 koobas.hobune.stream
|
|
Close Help | ||||||||||||||
1. osa
"Miks on Eesti "tunnusmaaks" (ühes arengumudelis) valitud Israel, kuid pole ainsamatki mudelit, kus Eesti tunnusmaaks oleks valitud Liibanon?"
Seda kirjutades andsin endale selgelt aru üleolevatest muietest, mis selle küsimuse peale mitmetele nägudele ilmusid. MIKS? Selge ju! :-))
Eesti - see on Põhjala, Euroopa, kuulub Läände ja on sinna alati kuulunud ... aga seal on MINGID araablased, Aasia ühesõnaga...
need kaklevad ju kogu aeg... vaesus, viletsus... pole neil liberaalset turumajandust ega "kõva" valuutat...
ega oska äri teha ega... :-)
Kui sellist juttu räägiks KKK-sed või mõni muu "aarialane" (st "vallutaja") oleks see vähemasti arusaadav...
Naljakal kombel aga kuuleb selliseid vihjeid märksa sagedamini inimeste suust, kes multikultuursusest,
antirassismist jms rääkides endale rusikaga nii kõvasti vastu rindu peksavad, et silmist tuld lendab.
Veider. Aga see selleks...
Proovin alljärgnevalt häste lühidalt anda ülevaate Liibanoni elukäigust... Sealjuures püüan välja tommata paralleelid Eestiga, seal kus neid on ja näidata, et Eesti pärast 1988-t arenguloos ja Liibanoni arengus pärast 1941 on murettekitavalt sarnaseid jooni.
"The Lebanese economy was healthy in the years leading up to the Civil War."
"Beirut in the late 1960s was as enlightened and tolerant a society as I ever hoped to experience. " (Bill Blakemore, ABCNEWS Correspondent)
"To those who were there Lebanon from the mid 50's to the mid 70's was - and is - unforgettable. As the Arabs said of the Golden Age it was a time "when the world was young.""
""Beirut for 20 years was a hub of international trade and regional finance, a center of education, communication, shipping and transportation, a focus for entertainment, art and fashion, and the home of a special, perhaps unique, multi-national society.""
"This is true. Few, if any, Lebanese put country ahead of family or clan - or even neighborhood. As Edouard Saab, editor of Beirut's l'Orient - Le Jour put it, "None of us really ever thought he was fighting for a nation called Lebanon. Many of us fought only for selfish interests.""
"To an extent, of course, this tolerance was a mask, hiding the stresses. As correspondent Albion Ross once put it, Lebanon was "a cloak of many colours," meaning, as Cooley later wrote, "that every village, every patch, every bend in the road housed another family, another clan, another way of looking at the world"" (PARADISE LOST: MEMORIES OF A GOLDEN AGE from the Aramco World Magazine September - October 1982, Vol. 33 No. 5 ISSN 0003-7567. Written by Paul Hoye with Jeanne Mullin, John Cooley and William Tracy)
KAOTATUD PARADIIS
Liibanon: üldpindala: 10,452 ruutkilomeetrit, on enam kui 4 korda väiksem kui Eesti. Nii l. kui e. on väikeriigid, mis asuvad elava laevaliiklusega vahemerede ääres. Mõlema geograafiline asend on üksteisega väga sarnane - maadevahelise mere idarannikul, Euroopasse kulgeva meretee alguses, kujutades endast endast itta jäävate alade "akent" Õhtumaale. Sarnaseks jooneks on ka loodusliku tõkke olemasolu idarajal - Eestil Peipsi ja Liibanonil Antiliibanoni mäeahelik, mis on olnud loomulikuks barjääriks tulnukate vastu.
Rahvastik: Andmed Liibanoni rahvaarvu kohta on segased - alates 1932 aastast pole riigis toimunud ühtegi rahvaloendust. Illustreerimaks segadust antud alal esitan järgmised andmed: 1996. a arvestuste kohaselt 3 111 600 liibanonlast, koos palestiina põgenike jt. tulnukatega u 4 miljonit, pakuvad ühed allikad (EE pakub 87.(!) aasta andmetele tuginedes 3,3 milj), samas aga 09. veebr. 1997 (!) tehtud hinnangu kohaselt (mis minu arvates pärineb usaldusväärsemast allikast) 3,495,927 ja 4.2 milj. kui lugeda ka palestiinlasi ( ARVESTAMATA u 800,000 illegaalselt elavat palestiinlast ja veel 350,000 teiste rahvaste esindajat(!!!!!)) Veel (!) umbes 2-3 miljonit liibanonlast asub eksiilis. (Liibanonis eksisteerib muide emigrantide ministeerium) Arvatakse, et ainuüksi Liibanoni kodusõja puhkedes, aastatel 1975-76 lahkus riigist 600 000-900 000 inimest. 90.ndatel on ilmnenud mingi, kuid väga piiratud ulatusega tagasir"nne. Kõige selle juures on suisa naljakas, et Eesti meeste keskmine eluiga on lühem Liibanoni meeste omast.
Nii Eesti kui Liibanon on paljurahvuselised riigid ilma domineeriva religiooni vms-ta. Eesti rahvuslik-demograafiline olukord meenutab väga Liibanoni enne 1948 aastat: Põlis(põhi)rahvusele, riikluse ja riikliku identiteedi kandjale, kuulub napp ülekaal. Nii nagu oli Liibanonis, nii ka Eestis moodustab riiklikult domineeriv identiteedigrupp enamuse maapiirkondades ja väikelinnades, samas kui teised rahvusgrupid on koondunud suurematesse linnadesse. Kuna Eesti elanikkonna rahvuslikust koosseisust on lugejad ilmselt informeeritud, siis piirdun sellega, et annan "kopeeri-pane" meetodil lühiülevaate Liibanoni etnilisest koosseisust. Vabandage seejuures kujunevat "kollaazhi" :-) maa- ja võõrkeelsest jutust! Ma ei tee seda oma harituse näitamiseks, vaid ajapuudusest.
Keeled: French (official), Arabic (official) Syriac, Armenian, English are also wide spoken.
Ethnic divisions: Phoenicians (foiniiklased) 42%, Arabs 51%, Armenian 4%, other 1% - see on eurooplaste statistika :-) EE aga näiteks arvab, et 78% elanikkonnast on Liibanoni araablased. Ameeriklased aga arvavad, et "Ethnic groups: Arab 95%, Armenian 4%, other 1%" Arvestades aga ametlikule Ameerikale viimasel ajal omast paanilist hirmu igasugu rahvusküsimuste ees, ei tasu seda vist väga tõsiselt võtta. Probleemi keerukus on selles, et põgenikelaagrites, mis enda kohta mingitki infi ÜRO-le (UNRWA) annavad, asub vaid 300 000 inimest, arvatakse ka, et riigis viibib u 180 000 süürlast ja kurdi pogenikku.
Kuid rahvusküsimusest palju olulisem on Liibanonis järgitav usutunnistus. USA ametlikud andmed (1997) kinnitavad: Religions: Islam 70% (5 legally recognized Islamic groups - Alawite or Nusayri, Druze, Isma'ilite, Shi'a, Sunni), Christian 30% (11 legally ecognized Christian groups - 4 Orthodox Christian, 6 Catholic, 1 Protestant), Judaism NEGL% ja varasemad: 1986 estimate by the United States Central Intelligence Agency of the confessional distribution of the population showed 27 percent Sunnis, 41 percent Shias, 7 percent Druzes, 16 percent Maronites, 5 percent Greek Orthodox, and 3 percent Greek Catholics. Siin ilmnebki järgmine nüanss: USA loeb kokku KÕIK asukad, kuid kui lugeda ainult Liibanoni KODAKONDSUSEST isikuid, tuleb pilt teistsugune. Kuna USA teeb Liibanonis tuntavalt panuse moslemitele, siis on selline statistika ka moistetav. Samas aga annavad WLO arvutused 1975. aastaks Liibanoni kodanike seas kristlaste osakaaluks 54%. Sõja tulemusena, mille kristlased kaotasid, on riigi ALALISE elanikkonna seas u 1,5 milj kristlast ja 1,7 milj. moslemit, kinnitavad aga Liibanoni enda allikad.
Eurooplaste arvamine on jällegi tiba erinev: Religions: Christian 47% (11 legally recognized Christian groups - Maronite, 4 Orthodox Christian, 5 other? Catholic, 1 Protestant), Judaism NEGL%, Islam 53 % (5 legally recognized Islamic groups - Alawite or Nusayri, Druze, Isma'ilite, Shi'a, Sunni) sakslased ja
prantslased: On compte environ 56 % de musulmans (chiites, 30 %; sunnites, 21 % (avec les Palestiniens); druzes, 4 % ; alawites, 1 %) ; approximativement 47 % de chr,tiens ( 31 % de Maronites, 12 % de fid''les des ,glises grecques orthodoxe, catholique, et protestants plus de 4 % de fidÜles des ,glises arm,niennes).
