Kelle huvides tuleb hoiduda äratamast minevikutonte?

"Kultuur ja Elu", 1/2012
tekst: Herbert Lindmäe, õigusteaduse doktor, prof emer

Jaanuarikuus 1944 asusid Punaarmee Leningradi, Volhovi ja 2. Balti rinde väed Leningradi ja Novgorodi all pealetungile ning murdsid läbi Saksa kaitseliinid. Nii jõudsid punaväed 1. veebruariks Narva jõeni ja olid Eesti väravatel. Kuna Eestit ähvardas Punaarmee sissetung, kuulutas Eesti Omavalitsus 30. jaanuaril 1944 välja aastatel 1904–1923 sündinud meeste üldmobilisatsiooni.

Eesti Vabariigi peaminister presidendi kohustes professor Jüri Uluots õiguspärastas üldmobilisatsiooni ja kutsus Eesti rahvuslike ringkondade toetusel eesti mehi relvile. Mobilisatsioon tõi kokku 38 000 – 43 000 meest. Need mehed tulid kaitsma oma isamaad, mitte aga võitlema Suur-Saksamaa eest. Eesti rahva hulgas valitses sellal valdavalt arusaam, et tuleb iga hinna eest võidelda uue Vene okupatsiooni vastu. (Vt Eesti ajalugu VI: Vabadussõjast taasiseseisvumiseni / õpetatud Eesti Selts / Peatoimet Sulev Vahtre. –Trt: Ilmamaa, 2005, lk 213–214). Nii pidasid eestlased Eesti kaitselahingutes oma teist vabadussõda. Kui sakslaste jaoks oli sõda kaotanud juba oma mõtte, võitlesid Eesti sõjamehed ikka veel lootuses, et suudetakse tõkestada uut okupatsiooni, hoida rinnet ja vastu pidada seni, kuni täidetakse Atlandi hartas talletatud pühalik lubadus anda tagasi vabadus riikidele, kes selle Teises maailmasõjas olid kaotanud.

Ei teadnud Eesti mehed, et lääneliitlased olid 1943. aasta lõpul Teheranis peetud konverentsil, veel enne, kui idavaenlane Narva alla jõudis ning Eesti vabadusvõitlejad Eesti jaoks oma Verduni lahingutes Sinimägedes ja mujal Punaarmee vastu meeleheitlikku võitlust pidasid, tunnistanud NSV Liidu sõjaeelseid piire ja okupeeritud Eesti Venemaa hõlma jätnud. Seetõttu oleks rumal arvata, et Eesti kingiti Stalinile sellepärast, et Eesti sõdurid oma isamaa kaitsmisel võitlesid nii vihaselt lääneriikide idaliitlase vastu. Ei uskunud Eesti sõjamees sellal sakslaste ajalehejuttu, et lääneriikide lubadused Eesti iseseisvuse taastamise kohta on valelikud.
Kui idarinne murenes ja sakslased asusid oma vägesid Eestist välja tõmbama, ei suutnud Eesti väeosad takistada Punaarmee sissetungi ja kaitsta 18. septembril 1944 taastatud Eesti Vabariiki (pea- ja siseminister Otto Tief VR II/3). Taasokupeeritud Eestis jätkus sõjaeelse esimese punase aasta jätkuna halastamatu terror, mis nõudis tuhandeid ohvreid. Nõukogude okupatsioonivõimud püüdsid terrorirežiimi toel igati moonutada, hägustada ja kustutada Eesti rahva rahvuslikku ajaloomälu ning kasvatada ja ümber kasvatada eestlasi kommunismitõdede vaimus.

Okupatsiooniaegne kommunismikool on jätnud jälje

Seetõttu ei mõisteta vahel nüüdki Eesti meeste bolševismivastase relvavõitluse olemust Teises maailmasõjas ning ei taheta midagi kuulda vabadusvõitlusest ja -võitlejatest.
Sõjaajaloolane Hannes Walter väidab: “Ikka ja jälle võib kuulda ja lugeda küll sihilikult ja pahatahtlikult, kuid vahel ka lihtsalt rumalusest avaldatud mõtet, et Eesti sõjameeste Punaarmee vastu peetud võitluse nimetamine vabadusvõitluseks ei ole õige, kuna kanti võõrast mundrit (Eesti Vabadusvõitlejate Liidu ajalugu 1992–2008 / Koguteose koost Vaino Kallas / Eesti Vabadusvõitlejate Liit. - Tln, 2010, lk 181), kuigi sellel, millist mundrit eesti rahvale pealesunnitud võitlustes kanti ja kellelt saadud relvi selles võitluses kasutati, pole tähtsust eesti rahva vabadusvõitluse olemuse ja eesmärkide seisukohalt.
Meenutagem, et mõned aastad pärast Eesti taasiseseisvumist toimusid 1998. aasta aprillikuust kuni juulikuu alguseni Teises maailmasõjas bolševismi vastu peetud vabadusvõitluse teemal ägedad väitlused, mis avaldati Sõnumilehes (Sulev Valner. Läti pole kaugel. – Sõnumileht, 5. aprill 1998 jj). Sel korral pidi Kremli-meelsetele, hägustatud Eesti rahvusliku ajaloomäluga või ajaloomäluta asjalistele küll selgeks saama nende ajalookäsitluses ilmnenud väärarusaamad. Aga ei. Nüüd on taas päevakorral Teises maailmasõjas peetud Eesti vabadusvõitluse eitamine. Vahe on üksnes selles, et Eesti vabadusvõitlejate vastu on asunud võitlema Aare Raidi jt asemel uued päevakohase tõe eest võitlejad.

