Juugendi pärand

Juugendi õitseng oli suhteliselt lühiajaline, vaid umbes 15 aastat – 1905. aasta maailmanäitus Liege`s märkis juba selle stiili tähtsuse vähenemist.

Kunstiajaloolased on loonud ilusa dekoratiivse kunsti süsteemi alates rooma skulptuurist, kuid juugendit ei ole alati peetud ajalooliselt tähtsaks stiiliks.

Mõnikord jäetakse juugend kunsti arengu peasuunast välja, kuna see oli dekoratiivne kunst ja ei sobinud XIX sajandi lõpu ideesse, et kunst peab omama ühiskonnas ideoloogilist või poliitilist rolli. Juugend-stiili arengu algetapil püüeldi poliitilise osa poole, kuid peagi põlgas avangard selle stiili ja juugend ei saavutanud kunagi järgimist vääriva ametliku kunsti staatust. Vaatamata sellele on juugend siiski mõjutanud suuresti kunsti arengut läbi kogu XX sajandi. Juugendi taassünd algas 1952, kui toimus suur juugendile pühendatud näitus Zürichis.

Arhitektuuri alal sai lillelisest motiivist välja kasvanud ja hiljem abstraktsemaks muutunud joon ekspressionismi eelkäijaks. Erich Mendelsohni (1887 – 1953) Observatoorium Potsdamis (“Einsteini saabas”, 1919 – 21) omab otseseid sidemeid Horta, van de Velde ja Gaudí loominguga. Antud ehitis andis märku uuest stiilist, mis pööras rohkem rõhku emotsionaalsele kui puht dekoratiivsele efektile. Sama moodi on juugendit kasutatud Rudolf Steineri (1861 – 1925), Hans Luckhardti (1890 – 1954) ja Hans Poelzigi (1869 – 1936) loomingus. Juugendi mõjusid võib leida ka Le Corbusier projekteeritud Notre-Dame-du-Haut kabelis Ronchamp`is (1950 – 54), kus on tunda Gaudíle analoogset dekoratiivsete vormidega mängimist.

Kestvamalt on olnud juugendit tunda Skandinaavias. Juba 1930ndail on Alvar Aalto (1898 – 1976) loomingus näha analoogseid suundumusi XIX/XX sajandi vahetuse Soome arhitektuuriga. 1938 – 39 valmis tal Villa Mairea – juugendi vaimus totaalse kunstiteose näide.

Viimasel ajal on dekoratiivse arhitektuuri võimalustele taas tähelepanu pööranud Pier Luigi Nervi (1891 – 1979), Luciano Baldessari (1896 – 1982) ja Enrico Castiglioni (1914).

Juugendist on palju üle võtnud nii mitmedki XX sajandi arhitektuurilised liikumised nagu näiteks “Bauhaus” (“Bauhausi” kompleks, 1925 – 26) ja “De Stilj”.

Viini ja Glasgow juugendile iseloomulik elegantsete vertikaalide ja geomeetriliste vormide kombinatsioon oli eeskujuks XX sajandi ratsionalismile. Heaks näiteks üleminekust juugendist futurismi ja moodsasse arhitektuuri oli Sant`Elia looming. Veelgi enam, rõhk horisontaalsete ja vertikaalsete pindade lõikumise selgusele, mis esimest korda oli rakendatud Glasgow Kunstikooli raamatukogus, muutus hiljem iseloomulikuks konstruktivistlikule ja neoplastitsistlikule maalile. Üks varasemaid XX sajandi töid, mis rakendab seda põhimõtet, on El Lissitzky (1890 – 1941) “Proun” (1924).

Maalis oli oluline juugendi vabastav roll – maal polnud enam kitsalt esinduslik. Modernism võttis juugendilt üle kurvilineaarse joone ja arabeski. Seda laadi maali pinna organiseerimine mängis elulist osa Kandinsky ja Piet Mondriani (1872 – 1944) varasemas loomingus ning leidis oma tee ka kaasaja maalikunsti [näiteks Mark Tobey (1890 – 1976) ja Jackson Pollocki (1912 – 1956) loomingus]. Rohkem sümbolismile omane joon, veidi pehmema rütmiga kui juugendis, ja mida kasutati suurema väljenduslikkuse pärast, ilmus taas kunsti Joan Miró (1893 – 1983) ja Friedrich Hundertwasseri (1928 – 2000) loomingu kaudu.

Klimti puht dekoratiivsemad ja keerulisemad rütmid, mustrid ja kujundid on samuti leidnud tee paljude kaasaegsete kunstnike loomingusse. Otseseid analooge võib leida Klimti maalide ning Bridget Riley (1931) ja Franco Grignani (1908) tööde optiliste efektide vahel.

