Tulgu või imelaps

VALERIA RÄNIK (29) on sündinud Kislovodskis, Kaukaasias. Kui ta oli 9-aastane, kolis perekond Moskvasse. 8-aastaselt avastas kogu elu venekeelses keskkonnas elanud Valeria endas eestlase ning 13-aastaselt sai ta kuulda, et tema vanaema on tõepoolest eestlane, ehkki mitmes vene perekonnas kasvanud.
Eesti keelt õppis ta algul juhuslikest materjalidest ning eestikeelseid kontakte otsides, seejärel püüdis ka eesti keeles mõtlema hakata. Esmakordselt kuulis ta eesti keelt kõlamas alles siis, kui oli ammugi kirjutanud eestikeelseid luuletusi ja välja kutsutud "Luulekevade” lõppvoorule – siis oli ta 18. Tekkisid suhted, sai võimalikuks vahetada kirju, mõneks päevaks Eestisse tulla ja rääkima õppida.
Pärast kannatusterohket ja üksildast elu Moskvas õnnestus Valerial ajalehe "Kodumaa" kaudu leida mõned sugulased Eestist. Ta oli siis 23-aastane. 1988. aastal otsustas Valeria lõplikult Moskvast lahkuda ja tuua Eestisse, koju.
Valeria Ränikult on ilmunud luulekogud "Orb", "Ellujäämine", "Ajast kinni" ja "Ajast väljas”. Praegu õpib ta Tartu Ülikoolis kaugõppes eesti keelt ja kirjandust ning kasvatab kahte poega (vt. "Pere ja Kodu" nr. 2).
Eeltoodu pärineb Piret Viirese intervjuust Valeria Ränikuga "Vikerkaares" (5 / 1990), kust võib tema keerulise elukäigu ja põneva isiku kohta pikemalt lugeda.
(T. Kõnnussaar)

Kui mulle sündisid lapsed, ei kavatsenud ma teha eksperimente ega kasvatada neist midagi ebatavalist. Olen õpetanud oma kaheaastasele pojale lugemist enne seda, kui ta rääkima õppis just sellepärast, et teistmoodi ei osanud ma teda kuidagi rääkima panna. See oli lihtsalt üks võimalus. Arvasin, et kui see kasu ei too, siis halba ka ei tee. Kes andis sõrme, peab andma käe...

Esimesel eluaastal arenes Eero normaalselt, juba 7–10 kuu vanuses üritas öelda esimesi sõnu. Aastaselt sai ta juba kõnest täielikult aru, täites isegi keeruliselt sõnastatud korraldusi. Siis aga hakkas toimuma midagi arusaamatut. Laps hakkas tihti "põhjusetult" nutma, iga öö ärkas nutuga mitu korda üles ega rahunenud kaua. Päevalgi võisid nutuhood kesta tunde, ilma et laps oleks vanematega kontakti võtnud või lasknud oma tähelepanu mujale juhtida.

Iga nutuhoo ajal arvasin ausalt, et seekord laps küll sureb. Arstid ei leidnud lapsel mingit viga ega vist uskunud mind, sest nutuhoogude vahel oli laps suhtlev ja elurõõmus. Keeleline areng oli aga peatunud. Tihti esines kõrge palavik ilma teiste haigusnähtudeta. Palavikuga kaasnesid krambid ja mõnikord üksikud nõgestõveplekid.

Arstid võtsid igasugu proove, kuid ei leidnud ühtegi palavikutekitajat. Kui Eero oli 1 aasta ja 4 kuud vana, avastasin tal kubemesonga, mis oli kodus kogu aeg näha, kuid arsti juurde jõudes alati sisse tõmbunud. Alles 1 aasta ja 9 kuu vanuses tehti operatsioon, sellele järgnes haavapõletik. Pärast haava kinnikasvamist hakkas Eero kiiresti arenema, ka keeleliselt. Kuid kaheaastaselt tekkis järgmine song ja varsti taandus laps oma arengus aasta võrra. Tehti järjestikku kaks operatsiooni, mõlemale järgnes põletik.

