Väljapääs labürindist

Ema toimetas köögis. Isa ja poeg olid ennast köögiukse lävele pikali heitnud ning tulistasid ema põrandaharjast ja kühvlist. Ema naeratas õnnelikult, või naeratas ta lahkuse pärast? Lapse silmad olid süütud, just selliseid kirjeldas Tuglas oma "Androgüüni päevas". Ent minu jaoks ei olnud see laps enam süütu.

Midagi oli vahepeal muutunud. Veel aasta tagasi oleksin ehk minagi naeratanud ja arvanud, nagu too emagi, et kõik on korras, kõik poisid on sellised. Lasteaias mängisin püssiga, sõjafilmide vaatamine oli tollal koolis kohustuslik. Sõjaraamatud tundusid igavad, lehitsesin need kiiresti läbi. Loomade piinamine oli mulle küll vastumeelt, kuid inimest ma ei armastanud. Küsimusele, kas oleksin võimeline tapma, oleksin kahtlemata jaatavalt vastanud.

Siis õppis rääkima mu oma laps ja üsna pea oli mu maailmapilt muutunud. Äkki ei osanud ma enam inimest vihata. Looduseäpardusest sai püha olevus, kelle elu pidi olema puutumatu.

Sõda lasteaias

Isa jalutas tänaval koos oma vaevalt pooleteiseaastase pojaga. Käia oskas poiss hästi, rääkida ilmselt veel mitte. Kogu isa ja poja dialoog koosnes relvahäälte järeletegemisest, kujutlusvõime muutis nimetisõrme relvaks.
Teinekord sihtis möödakäijaid mängupüstolist ise veel vankris istuv tüdruk.

Inimene on juba nii loodud, et keegi või miski peab tal alati süüdi olema: ühiskond, perekonnaelu, televisioon. Vägivaldseid mänge püütakse esitada kui soo või vanuse juurde kuuluvat nähtust. Inimene ei taha vastutust enda peale võtta, ta jääb uskuma ja rahuneb – temast ei sõltu midagi.

Põhiseaduse § 124 lubab asendusteenistust, seega riik ei näe suurt pattu selles, kui mõni noormees peab relva kasutamist endale lubamatuks. Usuõpetus koos oma käsuga "ära tapa" pole enam põlu all. Aga kas leidub ka mõni tõeliselt "relvavaba" lasteaed?

Kõik algab kodust, ütlevad lasteaiakasvatajad. Nägin neid manitsevat, keelavat, püsse ära võtvat. Mõni poiss ei nõustunud päeva jooksul midagi muud mängima, ei võtnud osa ka tundidest. Kasvatajad saatsid selliseid poisse teise tuppa – see tähendas "paugutamisluba", kasvataja leppimist, heakskiitu. Ükski "paugutaja" polnud pahatahtlik, kõik pidasid ennast politseiks, kurjategijaid toas ei olnud. Justkui kiuste võis varsti ajalehtedest lugeda, et politsei oli tulistanud süütut inimest.

Õhtul tuli ema lapsele järele. „Mitu tükki sa täna maha lasid?" küsis ta naeratades.
"Kolmsada tuhat," vastas õnnelik laps.

"Kui minu laps aeda tuli, pidas ta püstolit fotoaparaadiks," väitis teine ema.

Lastele ju nii ei tehta!

Mu vanem poeg tüdis koomiksitest üsna pea. "Miks nad seal muudkui kaklevad?" küsis ta. Vennaga kakles ta vahel ikka, kuid raamatus näha seda ei tahtnud. Esialgu pidasin koomikseid toredateks, siis aga pettusin. Ükskord riputas Donald pardipoisid pesulõksudega nöörile kuivama, teinekord püüdis neid lassoga, minu laps aga küsis, miks ta seda tegi, "lastele ei tehta ju kunagi nii". Partide rohked kukkumised on mõeldud laste naermaajamiseks, minu laps aga ütles: "Part kukkus, sai haiget. Keegi ei lohuta parti. Mina tulen ja lohutan teda." Võibolla just siis jäin tõsiselt mõtlema. Veel aasta tagasi olin rahulikult pealt vaadanud, kui mu tollane mees tahtis filmimängimisest osa võtta ja kasutas kuulipildujana minu kuuepäevast nooremat poega. Kas imik sai aru, et see oli kõigest virtuaalne reaalsus?

Lapsed ei luba mul valju muusikat kuulata, ka löömamultikaid nähes lülitavad nad teleri teisele kanalile. Imestasin, kuidas veel mõne aasta eest olin hea meelega neidsamu multikaid vaadanud ega märganud kõike seda, mida näen nüüd.

