Kasulikke ja lõbusaid väljavõtteid minu võistlustööst

"Tähelepanekuid laste keelelisest arengust"

Meie päästja Clenn Doman

Minu 3nda kursuse kursusetöö (1994) "Tähelepanekuid laste keelelisest arengust vanuses 1.0–1.11 ja 1.6–3.5." andis peatükiti ülevaate laste keelekasutuse (foneetika, morfoloogia, süntaksi ja sõnavara) kohta. Foneetika osas vaatlesin fonoloogilis-foneetilise süsteemi kujunemist ja selliseid fonoloogilisi nähtusi nagu substitutsioon ehk häälikute asendamine, metatees ehk foneemide ja silpide ümberpaigutamine, aditsioon ehk häälikute lisamine, reduplikatsioon ehk lõppkonsonandi ja rõhuta silbi ärajätt, assimilatsioon ehk sarnastamine, elisioon ehk ärajätmine, asenduspikendus jms. Jne.

1994. aastal korraldas Eesti Emakeele Seltsi keeleainestiku kogumise võistluse, kuhu saatsin oma materjalid (nii kursusetöö kui harrastuse korras valminud jätku.) Töö teises osas olid lapsed vanuses 2.0–2.6 (Ville) ja 3.6–4.0 (Eero). Siis tegin märkmeid veel 2 a jooksul ja andsid need üle kellelegi lastekeeleuurijale.

Ent viskame välja need teaduslikud mõisted, mil on mõtet ainult kõrgkooli seinte vahel. Minu kodukatel ja raamatutes olgu seesama info kergesti kättesaadav igale ettevalmistamata inimesele. Nõnda, siin on selle töö ja muude märkmete lihtsustatud konspekt.

Esiteks, et laste naljadest mõnu tunda, tuleb sõnadest aru saada, sest esialgu räägitakse igas peres ikka päris oma ja naabripere omast väga erinevat eesti keelt:

Näiteks ketšupit nimetas Eero nii: keskul, keskulp ja ketsup, Ville aga – kepsul, peskis, peskult, lepsul, epsul, epsut.

Kass oli mu laste keelepruugis kass, kiss, koss ja käss, helkur aga – valkur, valgur ja helgur.

1-aastase Eero üks esimesi sõnu oli teda (osastav – tedat) ja see tähendas joogipudelit. Siit ei puudu loogika – tahan seda, anna see, tegemist polnud ka pudeli "temaks" pidamise, vaid väikelastele loomupärase s-hääliku asendamisega. Esialgu saatis nimetamist käega näitamine, siis muutus sõna eseme nimeks ja püsis nii mitu aastat (lõpuks teadvustatud naljana, mida oli meeldiv meenutada).

Õmblik tähendas 1 a ja 11 kuusele Villele suvalist õmmeldud asja, pänt tähendas mistahes "Sõnarise" köidet, pändid olid aga kõik "Sõnarised".

2-aastaseks saanud Ville arvas, et selled = need, onid = makaronid, orid = valgusfoorid, ja algustähti polnud tal üldse vaja: Anna eiba, orsti, Illele!

Üksikuid sõnu moonutati ka veel palju hiljem: mustlasõstlatee (Ville, 3 a 8 kuud), munasjutt (Eero, 3 a 11 kuud).

Alla 4-aastane Eero kasutas sõna "eile" tähenduses "kuni mitu kuud tagasi", "üleeile" aga näiteks aasta tagasi toimunu kohta.

Eero monoloogid vanuses 2 a 10 kuud (edaspidi E.2.10)
/Laps on kusagil kuulnud -kese kasutust muus tähenduses kui kodus (=iroonia) ja hakkas ennast Eerokeseks kutsuma, hüljates juba ammu tavapäraseks saanud mina-vormi./

E.2.10: Eerokene kasvab suureks, Eerokesest saab ema… Eerokesest saab isa. Eerokesele tulevad lapsed. Avab uksed – tulevad lapsed.

E.2.10: Nägin unes kella. Ukse peal oli väike kell. Aeg toob lapsi, tädi ütles. Muidugi, tädi ütles: aeg toob lapsi.

