Ühe repatriandi lugu

Heal lapsel on mitu nime. Ka sellel sotsiaalsel grupil, kuhu mina kuulun. Meid sobiks nimetada repatriantideks, kuid meid aetakse segi migrantidega. Ametlikus keeles pole terminit, mis meid, kes me tagasi oma ajaloolisele kodumaale pöördume, eristaks nendest võõra rahva esindajatest, kes meie maale niisama tulevad.

Väliseestlasteks nimetati varem vaid väljaspool Nõukogude Liitu elanud eestlasi. Meie kohta öeldi liidueestlased ehk etnilised eestlased. Eesti iseseisvuse ajal hakati meid nimetama ka ida- ning väliseestlasteks.

Oleme ühiskonnas üsna märkamatud. Abhaasia sõja eest põgenenute kohta on ajakirjanduses küll üht-teist vilksatanud, kuid enamasti meist enam ei kirjutata.

Mu kaheksanda põlve esivanem sündis 1820. aastal Hiiumaal. Ta nimi oli Kristjan Andruse poeg Takking, veelgi varem kirjutati seda rootsipäraselt Staking. Ta oli Kärdla kalevivabriku meister. Aastal 1868 rändas Kristjan Takking koos oma kuue lapsega Kaukaasiasse. Mu vaarvanaisa Kristof Takking oli tol ajal kaheksa-aastane. 1880. aastal abiellus ta Liisa-nimelise naisega ja läks elama Georgijevski linna.

Vaarvanaisa oli üks oma linna haritumaid mehi, Kaukaasia esimese elektrijaama asutaja. Ta suri 1920. aastal, olles oma surnud tütre laste hooldaja. Nii läksid ta lapselapsed laia maailma ning ainult mõned häälikumoonutused nende vene keeles meenutasid veel nende Eesti päritolu.

Mu emapoolne vanaema oli eestlase iseloomuga, kuid temas ei olnud seda soont, et oma rahvusliku identiteediga tegeleda. Üksinda venekeelses keskkonnas elavalt inimeselt nõuab see julgust ja eriti arenenud individualismi, ka suhtlemislembus soodustab võõra rahva sisse integreerumist.

Minu ema elas oma algkooliaastatel Saksamaal. Sünnilinna Kislovodskisse tagasi tulles oli ta oma eakaaslaste meelest Euroopa moodi riietatud ja peente maneeridega, ühesõnaga "fašist". Sellest hoolimata sai tast saksa keele õppejõud, kelle elueesmärgiks kujunes venelaseks saamine. Tema on suguvõsas ka ainus, kes täiesti puhast vene keelt räägib.

Vene peredes ei kõnelda rahvusliku kuuluvuse tähtsusest, nii nagu see on kombeks eestlastel. Minu ema kinnisideeks oli aga endast ja minust täiuslik venelane teha. Ema kasutas kommunistlikku sõnavara ja lähenes probleemidele väliselt, seega on mu eestlaseks jäämise kinnisidee kõigest mu ema venelaseks saamise kinnisidee peegeldus.

Olin kaheksa-aastane, kui kolmeks päevaks Eestisse sattusin. Ma ei ole kunagi juhtunud ühelegi esivanemate päritolumaale, näiteks Poolasse, Rootsi, Türki või Juudamaale. Oma Eesti esivanematest sain teada alles mitu aastat pärast seda, kui seletamatu äratundimise sunnil eesti keele selgeks õppisin. Ja et seda mitte ära unustada, püüdsin eesti keeles mõelda.

Sõpru mul polnud. Nii tekkis vahel venekeelsetele küsimustele vastamisega raskusi. Kogu oma vaba aja pühendasin eesti keele, kirjanduse ja ajaloo uurimisele ning tegelesin sellega kümme aastat täiesti üksinda. Alles 18-aastaselt õnnestus mul Eestis sõpru leida.

Ma ei jäänud repatrieerumiskampaaniaid ootama. Tulin ametlikult Eestimaale just neil päevil, kui mu esivanemate väljarändamisest täitus 120 aastat. Jäin Eestisse elama 1988. aastal. Juba kehtis migratsioonivastane seadus, mis pärismigrantide ja eestlastest tagasipöördujate vahel vahet ei teinud. Mul õnnestus paljude inimeste abiga sellest seadusest läbi murda.

Olin 23-aastaselt lõpetanud kõrgkooli, töötanud insenerina ja ametitelefoniga eestikeelse jutuajamise pärast vallandatud. Astusin Tartu Ülikooli eesti filoloogiat õppima (diplomi sain 1996. aastal) Seejärel töötasin kuni esimese poja sünnini ülikoolis eesti keele kateedri vanemlaborandina. Mind võeti Kirjanike Liidu liikmeks. 1991. aastal sai minust vabakutseline kirjanik ja aasta pärast sündis teine poeg. Seni /P.S.: seisuga 1998/ on minu sulest ilmunud neli luulekogu, üks näidend, mõned proosatükid, artikleid ja retsensioone.

Minu jaoks pole kunagi olnud küsimust, kes ma rahvuselt olen ja mis keelt oma lastega rääkima pean, kuid enamike tuttavate arvates oleksid need asjad mulle juba ammu probleemiks pidanud saama.

Nii mõnedki kirjanikud tarvitasid minu puhul sõnu "eestlaseks saamine", mitte "eestlaseks jäämine", justkui eestlaseks oleks võimalik ainult Eestis elades saada. Mina arvan, et eestlaseks on võimalik sündida, eestlase võib eneses ära tunda, kuid eestlaseks ei ole võimalik saada, nii nagu minu emalgi ei õnnestunud päriselt venelaseks saada.

Mulle piisas sellest, et Eestis olla sain. Minevikul oli justkui kate peal. Paar-kolm aastat elasin joovastuses, küsimata endalt, kuhu peaksin nüüd püüdlema, sest kõik minu elu unelmad olid täitunud. Olin heausklik ja lasin inimestel endaga manipuleerida. Kõige rohkem kasutati ära mu seaduste mittetundmist.

Tänavu /P.S.: seisuga 1998/ sai 10 aastat minu tagasipöördumisest Eestisse. Eesti riigi peale ei ole ma sugugi solvunud. Olen tänulik ka oma Soome-kogemusele, mis õpetas virisemata eluga toime tulema. Pealegi nii näljas, nagu Soomes, ei ole me Eestis veel elama pidanud.

Rahvusesse usun ma rohkem kui riiki. Erinevalt suurtest rahvastest suudame oma pahesid eneses tunnetada.

Eestlane riidleb – see tähendab iseendaga rahulolematust. See ongi arengutegur. Eestlased võistlevad omavahel: kes on õige, kes veel õigem eestlane. Võisteldakse ka selles, kellele on oma, kodumaine ja eestipärane vähem kallis.

On justkui heaks tooniks oma riigi sõimamine, riigi ja poliitikute samastamine, püha- ja argipäeva /P.S.: nii seisab ajalehes, käsikirjas oli "püha ja argise"/ segiajamine. Seegi on terve isiksuse arenguprotsessi loomulik käik. Eestlasi võib võrrelda murdeealise noorega, kellele on omased liialdamine ja tormakus.

Eestlane on alati valmis õppima. Ta asub õppima nii agaralt, et ei oska enam piiri pidada.

Eestlasele on omane ka suur sisseelamisvõime. Ta võib õhinaga ja täiesti vabatahtlikult ümber kehastuda sakslaseks, inglaseks või lihtsalt eurooplaseks.

Eestlasel on harukordelt intensiivne sisemine elu ning loodame, et rahva ja riigi täiskasvanuks saamine meid sellest omadusest ei vabasta.