AUTORI MÄRKUS 2009: Lp. lugejad, ma ei tea, miks te seda teksti alalõpmata lugemas käite. Mingi leht pani selle välja eraldi lingina, vist? Sel juhul võite kohe tagasi pöörduda, sest siin pole juttu vutimajandusest ega jalgpallist, vaid kõigest ühe (lõpuks imekspandavalt targaks elanud) vutikuke lemmiklinnuna pidamisest. Aga kui loomad-linnud on teie jaoks ennekõike isiksused ja jälgimisväärt looduseime, mitte kasusaamise vahend, siis olete õiges kohas.

AUTORI MÄRKUS 2013: Sama lugu palju paremas esituses (sekka paljud muud loomalood) on ilmunud raamatus "Ülejõel, Kassilaiu pealinnas. Teine raamat" (2013).

Põldvutt on esimene asi, mida külalised mu korterisse astudes näevad. Ja küsivad, mis lind see on. Palun ära arvata ja siis öeldakse nurmkana või laanepüü, kuigi puurile on kleebitud sildid: Põldvutt. Coturnix coturnix. (Die) Wachtel. Quail. Paipala. Perepel. (Kui keegi teab vuti nime soome, rootsi vm keeles, teatagu aga meile.)

Ta on hall nagu varblane, aga millised sulemustrid! Vutt oskab laulda veidi kanaarilinnu moodi, kuid sosinal. Uskumatu, kui palju meloodiaid võib tulla ühe põldvuti suust.

Kui selgus, et saan endale vuti, uurisin internetist, et 2001. aastast on vutt Eestis kuulutatud ohustatud liigiks. Kuid minu vutt ei kuulu ulukvuttide, vaid eesti vuttide hulka, kes aretati Kaiavere farmis ja tunnistati omaette tõuks 1988.

Paljudele tähendab see lind ainult mune ja liha, ometi väitis üks teadur, et vutti sobib lemmiklinnuna akna peal puuris pidada.

Vuti sugu oli selge, sest ta kires ja kakles - esialgu ei saanud talle läheneda teistmoodi kui kinnas käes. Enne meile jõudmist elas ta koos isase küüliku ja isase meriseaga. Nemad vutile liiga ei teinud, tegid hoopis selgeks, kuidas üks õige isane käituma peab.

Kohe nõudis ta peenikest kuiva liiva, milles supelda. Vahel sööb ta liiva ja kivikesi, sest ilma selleta linnud toitu ei seedi. Talle meeldib istuda heinte või kivi peal. Jooginõu pruugib ta ka jalapesunõuna.

Lennata ta ei oska ning jälitab liikuvaid objekte (jalgu). Kass nuusutab lindu ja saab nokahoobi, siis jookseb kass ees ja vutt taga kuni kass kõrgemale hüppab.

Rünnates viskub vutt üles ja tõmbub kitsaks nagu nöör, siis ajab suled taas kohevile ja muutub uuesti ümmarguseks. Arusaadav, miks jalgpalli hüütakse vutiks, olgugi küllalt sadistlik võrdlus. Maas tuleb koduvutti pidevalt jälgida, et talle mitte peale astuda.

Stressi vutid ei talu, seisab raamatus. Kui puur paigutatakse ümber või vutt pole mõne asjaga rahul, eritab ta iseäralikku lõhna. Vuti rahustamiseks tasub panna käsi puurilaele tema kohal.

Vuti pidamine maksab kuus 20 krooni, sedavõrd papagoitoitu või kaerahelbeid ta endasse mahutab. Varem sõi ta ka näriliste segu, nüüd enam ei taha. Kui saab mõne juusturaasu, siis veeretab ta seda liivas, sööb ja teeb vaimustunult valgusfoori sarnast häält.

Kui papagoisegu, mida vutt meelelahutuseks vette tassib, käärima ei lähe, siis kaerahelbed küll. Kogu jõuluaja pruulis vutt õlut. Avastasime kord kassi puuri juures lindu kaasatundva huviga jälgimas, vutt oli nurgas, jalad ülespoole.

Arvasime, et näe kiskjat, vaatas /P.S.: paberlehes seisab: "vedas" - toimetaja ei tahtnud vist uskuda kasside hüpnootilist pilku? Käpaga "vedamine" polnud seal füüsiliselt võimalik. V.R./ süütu linnu pikali. Siis aga hakkas häbi oma eelarvamuste pärast. Kui vuti ümber pöörasin, sõimas lind meid ropult läbi. Ta haises nagu joodik ja jooginõu samuti.

Hakkasime tihedamini vett vahetama ja vutt ei kandnud enam helbeid joogi-, vaid nokaga vett sööginõusse, nii oli tõhusam. Joobnult jooksis ta tagurpidi, kukkus kivi pealt ja kires kuidagi poolikult, seevastu oli mahemeelsem kui muidu ja kassi ei jälitanud.

Joomatuur möödas, hakkas ta ennast lõbustama häälte järele tegemisega. Olgu auto õuest või tilk kraanist, kõigele peab vastama, ka väga vaiksele sahinale. Vutt küll ei jäljenda helisid, tehes erinevaid hääli, kuid vastab igale helile isemoodi.

Tasub meil komistada, aevastada või midagi pillata, kui vutt kohe noomib meid pikalt ja veenvalt nagu elutark vanake. Kui teises toas öeldakse “vutt”, vastab ta rõõmsalt kiredes.

Talle meeldib jälgida inimesi, ta näib meelitatud olevat, kui tema kõrval istutakse, ja eriti rahul, kui temaga räägitakse. Kuigi ta iial toitu käest ei noki, hakkas ta viimasel ajal toitja kätt “suudlema”.