Väidetakse, et lapsed istuvad teleri ees sellepärast, et vanemad tahavad neist mõneks ajaks rahu saada. Lastes küpseb protest, mis avaldub esialgu teadvustamata raevuna. Kui lapsed ei ole enam eas, mil jonnitakse ja karjutakse, ilmneb vastuhakk teisel kujul: mängult hävitatakse vaenlane, kellesse on koondunud kõik, mis ei lase lapsel õnnelik olla. Varsti ei leia väike inimene enam rahuldust rahulikest mängudest, rahulikul kombel suhete klaarimisest jne.

Kas ühiskonnal poleks juba aeg vaimseks muutuda? Ekraanil liigub justkui kiviaja inimene, olgugi et ta on õppinud kasutama moodsat tehnikat. Mis oleks, kui televisioon õpetaks mingit muud väljaelamisviisi, prooviks lastele äraolevaid vanemaid asendada, üritaks kasvõi osaliselt korvata lapse hingevalu? Õpetaks nii lapsi kui vanemaid ületama takistusi n.ö ülevaltpoolt, valitsedes olukorda ja sellest vaimselt üle saades, mitte altpoolt, lihtlabasel moel, rakendades füüsilise keha potentsiaali?

Ühiskond ei tea, mida tahab

Ajakirjandusest loetu põhjal tundub, et nii lapsevanemad kui psühholoogid justkui ei julge kindlat seisukohta võtta. Kui küsitakse, kas televisioon on vägivalla levikus süüdi, meenub mulle aastatagune juhtum siitsamast Eestist. Üks isa Iasi maha oma poja. Politsei nõudis sisselaskmist, psühholoog proovis veenda, juba lubatigi, et ei tehta mehele midagi, kui ta ainult relva maha paneb. Mees vastas, et hiljutises politseiseriaalis oli sama situatsioon, seal politsei oma lubadust ei täitnud ja sellepärast ei usu ta lubadusi. Vähemalt ühel juhul saab öelda, et televisioon mõjutab laste, saati siis täiskasvanute käitumist.

Ruttu suureks

Meie lastel ei lasta olla lapsed. Rahulikud, elava vastu armastust õpetavad filmid – loomafilmid löömafilmide asemel – ei tundu naiivsed ja "nunnud" lastele, vaid meile, pahelistele suurtele. Alateadlikult püüame teha oma lapsed sama rikutuks kui me ise, tahame võimalikult kiiresti sulandada lapsed meie pahelisse ühiskonda. Oleme justnagu kadedad, et lapsed on meist ikka veel puhtamad.

Lastele tuleb näidata, milline elu on. Paraku elame ajal, mil keegi ei oska piiri pidada, mitte üheski asjas. Ollakse hirmunud, et poisse kasvatavad ja õpetavad naised, poisid võivat saada naiselikeks ning nõnda pakutakse "meestemaailma" tutvustamisega kõvasti üle. Vaatasin "Mootorratturhiiri" ja kella: iga viiekümne sekundi tagant kostis pauk. Võibolla läheme veel kaugemale, hakkame tootma püssikujulisi lutte, püstolikestega sipupükse?

Poisi ja tüdruku olemus tõuseb esile väga ilmekalt Lehte Hainsalu raamatus "Suur vend Mati ja vaike õde Kati", kus suur poiss ütleb auto alla jääd siili kohta: "Küll see autokumm võis auke täis olla", ja väike tüdruk: "Küll tal võis valus olla". Kuigi väikesed poisid on algul isegi tundelisemad kui väikesed tüdrukud, surutakse neile õige varsti peale ühiskonna arusaam sellest, missugune üks poiss ja tüdruk, seejärel aga mees ja naine olema peab. Selle asemel et areneda loomulikus suunas loomuliku kiirusega (ja meie ühiskondki areneb kiirustades), järgivad lapsed hoolikalt ühiskonna ja vanemate nõudmisi ning lõpuks saavad neist hoopis teistsugused inimesed, kui nad ise, vanemad ja ühiskond oleksid tahtnud.

Kas leidubki kodusid, kus kõik oleks "korras"? Kõik võib olla näiliselt korras, koguni vanemate endi arvates, kuid tegelikult pole see enamasti nii. Laste vajadus vanemate tähelepanu järele on tohutu, isegi üksiklapsed ei saa seda nii palju, nagu nende normaalseks arenguks vaja oleks. Ka siis, kui ema on alati käeparast, kodune, võib laps tunda ennast mahajäetuna. Juba seetõttu, et oma töid toimetades või lastega mängides on ema hajameelne, äraolev, väsinud, murelik, tüdinud, aga sellised kodused emad tihti just ongi.