Eesti bolševismi-vastase vabadusvõitluse eirajate reast torkab silma TLü õigusakadeemia president, õigusteaduse doktor ja rahvusvahelise õiguse professor Rein Müllerson (vt Kelle huvides on äratada minevikutonte? – õhtuleht, 4. jaanuar 2012), kes kirjutab: „Aga selle asemel, et tänase päeva probleeme lahendada, jätkub meil neid, kes püüavad ajalugu ja oma ajalootõlgendust vägisi tirida nüüdisaja poliitikasse. Meie kaitseministri Mart Laari ettepanek natsliku Saksamaa poolel Teises maailmasõjas sõdinud eestlaste (miks mitte ka sakslaste, ukrainlaste, venelaste, näiteks nn vlassovlaste ja mitme teise?) vabadusvõitlejateks tunnustamine riigikogu poolt ei ole sugugi isiklik ega naljaasi. See oleks tõsine löök mitte ainult Eesti mainele nii idas kui läänes, vaid ka meie reaalsetele huvidele...“

Kõigepealt tuleks kokku leppida selles, et siin, Eestis, on asjakohane Teises maailmasõjas Eesti sõjameeste bolševismivastase relvavõitluse käsitlemisel rääkida ikka ja ainult eestlastest ning jätta sakslaste ning sakslaste poolel sõdinud teistest rahvustest sõjameeste võitlused nende rahvuste arutada, kelle hulka nad kuuluvad ja kelle ajalugu see puudutab. Ka Vene okupatsiooni sümboli Aljoša teisaldamine 2007. aasta aprillimässu ajal pidi olema mõne poliitiku ja ühiskonnategelase arvamist mööda kaugeltki mitte isiklik ega naljaasi. See pidi olema tõsiseks löögiks mitte ainult Eesti mainele nii idas kui ka läänes, vaid ka meie reaalsetele huvidele.
Millistest Eesti mainele ja Eesti rahva reaalsetele huvidele antud tõsistest löökidest käis tookord ja käib nüüd jutt, see jäi ja jääb välja ütlemata.
On mõistetav, et Eestit kahel korral okupeerinud ning siinmail genotsiidi, inimsusevastaseid ja sõjakuritegusid toime pannud riigi õigusjärglane Venemaa ei taha midagi kuulda eestlaste vabadusvõitlusest, mida Teises maailmasõjas bolševismi vastu peeti, ja sealt on mõistagi oodata raevukat sõnavõttu. Kuid jääb arusaamatuks, mispärast peaks olema lääs huvitatud Eesti ajaloo moonutamisest.

Ei ole ometi alust arvata, et Euroopa Liidu väärtustega riimuksid rahva vabadusvõitluse eitamine, Eesti rahvusliku ajaloomälu lämmatamine ja väikerahva ajaloo omatahtsi ümberkirjutamine. Küllap vastab ka lääne demokraatiale Eesti rahvuslikule ajaloomälule rajatud tõdede tunnistamine. Ei ole ju teada, et Eesti vabadusvõitlusest kirjutamine ja vabadusvõitlejate tunnustamine oleks senini tähendanud Eesti mainele mingisugust tõsist lööki läänest. Arusaamatusi võib põhjustada vaid asjaolu, et sealmail ei tunta meie rahva ajalootausta ja Eesti Vabariik ei ole omalt poolt teinud kõike meie ajalootõe üksikasjalikuks selgitamiseks.
Rein Müllersoni vihjed Gruusiale ja Mikheil Saakašvilile ning jutt Mart Laari külma ja kuuma sõja piiril balansseerimisest annavad aga alust arvata, et artiklis peetakse Eesti Vabariigi maine kaitsmisel silmas ikka Kremli kellahääli ja valutatakse südant eelkõige Moskva pärast.
Professor Rein Müllerson kiidab ja ühtaegu heidab ette: „Hea, et mitu meie poliitikut ja ühiskonnategelast on sellele ettepanekule andnud oma negatiivse hinnangu, kuigi minu arvates mõnikord nagu liiga kergelt, mis võib jätta mulje, et Laari ettepanekul võiks isegi mingi tõetera sees olla, eriti kui ta oleks sellega välja tulnud mitte täna, vaid mõnel paremal ajal.“
Kas siis tõesti on siin tegemist ainult Mart Laari mingisuguse idee või tema poolt väljamõeldud ettepanekuga ja kas tõesti ei ole kuuldud midagi juba aastatetagustest korduvalt Riigikogule esitatud Eesti sõjameeste taotlustest ja pöördumistest anda Eesti riigi nimel poliitiline hinnang Teise maailmasõja sündmustele Eestis, võtta seisukoht Eesti meeste bolševismivastase relvavõitluse kohta aastatel 1941–1944 ning tunnistada Eesti sõjameeste vabadusvõitlust ja tunnustada vabadusvõitlejaid.

