Raamatud: |
|
"Vastasseis" (1996)Mälestusi ning olupilte ikestatud Eestist, GULAGi laagrist ja Kolõmalt. |
|
"Holokaust. XX saj. masendavaim sionistlik vale" (2006)Holokausti ei olnud, oli juutide tragöödia- genotsiid, mille ohvreiks on XX sajandil langenud palju rahvaid. Juuditappu tuleb vaadelda Teise Maailmasõja kontekstis, kui arenes palju tragöödiaid. Euroopas etendusid kõigepealt Saksa ja Vene trgöödia, Kaug-Idas Jaapani ja ilmselt kõige kohutavam, Hiina tragöödia. Kui suudame tuvastada enam-vähem õige arvu, kui palju hukkus tegelikult juute viimases suures sõjas, siis võiks eestlaste tragöödiat vabalt võrrelda juutide omaga, sest ilmselt hukkus suhtarvudes eestlasi võib-olla rohkemgi kui juute. Eestlaste häda on see, et me ei ole oma kannatusi suutnud reklaamida, nagu on teinud seda juudid- me ei ole suutnud piisavalt majanduslikult mõelda, ega ole meil tulnud ka mõtteks teisi riike või rahvaid "oma kannatuste" abil allutada. Ka ei ole meile pähe tulnud oma kannatuste tähtpäevi teistele rahvastele peale suruda! Eranditult kõigi Teise Maailmasõja tragöödiate ohvrid väärivad meie kaastunnet, mis hõlmaks kõikide ohvrite tõelisi kannatusi. Me ei soovi, et mõne rahva kannatusi selle poliitiline establishment teistele peale surub vale ja "seaduse jõuga". Sõna "holokaust", mille mõte lahtiseletatult on "täisohver, kus ära põletati kõik, preestrile osa andmata", oleks õiglane kasutada mitte müütilistes gaasikambrites hukkunud juutide, vaid hoopis Saksa linnade Hamburgi, Kasseli, Darmstadti, eriti aga Dresdeni ning Jaapani linnade Hiroshima ja Nagasaki puhul, kus tsiviilelanikkond süstemaatiliselt hukkus- põles ära Inglise ja Ameerika lendurite allaheidetud fosfor- ja aatomipommide tules- see on tõeline holokaust! Seetõttu ei ole sionistidel mitte mingisugust moraalset õigust "suurele valele" tuginevat holokausti teistele rahvastele peale suruda. LOE SIIT! |
|
„Minu võitlus“ elulooraamat (2014)Madisson raamatus „Minu võitlus“: „Kuna minust tehti riigireetur, siis pidi mu nimi kaduma avalikust teabest! Kui veel 1990-ndate esimesel poolel oli koolilaste õpikutes Hirvepargi sündmuste kirjeldamisel minu nimi ürituse peakorraldajana ära toodud, siis 2007. aastal kirjutas peavoolumeedia „lipulaev“ ajaleht Postimees Hirvepargi ürituse ühest „korraldajast“ Tunne Kelamist, kes meenutas, „kuidas kõik toimus“ jne samas vaimus. Kui saatsin tollal Postimehele õiendi, et Tunne Kelam ei olnud meeleavalduse korraldajate seas, vastas toimetaja, et „tema ise nii kirjutab“. Kuna Kelam nii kirjutavat, siis jäi minu õiendus avaldamata...“„Eestlase käitumine hakkab üha enam sarnanema teoorjuse aegsega, kus kummardati parunit, rabati tema tõlla möödumisel alandlikult müts peast, kummardati maani ja rügati vapralt mõisapõllul,“ kirjutab Madisson. „Vastuhakkajad veeti talli peksupingile. Minus aastate jooksul kinnistunud järeldus on kurb. Me ei vajagi oma riiki.“ Kui idealistlikke inimesi lähiajal esile ei kerki, jätkub ühiskonnas senine vindumisprotsess ja lootusetus ning viimasedki mõtlemisvõimelised eestlased eemalduvad sisepagendusse või lahkuvad kodumaalt. Minule aitab eelnenud aastakümnetest täis võitlust, eneseohverdamist ja reetmisi, loobumist ideede nimel isiklikust karjäärist ja heaolust, ikka uutele ja uutele barrikaadidele ronimisest lootuses, et suudan sel moel näidates oma kodanikujulgust ühiskonda paremaks teha. Lootes, et minu eeskuju nakatab teisi rahvuskaaslasi olema VABA RIIGI väärikad kodanikud, et eesti rahvas võiks edasi kesta, tunda end vaba rahvana vabal maal. Jälgides viimaste aegade arenguid mitte ainult Eestis, vaid terves läänemaailmas olen veendunud, et varsti hakatakse igasugust rahulolematust valitseva režiimi üle maha suruma otsest repressioonidega, nagu „vanal heal ajal“, sest valitseval poliitkartellil on, mida kaotada.“ LINK |
ftp://... |