Kuidas rahvustevaheliste suhete on olukord praegu? Minu arvates on täiesti õigustatud küsimus: Besides, who defines the nations Is it the French-speaking Maronite in Jounieh, or the Koran-quoting follower of Hizbullah (the Party of Allah) in Baalbek, or the entrepreneurial Armenian in Doura's. In times of peace their differences are a source of strength, justifying Lebanon's claim to represent the bridge between Europe and the Middle East.
Tõepoolest, Kas pole sarnane meie olukorraga? Meenutan siin jutte muulaste "integreerimisest" Eesti ühiskonda. Aga võib-olla on hoopis tõepärasem pilt: " Neither forget nor forgive But the optimism comes laced with doubt. The Lebanese may ignore the past, but they do not forget it. Nor, it seems, do they forgive. In a confessional mosaic (there is political recognition_and hence entitlement to a share of the political cake_for 18 religious affiliations), the typical individual's loyalty is first to his own family, clan and sect_and only later to the nation."
2. osa
"Mis nad siis tulevad meie õue peale kaklema!"(Tõnisson)
a) Eesti ja Liibanoni, kahe väikeriigi, geopoliitiline asend - Euroopa maadevahelise sisemere idarannikul, kohas, kus Ida ja Läänt ühendavad kaubateed muutuvad maismaateedest mereteedeks, strateegiliselt ülitähtsas piirkonnas, on peaaegu et pisemate nüanssideni sarnane;
b) Eesti ja Liibanoni riikluse aluseks oleva identiteedi kandjaks on suhteliselt väiksearvuline etniline grupp, mis on tuntavalt erinev teistest ümbritsevatest rahvastest ja kujutab endast selle piirkonna kunagiste põlisasukate viimast enklaavi, mis on säilunud peamiselt Idarajal oleva loodusliku tõkke tõttu;
c) Eesti 1990-ndate ja Liibanoni 1940-ndate aastate olukord rahvastiku etniline koosseisu suhtes on identne: ajalooliselt kauakestvale põliselanikkonnale, omariikluse identiteedi kandjale, kuulub napp enamus riigi elanikkonnas. Nii eestlased kui Liibanoni kristlased, peamiselt maroniidid, moodustavad etniliselt homogeense keskkonna vaid maapiirkondades ja väikelinnades.
Minu arvates piiaks juba neist kolmest punktist, et TEADES, mis Liibanonis juhtus, väga tõsiselt uurida võimalike MUID analoogiaid Eesti ja Liibanoni arengus.
EKSKURSS AJALUKKU
Veel praegugi Liibanonis etniline grupp, kes, kuigi kasutades kõnekeelena peamiselt araabia keelt, peab ennast muistsete foiniiklaste järeltulijaks. Oli nende kohalike linnriigikestega kuidas oli, kuid Makedoonia Aleksander, vallutades antud ala 332-331 e. Kr. kiskus selle pikaks ajaks hellenistliku kultuuri mõjusfääri. Nagu mujalgi Rooma Impeeriumis, nii ka siin levis ristiusk. Rooma riigi lagunedes jäi see piirkond aastatel 395-636 Bütsantsile. Kristlike riikide ülemvalitsusele tuli lõpp maa vallutamisega Kalifaadi poolt. Pärast Kalifaati eksisteeris sealkandis veel paar pisemat riiki. Kust ja kuidas KRISTLASED-MARONIIDID ilmusid ja täpselt millistel asjaoludel nad Mägi-Liibanoni hõivasid, on segane küsimus. Igatahes, kui XI sajandil teine väga omapärane usulahk, druuzhid, sinna ilmus, olid nad juba kohal. (Muidugi ei jäänud ka tülid KOHE tulemata.) Kõige tõepärasem tundub arvamus, et Maroniitide usund kujunes kohapeal rahvatraditsioonide ja vanade kristluse eelsete usundite mõjutusel, kusjuures viimase lihvi andis ilmselt tugev islami poolne mojutus Kalifaadi ajal. Paljud iseloomulikud jooned küünivad ka Rooma-aegsesse varajasse kristlusse. Tähelepanuväärne on joon, et maroniidid loevad ennast traditsiooniliselt Lääne (so katoliku) kirikule lähedasemaks kui Ida (so ortodoksi) kirikule (kuigi elasid pikka aega õigeuskliku Bütsantsi võimu all).
Nüüd jõuame ajaloosündmuseni, mis teeb Eesti (Baltikumi) ja Liibanoni (Palestiina ja Levanti) ajaloo sarnasuse suisa UNIKAALSEKS. Maarjamaa ja Palestiina. Ema Maa ja Poja Maa. RISTISÕJAD. Mõlemate alade vallutamine muutus XI sajandil väga ahvatlevaks. Miks?
Mõlemast piirkonnast lähtusid tähtsad kaubateed, mis tõotasid Vahemere ja Läänemere äärsetele kaubalinnadele suurt TULU. Mõlemad maad pohjustasid oma tollases olukorras nimetatud kaubalinnadele suurt KULU - kujutasid need onnistatud kandid ju endast koletumat RÖÖVLIPESA, kust lähtuvad mereröövlid terroriseerisid nii lähemaid kui kaugemaid kante.
Seda nõudsid ka ÜLDISE JULGEOLEKU huvid - aeg, mil araablased üle Püreneede ähvardasid tulla, oli veel paljudel meeles, Cordoba Kalifaat oli alles pool sajandit tagasi lagunenud mitmeteks väiksemateks muhameedlikeks riigikesteks, mis ikka veel lähemate kristlike riigikestega ägedat võitlust pidasid. Olukorras, kus Kalifaadi lagunemise järel Islamimaailmas kujunenud poliitilise vaakuumi võis iga hetk täita mõni uus suurvõim ja alustada pealetungi Itaaliale ja Prantsusmaale, paistis väga kasulik Palestiina hõivamine. Kuid ka Läänemere rannikut ähvardas oht - Polaarjoonest Väinani ja Läänemerest Uraalideni ulatuvas tollal veel üsna ühtses (üsna, aga mitte päris!) ugri-mugri ;-) kultuuriareaalis toimusid kiiresti suured muutused - Kiievi suurvürstiriik, kus domineerivaks jouks olid tõusnud/tõusmas õigeusklikud idaslaavlased (kihutanud välja varjaagid ja lükates kõrvale esti/aestid), levis kiiresti põhja ja loodesse. Kohalikud hõimud, võtnud vastu õigeusu, slaavistusid kiiresti. Katoliiklikele germaani ülikutele ja kaupmeestele Skandinaavias ja Saksamaal ei meeldinud see põrmugi.
Veel üks aspekt - mitmesuguste asjaolude tõttu oli Õhtumaale kogunenud suur hulk maata aadlimehi, kelle ainsaks varanduseks oli mõlkis kilp koos räsitud soomusrüüga ja mõõk. Valikut eriti polnud - kas leida neile rahututele hingedele seisusekohast tegevust koos perspektiiviga maavalduse omandamisele, või hakkavad nad seda ise otsima. Külvates surma ja hävingut kõikjal Õhtumaal.
Ristisõdadest oli huvitatud ka Rooma Paavst, kuna need tugevdanuks oluliselt tema võimu.
Saab siis imestada, et ideoloogia vajaliku suuna võttis Kuna rikas Ida pakus suuremat huvi, siis suundus Ristisoda esmalt Lähis-Itta. Meie maadele jõudsid ristikoerad alles sajandivõrra hiljem.
Kui esimesed ristirüütlid 1098 Liibanoni jõudsid, olid nad üllatunud, leides eest arvukalt kristlasi, kes neid rõõmuga tervitasid (siin peab märkida olulist erinevust sündmustest siinkandis - meie paganatest esivanemad tegid pea kõik, mis võimalik, et Rooma Kuuria õnnistavat kätt koos ristimisvee ja arenenud maksusüsteemiga endast kaugemal hoida). Väidetavasti ulatunud koos ristisõdijatega võidelnud maroniitide sõjaväe suurus puhuti 40 000 meheni. Et sealkandis võidelnud ristiväes moodustasid enamuse Gallia asukad, siis pärinebki sellest ajast kohalike kristlaste orientatsioon just sellele riigile. See annab veelgi alust ennast saratseenidega samastavatele araablastele süüdistada maroniite reeturlikuses. (Paralleel - lugesin just hiljuti ühest vene ajakirjast artiklit Aleksander Nevskist ja sellest. kuidas ta Pihkvas ja mujal sakslaste ja rootslastega liitu astunud reetlike tshuude karistas.)
XIII sajandil vallutasid Egiptusest lähtuvad Mamelukid ristsõdijate kantsid, viimane neist Liibanonis langes 1291. Võib arvata, et paljud frangid, kes ei saanud Euroopasse põgeneda, sulandusid maroniitidesse. Vaatamata sellele, maroniitide ideoloogiline vastuseis vallutajatest muhhameedlastele viis latiniseerumine jätkumisele.