Meenutagem

15. juunil 2005 esitas Isamaaliidu ja Res Publica fraktsioon Riigikogu menetlusse Riigikogu otsuse „Eesti kodanike relvavõitlusest NSV Liidu sõjalise okupatsiooni vastu“ eelnõu. Seda eelnõu valitsus ja riigikogu ei toetanud. Ei ole teada, kui palju selle eelnõu tagasilükkamise poolt hääletanud 44 Riigikogu liikmest tegid seda oma põhimõtetest lähtudes, kui palju oma rahvusliku ajaloomälu puudumisest ja ajaloovõhiklikkusest, ühtse Venemaaga sõlmitud sõpruslepingu ajel või hirmust, et oh jumal küll, mida meist idas või läänes arvatakse. (Vt Eesti Vabadusvõitlejate Liidu ajalugu 1992–2008 / Koguteose koost Vaino Kallas / Eesti Vabadusvõitlejate Liit. – Tln, 2010, lk 207, 362–463). Mart Laar kordab oma ettepanekus vaid seda, mida on juba ammu ja korduvalt välja öeldud.

Professor Rein Müllerson heidab ette, et püütakse Saksa mundris võidelnud meestest teha vabadusvõitlejaid ja Mart Laar tahab vägisi tirida oma ajalootõlgendust nüüdisaja poliitikasse. Patt oleks selles süüdistada ainult Mart Laari. Pole vaja midagi vägisi tirida, kuna need probleemid ongi juba ammu poliitikas, ja tegemist pole siin ka Mart Laari oma ajalootõlgendusega.
Eesti mehed pidasid Teise maailmasõja ajal 1941–1944. aastatel bolševismivastast relvastatud vabadusvõitlust ja iseseisva Eesti Vabariigi eest võidelnud mehed on vabadusvõitlejad. Ja selle tõdemuse pärast ei ole küll maailm seni kokku varisenud. Keegi ei ülista siin natsimundrit või Waffen-SS-i, vaid neid mehi, kes olid sunnitud bolševismivastases vabadusvõitluses kandma võõrast mundrit ja kasutama Saksa relvi. Ka lääneriigid olid ju sunnitud võitlema koos ühe röövriigiga (Rahvasteliidust 1939. aastal agressorina välja heidetud NSV Liiduga) teise röövriigi (Rahvasteliidust 1933. aastal välja astunud Saksamaa) vastu, kuid kes võiks lääneliitlasi selle eest hukka mõista. Nii ei ole tänapäeval võimalik enam Teises maailmasõjas Eesti meeste bolševismivastast relvastatud vabadusvõitlust eitada ja kinnitada, et Eesti vabadusvõitlejaid polegi olemas.

Eesti Vabadusvõitlejate Liit

Eesti Vabariigis tegutseb Venemaa ja Eesti bolševismivastase vabadusvõitluse eitajate tahtest sõltumata alates 8. veebruarist 1992 Eesti Vabadusvõitlejate Liit (EVL) oma arvukate liikmesorganisatsioonidega – Eesti sõjameeste ühenduste, ühingute ja klubidega, on ülemaailmne Eesti Vabadusvõitlejate Keskus, on peetud 1992. aastast alates Eesti vabadusvõitlejate vabariiklikke kokkutulekuid, Teises maailmasõjas peetud Eesti vabadusvõitlusele ja vabadusvõitlejatele on püstitatud mälestusmärke, on 1944. aasta kaitselahingutele pühendatud Maarjamäe mälestusväljak jne.

Küllap ei teata või ei tahetagi teada, et vabadusvõitlejaid on Eesti Vabariigi nimel autasustatud riiklike teenetemärkidega, on tõstetud vabadusvõitlejate sõjaväelisi auastmeid, vabadusvõitlejatele on öelnud oma tunnustus- ja tänusõnu president Lennart Meri ja paljud-paljud teised Eesti riigi- ja ühiskonnategelased. Eesti sõjameeste relvastatud vabadusvõitlust on käsitletud sadades trükistes, sealhulgas ka Eesti ajalooraamatutes, näiteks Eesti ajalugu VI: Vabadussõjast taasiseseisvumiseni / õpetatud Eesti Selts / Peatoimet Sulev Vahtre. – Trt: Ilmamaa, 2005, mille koostajateks on tuntud ja tunnustatud Eesti teadlased (ajaloodoktor, professor Sulev Vahtre, Tü lähiajaloo professor Jüri Ant, Tü rahvusvaheliste suhete teooria professor Kaido Jaanson, ajaloodoktor, professor Andres Kasekamp, ajaloodoktor Mart Laar, ajaloodoktor Ago Pajur, filosoofiadoktor Raimo Raag, filosoofiadoktor, ajalooõpikute autor Tõnu-Andrus Tannberg, ajalooõpikute autor Lauri Vahtre), kus ajaloosündmuste käsitlemisel toetutakse Eesti rahvuslikule ajaloomälule.

Lubamatu on jätta Eesti meeste bolševismivastase relvastatud vabadusvõitluse käsitlemisel kõrvale Riigikogu 18. juuni 2002. aasta avaldus Okupatsioonirežiimi kuritegudest Eestis (RT I 2002, 52, 326), milles nenditakse: „Lähtudes sellest, et... Nõukogude Liidu okupatsioonivõimud panid agressiooni tulemusena okupeeritud ja annekteeritud Eesti Vabariigi territooriumil toime genotsiidi ning inimsusevastaseid ja sõjakuritegusid, võõrandasid õigusvastaselt vara ja hävitasid sihipäraselt eesti rahvuskultuuri, sealhulgas mälestisi ja trükiseid, muutsid venestamise eesmärgil Nõukogude Liidu kodanike Eestisse massilise ümberasumisega elanikkonna rahvuslikku koosseisu, et hävitada eesti rahvus, kuulutab Riigikogu need kuriteod toime pannud Nõukogude Liidu kommunistliku režiimi ja seda vägivaldselt teostanud Nõukogude Liidu organid, nagu NKVD, NKGB, KGB ja teised, ning nende asutuste moodustatud tribunalid, erinõupidamised, samuti hävitus- ja rahvakaitsepataljonid ja nende tegevuse kuritegelikeks...“