Arstid ütlesid, et organism tõrjus välja õmblemismaterjali, kahtlustati õmblusmaterjaliallergiat, kuid proovid ei kinnitanud sedagi. Arstid arvasid ka, et songad ei või tekitada palavikku, krampe ega rohket nutmist. Arstid ei suutnudki seletada, mis viga mu lapsel ometi oli.

Kõik eespool jutustatu toimus Soomes, kust lahkusime varsti pärast operatsiooni, tülpinud arstide ükskõiksusest, ametnike mõnitamisest, näljast ja paljust muust. Kuid Eero palavikkudel oli sestpeale lõpp. Eero nooremal vennal Villel esines sündimisest alates raskekujuline nahaallergia, mida arstid pidasid ravimatuks. Seegi kadus kohe pärast Eestisse tagasipöördumist.

Kui Eero haav oli lõplikult paranenud, tunnistasid arstid ta mahajäänuks (kõne arengu peetus) ja neuropaadiks. Oletatud kakskeelsuse järelmõjuga tegemist polnud, sest minu lapsed ei ole kunagi soome keelt osanud. Märganud Eero tugevalt arenenud ilumeelt ja hämmastavat värvi- ja sümmeetriataju, otsisin võimalusi arendada last loovuse kaudu, ka keelelises suunas.

Algkoolilastele mõeldud konstruktorist ehitas Eero keerulisi kombinatsioone, rääkima aga ei hakanud. Olles lugenud C. Domani tollal just eesti keeles ilmunud raamatut "Kuidas väikelast lugema õpetada", otsustasin minagi õnne proovida. Lugemaõpetamise kaudu õnnestus C. Domanil arendada lootusetult mahajäänud lapsi normaalse arengutasemeni.

On teada, et 2–3 aasta vanuses õpib laps kõike palju kiiremini, kui 6–7 aasta vanuses. Ometi soovitab raamatu autor alustada õpetamist kasvõi 4–6 kuu vanuse lapsega, ainult et selleks tuleb kasutada täissõna meetodit. Sest väikelaps, isegi koolieelik, ei olevat võimeline sünteesima, tähti sõnadeks liitma, vähemalt esialgu. Kergemini tuleb tal välja sõnade kirjapildi kui terviku meeldejätmine. Lisaks ei eralda väikelaps veel väikesi tähti.

C. Domani meetodi järgi tuleb iga sõna kirjutada eraldi paberile punaste trükitähtedega, tähtede suurus võiks olla 12 x 10 cm. Lapse kasvades võib tähtede suurust vähendada kuni 2,5 cm-ni, ka punase värvi võib hiljem asendada mustaga. Lapsega mängides tuleb näidata talle sõna ja öelda, kuidas seda loetakse, nii kolm korda paari-kolme minuti tagant. Siis tehakse pooleteisetunniline vahe ja taas korratakse õppust, jällegi mängu sees, nii 3–5 korda päevas.

Alles kolmandal päeval võib küsida, mis sõna see on. Kui esimene sõna on selgeks õpitud, tuleb õppida teine, kuid esialgu ei tohi laps kaht sõna korraga näha. Alles siis, kui laps on omandanud teisegi, võib proovida näidata talle mõlemaid sõnu ja küsida, kumb neist on kumb. Kui laps ei oska veel rääkida, võib ta näidata või ulatada sõnaga paberi.

Kas olin mina lohakas õpetaja või oli laps andekas, igatahes jätkus 1–2 näitamisest päevas, et juba teisel päeval oskas laps esimest sõna ja asus teise ning kolmandal päeval kolmanda sõna kallale. Kuu aja jooksul õppis ta eraldama ja hääldama 52 sõna lisaks umbes 30 sõnale, millest koosnes tollal ta sõnavara.