1516 heideti Liibanon Osmanite Impeeriumi alla. Sellele vaatamata elas vastuhaku ja iseolemise soov edasi. 1736 loodi Mägi-Liibanoni Sünood, mis hakkas teostama latiniseerimise st euroopastamise poliitikat (meenutan, et meie Õhtumaa mõjutustega kaasaegse RAHVUSLIKU hariduse ja kultuuri esimesed nähtavad võrsed pärinevad enam-vähem samast ajast. Et Liibanoni kristlased vaatasid abi ja toetust otsides Lääne, eriti Prantsusmaa poole, siis käsitlesid türklased seda reetmisena ja kiusasid neid kovasti taga. Vastutegevusena solmisid maroniidid koos tagakiusamise alla langenud druuzhidega salaleppe Toskaana krahvi Ferdinand I-ga, kes aitas neil luua oma salajasi relvajõude ja õpetas nende väge Euroopa stiilis välja.
Katoliiklastest romaanlaste aktiivsus selles piirkonnas ei meeldinud Udusele Albionile. Kui Muhamed Ali Egiptusest 1840 Lähis-Itta tungis, pommitasid britid koos türklastega Beirutit, et tõrjuda omavahel liidu sõlminud kristlasi ja druuzhe, kes Muhamed Alile vasta panid. Mis veel olulisem, Suurbritannia kaasas asjasse oma XIX sajandil tõesti hiilgava salaluure, millel õnnestus 1850-ndatel druuzhid inglaste poolele meelitada.
Resultaadiks oli 1860-nda veresaun maroniitide kallal. Vihane Prantsusmaa (peamiselt) ja Inglismaa viisid koos paari teise Euroopa riigiga viisid oma väed (oli Suur ja rahulik XIX Sajand - Viini kongressil sündinud idee - kaitsta ühiselt rahu ja korda, PAISTIS materiaalsemat kuju võtvat - alles lõppenud Krimmi Sõjas kaitsesid UK ja Prantsusmaa Türgit Vene agressiooni eest; sõlmitud oli mitmeid rahvusvahelisi leppeid, mahajäänud maadele Aafrikas ja Aasias viidi tsivilisatsiooni, et lõpetada seal kohalikud sõjad, orjapidamine ja orjakaubandus, inimohvrite toomine ja muud humanistlikule maailmakäsitlusele vastuvõtmatud asjad, et edendada seal progressi ja kultuuri) Beirutisse ja selle ümbrusesse.
Euroopa "haige mees", Türgi, andis alla. Liibanon sai Osmani Impeeriumi autonoomseks provintsiks eesotsas kristlasest mutasariffi elik kuberneriga, kelle nimetas ametisse Istanbul. Viimase käsutuses oli kohalik miilits, mille ohvitserid valiti kohalike etnilis-usuliste gruppide poolt. Lihtliikmed teenisid miilitsas vabatahtlikuse alusel. I MS puhkedes saadeti miilits laiali.
Seega, kuigi 2 sajandit enne I MS oli Eestile teadaoleva ajaloo rahulikeim aeg ja Liibanonis käis paras madin, näeme siingi ajaloolisi paralleele: Nii nagu Eesti elas Vene Impeeriumis "balti erikorra" järgi, nii ka Liibanon omas märgatavat autonoomiat Osamani-Türgi Impeeriumis; Nii eestlastel kui Liibanoni kristlastel kujunes XIX teiseks pooleks välja rahvuslik intelligents, kes vaatas ainult Euroopa poole ja nägi riigitruuduses Keisrile või Sultanile vältimatut, kuid vastumeelset pahet, millest tuleb vabaneda esimesel võimalusel.
I MS ajalugu pole mõtet ümber jutustada. Ja taas kulgeb meie ajalugu käsikäes - 1918 aastal vabanes Liibanon Türgi ülemvõimust. Saabunud prantslasi ja inglasi tervitati vaimustunult. Pärast 2 aastast segast ja muutlikku poliitilist võitlust saavutasid kristlased oma tahtmise: Suur-Liibanon kuulutati Prantsusmaa eestkostel 1920 välja. Kuna Levant piirnes vahetult Türgiga ja olud olid segased, siis, mitte just ilma Prantsuse poolse surveta, nõustusid liibanonlased viimase eestkostega. 1922 sai Prantusmaa Rahvasteliidult mandaadi Levanti haldamiseks. Paraku ei moodustanud kristlased Levantis enamust, ning, et mitte sattuda muhhameedlaste valitsuse alla, saavutasid maroniidid Levanti jagamise kaheks: Liibanoniks ja Süürikas (viimasele jäi kristluse ürg-kodumaa: Antiookia piiskopkond) ning 1926 aastal sai Libanon vabariikliku konstitutsiooni.
Kuid ka Liibanoni Vabariigi territooriumil polnud kristlaste ülemvõim kindel - pärast vabanemist voorvõimu alt algas kristlaste, eriti aga haritud kristlaste massiline emigratsioon oma ajalooliselt kodumaalt, mida nad olid hakanud pidama oma vanglaks ja põlastasid vaesuse, viletsuse ja "ebakultuursuse" pärast (no ei tule, ÜLDSE ei tule, NII TUTTAV TUTTAV ette, on ju? Meil, Eestis, ei tõimu ju midagi taolist, eks ole?)
Tsiteerin: "Those who had emigrated by 1932 (st 1920-32) included 123,397 Maronites, 57,031 Greek Orthodox, and 26,627 Melkites, but only 36,865 Muslims and Druzes... In much of the pre-Civil War period, the proportion of Christian Lebanese emigrants to Muslims and Druzes was as high as six to one" (!!!!)
Kui Prantsusmaa 1940 kapituleerus, siis jäi Levant Vichy valitsuse kontrolli alla. 01.04.1941 tõstsid iraaklased, kellel I MS järel saabunud vabastajatest - inglastest, kõvasti kõrini oli, inglisevastast mässu ja pöördusid abipalvega Saksamaa poole. Kuna Aadul olid mõlemad käed Idas kõvasti kinni, siis piirdus ta vaid sellega, et seadis Kreeta ja Levanti vahel "õhusilla" sisse, mida mööda paarsada langevarjurit ning mõned kastid relvi iraaklastele alla visati. Et iraaklastele abi polnud kuskilt tulemas, siis kulges inglaste 02.05.41 alanud pealetung õnnelikult - maa okupeeriti, vastalised lasti maha, sõbralik valitseja pandi pukki ja riik kuulutas Saksamaale sõja. Vastuseks tõstsid kurdid mässu. Alles 1945 õnnestus inglastel partisanisõjale lõpp teha. Saksa lennukid kasutasid mõne aja Levanti süstikoperatsioonide baasina Küprose pommitamisel.
See kõik oli piisavaks põhjuseks, et britid juunis-juulis 1941 Liibanoni hõivaksid. Prantslased, kellel emamaalt abi polnud loota, olid pärast 5-nädalasi veriseid lahinguid (sõjas Lääneriikide vastu langes märksa enam prantslasi, kui sõjas Saksamaa vastu) sunnitud alistuma, kui neile lubati, et de Gaulle võtab nad oma hoole alla ja neid ei panda vangilaagrisse.
Siit tulenebki teatav segadus - ühed loevad Liibanoni sõltumatust Prantsusmaast 1941-st, teised 1943-st, mil Liibanoni parlament riigi iseseisvaks kuulutas (varem ei tehtud seda seepärast, et USA kartis, et see samm võib rikkuda tema suhteid Vichy valitsusega). De Gaulle, kes nägi selles (ja mitte ainult selles!) USA ja Suurbritannia poolset katset alandada Prantsusmaad, puikles vastu, kuid pidi alistuma.
Liibanonlased ise tähistasid rahvuspühana võõrvägede lahkumise päeva - 31. XII 1946.
3. osa
Võtame lähtepunktid kokku:
a) Eesti ja Liibanoni geopoliitine asend on sarnane;
b) Eesti ja Liibanoni omariikluse identiteeti kannab väikesearvuline etniline grupp, milline on ümbritsevatest rahvastest erinev;
c) Nii Eestile kui Liibanonile kaasaegse omariikluse tekkimisel või taastamisel on iseloomulik ülalnimetatud grupi napp enamus riigi elanikkonnas ilmse tendentsiga (suhtarvu) kahanemisele; need identiteedigrupid moodustavad enamuse vaid maapiirkondades ja mõningates väikelinnades;
d) Nii liibanoni kristlastel kui eestlastel puudus oma riik XX sajandini;
e) rahva kujundanud ajalooliste tegurite mojutusel loeb enamus eestlasi ja Liibanoni maroniite, sh praktiliselt kogu vaimu-, majandus- ja võimueliit ennast kuuluvaks Euroopasse (Läände);
f) eestlaste ja maroniitide madal patriotism ja rahvusliku uhkuse praktiline puudumine, eriti aga juba manitud eliidi kalduvus emigreerumisele;
PARADIISI LOOMINE
II MS, mis meile kujunes rängaks õnnetuseks, tõi liibanonlastele õnnistust. Prantsuse mandaatvõim (poliitilises plaanis võiks tõmmata teatava paralleeli stagnaajaga Liidus) nõrgenes. Sisuliselt jõudis Liibanon "isemajandamiseni" pärast Prantsusmaa kokkuvarisemist 1940. aastal. Perioodi 40-43 võiks võrrelda meie ajaloos perioodiga 87-91. Seda ka majanduslikus mõttes.