Kui Riigikogu tunnistab, et Nõukogude Liit okupeeris ja annekteeris Eesti Vabariigi, pani Eesti Vabariigi territooriumil toime genotsiidi, inimsusevastaseid ja sõjakuritegusid, hävitas eesti rahvust ning kuulutas terrorirežiimi teostanud Nõukogude organid ja nende tegevuse kuritegelikuks, siis on naeruväärne väita, et Eesti meeste võitlus kuritegeliku terrorirežiimi vastu Teises maailmasõjas, ükskõik millises mundris seda ka ei peetud või kellelt saadud relvi kasutati, ei olnudki vabadusvõitlus ja selles osalejaid ei tule pidada vabadusvõitlejateks. Eestlaste bolševismivastase relvastatud vabadusvõitluse tunnistamine ja vabadusvõitlejate tunnustamine tuleneb ju loogiliselt Riigikogu enda avaldusest.
Ilmselt ei ole kuuldud midagi ka sellest, et Eesti Vabariigi Riigikohus on Nõukogude okupatsioonivõimude ja terrorirežiimi poolt represseeritud endiste II maailmasõjas võidelnud Eesti sõjameeste rehabiliteerimisel juba 1990-ndatel nentinud, et Eesti meeste võitlus Teises maailmasõjas oli võitluseks Eesti Vabariigi iseseisvuse eest ja Eesti rahvale tehtud ülekohtu vastu, mis vastas vabadusvõitluse eesmärkidele.

Seega tuleb korrata ikka ja jälle, et nendes kohtulahendites kinnitatakse: mehed, kes taplesid Eesti iseseisvuse eest ja kelle võitlus oli kooskõlas rahvusvahelise õiguse sätete ja põhimõtetega ning vastas vabadusvõitluse eesmärkidele, olid vabadusvõitlejad. Sellesisulised Riigikohtu tõdemused on vaieldamatud juriidilised faktid, mille eiramine tähendaks ka Eesti Vabariigis kehtiva õiguskorra eiramist.
Rein Müllerson kirjutab: „Enamik Eesti meestest ei tõmmanud vabatahtlikult selga ei stalinliku Nõukogude ega fašistliku Saksamaa mundrit. Paljud tegid seda sunniviisiliselt.“
Kui juba rääkida Saksa mundrist, siis tuleks teada, et eestlaste bolševismivastane relvastatud vabadusvõitlus on käinud mitmes mundris ja alati mitte ainult Saksa poolel. Ei tõmmanud ju suvesõjas sissisõja aegu metsavennad selga Saksa mundrit (selles võitluses aeti läbi oma maavillase kuue, Kaitseliidu vormi, Eesti kaitseväe või Punaarmeest jalgalasknud meeste puhul ka punaväe mundriga), 1941. aasta Eesti vabastamislahingutes sõdis rida Eesti relvaüksusi (nt kapten Karl-Eduard Talpaku kompanii jt üksused) Eesti sõjaväe vormirõivastes, ei kandnud ka soomepoisid Karjala kannasel peetud lahingutes Saksa mundrit ja ei võideldud ka pärast Eesti taasokupeerimist aastaid kestnud partisanivõitluses Saksa poolel ega Saksa mundris. Tuleks teada ka seda, et 1944. aasta sügissuvel pärast Otto Tiefi valitsuse moodustamist sõdisid Eesti Vabariigi sõdurid Saksa ja Soome vormis nii venelaste kui ka sakslaste vastu.

Ja kas üldse on mõtet rõhutada asjaolu, et eestlased võitlesid Teises maailmasõjas Saksa armee mundris? Kandis ju eesti sõjamees Saksa mundri puhul oma kuuevarrukal rahvusvärvidega kilpi ning mundrikuue kraelõkmel Vabadusristi südamikust (keskplaadilt) ülevõetud märgist, millel on Eesti vabaduse kaitseks tõstetud küünarnukist V-tähe kujuliselt (Vabariiki märgistavalt) kõverdatud soomusrüüs käsi koos mõõgaga ja käekumeruses Eesti Vabariiki tähistava tähega E. Tähtis pole ju mundri värvus või -lõige, vaid ikka mees, kes seda mundrit kandis. Ka Vabadussõda peeti Vene tsaari-armee sinelites, vormipükstes-särkides, aga ka Inglismaalt saadud vormirõivastes.
Professor Rein Müllerson väidab: „Mõnele, kes Saksamaa eest võitles, oli valik omapärane vastus Nõukogude kuritegudele 1940. aastal...“ Lugegem see lõik veel kord sõna-sõnalt ja pikkamööda läbi ning küsigem endalt: milliseid 1940. aastal Eestis toime pandud Nõukogude kuritegusid siin silmas peetakse, mis viisid Eesti mehed Suvesõtta ja Idarindele?
Piinlik on siinjuures selgitada TLü õigusakadeemia presidendile ja rahvusvahelise õiguse asjatundjale, et 1940. aastal tehti küll algust eestlaste genotsiidiga ja pandi toime kuritegusid omandi ja inimsuse vastu (vara natsionaliseerimine ja maareform, inimõiguste rikkumine, eestimeelsete inimeste arreteerimine, Vabadussõja mälestusmärkide hävitamine jms), kuid Vene okupatsioonivõimude 1941. aasta taevassekisendavate inimsusevastaste kuritegude, genotsiidi ja sõjakuritegude kõrvalejätmine Eesti lähiajaloo sündmuste käsitlemisel käib küll üle mõistuse.