Võib-olla kõige märgatavamad juugendi mõjud on skulptuuris. Objektide mõõtmed ja materjal on enamasti samane. Juugendile omased korduvad lillelised kurvid leiavad isiklikuma ja modernsema väljundi Umberto Boccioni dünaamilisemas loomingus. Constantin Brâncusi (1876 – 1957) rõhutab korduvate rütmiliste kurvide väärtust, mis oli iseloomulik ka juugendi varsemale etapile. Ka konstruktivistide loomingu dekoratiivsed omadused (efekti saavutamiseks kasutatakse vaid lihtvorme) on jäänused juugendlikest ruumilistest rütmidest ja dekoratiivsetest siluettidest. Tänapäeva skulptoritest on juugendlikke laene Henry Moore`i (1898 – 1986), Max Billi (1908 – 1994) ja Quinto Ghermandi skulptuurides (lilleliste joonte dekoratiivsed omadused, oskus luua ruumilisi elegantseid ja õrnu arabeske ning vorme).

Morrise idee igapäevaste asjade disaini tähtsusest saavutas XIX sajandil oma tipu juugendis. Disaineri roll tööstuses asjade kujundajana on säilinud tänaseni. Disaini arengus on juugendil ka oluline roll Art Déco tekkes – on ju see omamoodi vastureaktsioon juugendile. Samas on ka mitmed juugendkunstnikud suundunud hiljem Art Déco`sse. Mitmed Viini “Werkstättes” osalejad (Hoffmann, Olbrich, Moser) hakkasid varakult viljelema stiili, mis meenutas varast Art Déco`d. Samuti sai René Lalique`ist üks tuntumaid uue stiili esindajaid klaasikunstis.

1930ndail oli märgatav esteetiline reaktsioon juugendi vastu. Peale Hitleri võimuletulekut Saksamaal 1933 omandas see ka poliitilise värvingu. Kuigi juugend ei sattunud sellise otsese rünnaku alla nagu kubism ja ekspressionism, peeti seda siiski ebasoovitavaks nähtuseks. Tulemuseks oli näiteks August Endelli “Elvira” fotostuudio fassaadi hävitamine.

Peale Teist maailmasõda hakati pisitasa taas juugendit hindama. Oluliseks sündmuseks oli Gaudí loomingu näitus 1957 New Yorgi Moodsa Kunsti Muuseumis. See oli omamoodi vastureaktsioon mõnda aega valitsenud funktsionalismile.

XIX sajandi lõpu kunstnikud rõhutasid uut suhtumist kunsti, mis oli kujunenud tänu Darwini teooriale. 1940 – 50ndail kasutas orgaaniline modernism uusi teaduse saavutusi biokeemias ja tuumafüüsikas. Eriti mööblidisainerid ja klaasikunstnikud lõid biomorfse stiili, mis oli väga sageli meenutus juugendist.

Märkimisväärne juugendi taassünd toimus 1960ndatel aastatel, millele aitasid kaasa suured ülevaatenäitused. 1960 – 70ndail räägiti isegi neojuugendist. 1890ndatel ja 1960ndatel oli üsnagi palju sarnast. Mõlemad kümnendid olid tunnistajateks moraalsele mässule, mil protestiks traditsioonilistele kodanlikele väärtustele ja sotsiaalsetele tavadele otsis hedonistlik vaimsus naudingut ja eneseväljendust kunstis, seksuaalsuses ja mõnuainetes. Mõlemal kümnendil kaasnes eelmise põlvkonna traditsioonide hülgamisega jõuline moraalne idealism käsikäes tarbimisbuumiga. Mõlemat kümnendit iseloomustab romantiline püüdlus uue elustiili järele. Piirid elu ja kunsti vahel taandusid.

Juugendi taassünd mõjutas peamiselt moodi ja popkunsti ning seda eriti Londonis ja San Franciscos. Londonis oli juugendi taassünni sümboolseks märgiks moe-boutique´i “Biba” avamine 1963. Seal oli müügil rõivaid, mis tuginesid juugendlikule naise-ideaalile, samuti juugendist inspireeritud graafikaga assessuaare ja pakendeid.

Omaette nähtuseks oli kümnendi teisel poolel kujunenud hipi-liikumine, mis laenas nii mõndagi ka juugendist. Hipid rõhutasid vajadust uue, sõbralikuma maailma järele kasutades lille motiivi. Hipide kunst võlgnes palju juugendile, nende kunst oli niinimetatud “lille võimu” väljendus.

Juugendi mõjud tungisid ka popmuusikasse. Juugendliku stiili kasutamine pop-plakatites saavutas oma tipu San Franciscos. 1960ndate plaadiümbristel, reklaamidel ja riietuses võis leida arvukalt näiteid juugendlikest ideedest. Rock-kontserdite plakatid esitasid väljakutse kaasaegsete arusaamadele loetavusest ja värviteooriast. Plakatitel oli näha Beardsley`st inspireeritud lineaarset stiili, laia valikut juugendlikke teemasid ja vahendeid. 1967 valminud ansambli “The Byrds” plakatil (autor Wes Wilson, sünd. 1937) on taas au sisse tõstetud paabulind. Tekstikäsitlus meenutab tugevasti sajandivahetuse juugendit.