Kui 41. aasta madin maha arvata, jäi Liibanon sõjategevusest puutumata. Oma asendiga - ühelt poolt Egipuses olevate Briti vägede tagalas, teiselt poolt ilusa otseteega Türki ja sealt Euroopasse, sai Liibanonist ja eriti Beirutist SPEKULANTIDE pesa. Siin mehkeldati toidukraami ja tarbekaubaga, millest sõja-ajal kõik sõdivad pooled suurt puudust tundsid, hangeldati nafta ja petrooleumi ja muidugi relvadega. Mitmed kuulsad liibanoni relvakaupmehed panid oma dünastiatele alguse just siis. Algas kiire kapitali kogunemine Beiruti äriringkondade kätte. Ka andsid desertöörid, põranda alla pagenud diversandid, shpioonid, sõjaroimarid ja ärakaranud vangid koos sõjaajal kiiresti kosuvate bandiitidega uut ja kirjut täiendust Beiruti jt sadamalinnade allilmale.
Segastes sõjaaja tingimustes ja meretaguste suurriikide eestkostest vabanemise tuhinas nõustusid mõõdukad muhameedlased Liibanoni konstitutsiooniga, ja, et pärast türklaste lahkumist pea-aegu puudusid etnilised konfliktid, siis ei teinud ka äärmuslikumad muhameedlased takistusi. Ainukese Liibanoni rahvaloenduse alusel, mis korraldati 1932 ja näitas, et kristlasi on üle poole elanikkonnast, nõudsid viimased endale juhtpositsioone riiklikes võimustrukturides (olid ju just nemad iseseisva Liibanoni idee kandjad!! meenutage meie 88-89-ndat!!!), muhameedlastest araablased oma enamuses vaatasid Süüria poole. Neid rahustas kinnitus, et Liibanon astub Briti Impeeriumi toetusel loodavasse Araabia Liigasse (tollal valitses anglosakside ja juutide vahel terav konflikt ning oma positsioone kaotav Suurbritannia mängis agaralt araablaste kaitsjat), mis ka sündis.
Nõnda siis oligi Liibanon pärast võõrvägede lahkumist oma ümbruskonnas vaata et IMERIIK: rahvusliku ja religioosse sallivusega, demokraatliku konstitutsiooniga, haritud rahvastikuga (kirjaoskuse tase oli ümbruskonna kõrgeim, jõudes meessoost kristlastel ~100%) euroopalike traditsioonidega ja ettevõtlike ärimeestega. Ühesõnaga: UNISTUS.
Kiitvaid hinnanguid tollase Liibanoni kohta kokku ei hoitud! Üks näide: "For a while after the independence of 1943, independent Lebanon was a model ecumenical society. Its strategic Middle Eastern location and relatively stable government made it a major trade and financial centre."
Ligi pool sajandit oli Liibanon olnud Ameerika Lähis-Itta tungimise platsdarmiks. Targad ameeriklased mõistsid (XIX-XX saj. vahetus), et otsene majanduslik ja poliitiline pealetung viib konflikti Euroopa suurriikidega, milleks USA polnud veel valmis. Seepärast kasutasid ameeriklased (just nimelt AMEERIKLASED, mitte ÜHENDRIIGID - tegemist oli eraõiguslikel alustel tegevate organisatsioonidega) siin sama poliitikat, mis Hiinas ja Ladina-Ameerikas oli andnud hiilgavaid tulemusi: rajasid misjonijaamu ja haridusasutusi (oh seda Head Doktorit küll!!! Ja mõned usuvad, et "Asumi" esimesed 3 osa on ulme!!! :-)) ) arukalt otsustades, et kui kohalikul kultuurimaastikul tekib ulatuslik grupp, kes näeb maailma nii nagu see Washingtonist paistab, kutsuvad nad ise Ameerika kohale. Esialgu polnud suuremaid muudatusi maastikus veel n"ha, kuid kaugele need enam jääda ei võinud: "As late as 1947, Jeanne Mullin recalls, Beirut was no more than a quiet, picturesque port, known mostly for its American University, which by then sprawled across 75 acres on the slopes above the sea."
Siis tabas Lähis-Ida poliitiline ammu küpsenud poliitiline maavärin: I Israeli-Araabia sõda. Küürakat parandavat ainult haud ja ÜRO on vist kahe küüruga kaamel, vähemasti kui tema rahu- ja iseseisvuskavasid vaadata!!! :-))) Raudne reegel on see, et sealkandis, mida need puudutavad, tõusevad igal vähetegi mõistlikul inimesel nendega tutvumisel juuksekarvad õudusest püsti! XIX sajandil tekkis rikaste juudi rahameeste ja haritlaste peas idee organiseerida juutide tagasipöördumist ajaloolisele kodumaale, mis, leidnud endale toetaja möödunud sajandi ühe rikkaima mehe - parun Rotshcildi näol, kogus palju poolehoidjaid. Türgi vastutegevuse tõttu ei saanud asjast asja. Olukord muutus, kui Palestiina Briti mandaatteritooriumiks sai. Juutide arvukus kasvas kiiresti. Kui II MS ajal ja järel saabus suur hulk rindel, põranda all ja partisanidena võidelnud juute, siis küpses juutidel plaan alustada mässu, inglased minema lüüa ja hõivata Palestiinast nii palju, kui võimalik.
Konflikti teravdas eriliselt see, et kui inglased teatasid oma plaanidest mandaadist loobuda ja luua ÜRO soovitusel luua 2 riiki: juudi ja araabia riik, siis hakkati vedama nende vahele piirijooni, üks käänulisem ja väänuisem kui teine, tohutu hulga enklaavide ja sopikestega. Aga mis peamine: alad juutide enamusega kohalikus rahvastikus asusid peamiselt orgudes, neid ümbritsevad mäed jäid kavandatavale araabia riigile. Matemaatikas ja sõjanduses vilunud juudid nägid kohe, et täiesti tavalised II MS aegsed raskesuurtükid kujutanuksid endast Israeli suhtes strateegilist relvastust, kuna saanuksid KOGU riigi territooriumi oma tule all hoida. Kainete ja otsusekindalete inimestena mõistsid juudid, et viivitamine on võrdne surmaga. Kuna kõik katsed, isegi juutide kinnimakstud elanikkonna vastastikuse deporteerimisega, et saada oma riigile kompaktsem territoorium, lükati tagasi, siis "jäi üle vaid võit". Juudid alustasid ja võitsid. Kõik ümbritsevad araabia riigid pidid tagasi tõmbuma, Israeli väed nihkusid positsioonidele, mida oli märksa mugavam hoida ja kaitsta. Araablased, ka tsiviilelanikkond, põgenesid massiliselt juutide eest.
Mis puutub siia Liibanon? Kõige otsesemalt. Suur hulk muhameedlastest araablasi (vt Liibanon 1) leidis pelgupaiga Liibanonis. Ka okupeeris Israel väikese maaribakese Liibanoni lõunaosas. Nõnda siis kujunesid Liibanonil "sõbralikud" suhted kõigi ümbritsevate riikidega.
Kuid riik ise, nagu öeldud, oli rahulik, konstitutsioon demokraatlik, rahvas haritud ja majanduspoliitika LIBERAALNE. Arvestades seda, et 1948. aastal sundis USA ühelt poolt abiga Marshalli Plaani raames, teiselt poolt Atlandi Hartaga (sellest tulenevate poliitiliste otsustega) Euroopa koloniaalriike lõplikult loobuma oma mõjussfääridest ja impeeriumitest - avama nii sise- kui koloniaalturud. Sellises olukorras muutus Liibanon väliskapitalile väga atraktiivseks.
Kui 1950-te alguses saabus Lahe piirkonna maades naftabuum, kerkis üles küsimus soodsatest väljaveosadamatest. Suessi kanalit eriti suured laevad läbida ei saanud, Palestiinas oli rahutu, Süürial puudusid sadamad - nii juhutuski et:
" In the 1950's, however, a series of developments in Saudi Arabia, Egypt, Europe and else- where began to affect and then transform Lebanon. One such development was the construction of the Trans-Arabian Pipeline and its terminal in Sidon." ja edasi läks veel paremini:
"Years before, the Arabian American õil Company (Aramco) had decided to build a long oil pipeline from Saudi Arabia to a port in Palestine. By the time construction got underway, however, war had broken out in that area and the pipeline went to southern Lebanon instead. On December 2, 1950, consequently, the first oil from Saudi Arabia began to flow into the tanks at Sidon, 50 kilometers (30 miles) south of Beirut. For the same reason, the Iraq Petroleum Company, in 1948, chose Tripoli, Lebanon's second city, as a replacement for Haifa and by the early 50s, as a result, Lebanon unexpectedly found itself with two important oil terminals."