Samas on mõistetav, et teadlasele, kes on sündinud 23. märtsil 1944 Leningradis, lõpetanud 1976. aastal Moskva ülikooli, kes on olnud 1978–1987 samas õppejõud ja 1987–1991 NSVL TA Riigi ja õiguse Instituudi rahvusvahelise õiguse sektori juhataja (seega sündinud ja elanud Venemaal), ei saagi ette heita rahvusliku ajaloomälu eiramist ja võhiklust Eesti lähiajaloos. Kuid jääb arusaamatuks, mis ajendas teadlast, kes pole midagi kuulnud 1941. aastal Eestis toimepandud massilistest arreteerimistest ja juuniküüditamisest, samuti massimõrvadest ja muudest sõjakuritegudest, kirjutama asjadest, mis eeldanuks Eesti lähiajaloo sügavamat tundmist?

Samas on uskumatu, et TLü õigusakadeemia president ja rahvusvahelise õiguse professor, kõneldes üksnes 1940. aasta Nõukogude kuritegudest, ei ole midagi kuulnud ega tea okupeeritud Eestis 1941. aastal toimepandud genotsiidist, inimsusevastastest ja sõjakuritegudest ning tema ajalookäsitlusest või -tõlgendusest on kogemata välja jäänud 1941. aasta sündmused, mis on talletunud Eesti lähiajaloos ja rahva mälus kui annus horribilis (lad kohutav, õuduste aasta). Ei ole usutav, et rahvusvahelise õiguse asjatundja ei tea, et Vene okupatsioonivõimude sõjakuritegudeks olid ka okupeeritud Eestis meeste Punaarmee relvajõududes teenima sundimine ja tsiviilelanikkonna vastu suunatud sõjategevuse – Stalini põletatud maa taktika rakendamine, tsiviilelanike tapmine ja piinamine, külade, talude ja asulates hoonete põletamine, samuti hävituspataljonlaste, miilitsate, NKGB-laste ja punaväelaste poolt toimepandud röövimised, Suvesõjas vangilangenud metsavendade, sealhulgas haavatute tapmine, piinamine ja ebainimlik kohtlemine, inimlikkust välistav ohvrite põletamine, massimõrvad Tartu vanglas, Kuressaares, Pirita-Kosel, Helmes, Viljandi vanglas jne.

Ega asjata nendita: Seega oli tegemist jätkuva punase terroriga, mis sõja tingimustes omandas eriti suure ulatuse ja ennenägematu jõhkruse. Kõigest mõne kuuga kaotas elu vähemalt 2000 inimest (vt Eesti ajalugu VI: Vabadussõjast taasiseseisvumiseni / õpetatud Eesti Selts / Peatoimet Sulev Vahtre. – Trt, 2005, lk 191).

Kui aga teatakse 1941. aastal Eestis toimepandud genotsiidist, inimsusevastastest ja sõjakuritegudest ning kõneldakse seejuures vaid 1940. aasta Nõukogude kuritegudest, mis ajendasid Eesti mehi Suvesõda pidama ja enamlaste vastu võitlema, siis on asi küll hull: nendest kuritegudest vaikimine on ju vale ning tegu on ajaloofaktide tahtliku ja sihipärase eiramisega, nende kuritegude eitamise või õigustamisega. Aga ega asjata öelda: Selleks, et veenvalt valetada, on vaja hästi teada tõtt...

Kelle huvides on vaikida?

Lugupeetud professori kirjatüki pealkirjast „Kelle huvides on äratada minevikutonte?“ järeldub: ärge meenutage minevikku, see tähendaks minevikutontide äratamist! Tõsi, minevikutontide elluäratamine ei ole tõesti nende huvides, kes eitavad Eesti rahva bolševismivastast relvastatud vabadusvõitlust, sest sel puhul tuleks oma väidete põhjendamisel rääkida ka Vene okupatsioonivõimude genotsiidist, inimsusevastastest ja sõjakuritegudest ning lääneriikide reetlikust rollist Eesti riigi ja rahva saatuse määramisel. Küllap sellepärast jätabki autor kõrvale 1941. aasta sündmused, vältimaks ebameeldivate küsimuste esitamist ja rahvusvahelisest õigusest lähtuvalt nendele sündmustele omapoolse hinnangu andmist, sealhulgas selgitamast ka seda, kas rahvusvahelise õiguse järgi on okupeeritud riigi kodanikel õigust võidelda okupatsiooni, vägivalla ja terrori vastu ja pidada partisanisõda, ja kas see kõik ei olegi vabadusvõitlus. Küllap tuleks siis kõne alla ka Rein Müllersoni väide igasuguse sideme puudumisest Molotovi-Ribbentropi pakti (MRP) salaprotokollide ning Eesti Vabariigi okupeerimise ja annekteerimise vahel (Heiki Lindpere. Molotovi-Ribbentropi pakt: MRP: Raske ülestunnistus. – Tln: Ilo, 2009, lk 93).