Vähe on lapsi, kes on oma vanemate armastuses täiesti kindlad. Seda enam peaks meedia nii lastele kui ka vanematele appi tulema. Praegusel kujul raskendab televisioon vaatajate murede koormat veelgi. Olen veendunud, et eetrisse tuleks lasta rohkem "vastumürki": selliseid filme ja saateid, mis rahustaksid meeli, tõstaksid enesekindlust, arendaksid empaatiavõimet. Iseenesestmõistetavalt peavad need olema kõrge kunstilise tasemega, programme peavad koostama haritud, hea maitsega inimesed.

Kurjast mööda vaadates

Laste reaalsusetaju küsimustes ollakse samuti eriarvamusel. Ühed peavad filmivägivalda kahjutuks, väites, et lapsed oskavad hoida filmimaailma tegelikkusest lahus. Hoopis veriste politseiuudiste näitamine tegevat kahju. Teised väidavad, et lapsed ei tee vahet reaalsuse ja kunsti vahel, seega filmivägivald on kahjulik, reaalse julmuse näitamine aga kasulik, sest "meikimata", toorel kujul esitatuna kutsub see kindlasti esile eitava suhtumise.

Kunsti abil ilusaks tehtud julmus on tõepoolest kahjulikum kui me arvata oskame. Kui positiivne tegelane, tõeline mees ja maailmakaitsja, tapab negatiivse tegelase, toetab ta sellega väidetavasti K. Marxi loodud müüti õiglasest vägivallast.

Ei tarvitse olla usklik, et teha kokkuvõte Kristuse õpetuse peasõnumist: kurjale ei pruugi alati vastata kurjaga, kurja vastu saab ka heaga. Meeldib see meile või mitte, just selle võimaluse avastamisest sai alguse meie ajaarvamine. Kaks tuhat aastat on võtnud inimestel probleemi teadvustamine, kuid kui palju on inimene suutnud kurja endas ja maailmas vähendada? Vägivalda võib proovida õigustada, kuid õiglast vägivalda ei ole olemas.

"Nüüd haiget tegin haigettegijale
ehk homme
tahan minna tapjat tapma?"

kirjutas Leelo Tungal.

On olemas eri maitsed, ühed tahavad vaadata tapmist ja teised ei taha, ütlevad mugavad inimesed, püüdes kõigile meeldida. Asi on ometi liiga tõsine selleks, et olla "maitse".

Millest alustada?

Lasteaiapoisid mängisid politseid keset mu poja ehitusplatsi. Ma pole kunagi olnud sekkuja, kuid tookord võtsin poistelt püssid ära ja panin kapi peale. Poisid nurisesid veidi ja läksid teise tuppa – mitte kaebama, hoopis õppima. Varsti lugu muidugi kordus. Võtsin legost tehtud püssid lahti ja seletasin, et poisid ei saa päriselt aru, mida nad mängivad. Kurjategija tapja on samasugune tapja nagu kurjategijast tapjagi, sest mõlemad on inimesed. Kui politseinik peabki inimest tapma, siis on see tema tõsine õnnetus. Rõõmu ja naudinguga, nagu lapsed mängivad, politsei tappa ei tohi. Poisid kuulsid seda esimest korda ega jäänud uskuma, võibolla ei saanud aru. Kuid nüüdsest peitsid nad mind nähes püssid selja taha või panid käest. Nad ei vaadanud mind nagu vaenlast, nad jälgisid mind hoopis huviga.

Mu nooremale pojale ei loe, et poisid on temast mitu aastat vanemad, ta nõuab, et poisid ei tallaks tigusid, ei viskaks kividega linde. Kord saab ta peksa, kord virutab ise kellelegi, enamasti aga ei julge poisid väiksemat lüüa.

Vanem poeg ei loe kellelegi moraali. Ta hakkab mängima kõige agressiivsema poisiga ja juhib tema tähelepanu mujale. Ning hiljem ütleb, et see poiss ei ole enam nii kole, kakleb ja paugutab juba vähem.

"Ilma püssita ei kasva poiss julgeks," ütles ühe poisi isa. "Tuleb julgeda elusolendilt elu võtta."

Suuremat julgust nõuab vägivallale vastuseismine.