Kas pole tuttav?: "...many of the foremost businessmen, industrialists and bankers...chose Beirut because of its potentially fine harbor and airport, its schools and universities, its commercially astute people and - a key factor - a government eager to welcome what turned out to be an extraordinary influx of the world's corporate and financial representatives. Simultaneously, booming economies in Europe and the United States were developing a new interest in Middle East markets."
Idülliline paik, kaunis loodus, sõbralik ja haritud rahvas, äärmine tolerantsus ja sinna otsa veel majanduslik aktiivsus ja väliskapitali huvi, suur transiit... IDEAAL!!! Kas pole?
4. osa
Ühesõnaga:
1) Liibanonis kujunes 1940-ndate lõpuks välja Lääne standartitele vastava põhiseadusliku korraga riik; Nii juhtus ka Eestis 1990-.ndate alguseks;
2) Mõlemas riigis kuulub riigivõimu juures juhtpositsioon etnilisele grupile, milline ei moodusta domineerivat enamust elanikkonnast;
3) Lisaks arvukale teistestele riigikodanikest etnilistele gruppidele, asustab mõlema riigi territooriumi ka suur hulk kodakondsuseta isikuid, kes ei kuulunud riikliku identiteeti kandvasse etnlisse gruppi;
4) Teravate etnilis-usuliste konfliktide puudumine aastakümnete jooksul; Suur tolerantsus teiste etniliste gruppide suhtes;
5) Mõlemad riigid võtsid oma majanduse korraldamise aluseks liberaalse turumajanduse mudeli;
6) Soodne majandusgeograafiline asend, stabiilne sisepoliitiline olukord ja välisinvestoreid rahuldav seadusandlus muutsid Liibanoni väga ligitõmbavaks väliskapitalile;
7) Liibanonis II MS ja Eestis Liidu lagunemise ajal oli majanduselus periood, mida iseloomustasid tohutud võimalused spekulatsiooniks ja igasuguse arvestatava riikliku ja seadusliku kontrolli puudumine äritegevuse üle. "Varimajanduse" õitseng;
8) Sel perioodil leidis aset allilma kiire kasv; juhtpositsioonile allilmas tõusid peamiselt muulastest grupeeringud;
9) Kõige eelnenu tulemusena kõrge korruptsiooni tase;
6) Seoses transiidi ja vahendustegevuse elavnemisega majanduse kiire ümberstruktueerumine ja sellele järgnev majanduskasv; Viimane puudutas eelkõige pealinna ja teisi sadamalinnu.
KASVU PIIRID
Araabia-Israeli sõja järel said peamisteks sündmusteks, mis mõjutasid Liibanoni elu, sõjaväeline riigipööre Süürias 1951 ja sellest veelgi enam Nasseri võimuletulek Egiptuses 1952. aastal.
I MS järel polnud maailmas enam ühtegi poliitiliselt sõltumatut islami või araabia maad. Esimesena taastas oma iseseisvuse Türgi, tehes Atatürgi juhtimisel pärast lüüasaamist I MS-s ja Briti-Prantsuse okupatsiooni ning sõda Kreekaga läbi suured sisemised ja välimised muutused. II MS säilitas Türgi neutraliteeti ning lõikas vahendustegevusega kasu mõlemalt poolt. Ilmselt oleks Türgi taolisele positsioonile veel kauaks jäänud, kui mitte Stalin ei oleks väga resoluutselt endale Türgis sõjaväebaase ja laevastiku vaba läbipääsu õigust Väinades nõudnud. USA, lasknud Briti-Türgi ühisdiplomaatial ninuli kukkuda, asus siiski suuremeelselt Türgit kaitsma, mis lõppes viimase astumisega NATOsse. Kõigele sellele vaatamata oli Türgi ja Atatürk noortele rahvuslastele kogu islamimaailmas ahvatlevaks teetähiseks. Et Lääs oma egoistlikest majandushuvidest lähtudes toetas araabia maades üsnagi keskaegse olemusega rezhiime, siis pole imestada, et kui Põhja-Jeemen, Jordaania ja Saudi Araabia koos Omaani ja Pärsia lahe äärsete pisiriikidega maha arvata, siis jõudis kõigis ülejäänud araabia ja islamimaades maades vähemalt 1 läänevaenulik valitsus võimul olla. Kuigi Süürias leidis riigipööre aset 1951, ei paistnud see alguses silma erilise radikaalsusega, palju suuremaks vapustuseks oli Egiptuse kuninga kukkutamine. Nasser alustas ümberkorraldusi. Oli see "sotsialism"? Vaevalt. Pigem vana hea XIX sajandi väikekodanlik natsionalism. Oli kuidas oli, hulk seniseid egiptuse rikkaid ja vägevaid lahkus maalt. Ning enamus neist asus elama Beirutisse, kus oli kiiresti kosuv majandus, lahe elu ja samas piisavalt sarnane olustik, et ennast koduselt tunda.
Tulemusena juhtus midagi väga huvitavat: Liibanoni ühiskonna etnilis-sotsiaalne hiearhia hakkas meenutama KOLMEKIHILIST PIRUKAT.
Alamkihis moodustasid üha paisuva paisuva grupeeringu muhameedlastest araabia põgenikud. Viimaseid oli saabunud alates 20.ndate keskpaigast Süüriast, II MS ajal Iraagist ja Kurdistanist ning suurim hulk 48-49 Palestiinast. Just viimased olid erilises vaesuses ja viletsuses ning moodustasid ühiskonna pohjakihi.
Ülemkihis kujunes välja analoogiline olukord: majanduslik võim nii peal- kui allilmas koondus egiptlaste saabumisega lõplikult muhameedlaste kätte. Arvukalt ettevõtteid kuulus ka Lääne päritolu välismaalastele.
Liibanoni kristlased sattusid, vaatamata sellel, et neid oli KODANIKEST u 54% ja neile kuulusid võtmepositsioonid riigitüüri juures, sugugi mitte kadestamisväärsesse olukorda. Paremal juhul kuulus neile, kui kohalike olusid tundvaile isikuile, tippbürokraadi roll firmades, mida nad ei omanud ja muidugi riigiaparaadis, mis ilma kontrollita majanduse üle niikuinii midagi otsustada ei suutnud ega saanudki. Väike tsitaat:
"The result, for Lebanon, was still another wave of immigrants added to the already extensive AUB group, the relatively new Tapline crews, the exiles from Egypt and hundreds of surgeons, engineers, accountants, architects, and nurses - from Palestine, Syria, Egypt, Jordan and Iraq. These new- comers from the west-bankers, diplomats, sales representatives, geophysicists, educators, airline captains, photographers, and writers - helped create, for a põignantly short time, a dynamic multinational society. Paths crossed commericially in places like Cairo, Amman, Damascus, Teheran and Dhahran - and socially at the endless circle of business receptions, balcony parties and elegant dinners in Beirut."
Kuigi väliselt oli kõik kõige paremas korras, vaatamata korduvalt mainitud rahvuslikule ja usulisele tolerantsile, mida olen korduvalt rõhutanud, sattusid kristlased tugeva surve alla. Muhameedlastest kõrgklass ihkas positsioone valitsuses, vaesed muhameedlased nägid kristlastes rõhujaid. Korduvad muhameedlaste nõuded: laiendada kodanike hulka, andes muhameedlastest migrantidele riigi kodakondsuse, lükati kristlaste poolt tagasi. Tähendanuks see ju nende viivitamatut muutumist tähtsusetuks vähemuseks omaenese kodumaal.
Sellises olukorras jäi kristlaste (kes, nagu öeldud, kuulusid enda arvates Läände) pea ainukeseks lootuseks, et kui nad järgivad täpselt KÕIKI Lääne soovitusi ja kaitsevad kindlalt läänelike väärtusi, siis ei keela ka Lääs neile abi ja toetust vajaduse korral. Miks pidanuksidki nad selles kahtlema?