Lugupeetud professor Rein Müllerson kirjutab: „Enamikule neist eestlastest, kes Teise maailmasõja ajal Saksa mundrit kandis, võib tagantjärele tõesti kaasa tunda. See, et nad üldse sõdisid ja endale aru andmata ka valel poolel (minu rõhutus – H.L.), ei saa suuremale osale neist tõesti süüks panna. Kasutades jumalasõna, võiks nende õigustuseks paremal juhul öelda: „Isa, anna neile andeks, sest nad ei teadnud, mida nad teevad!“

Hea on, et meenutatakse jumalasõna. Aga sama hästi võiks jumalasõnale viidates ja autorile 1941. aasta genotsiidi, inimsusevastaseid ja sõjakuritegusid meenutades väita: Isa, anna neile andeks, sest nad ei tea, millest kirjutavad! Uskugem, need Eesti sõjamehed, kes on veel elavate kirjas ja kellele lugupeetud professor tagantjärele kaastunnet avaldab, ei tõtta küll kaastundeavalduse eest talle tänusõnu ütlema, sest nad teadsid omal ajal vägagi hästi, mida neil Eesti meestena oma kodu kaitsmisel tuli teha ja mida nad tegid. Seda teadsid ka need, kellest said vabadusvõitluses või punase terrori tõttu manalamehed.
Nii et kümned tuhanded Eesti sõjamehed, kes võitlesid rindel bolševike vastu, ei olnud suutelised Teises maailmasõjas endale oma käitumisest aru andma? Kas tõesti ei mõisteta, et taoline jutt solvab Eesti teise vabadussõja veterane ja rüvetab sõjas langenud meeste mälestust. Narr on ju öelda eesti rahvale parastavalt: mehed, kes professor Jüri Uluotsa ja admiral Johan Pitka VR I/1, samuti Otto Tiefi valitsuse kutsele järgnesid ja peapiiskopi Juhan Kõpu õnnistusel bolševike vastu võitlesid, surid oma rumalusest, ja paras neile!
Eks tuleks siis kaasa tunda ka professor Jüri Uluotsale, kes rumalast peast tunnustas eesti meeste võitlust Ida vastu ning siis, kui punased peninukid olid taas Narva väravas, kutsus eesti mehi kaitsma oma kodu, samuti paljudele-paljudele nendele, kes on kirjutanud eesti meeste vabadusvõitlusest.

Omaaegne jutt Eesti sõduritest kui Saksa okupatsiooni ohvritest on siin asendatud jutuga Eesti lapsemeelsetest meestest, kes ei teadnud, mida nad tegid. Taoline mõttearendus riimub kenasti Kremli käsitlusega sellest, et 1944. aastal vabastas Punaarmee Eesti ja kogu tema rahva, kes oma vabastajaid avasüli ja igatsusega ootas. Kes usuks muidu juttu Punaarmee vabastaja rollist, kui samal ajal väita, et enamlaste vastu võitlesid Idarindel ennastohverdavalt Eesti vabadusvõitlejad, kes andsid endale aru oma tegudest. Hoopis paremini kõlab mõne asjalise arvates tõdemus, et Punaarmee vastu olid pettusega kokkuaetud rumalad, lihtsameelsed, kirjaoskamatud ja poolearulised mehed, kes ei saanud, jumal tunnistajaks, aru, mida nad tegid.

Vanad tuttavad

Paljud nendest, kes ei pea Eesti sõdureid vabadusvõitlejateks, on Eesti rahva jaoks vanad tuttavad. Nad on ju samad, kes mõistsid 2007. aasta aprillimässu ajal Kremli toetusel lärmakalt hukka Nõukogude okupatsiooni pronksist sümboli Aljoša teisaldamise, samuti Eesti Vabariigi valitsuse ja politsei otsustava teotsemise ning toetasid tahes-tahtmata orjameelselt Kremli sepitsusi.

Lugupeetud professor kõneleb otsesõnu Eesti meeste sõdimisest valel poolel. Samas kinnitab ta: „Olles kahe totalitarismi vahel, ei jäetud meile palju valikuid.“ Valest poolest rääkimisel tahtnuks küll lähemalt kuulda neist teistest, kuigi mitte paljudest valikutest ja teada saada, kus oli siis see õige pool? Kui eesti rahvas oli autori enda sõnul haamri ja alasi vahel, on ju valik vaid kas haamer või alasi. Kui välistada vale pool, jääb üle ju vaid üks ja see õige, s.o võitlus punaste poolel, ja seda tulnuks otsesõnu ka välja öelda. Ju pidi see valik olema autori arvates kooskõlas tema laiema üldhumanistliku perspektiiviga. Jääb üle nõutult küsida, kas tõesti pidanuksid siis Eesti mehed võitlema pärast Eestis toimepandud genotsiidi, inimsusevastaseid ja sõjakuritegusid enesehävituslikult Punaarmees (Rein Müllersoni enda sõnul stalinliku Venemaa poolel) ja selle riigi eest, kelle eesmärk oli Eesti rahva hävitamine.