Ühed esimesed näited plaadiümbristest on ansambel “The Beatles” plaadid “Rubber Soul” (1965) ja “Revolver” (1966). Siia ritta võib lisada veel tuntumatest nimedest “The Rollings Stones” (“Their Satanic Majesties Request”), “The Jimi Hendrix Experience” (“Axis Bold as Love”), Donovan (“Lift From Flower to a Garden”). Juugendit võib tunnetada ka otseselt muusikas. Ansambli “The Beatles” film “Kollane allveelaev” oli “segu juugendist, psühhedeeliast, op- ja popkunstist, dadast, sürrealismist, Hieronymus Boschist ja lihtsalt lollusest”. Hiljemgi on muusikud ja filmitegijad kasutanud juugendi elemente ja vaimsust oma loomingus.
1960ndate lõpus tekkis dekoratiivse stiilina niinimetatud psühhedeelne juugend. Eriti kajastus see graafikas. Kõige enam oli see mõjutatud A. Beardsley loomingust. Antud stiilis ilmus arvukalt kuulutusi ajakirjanduses, plakateid, A. Beardsley loomingu kordustrükke jne.

1970ndate keskpaiku tõusis USA kunstnike seas huvi dekoratiivse väljendusviisi vastu. Taas oli tugevat oriendi külgejõudu, hiina-jaapani kalligraafia-armastust. Seda on tundnud isegi Frank Stella (1936 või 1937), kes oli varem minimalistide juhte. Juugendliku dekadendi kultus on hiljem sujuvalt üle läinud uuteks kultusteks : kiiruse sümbolid ja New Age.

Ka Eestis võib leida kunstnikke, kelle loomingus on midagi juugendlikku. Näiteks Vive Tolli (1928) ja Tõnis Vint (1942). Nende joonepeenusest surub end pidevalt läbi sümboolika ja tugev tundelaeng, mis Tolli juures on rahvuslikumat, Vindi juures üldinimlikumat, universaalsemat laadi. Lembit Sarapuu (1930) maalides on ilusat tasakaalutunnet juugendliku dekoratiivsuse ja mängleva naivismi vahel.

Kirjasõnas on juugenditunnetust Arvo Valtoni (1935) loomingus esineva fantastilise, erakordse ja tõsimeeli nähtu segunemises, mis tingib sõnastuse stiili. Lilli Promet (1922) leiab kooskõla dekoratiivse ja ekspressiivse vahel.

Muusikutest mängib Kuldar Sink (1942) korduvate motiivide ja Alo Põldmäe (1945) ornamentidega. Ka Eino Tambergi (1930) sümfoonilistest teostest leiab midagi juugendlikku. Suur osa tema Viiulikontserdi (1981) helikoest koosneb helisevate helmestena mõjuvaist korduvaist viisiivadest, mille taustal varieerib sooloviiuli partii, täis tähendust nagu vöökiri. Muusikaliseks ornamentikaks muunduvaid kordusi kasutavad nooremad heliloojad nagu Lepo Sumera (1950), René Eespere (1953) ja Erkki-Sven Tüür (1959).
Üks oluline juugendi joon – seksuaalsus – on samuti XX sajandi jooksul mitmelgi korral esile tõusnud. 1930ndail taaselustasid mitmedki juugendi ideed sürrealistid. Hipide kultuuri üks tähtsamaid aspekte oli seksuaalne vabadus.

Akadeemilise huvi kasv juugendi vastu tõi kaasa kollektsioneerimise buumi. 1960ndate lõpuks spetsialiseerusid paljud antikvaarid juugendile ja Art Décole. Suured oksjonifirmad hakkasid korraldama juugendile pühendatud müüke ja hinnad on järjepidevalt tõusnud. 1970ndate keskpaiku müüdi Londonis Mackontoshi tool 9000 naela eest. 1996 maksis üks tool juba 40000 naela.
Juugend lõi uue, dekoratiivse keele kombineerides närvilisi piitsalööke, kerides ebasümmeetrilisi väänkasve ja hüljatu-laadseid figuure, mõnikord üle külvatud stiliseeritud geomeetriaga ja radikaalsete lähenemistega konstruktsioonile ja vormile. See keel võis väljendada erinevaid tundeid ja hirme. Kokkuvõtlikult väljendas juugend nii kaasaegsust kui traditsioone, nii rahutust kui enesekindlust, allakäiku (dekadentsi) ja progressi, konservatiivseid rahvuslikke eneseteadvusi ja radikaalset internatsionalismi.
Juugendi pärandi uudsus, jõud ja radikaalsus on põhjuseks, miks kiirete muutuste ja ümberkorralduste aegadel, kui kunstnikud tunnetavad, et nad on astunud uude ajastusse, vaatavad nad inspiratsiooni leidmiseks tagasi juugendile – ajastule, mil inimesed seisid analoogsete probleemide ees.

Kuigi juugend oli suhteliselt lühiajaline mõjutasid selle ideed ja tulemused (arhitektuur, ehted, tarbeesemed jne.) tugevasti inimeste elu-olu ja vaimset atmosfääri ka edaspidi. Ei ole kustunud juugendi põhiolemus, küll on aga leidnud see endale uusi väljendusvorme. Ainult, et nüüd pole see enam noor juugend.

Sisukord
Järgmine osa