detaile tugevate ja suhteliselt kergete sõrestikega raudteejaamade ja tööstushoonete ehitamiseks. Oli selge, et paratamatult pidi hakkama kasutama rauddetaile ka traditsioonilises arhitektuuris. Inglismaal jäi see rohkem katselisele tasemele. Siin oli tugev mõju Ruskini teooriatel, mis rääkisid tööstuslike materjalide kasutamise vastu. Kui siiski rauda kasutati, siis püüti seda võimalikult palju varjata telliste ja kivi taha. Samas Prantsusmaal ei kahelnud Viollet-le-Duc oma teoreetilistes kirjutistes soovitamast kasutada rauda selleks, et luua gooti stiilis kergeid ja kõrgeid võlve ning üldse anda rauale olulist kohta ehitistes. Viimaks jõudis ta kavanditeni, kus kombineeris rauda vitraaziga (taas gootika mõjud).

Insener Gustave Eiffel (1832 – 1923) oli ka üks neist, kes võttis palju üle inglise inseneridelt. Tema lõi arvukalt näituste paviljonide kavandeid kasutades üha enam ja enam rauda. Kuulsaim ehitis on muidugi Eiffeli torn 1889. aasta Pariisi maailmanäituseks. Pärast seda, kui maailmanäituse lõppedes lubati torn alles jätta, muutus see moodsa arhitektuuri sümboliks.

Juugendstiilis ehitiste kohta on öeldud, et need on muusika kivis, kus iga detail on allutatud üldisele ideele. Dekoratiivsed reljeefid, plastilised detailid, erinevate materjalide ja värvide kombinatsioonid, freskod moodustavad kunstilise sünteesi. Kõik see suudab rõõmustada igaüht, kes suudab ilu vastu võtta. See oli juugendi üks püüdlustest – ilu igaühele ja igas kohas luua.

Vastandina klassikalisele arhitektuurikäsitlusele, mille järgi väline dikteeris ruumide paigutuse, pidi uus arhitektuur lähtuma siseplaneeringust. Ruumide paigutuse määras ära mugavus ja seetõttu pidi maju projekteeritama “seest välja”.

Sisukord
Järgmine osa