Prantsusmaa president Emmanuel Macron poseerimas mustanahalisega Saint-Martini saarel – pole ju mingit rassivahet?
Rassismivastane võitlus muutub iga päevaga üha absurdsemaks kuni
selleni, et võtab iseendal jalad alt – rassid olevat sotsiaalne
konstruktsioon, mis olla mõeldud inimeste devalveerimiseks ja
diskrimineerimiseks.
Nimelt on Saksamaal arutlusel põhiseaduse muudatus, kust
vasakliberaalid tahavad välja võtta “rassi” mõiste, sest kõik olla
ühtmoodi inimesed, asemele on pakutud “etnilist päritolu”.
Seda lollust kommenteerides võiks alustada sellest, et kuidas ka ei
vaataks, on Aafrika inimesel nahk must, asiaatidel pilusilmad ja
eurooplastel valge nahavärv. Erineme, midagi pole parata, kui just silmi
kinni ei suru. Eitada võib, aga erinevus jääb.
Saksamaa immigratsioonivastased juba naeravad: pole rasse, pole
rassismi. Võib ju öelda, et keegi vihakõneleja tegi vahet etnilise
päritolu järgi, aga see süüdistus kõlab väga lahjalt.
Vasakliberaalid ei mõista, millise relva nad käest annaksid.
“Rassism” on väga juurdunud mõiste ja selle vastu olemine paljusid
ajupestuid innustav. Kui rasse nüüd järsku pole, siis kuidas nimetada
inimest, kes ütleb neegrile: “Mulle ei meeldi su must nahavärv!”
Värvifoob?
Küll vasakliberaalid leiavad, millise kuriteo alla mustadesse
halvustavalt suhtumine viia, aga raske on midagi välja pakkuda, kui
nahavärvi ja teiste väliste erinevuste olemasolu ei taheta erinevuseks
pidada.
Eestis on probleem sõnaga “neeger”, mida vasakliberaalid
poliitkorrektselt enam ei kasuta, küll aga need, kes lollustega kaasa ei
lähe. Aga kui see sõna ära jätta, siis mida asemele panna? Must? Eestis
tähendab see ju ka räpasust (“sul on käed mustad!”). Mustanahaline,
mida kasutab laialdaselt ka meedia? Seegi viitab ju erinevusele
nahavärvi pinnal, järsku solvuvad. Afroeestlane? See sobib ainult neile,
kelle ema on eestlanna ja isa neeger.
Sõnaga “eestlane” ei tohi seostada ühtegi võõrast, sest see on ühe
rahva nimetus. Kõik Eesti kodanikud ei ole eestlased, vaid
mitte-eestlased saavad olla eestimaalased, nagu Venemaal on “rossijane”,
mitte “russkije”. Ka Liivimaal elav eestlane ei ole ju liivlane ega
Keenias elav eestlane nimeta ennast keenialaseks.
Lääne-Euroopas, eriti Prantsusmaal, võib ka sisserändaja kanda
põlisrahvuse nime, kuid see on igati vale. Eriti selle tõttu, et neil on
ju oma rahvus, juured, traditsioonid ja kultuuritaust endalgi olemas.
Miks peaks Eestisse kolinud nigeerlane olema eestlane, kui tal on nii
kodumaa (Nigeeria) kui ka rahva (ibo, hausa, joruba, fulbe) identiteet?
Nii jääbki mustanahalistel vaid üle leida oma identiteedile sobiv
sõna, aga seegi satub tõenäoliselt vastuollu “rassi” mõiste kaotamisega
ja jääb üle ainult “aafrika päritolu maailmakodanik”. Pikk välja öelda,
aga kui “neeger” olla ei taheta, oldagu kosmopoliit.
Rassismivastased aga on mustanahalistega igati hädas, sest ühest
küljest tahavad nad, et ühelgil rassil vahet ei tehtaks ja kõik oleksid
võrdselt inimesed, aga samas on ju vaja pidevalt meelde tuletada
neegerorjust Ameerikas, ajaloolist ülekohut ja selle kompenseerimise
vajadust, ning mustade võrdsust teistega rassidega. Kuidas teha nii, et
mitte rõhutada rasside erinevust, ja samas osutada sellele, et keegi
teeb mingitel konkreetsetel põhjustel rassidel vahet?
Valgete privileegidest kõnelevad kontseptsioonid vähendavad
mustanahaliste valikuvabadust, leiab poliitikavaatleja Joel B.Pollak.
„On tekkinud kontseptsioon põlvkondlikust traumast. See on nii
kohutavalt naeruväärne, kuid samas ka rassistlik. Põhimõtteliselt ütleb
see, et mustanahalisena sündimine on mingisugune karistus, süü. Ja seda
arusaama lehvitatakse meie peade kohal valgustatud liberalismi kõrgeima
vormina.“
See tähendab, et valged vasakliberaalid, kes mustanahalisi kaitsevad,
loovad nende ümber just väheväärtuslike inimeste kuvandi. Nii arvab ka
semiootikaprofessor ja riigikogu liige Mihhail Lotman: “Osa
antirassistlikust diskursusest valgete poolt käsitleb mustanahalisi kui
mittetäisväärtuslikke. Neile tuleb rääkida muinasjutte, mis neile
meeldib ja mitte seda, kuidas asjad tegelikult on. Ja see on suur
probleem. Ja see, kes isegi osutab sellele probleemile, nagu mina
praegu, riskib sellega, et saab rassisti sildi külge.”
Eestis üritavad “kõigieestlased” juba pikemat aega leida rassismi ja
kui seda ei suudeta, siis tekitatakse ise. Nii küsib meedia
eesti-aafrika segaverelistelt ja siinsetelt neegritelt alati, et kui
palju nad on rassismi kogenud – nii pannakse need inimesed alateadlikult
seda kartma, otsima ja “märkama”.
Õnnelikumaks ei saa sellest keegi, vaid seda erinevust süvendatakse
veelgi, sest musta taustaga inimesed on vasakliberaalide poolt
valveseisundisse seatud, kuigi selleks põhjust pole siiani olnud.
Põhjused otsitakse ja leitakse.
“Kõigieestlased” vääriksid ka kapo tähelepanu, sest nad on oma
alusetu vihaõhutustegevusega siinse mustanahaliste kogukonna ärevile
ajanud ja selle äärmustegevuse suunas lükanud – väitis ju Eestis elav
mustanahaline Jene Walker, et siinne politsei on võimeline tapma, mis on
otsene üleskutse politsei vastu olema. “Black Lives Matter” liikumise
väide, et “kõik mendid on tõprad” võib siinse musta seltskonna ruttu
radikaliseerida ja märatsema panna, eriti kui arvestades, et nad tulevad
sõdivatest riikidest (Nigeeria).
Rassismivastane võitlus on vaatamata oma õilsatele loosungitele
vägagi ettearvamatu, radikalismi kalduv, vägivallaohtlik ja äärmuslik.
Eestis pole seni mustanahalist kogukonda olnud, see on läbi ülikoolide
siia tekitatud ja juba on see muutumas julgeolekuohuks, mis eeldab, et
selle kasvule tuleb piir panna. Nagu ka äärmuslusele rassismivastase
sildi all, mis on ise absurdist kubisev.
Allikas:
https://uueduudised.ee/uudis/maailm/rassismivastased-muudavad-oma-voitluse-naljanumbriks-olla-rassidel-voi-mitte-olla/
Read more...