Järgnes imekiire kõne areng: poole aastaga läbis Eero ühesõnalause ja grammatiliste eksituste perioodi ning jõudis välja pikkade monoloogide ja grammatiliselt õige kõneni. Jätsime sõnade lugemise mitmeks kuuks ära, kuni ühel päeval ilmutas Eero oskust jaotada sõnu tähtedeks ja tähti sõnadeks kokku panna. Siis oli aeg (Domani järgi) tutvustada lapsele tähti, mida ta tegelikult juba tundis.

Mõnd aega mängis Eero kaartidega, millele olid joonistatud 10 cm suurused tähed.

Kolmeaastaselt juhtus ta kasutama tuttavate juures kirjutusmasinat (tollal meil oma kirjutusmasinat polnud) ja selgus, et Eero oskas kirjutada masinal mõnd tuttavat sõna.

Alles kolm kuud pärast seda lubas Eero endale ette lugeda esimesi raamatuid. Proosa kuulamiseks ei suutnud ta veel keskenduda ega lugemist jälgida. Varsti kasvas keskendumisvõime niivõrd, et alguses suutis Eero kuulata luulet veerand tundi, kolme ja poole aastaselt koguni kolmveerand tundi. Kuid mitte kõik lasteluule ei läinud läbi. Enamasti nõustus Eero kuulama just koolilastele mõeldud luulet, ainsaks erandiks oli E. Raua "Kilul oli vilu".

Lugemisoskus ei raskendanud Eero lapsepõlve. Keegi ei ole sundinud teda lugema ega sõnu klotsidest kokku panema. Väikesi trükitähti ei ole ma talle õpetanud. Lasteraamatuid kirjasuurusega 2 või vähemalt 1 cm minul ei ole. Ei tea, kas neid ongi olemas. Liiga peene kirja lugemisega lapse silmi koormata veel ei julgeks. Laps tunnistas isegi, et selliseid sõnu ei oska tema veel lugeda. Niisiis piirdusime tänavasiltide lugemisega.

Lugemaõpetamine on täitnud oma ülesande – teinud Eerole selgeks, et kõne koosneb sõnadest ja sõnad tähtedest. Usun, et just terviksõna kuju õppinud lapsel on koolis kergem: tema ei mõtle, kas teatud sõnas tuleb kirjutada üks või kaks tähte, kas teatud sõna kirjutatakse kokku või lahku. Laps lihtsalt mäletab, kuidas sõna kirjutatakse. Pildimälust, mida täissõna meetodil õpetamise käigus harjutatakse, on ka edaspidi õppimisel palju abi.

Villele, kelle kõne areng kulges normaalselt, pole ma lugemist õpetanud, kuid Eero tähemängude kõrval õppis temagi mõned tähed. Ville tunneb karbi pealt oma nimekirjutust ja võtab riiulilt alati õige karbi. Panin 1-aastase Ville jaoks seina peale sõnad ja neile vastavad pildid – niimoodi Doman just ei lubanud teha, kuid tahtsin järele proovida, kuhu selline õpetus välja viib.

Domanil oli õigus: laps oli sõnadega nii harjunud või sulasid nad tema jaoks kokku, igatahes ei õnnestunud mul Villet vastama panna, mida need sõnad tähendavad. Võtsin sõnad seinalt ära ja andsin lapsele aega neid unustada. Kui Ville saab kaheaastaseks, kavatsen õpetada talle lugemist, nagu Eerole samal ajal. Siis saab võrrelda tulemusi.

Järgmine eksperiment seisnes selles, et õpetasin lastele kirjakeelt kõnekeelena, nagu see mulgi on. (Minu enda keeletaustast vt. "Vikerkaar" nr 5, 1990.) Algul ma lihtsalt ei teadnud, millist keelt on kombeks lastele rääkida. Kui aga teada sain, ei olnud nõus rääkima lastele lihtsustatud ega moonutatud keelt, see tundus nii laste kui keele mõnitamisena. Tahtsin anda lastele parima kõigest, ka keelest. Samuti lugesin, et vanemad kasutavad oma lastega kõnelemisel alateadlikult teistsuguseid väljendeid, ka lauseehitus on teine, seda nähtust nimetatakse hoidekeeleks.