E.2.10: Eerokene kasvab suureks, läheb ülikooli õppima. Tuleb tarkusehammas. Eerokene õpib ülikoolis ära ja läheb sööma. Tädi annab Eerokesele süüa ülikooli kohvikus. Tuleb tarkusehammas.

E.2.10: Eero läheb poodi, ostab raha. Eero läheb õppima ülikooli. Tuttav onku on ülikoolis õppimas. Anname onkule raha.

E.2.10 (mingi masin pumpab vett august ja kallab kraavi): Traktor pissib... Ei ole traktor. See on kraana. Traktor ei oska pissida.

E.2.10: Passi on vaja, et laevaga sõita. Eero on sõitnud laevaga. Eero on sõitnud hobusega Tartu linnas. Eero tahab hobusepassi. Ostame hobusepassi, siis saab jälle hobusega sõita.

E.2.10: Laps laulab raadios. Raadios on pime. Laps tuli raadiost välja. Tuli alla redeliga. Võttis riided ära, läks koju magama. Raadios elab laps. Ei tea, miks ta seal elab...

Eero vanuses 2 a 11 kuud (edaspidi E.2.11)
/Laps nimetab ennast Eeroks ja Eerokeseks, kuigi võib samas lauses tarvitada ka mina-vormi, ja peagi möödub ka -kese-harrastus./

E.2.11: Eerokene võtab lilled, läheb kooli. Lapsed panevad ilusad riided selga. Lapsed võtavad lilled, lähevad kooli. Hakkavad mune aknast viskama.

E.2.11: Eero on välja maganud, nüüd oleme kaua üleval. Jaa, ronime sinna kõrgele, siis oleme kaua üleval.

E.2.11: Tuleb isa, istub tugitooli. Isa joob õlut, Eerokene joob magusat mahla. Eerokene ütleb isale: joo vähem.

E.2.11: Eerokene õpetab isale vähem jooma. Eerokene õpetab onkule käsi pesema.

E.2.11: Onu teeb Eerokesest filmi. Eerokene mahub telekasse.

E.2.11 (auto ratta ümber on kett ja ketis lukk): Auto on kinni püütud.

E.2.11: Mootorratas sõitis kaugele ära. Mootorratas läks Soome. Autorong läks Soome, siis ei näe enam autorongi. Soome on mingi asi...

E.2.11 (ei olnud voolu, siis tuli tagasi): Elekter on juba taas Soomest tagasi.

E.2.11: Onkudel on pissikraanid. Tädidel ainult kõrvades augud.

E.2.11 (hiirele): Mida sa istud seal prügiämbris, mine ülikooli õppima!

E.2.11: Eerokesel ei ole raha, mis me teeme? Eerokesel on vaja koolikotti. Eerokene paneb koolikoti kaela. On vaja panna koti sisse raha, siis ma kasvan suureks ja lähen kooli.

E.2.11 (emale): Eerokesest saab varsti isa. Varsti sa kasvad lapseks, siis ma võtan sind sülle.

E.2.11: Varsti pime läheb magama, siis tuleb päike.

E.2.11: Varsti ma hakkan kassiks, siis ma mahun aknalaua peale.

E.2.11: Kui mulle kasvavad tiivad, siis saan puu otsas elada.

Eero monoloogide aeg oli möödas, algas dialoogide aeg, ka rollimängudega alustati vanuses 3.3–3.4 (Eero) ja 2.1 (Ville).