Lääne poliitikud ja ärimehed, ajakirjanikud ja eksperdid, lihtturistid ja kultuuriinimesed ei olnud kiitusega "väikese, aga tubli" Liibanoni aadressil kitsid. Kiideti tema tarka välispoliitikat ja sisemist korda, räägiti "Lähis-Ida Shveitsist"; liibanonalaste sallivust rahvus- ja usuküsimustes ei väsitud imetlemast, Liibanoni majandusimet seati aga eeskujuks kogu Kolmandale Maailmale; Riigi omapärane ja rikas kultuur koos imetlusväärse ajalooga ja kauni loodusega tegid Liibanonist tõelise turistide meka. Tõepoolest, kus mujal maailmas võiks veel olla koht, kus aastatuhandete vanused foiniikia linnaasemed, Assüüria ja Pärsia ajaloomälestised vahelduvad Rooma templivaremetega; kus iidsed kristlikud kirikud ja mosheed ilmestavad kaunist maastiku; kus mujal saaks paari tunni jooksul külatada kõrbe, kaljumägesid ja maalilist Bekaa orgu? + veel "ülemaailmse tähtsusega mõistatus" - legendaarne Baalbeki Terrass! Ja see kõik asub vaid paari tunni bussisõidu kaugusel pealinnast Beirutist koos viimase moodsate hotellidega, kus võib nautida kõiki mugavusi, mida Lääne tehnikageenius loonud. Aga ohtuti veeta aega klubides ja lõbustusasutustes, millest luksuslikemas võisid araabia naftasheigid ja Lääne magnaadid lubada endale seda, mille korval "1001 öö muinasjutud" jätsid endast fantaasiavaese mulje! Turismiäri ületas oma kasvutempolt kõik muud majandusharud ja andis vahetult kodusõja eel 10 % rahvuslikust koguproduktist (arvestamata õitsvat varimajandust!)
Nii kirjeldatakse tollast Beiruti elu:
"To some observers, this unending round of parties, receptions and dances- faith- fully, if sometimes haphazardly reported by such indefatigable Daily Star social columnists as Genevieve Maxwell and Peggy Johnson- seemed useless, and possibly decadent. In fact, they were usually a quick efficient way for, say, IBM's new man in Beirut to penetrate necessary commercial and governmental circles, or for a Time correspondent to start the network of contacts and sources he needs.
"In one night" said a correspondent, after one of Times famous receptions at the Phoenicia, "I met half the people I needed to know in Beirut for the next three years..."
Liibanonist sai 50-ndatel MUSTERRIIK, IDEAALRIIK, EESKUJU. Elav näide sellest, kuidas tarkade nõuannete kuulamine koos aktiivse majandustegevusega kindla ja stabiilse edu tagab. Veel üks tsitaat:
"As a result, Beirut, became the press center; by the 1950's Beirut's press corps had swollen to 124 correspondents and stringers, a total that would wax and wane over the years until, in the late 1970's, the Civil War forced most of the resident reporters to move to places like Athens and Cyprus. The highly visible life styles of the foreign communities - Asian and Middle Eastern as well as European and American -also tended to obscure another important fact: that to a large extent the economic boom of the late 1950's was stimulated by Lebanon itself - primarily by its people's energy and commercial aptitudes and their ability to take advantage of the events that reshaped the economic patterns of the Eastern Mediterranean in that period - an ability that the Lebanese themselves vaguely label "the Lebanese mentality." As Yusuf A Sayigh said in 1978, in "The Economies of the Arab World", "Lebanon is not a typical Arab economy" By that, he meant that Lebanon's economy was not based on the extraction of petroleum, but on trade and, to a lesser extent, industry and agriculture. But Lebanon was a typical in other ways too. It was committed, to an unusual degree, to a flexible, free wheeling form of laissez faire capitalism; its literacy rate was 88 percent, its per capita income was high. There were other characteristics of a sophisticated economy too. One was, quite simply, prosperity. With the exception, perhaps, of the Palestinian refugee camps and some areas in the south, Lebanon was, at least in regional terms, a prosperous country with a large, relatively successful, socially mobile middle class."
Kurat võtaks, kas pole ilus? Ideaalne, pole midagi ütelda. Ja rahvusküsimuses on olukord veel parem, täielik tolerantsus!!!
"Bill Tracy, for instance, lived for seven years in an apartment in a stately old building near the later famous Holiday Inn. It stood on a narrow twisting street in a neighborhood that underlines what Ras Beirut was like. His neighbors included two Armenian families, an elderly Jewish doctor and his wife, a Kurdish family, two Maronite Christian grocers - one with a wife from the Seychelles - an American photographer and an American newscaster from his home state of Illinõis ... all of whom were close friends and neighbors. Nearby, furthermore, was a walled compound at the end of an alley in which stood six one-story tin-roofed cottages. Obiously the "villagers" who lived in them were of more modest means, but, Tracy once wrote "their solid homes and their fresh fruit trees and flower gardens lent the neighborhood charm without borrowing from itsrespectability." This was not unique John Cooley says: in those happy, distant days, there were few, if any, physical barriers between Muslim and Christian areas. In much of Beirut, in fact, there weren't, really, too many clear-cut "areas"."
Mis võib juhtuda PARADIISIS, kui see jõuab oma KASVU PIIRIDENI? Surve hakkab kasvama. Selle ajani olid kõik riigid maailma ajaloos, jõudnud taolisse staadiumi nagu Liibanon: kiire majanduskasv koos kiire rahvastiku juurdekasvuga, asunud ekspansiooni teele. Kõik. Liibanon EI SAANUD. Veel enam, puudus ekspansiooni INSTRUMENT - tugev sõjavägi, mis kriisiolukorras võinuks riikliku julgeolekut tagada. Liibanonlased, kartes, et tugeva sõjaväe loomine provotseerib Israeli preventiivse löögi, piirdusid kergeltrelvastatud miilitsaga.
Kuid millised demograafilised protsessid peaksid käivituma taolises demokraatlikus, õitsvas ja sallivas ühiskonnas? Vastavalt praegu "ametlikus" maailmas valitsevale ainuseisukohale, peaks riik muutuma suureks sulatustiigliks, kus erinevused kaovad ja kujuneb uus rahvus, mida seob vaid KODAKONDSUS, ja mis ei oma mingeid rahvuslike või usulisi või seksuaalkäitumuslike identiteete. Toenduseks vihjatakse Põhja-Ameerikale. Mis aga sündis Liibanonis?
"The variety of those opinions and the fierce manner in which they were aired suggests, that Lebanon was not a melting pot, but rather, as Daniel Moynihan and Nathan Glazer wrote of New York, "a mosaic," in which each group retained its own distinct coloring - political, religious and social."
Mis kasu andis siis see iga hinna eest, majandusliku edukuse garantiina viljeletud tolerantsus?
"The formal and charming manners of the Lebanese were adopted as a way of easing the inevitable frictions in a crowded, competitive, multi-religious and multinational society. As small-town Americans have long been aware, small talk about the weather or football is a safe way to avõid serious discussion and argument. As a result, therefore, the cracks in the foundations of Lebanon's unique society were ignored, or at least not detected, until the combination of overcrowding, inflation, urban sprawl and economic inequities -intersecting with the fears and conflicting interests among the different factions - ignited a deep and dangerous anger and triggered the series of tragic events from which came first civil war..."
Liibanoni kristlastel olnuks ainuke võimalus püsimajäämiseks: võtta omaks Israeli poliitika - alustada muhameedlaste väljatõrjumist ning pärast siseriikliku ekspansiooni lõppu minna üle offensiivi- ja annektsioonipoliitikale Süüria ja teiste araabia riikide vastu. Pikk ja verine sõda. Muidugi nad ei valinud seda teed. Palju paremas olukorras olid Liibanoni muhameedlased - kristlaste elimineerimine kõrvaldanuks tõkked ühinevate araabiamaadega liitumise teelt, ja, tugevat majandust arvestades, seal juhtiva rolli hõlvamist.
Ei saa unustada ka seda, et tohutu hulga tulnukate saabumine ja paikajäämine koos tohutu turistidevoolu, korruptsiooni ja maffiaga oli lühikese ajaga (toimus see kõik ju 10 aasta jooksul!) purustanud enamiku traditsioonilisest ühiskondlikust struktuurist, kaotanud väärtushinnangud ja viinud riigi moraalsesse laosesse.
1958 ühinesid Egiptus ja Süüria. Tehti ennustusi, et perspektiivis võivad liituda ka teise araabiamaad. Liibanoni araablased otsustasid, et kas nüüd, või mitte kunagi! ja alustasid.
Kodusõda paradiisis... see oli nii absurdne, et vaatamata 2000 - 4000 inimohvrile võtis maailm seda kui koomilist ooperit. 5000 lahingurakmeis ja hambuni relvastatud USA merejalaväelase ootamatut saabumist Beiruti plaazhile, paljaste päevitajate ja ujujate keskele, serveeris enamik ajakirjanike kui pentsikut episoodi. Väed saabusid, kuna
"The Marines' role, in a situation described by the Department of Defense as "like war but not war," was to support the legal Lebanese government against any foreign invasion, specifically against Syria. The Marines were summoned because Shihab, believing that the army would mutiny and disintegrate if ordered into action, had disobeyed President Shamun's orders to send the army against Muslim rebels. Thus, Lebanon's army had once more proved unwilling to defend Lebanon's government."