Nii et autori ütlemist mööda „mõnele, kes Saksamaa eest võitles, oli valik omapärane vastus Nõukogude kuritegudele 1940. aastal“. Millist mõtet kannavad siin sõnad omapärane vastus, mõistab vaid autor. Omapärast, iselaadset või iseäralikku ei olnud siin küll midagi: see oli Eesti meeste selgesõnaline ja ainuõige vastus, sest need, kes tahavad relvad käes teist rahvast hävitada, mõistavad üksnes relvade keelt. Kas tõesti mõni lihtsameelne eestlane usub, et Teises maailmasõjas Eesti mehed Suvesõjas, Idarindel või Karjala kannasel, Eesti kaitselahingutes või pärast sõda metsas võitlesid Saksamaa eest. Seni teatakse siinmail, et võitlus käis ikka Eesti eest, Eesti Vabariigi taastamise nimel, ja eesti mehed täitsid oma tõotuses antud lubadust võidelda bolševike vastu. Mehed, kes võitlesid vaba Eesti eest ja Eesti nimel, püüdsid pidada rinnet ja sulgeda punastele peninukkidele tee Eestisse, et punavägi ei saaks kohe 1944. aasta veebruarikuus tule ja mõõgaga vastupanuta Eestist üle käia ning jätkata esimesel punasel aastal alustatud Eesti rahva hävitamist. Ka sundisid Eesti meeste relvad vene okupante eestlaste Siberi surmalaagritesse saatmisega mõned kuud ootama.

Eesti sõdurite sangarlik võitlus näitas veenvalt, et eesti rahvas ei astunud vabatahtlikult NSV Liitu ning tegu on okupeeritud ja annekteeritud riigiga. Kuna Punaarmee ei suutnud Eestit käigult vallutada, jäi tee Läände lahti kümnetele tuhandetele eestlastele. Nii lahkus 1944. aasta septembris Eestist meritsi 20 418 tsiviilisikut (vt Eesti ajalugu VI: Vabadussõjast taasiseseisvumiseni / õpetatud Eesti Selts / Peatoimet Sulev Vahtre. – Trt: Ilmamaa, 2005, lk 226). Punasest terrorist pääsenud eestlastel oli aga oluline roll Eesti hilisemas sõjajärgses vabadusvõitluses. Ja nüüd kinnitab professor Rein Müllerson, et need mehed, kes osalesid bolševismivastases relvavõitluses, et ei vääri kuidagi vabadusvõitleja tiitlit.

Professor Rein Müllerson tunnistab: „õnnetuseks oli meile stalinliku Venemaa jõhker ja ebainimlik poliitika, mis ei pidanud miskiks väikerahvaste saatust ega tahet.“ Kõik õige! Aga kui see kõik nii oli, siis koorub siit küll loogikaviga: kas siis võitlus selle stalinliku Venemaa ja tema jõhkra ja ebainimliku poliitika vastu ei olnudki rahvusvahelise õiguse järgi vabadusvõitlus ja selles osalejad vabadusvõitlejad?
Ja edasi õpetab professor Eesti rahvast mõttetargalt: „Ajaloolistele sündmustele ainult oma künka otsast vaatamine jätab varju laiema – üldhumanistliku – perspektiivi ja sellega moonutab ka konkreetset pilti.“ Kas ei tule tuttav ette? Ammuks see oli, kui õpetati bolševike kuritegusid õigustades, et kommunismi ehitamisel ei ole tähtsust mingisugusel väikeriigil või -rahval, rääkimata üksikisiku elust või tema saatusest. Ja nüüd siis pakutakse samas vaimus kommunismiõpetuse asemel uut üldhumanistlikku õpetust. Autori arvates ei tohi Eesti rahva ajaloole oma künka otsast vaadata (loe: oma rahvuslikule ajaloomälule toetudes oma rahvuslikke huve arvestada), vaid tuleb silmas pidada ikka ja alati mingisugust laiemat üldhumanistlikku perspektiivi. Küllap tuleb üldhumanistlikust perspektiivist lähtudes vaadata ka seda, et lääneriigid tõotasid valelikult anda tagasi Eesti rahvale tema riiklik iseseisvus ja samas müüsid Eesti Vabariigi maha oma idaliitlasele. Jääb ainult üle mõtiskleda, milles küll seisneb siin humaansus elik inimlikkus.

Ja veel õpetab professor: „Minu vaenlase vaenlane ei ole tingimata minu sõber, eriti kui viimane on kogu inimkonna vaenlane.“ Aga kui minu vaenlase vaenlane on samuti, ja eestlaste jaoks professor Rein Müllersoni enda sõnu kasutades oma mätta otsast vaadatuna (kuigi Eesti rahva jaoks ei ole jumal teist mätast tõe ja vale vaagimiseks ja mõistmiseks loonud) veelgi suurem inimkonna vaenlane, siis kuidas olnuks Eesti meestel õigem sel puhul rahvusvahelise õiguse järgi toimida?
Professor Rein Müllerson jätkab: „Aga ega need, kes sõdides natside poolel, vaatamata nende motivatsioonile ja panuse suhtelisele tühisusele, aidates kaasa liitlaste, s.t venelaste, ameeriklaste, inglaste, prantslaste ja mitme teise kaotuse suurenemisele sõjatandril ja muidugi ka juutide, mustlaste ning teiste „mitteinimeste“ hävitamisele surmalaagrites, ei vääri kuidagi vabadusvõitleja tiitlit. Ja nii see on ja nii see peab olema!“
Jääb vaid üle imestada lugupeetud professori enesekindlust ja üleolevat tooni oma lõpliku tõe väljaütlemisel, mis ei luba mingit väitlust ega vastuväidete ärakuulamist.