Eero mängis nähtamatute esemete ja olenditega (vorm – "kus miski on").
E.3.4: Mul on õla peal kass. Mul on lossis 150 kassi. Mul on sõrme peal liblikas. Mul on toas 3 ahju ja 12 liumägi. Siin on mul kuur. Seal on musta vee toru. (Jne)
Ville mängud polnud seotud olevustega, vaid olid olen-teen laadis.
V.2.1: Olen kass. Olen pall. Olen pirukas. (Jne)
V.3.0: Olen rott ja viin kapsaraua ära! (Kapsaraud oli kandikutäis klotse.)
Eerol olid kujuteldavad mängupartnerid või esines selles osas keegi, keda Eero nägi ja kujutas ette kontakti temaga. Näiteks, ronis varblane räästa alla prakku: Sinna ta tahab! Ma teen sinna suure augu ja ronin ka sinna. Varblane ütleb: "Eeroke tuleb." (E.3.3)
Mängiti ka sõnadega:
E.3.5: Lumevari peab olema, kui sajab lund. Lumevari – mis naljakas sõna see on?
V.2.2 (näidates põõsast): Aeg on seal all.
V.2.2: Aeg tuleb bussijaamast. Aeg elab bussijaamas.
Vanuses 3.6 hakkas Eero sihipäraselt mängima oma vennaga (kes oli just 2-aastaseks saanud).
V.2.1: Olen Hiiumaal. Lähen Kuu peale.
(Eero pakkus, et Ville võiks ennast Kuu peale minekuks riidesse panna.)
V.2.1: Ei panegi.
E.3.7: Purjetan ümber maailma.
V.2.2: Mul ei ole teadagi mingit maailma.
Väga tüüpiline Ville puhul – ta eitas kogu lauset või lisas igale poole "muidugi", "ometigi", "mõistagi" jms.
V.2.0: Märg olen, tead sa? Mul on piss, teadagi.
(Eero liialdas aga sõnadega "tervenisti", "õigemini" jms.)
Kui Eero tegi pahandust, vist ajas midagi ümber, siis hüüdis Ville (2.0): Tegi ometigi!
Ville ühesõnalised laused väljendanud enamasti tegusid. Kui Eero ütles lambi kohta "lamp" ja tule kohta "tuli" (mis on?) või "punane" (milline on?), siis Villele (2–3 a) oli tähtis see, mida miski teeb – Põleb!
Ville kõnet iseloomustas liigne kompaktsus ja asjalikkus:
V.2.3: Miks kus Eero on?
(selle asemel, et küsida, kus Eero on ja miks Eero ära on, jne.)
Kirjutasin kord vihikut pesumasinale toetades ja lapsed hakkasid kutsuma pesumasinat kirjutusmasinaks (kirjutusmasinat meil veel polnud).
Kaasa laulma panna ei saanud lasteaiakasvatajad hiljem neist kumbagi, küll aga lauldi kodus, ilma sundimata:
V.2.10: Kes aias... kes aias... läks aga metsa magama!
Ville laulis ainult olemasolevaid laule, Eero laulud olid aga pikad improvisatsioonid, nagu pooletunnipikkune Laulan sulle kassidest, kus vahetus vaid harva mõni sõna. Näiteks laulis 3-aastane Eero köögis kiige peal seda laulu (sedapuhku "jänkudega"), siis avanes uks ja esikust tuli külma õhku, laul jätkus: Laulan külmajänkudest…
Eero (5.5) esmatrükiloos "Lumekass" oli järgmine lõpplause, mida pole "Sõnumilehes" ega meie Kassilaiu-raamatus: Siis tuli talle külla Eero kass ja tema laulis laulu "Nii hea on olla sinu juures". (Seegi on üks Eero varasematest improvisatsioonilauludest.)
Uku Masingu luulekassetist mõjutatuna esitas Ville (2.10) peaaegu iga päev: Võtan surma minekuks kepi pihlapuise... ning mu taga sulgub uks... unistades udurände...
Ville esitas väiksena vaid ühte sorti küsimusi: Kui sai saab otsa, mida teha? Kui kala on surnud, mida teha? (Jne.)
Tegelikult ei esitanud lapsed küsimusi nagu "mis on" või "miks on" – peaaegu mitte kunagi, ei tea miks.
Lehvitades hüüdis Ville "tere", alles vanuses 2.5 hakkas kasutama "nägemist". Aga ka siis tarvitas ta veel selliseid keelevorme nagu läks tööle, on tööles, need on minud.