5. osa
"Inimene komistab mõnikord tõe otsa, kuid enamasti ajab ta end püsti ja läheb edasi" (W. S. Churchill)
Miks ülepeakaela konstrueerivad inimesed mudeleid? Mudelitel on suur HEURISTILINE väärtus. Me saame võimaluse "kiigata" tulevikku ja võimalust määda vältida takistusi, mis meie teel võivad esineda.
Miks ma Liibanõni ajaloost ja arengutest nii pikalt-laialt pajatasin?
Et põhjendada oma väidet: Eesti ja Liibanoni ühiskondade evolutsioonis on väga palju sarnaseid jooni. Väga palju. Ja SEETÕTTU võime Liibanoni lähiajalugu vaadata nagu ajamasinat, mis lubab teatud tõenäosusega piiluda Eesti lähemasse tulevikku.
Niisiis: LIIBANON 50.ndate alguses = EESTI 90.ndate lõpus.
Eestis EI OLE VEEL põlis/põhirahvus KOGUELANIKKONNAS (mitte kodanike hulgas, vaid just KOGU riigi rahvastiku seas) vähemuseks muutunud. Peamiselt Nõukogude sõjaväe ja sõjaväelaste perekondade lahkumise tõttu on eestlaste suhtarv isegi tõusnud: 61%-lt ligi 65%-ni.
Millised demograafilised protsessid võiksid seda põhjustada? Eestlaste vanuseline struktuur on üsna pingeline - vanurid moodustavad (muulastega võrreldes) suurema protsendi, mis tähendab suuremat suremust. Ka moodustavad eestlased maaelanikkonna absoluutse enamuse, elatustaseme langus aga on just maal põhjustanud sündivuse väga kiire languse. Seega võib kujuneda olukord, kus sünnitusealisi naisi on eestlaste ja muulaste hulgas võrdselt. Siin saab otsustavaks see, kui palju sünnitusealisi, sünnitustahtelisi ja sünnitusvõimelisi eesti naisi jääb maale - sest maapiirkondade iive on kõrgem kui linnas.
Kuid demograafilised protsessid Eestis ei toimu hermeetiliselt suletud ruumis. Karta on, et Liidu päritolu muulastest on need, kes soovisid lahkuda, juba enamuses läinud, samas paistab eestlaste pagemine Läände jätkuvat. Eriliselt kehtib see haritud ja noorte inimeste kohta. Võib arvata, et absoluutne enamik neist, kes loovad endale Läänes töötades või õppides perekonna, ei pöördu siia kunagi tagasi. Kes aga pöörduvadki, jätkavad siingi oma ümberrahvustumise protsessi. Sellest saab veel üks tegur, mis kahandab eestlaste arvukust riigis.
Kuid peamiseks ja oluliseimaks etnilist situatsiooni muutvaks faktoriks saab kindlasti SISSERÄNNE. Viimast tingivad järgmised asjaolud: 1) Eesti rahvastiku vananemine ja negatiivne loomulik iive. Kuna NÜÜD hakkavad pensionile minema II MS järgse "beebibuumi" suured põlvkonnad, tööjouliseks aga saavad 1990.-nda aasta järgsed põlvkonnad, mis on 2 ja enam korda väiksemad, SIIS tekib suur psühholoogiline vajadus tööjõu järele - nõukogude Liidu lõpp kattus industriaalühiskonna sügava kriisiga ning pärast tehnoloogilise mentaliteedi kadumist ühiskondlikust teadvusest, ei nähta enam lahendusi massilises automatiseerimises, tööstusrobotite ekspluateerimise jms.
2) On selge, et rahvusvahelised organisatsioõnid hakkavad avaldama Eestile üha kasvavat survet põgenike küsimuses. Kui jälgida meedias vilksatanud vastavasuunalisi avaldusi, siis planeeritakse vähemalt 150-200 tuhande Aafrikast ja Aasiast pärineva inimese toomist Eestisse lähema kümnendi jooksul. llmselt jääb neist lõviosa Tallinnasse ja Harjumaale, ülejäänutest enamik koondub aga Kirde-Eesti linnadesse, Pärnusse ja v"iksemal määral muudesse sadamalinnadesse ja sisemaale. Tulnukate huvisse eesti keele õppimise suhtes suhtun ma iroonilise õlakehitusega: neil puudub selleks IGASUGUNE motivatsioon (seadused, mis seda nõuvad, saab ilma suurema pingutuseta kvalifitseerida "shovinistlikeks" ja avaldada rahvusvaheliste rganisatsioonide kaudu piisavat survet nende tühistamiseks). Resultaadina saab Tallinnas (eelkõige) valitsevaks inglise keelel põhinev kohalik bidzhiin. Eestlased lahkuvad kesklinnast ja nn uusrajoonidest, püsides mõnda aega "madaltihedas" äärelinnas. Eesti keel kaob Tallinna linnapildist.
Mis puutub "kolmekihilisusse", siis see on olemas juba praeguses Eestis - muulastest majandusprominendid ja allilm koos turistidega moodustavad kõrgema klassi - "esimese sordi inimesed"; muulastest lumpen - "kolmanda sordi inimesed" (eestlastest maapensionäärid kuuluvad esialgu pigem "puhta ja ausa" vaesuse kategooriasse) ning nende vahel eestlased, kelle hiearhiapüramiidi tipp moodustub peamiselt riigiametnikest ja mitmesuguste aktsiaseltside bürokraatiast, kuid kellel PUUDUB majandusvõim, st suuromand.
Seega: majanduse, ühiskonna üldise arengutaseme, riigiehituse jms seisukohast vastab Eesti praegu 50.ndate esimese poole Liibanonile, erinedes viimasest vaid selle poolest, et omariikluse aluseks oleva identiteediga etniline grupp ei ole muutunud veel vähemuseks koguelanikkonna seas. Kuid taolise protsessi toimumist Eestis võib suure tõenäosusega prognoosida (vähemasti pole esialgu n"ha midagi, mis võiks seda takistada).
Ühesonaga: EESTI sise- ja välispoliitiline olukord ja orientatsioon, majanduse struktuur ja selle evolutsioon, demograafiline ja etniline situatsioon, ajaloolis-kultuuriline foon ja rahvuslik-riiklik eneseteadvus jne jne ON VÄGA SARNANE LIIBANONILE ENNE ESIMEST KODUSÕDA.
6. osa
"Ühel hommikul koputab Tulevik automaadikabaga me uksele. Ta haiseb higist. Me ei taha minna."
FINITA LA COMEDIA
Nagu ma kuskil eespool juba mainisin, avaldub mudeli headus selles, kui hästi sobivad sinna uued asjaolud, mis mudeli koostamisel teada polnud ja mudeli väärtus võimaluses prognoosida veel sündimata juhtumisi. Seega, vaatates soovitusi, mida Lääs andis liibanonlastele 1958 a kriisi ajal, võime ennustada, mida soovitakse MEILE, kui meil peaks terav rahvustevaheline konflikt puhkema. Soovitused olid väga üheülbased. Üks näide: " But one fatal flaw marred the country's chance for lasting peace. The cause for conflict was the unbalanced power-sharing arrangement. Control rested with the right-wing Christian part of the population while the Muslims, who comprised 50% of the population felt excluded from real government." Ega see eriti oluliselt erine soovitustest, mida meile ja lätlastele ON JUBA ohtralt jagatud - hakkake vähemuseks omaenese kodumaal, pea-asi, et transiitveoste liikumisgraafikus häireid ei oleks. Ning kodakondsuse nullvariant, sisserännupiirangute kaotamine jms saavad reaalsusteks esimese rahvustevahelise konflikti korral. Nõnda nagu Liibanoni kristalsedki tegid mitmeid olulisi järeleandmisi, saades vastuseks ohtralt garantiisid nii moslemeilt kui Läänelt.
Nii või teisti, konflikt lahenes. Või PAISTIS lahenevat. Kuna moodsa loosungi kohaselt on 80%-lt oluline PAISTMINE ja 20%-lt TEGELIKUS, siis pidanuks ju kõik korras olema. 58 aasta väljaastumisi vedasid ekstremistid, kellel puudus lai toetaskond. Verelaskmine rahvuskonfliktide pinnal oli enam kui inimpõlve jooksul puudunud ja seepärast polnud USA merejalaväel kuigi raske korda jalule seada. Kergendusohkega pöördusid inimesed tagasi harjumuspäraste tegemiste juurde. Majanduskasv jätkus. Kaunid Aastad jätkusid. Hinnangud Liibanoni majandusele olid endiselt kõrged:
"The Lebanese economy was healthy in the years leading up to the Civil War. The service sector grew fastest during this period. Commerce grew at almost the same rate and by 1973 accounted for almost one-third of GDP. The growth of commerce had important implications because customs duties were a major part of government revenues, sometimes amounting to nearly half of the government's total income. The Lebanese pound was strong, credit was easy, and there was a balance of skilled and unskilled labor. Internal markets were protected, and Lebanese industry was finding increasingly useful outlets abroad, notably in the Persian Gulf countries." "Like Baghdad's success in the Golden Age, this prosperity was based largely on trade and that, in turn, demanded and stimulated dramatic expansions in other sectors of the economy: banking, transportation and shipping. Banking was particularly important, as development of oil production in Saudi Arabia and Kuwait began to generate the first of the huge oil revenues. By 1974, as a result, there were 38 Lebanese banks of various sizes, 18 jointly owned Lebanese-foreign banks and 18 foreignbanks. This, one banker explained, came about because Lebanese trade began to need financing just at the time that the oil- producing Arab countries began to look for already established banking facilities with which they felt comfortable."