Samas jääb arusaamatuks professor Rein Müllersoni väide, et eesti sõdurid, sõdides natside poolel, aitasid kaasa Saksa surmalaagrites toimepandud genotsiidile. Siin süüdistatakse Eesti piire kaitsnud ja Eesti riikliku iseseisvuse eest võidelnud sõdureid juba otsesõnu genotsiidikuriteos, sest kuriteole kaasaaitamine on ju samuti kuritegu ja kaasaaitajad samuti kurjategijad. Samalt rumalalt võib aga väita ka nõnda, et kui Punaarmee, võideldes 1941. aasta sõjasuvel okupeeritud Eesti pinnal, takistas sakslaste sissetungi Eestisse, aitas kaasa NKGB-laste ja teiste terroristide poolt Eestis toimepandud massimõrvadele ja muudele terroritegudele. Samuti on vaja siinjuures pärida, kuidas küll Eesti sõjameeste vabadusvõitlus aitas kaasa lääneliitlaste kaotuse suurenemisele sõjatandril, kuigi Eesti sõdurid ei teinud lääneliitlaste poole ühtki püssipauku. Vaevalt küll oleks olnud see lääneliitlaste huvides, kui Punaarmee rullunuks ilma vastupanu leidmata üle kogu Lääne-Euroopa.
Kui jutuks on natsliku Saksamaa poolel sõdimisest, siis tuleks küll meenutada, et ka soomlased võitlesid Teises maailmasõjas Saksamaa poolel ja nende võitlus tuli sakslastele kasuks, kuid ükski rahvusvahelise õiguse asjatundja pole tihanud soome sõdureid selle pärast hukka mõista või soomlaste vabadusvõitlust eitada. Aga kui eesti mehed sõdisid Vene okupantide vastu Saksa poolel, siis on see juba kurjast, kuigi võideldi samuti oma rahvuslikke huvisid silmas pidades. Ei taheta mõista, et nii soomlased kui eestlased võitlesid küll sakslastega koos, kuid mõlemad pidasid silmas oma eesmärke – võitlust vaba Soome ja vaba Eesti, mitte aga Saksamaa eest. Kas erinev hinnang soomlaste ja eestlaste relvavõitlusele tuleneb siis sellest, et Eesti Vabariik oli okupeeritud, Soome aga okupantidest vaba? Aga kas siis okupeeritud ja orjastatud maa rahval ei olegi rahvusvahelise õiguse järgi õigust võidelda oma vabaduse ja riikliku iseseisvuse eest? Miks valitakse siin ajaloosündmuste hindamiseks erinev mõõdupuu?

Et anda oma jutule suuremat kaalu, tehakse kirjatükis viide: „Minu sõber Yoram Dinstein, hiljutine Tel Avivi ülikooli rektor ja president ütles...“ Küsigem seepeale, mis on meil, eestlastel, oma lähiajaloo ja oma vabadusvõitluse käsitlemisel asja Tel Avivi ülikooli rektori või kellegi teise arvamise või ütlemisega. Pole vaja ju Eesti rahval tingimata teada, kes on Rein Müllersoni sõber või tuttav. Professor Rein Müllerson väidab: „Nagu on olemas ideed, mis on igavesed, käiakse aeg-ajalt välja ka ideid, mis ei ole kunagi õigeaegsed ja seda peab alati ühemõtteliselt välja ütlema nii meie tänapäeva ning eriti meie tuleviku nimel.“ Kas siis igaveseks ideeks või juhtmõtteks tuleb pidada arvamist, et Eestis ei ole olnud Teises maailmasõjas bolševismivastast relvastatud vabadusvõitlust ega vabadusvõitlejaid, kuigi meie tänapäeva ja eriti meie tuleviku nimel ühemõtteliselt väljaöeldu on vastuolus meie rahvusliku mälu ja ajalooga?

Kui püütakse unustada oma minevikku ja moonutatakse oma rahvuslikku ajaloomälu, ei ole püsi ka selle mälu kandjal, eesti rahvusel ja kultuuril. Rahvuslik ajaloomälu rajaneb ajaloofaktidele. Kui ei austata ajaloofakte, mis on ajaloomälu nurgakivid, ei ole mõtet kõnelda ka rahva tulevikust. Kui rahva ajaloomälu ahel katkeb, kui püütakse unustada ja kõrvale heita oma ajalugu, hääbub ka Eesti rahvus ja rahvuskultuur, ja ajalukku kadunud eestlaste asemel elavad siinmail ilma oma rahvusliku mäluta ja juurteta eestimaalased (vrd nõukogude inimesed). Seeläbi jääb täitmata ka Eesti Vabariigi põhiseaduse preambulis talletatud riigi püha kohustus tagada eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade.

Siinjuures tuleks küll meelde tuletada Eesti kaitseväe omaaegse peainspektori kolonelleitnant Einar Laigna sõnu (2001): “Olla oma maa peremees, see tähendab, et siin, sellel maal oleme meie peremehed. Meie otsustame. On meie asi, kuidas me siin elame. See on meie asi, mida me mõtleme. See on meie asi, mida me räägime. See ei ole kellegi teise asi.

(Eesti vabadusvõitlejate Liidu ajalugu 1992–2008 / Koguteose koost Väino Kallas / Eesti Vabadusvõitlejate Liit. – Tln, 2010, lk 193, 195).