Ka "ära tee" ja "tee ära" olid talle siis sama tähendusega. Palvele "ära sõida potiga ringi" vastas ta: Ma tahan potiga ära sõita.
Eero (3.11) keelas Villet (2.5): "Ära kiigu", ja Ville vastas: Ma tahan kiikuda ära! Kiigun kaugele ära!
Mängus tekkinud takistuste (mainitud oht, sõda, kuri onku) lubas Eero ära põgeneda, Ville aga ütles: Ma peksan nad läbimärjaks!
Väljendile "siis tuleb nälg" vastas Ville (2.9): Ma söön nälja ära!
Kord pärast pikka vaheaega sõi Ville (2.9) kõhu korralikult täis, eemaldus rahulolevalt laua juurest ja ütles: Tere, ema. Ma olen Ville.
Muidu oli ta tõsine, vahel lausa ametliku hoiakuga laps:
V.3.0 (emale): Palun eemaldada paber! (jäätise ümbert)
V.3.4 (Eerole): Sinu elus on see nii, minu elus igatahes mitte.
Kuid mitte ilma huumorimeeleta:
V.3.0: Ta tegi paha ja kukkus maha – üks luuletus!
V.3.4: (veerib): V-e-s-i, kokku – Ville!
4-aastaseks saamiseni ei kasutanud Ville (kangekaelselt) teiste nimesid, ka lasteaias olid kõik "poisid" või "tüdrukud".
V.3.0 (ehitas koos samavanuse tüdrukuga kapi sisse "oma kodu"): Kuule... too mulle siia süüa. (Tüdruk läks, Ville hõõrus pinki vastu ahjumüüri ja jutustas edasi.) Nii nühitakse tüdrukut. Tüdruk on armuke. Ma panen ukse lukku, et tüdruk ei saa välja, ja lähen poodi. Jooksen kiiresti, et tüdruk välja ei saa…
Kui varem küsiti Villelt tema nime kohta, siis vastas ta harilikult: Ma olen kass, aga alates vanusest 3 a 5 k vastas järjekindlalt: Mu nimi on mittekeegi.
Tüüpiline dialoog Villega:
V: Tere õhtust. Kuidas elate?
Ema: Hästi. Kuidas Teie ka elate?
V: Ei kuidagi.
Ema: Kuidas Teie nimi ka on?
V: Eikeegi.
Ema: Kui vana Te olete?
V: Uus!
Ema: Ja kus Te elate?
V: Tartuse sada kaks üks-kaks-kolm!
(Tegelik aadress oli: Tartu, Raatuse 102 – 1A.)
Eero ja Ville mõned naljakad ütlused avaldati ajakirjas "Hea Laps": "Lapse suu ei valeta", nr 1, 1995, lk 21 ning "Eero ja Ville", nr 6, 1997, lk 28. Muu hulgas sellised:
Eero, 3 a: Kui mina kasvan suureks onuks, siis Ville kasvab suureks Eeroks ja siis mind on kaks!
Sealtsamast:
Ema: Õhupall lendas Raadile.
Ville, 3 a: Õhupall lendas traadile!
Eero, 4,5 a: Ei, Piraadile! …Kus see Piraadi on?
Vanuses 3.2 loendas Ville tigusid nii: Emane tigu... isane tigu... lapsene tigu... vanaemane tigu...
Nähes multifilmi, kus kaklesid omavahel koerad, haaras Ville (3.7) taskukalkulaatori: Arvutan kurja ümber – heaks! ... Nad on ikka veel halvad...
Vanuses 3.11 polnud Villel veel kunagi olnud nohu ja ta arvas: Nohu on siis, kui silmist voolavad pisarad.
E.5.5 (seletuseks, miks ta nii palju mett sööb): Olen meetanker ehk laev, mis veab mett köögist tuppa.
4-aastane Ville ei teadnud veel sõna "oma" täpset tähendust: Ütle tädile, et ta annaks mulle oma jäätis. (St Villele Ville oma).
Kui tundus, et keeles on vähe sõnu, leiutati juurde:
V.3.11: saade kaval (saatekava), naljatus (naljakas luuletus)
E.5.5: peegelnõel (metallist heegelnõel), suisk (suusaga ühendatud uisk)
V.4.2: hakk-kassid (hakassid), kalameri (karamellid), luuleng (luule+looming)
E.5.8: vea-auto (veoauto), tagavarvukil käia (kandadel käia)
Kui isegi 7–8 aastased ütlevad vahel "kõige hea" ja "kõige heam", siis 5-aastane Eero kasutas eksimatult "parem" ja "parim", kuid "vabamad" asemel ütles "kõige vabad", samuti kahekümne ühendal juulil

VALERIA RÄNIK (kodulehekülg)