Olen proovinud lastega suheldes säilitada teadlikult oma tavalist kõnelemisviisi, ainult hääletoon on veidi teistsugune. Keeruliste asjade seletamiseks kasutasin samasuguseid sõnu, nagu täiskasvanute puhul, ja alati on seletused lasteni jõudnud. Üritasin mitte lihtsustada keelt ega asja sisu. Nii juhtuski, et minu lapsed peaaegu ei kasutanud pöördelõputa vorme, ei rääkinud endast kolmandas isikus, imelikult vara hakkasid kasutama verbi käändelisi vorme (-mas, -mata, -mast), -des- ja passiivvorme ning tuttavaid inimesi hämmastamapanevat sõnavara.

Logopeediga läks aga pahasti. Selliseid sõnu nagu "aua", "kutsa", "auh" jne ei ole Eero enne logopeedi juurde tulekut kuulnud. Pealegi ei tahtnud ta esialgu üldse rääkida, sest tema meelest rääkis tädi liiga kõvasti. Võib-olla tundus Eerole ka arsti suhtlemisviis liiga pealetükkiv, sest enne seda on Eeroga suheldud rahulikult, nagu võrdsega. Sel ajal, kui Eero ütles koera kohta: "Koer teeb häält" või "Koer haugub", kirjutas arstitädi, et laps ei oska teha lauset ühesilbilistest sõnadest, kuna ei saanud sundida last ütlema: "Kutsa teeb auh."

Lasteaias mu lapsed käinud ei ole, ma pole neid kunagi ka kellegi hoolde jätnud. Kitsastes korterioludes pidid lapsed jagama minu harrastusi. Mulle meeldis kuulata majapidamistöid tehes kasseti pealt luulet. Nii õppis Eero osaliselt pähe ja hakkas deklameerima katkendeid H. Runneli, J. Viidingu, B. Alveri, P.-E. Rummo, D. Vaarandi ja U. Masingu luulest. Kasseti pealt kuuldud väljendeid hakkas Eero kasutama igapäevaelus, ka selliseid väljendeid, mida kolme ja poole aastase lapse suust kuulda on jube.

Pärast seda ei julgenud ma minna ei logopeedi ega närviarsti juurde. Kuid imelisel kombel ei olnud meil enam nende arstide järele vajadust. Arstid soovitasid rahustamiseks kuulata muusikat, kuid just muusika tegi Eero sageli närviliseks. Luuletuste kuulamine rahustas aga niivõrd, et ta hakkas öösel magama ligi 10 tundi (varem magas ainult 5–7 tundi ja unerohud ei andnud mingisuguseid tulemusi).

Elu ise sunnib lapsi ebalapselikule arenguteele. Mul pole Tartus sugulasi, keda võiksin lapsi hoidma panna. Õpin ülikoolis, arvestuste ja eksamite ajal on lapsed kaasas, ka raamatukogus – segamas, aga ka kuulamas asju, millest lastemaailm ei pruugi koosneda. Samuti tuleb mul ajada asju ametnikega, käia poes, paranduskontorites jne, lapsed kaasas. Telefoni ei ole ja igale poole tuleb ilmuda isiklikult. Liivakasti või liumäe jaoks ei ole tihti aega. Sellist elu ei kannata lapsed alati hästi välja. Tihe inimestega suhtlemine (olgu need täiskasvanud või lapsed, kellega Eero mängimas käib) muudab Eero kergesti ärrituvaks. Ta keeldub magamast, hakkab taas tegema keelevigu, kõne muutub nii ebaselgeks, et sellest on raske aru saada. Mõni päev kodus istumist parandab olukorda.

Kui mõne uue eksperimendi käigus kaoksid ka need ebameeldivad nähtused või, mine tea, hakkaks laps magama päevaund (selle kombe jättis ta maha 1 aasta ja 8 kuu vanuses), ei loobuks ma uuest eksperimendist, olgu tulemuseks või "imelaps".