Rahvusvaheline kaubandus ja pangaduskeskus, kas see pole ka meie Tallinn-"city" ideaal ja suundumus? Usaldus Liibanoni pankade vastu oli nii suur, et aastatel 75-80, ägedate lahingute ajal, deposiidid Liibanoni pankades kahekordistusid, vaatamata sellele, et pangahoonetest olid alles jäänud vaid suitsunud varemed. Lisaks pangandusele kasvas Liibanoni tähtus transiitmaana. Kuna Araabiamaad loobusid 50.ndatel Haifa ja Jaffa sadamatest ning 67 a Juunisõja tulemusena suleti Suessi kanal, siis koondus pea kogu Lähis-Ida eksport-import Liibanoni sadamatesse. Ümbruskonnas märatsevate sõdade tõttu kasvas Beiruti rahvusvahelise lennuvälja roll. Kui 1945 Middle East Airlines (MEA) omas 3 "metsavahti", mis lendasid Bagdadi ja Haifa vahet, siis 1974 a oli MEA palgalehel "80 airline captains, 90 first officers and 70 flight engineers - part of MEA's total work force of 5,000 employees". Teine kohalik lennukompanii, Trans-Mediterranean Airways (TMA), kosus samuti jõudsalt. "In 1973, TMA was, in route mileage, the biggest air cargo carrier in the world and netted close to $15 million. By then TMA had also expanded its work force - to about 1,800 employees"
Kuid muutused ei toimunud ainult õhus. Ka maa pea käisid asjad hiilgavalt:
"Those changes, moreover, were but part of the impact that burgeoning trade was to have on Lebanon.
To service the airlines a catering company run by Albert Abela began to grow too; after expanding
into catering for schools, hospitals and oil camps, Abela's firm wound up with 11,000 employees in 30 countries.
To service MEA itself an adjacent maintenance operation expanded from one engineer and six mechanics into
a $5.5 million complex of hangars and shops employing 1,400 or so skilled craftsmen able to totally
renovate a Boeing 707 insix weeks."
Vinge, kas pole?
Liibanoni majanduse alussambaks nr 1 olid vahendus- ja transiitkaubandus koos panganduse jms teenindusega. Ainsad hooned, mis suutsid esindulikuse ja taevasse kerkimise kiiruse poolest pangahoonetega võistelda, olid hotellid üha paisuva reisijate ja turistidevoo majutamiseks.
Liibanoni tööstus ja põllumajandus orienteerusid eelkõige majanduse peaharude vajaduste rahuldamisele, so ehitusele ja ehitsmaterialide tootmisele, transpordi- ja sidevahendite hooldusele ja remondile, teede ja sadamate remondile ja ehitusele. Riigist väljapoole ulatuvat majandusliku tähtsust omasid vast farmaatsiatööstus ja naftatöötlemine. Tööstuses, peamiselt väikeettevõtetes, oli hõivatud 20% palgatöölistest.
Ülalpool sai juba kirjutatud, et Liibaon oma vabameelse siseolukorraga meeldis ajakirjanikele. Kuna Israeli-Araabia sõjad fokuseerisid kogu maailma huvi Lähis-Ida piirkonda, siis:
"In addition, there were 140 publishing houses listed, and enough presses to put out 40 newspapers a day and 100 periodicals, both monthly and weekly. That aspect of Lebanese industry also suggests another vital role that Lebanon played in those golden years - the role, in fact, that first turned Beirut into a world press center. Through those newspapers and publications, Arab countries, political parties, movements of every shade of the spectrum found an outlet, a forum, a platform from which countless factions from all corners of the Arab world took part in, and tried to influence, regional and international debates."
Loetledes ühes Liibanoni teemalises kirjas sarnaseid jooni Eestiga, mainisin ka õitsvat varimajandust ja nõrga ning korrumpeerunud riigiaparaadi tingimustes suurt mõju omavat allilma. Olid "kuldsed" kuuekümnendad. Uimastid omandasid noorsookultuuris olulise rolli, kuid traditsioonilised kanepi ja moonikasvatuspiirkonnad asusid Lähis- ja Kesk-Idas. Ülalkirjeldatud poliitilistel ja majanduslikel põhjustel oli elav transiit nendest piirkondadest koondunud Liibanoni sadamatesse. Liibanonist sai ülemaailmse tähtusega uimasti- ja relvakaubanduse keskus, kuigi mõlemat kaupa toodeti kohapeal minimaalselt. Liibanoni enda mooni- ja kanepipõllud asusid peamiselt moslemitega asustatud Bekaa orus, kuid see oli köömes. Lõviosa mõnuainetest saabus Idapoolsetest islamimaadest. Moslemitest tulnukate domineerimine allilmas muutus absoluutseks.
Skandaal järgnes skandaalile, altkäemaks altkäemaksule, onupojapoliitika sai üldiseks käitumisnormiks. Jõud Liibanoni ühiskonnas, nii majanduslik kui poliitiline, nii peal- kui allilmas, läks muhameedlaste ja teiste muulaste kätte, nende domineerimine väljaspool riigiaparaati muutus absoluutseks. Rõhutatud optimism ja tolerantsus ei suutnud takistada ühiskondliku stressi kasvu ja 1975 a see juhtuski. Iseenesest tühine intsident lahvatas isegi liibanonlastele endile ootamatult kogu maad haaravaks verepulmaks. Erinevalt 1958 aastast, kui märatses tühine käputäis ekstremiste, osales nüüd konfliktis pea kogu elanikkond.
Puhkes verine 16 aastat kestnud kodusõda välissekkumiste, rahuvalveoperatsioonide ja etnilise puhastusega. Kristlased, kes olid riigi KOGUelanikkonnas vähemusse jäänud, said omavahel ühinenud palestiinlastelt ja kohalikelst moslemitelt lüüa. Arvatakse, et sõjategevuse materiaalne kahju on u 25 miljardit USD. Tapetute hulgaks pakuvad erinevad allikad arve vahemikus 150-200 tuhat (neist u 4/5 kristlased), haavatuid oli ilmselt enam kui 300 000. riigis oli (1990) u 800 000 kodutut ja ligi 1 miljon inimest lahkus maalt... (meenutan, Liibanonis on arvestuste kohaselt veidi üle 4 miljoni elaniku).
Tänu Bushi administratsiooni nõustumisega (leidmaks toetust Lahesõjale araabiamaades) Süüria kui peamise rahuvalvuri rolliga regioonis, sattusid maroniidid olukorda, vastu nad juba 20.ndatest aastatest võitlesid - muhameedliku Süüria okupatsiooni alla (väed toodi sisse küll juba sisse 1976 a aprill).
Praegu, lugedes elanikkonnaks ka palestiinlased, kes enamuses on sündinud riigis, moodustavad kristalsed alla 30 % rahvastikust, kui aga lisada ka Süüri rahuvalvejõud ja ligi 1 miljon süüria töölist, kes töötavad Liibanonis vastavalt rahvusvahelistele abiprogrammidele sõjapurustuste likvideerimiseks...
Ametlikult sõlmiti rahu 1990 a oktoobris, sellele vaatamata ei ole pommiplahvatused, tulistamised jms lõpenud. Ometi ei häiri see majandusliku optimismi:
"And why not? The best way to get scars to fade is to leave them alone. It is as pointless to dwell on the 1983 battles in the Shouf mountains between the Druze (adherents of a heretical offshoot from Shia Islam) and the Christians as it is to recall the 1860 massacre of the Christian Maronites by the Druze. The better course, as so often in Lebanon's history, is to ignore the past and concentrate on the future.That pragmatism and resilience inclines this survey to optimism. The Lebanese will bind their wounds, recover their spirit and rebuild their country. After all, they have a reasonable (albeit uncomfortable) guarantee of political stability from their Syrian overlords; a technocratic government under a determined prime minister; and the prospect of a peace settlement between Syria and Israel, bringing peace between Lebanon and Israel as well and benefiting Lebanon both politically and economically. Moreover, what choice do the Lebanese have? They are surely too talented and resourceful to let their country slip back into a self-destructive limbo."
Vaevalt, et sellele on vaja midagi lisada.
http://www.elfikelder.eu/index.php?nav=artiklid&rubriigi_id=19
