Mu sõbrad ilvesed

Kümme ja pool aastat tagasi istusid kõrge künka otsas ning vaatasid möödasõitvaid autosid ilves ja ta kolmekuune poeg.

Kaheksa ja pool aastat tagasi nägime madalas merevees ilvesejälgi, mis viisid ühele laiule. Seal leidsime rebaseuru ja selle omaniku jäänused.

Järgmisel suvel hakkasin koos oma viie- ja seitsmeaastaste poegadega käima metsades, et uurida me lemmiklooma tegevust. Suvel leidsime ilvese küüne-, talvel käpajälgi, mis jutustasid meile mitmesuguseid lugusid.

Meie esimesed "tuttkõrvad"

Ilvesed nägid meid, meie neid mitte. Et näidata ennast peab ilves inimest kaua uurima. Ometi õnnestus mul kord pealt kuulata naabrisuhete klaarimist vana ja noore ilvese vahel – vaid mõnekümne meetri kauguselt.

Õrnusetundega meenuvad väikesed jäljed poris: ilvesepoeg üritas astuda ema jälgedesse, kuid ei suutnud temaga sammu pidada. Ta peatus ja uuris puravikku, lõi hambad sisse – ei mekkinud.

Jaanuaris olid ta jäljed ema omadest veel ainult veidi pisemad, kuid istumisest jäänud jälg näis nii väike. Ilvesed peatusid maantee ääres ja ilvesepoeg tõstis esikäpa õhku, nagu kaslased ikka teevad, kui nad pole eneses kindlad. Istusin lumevallil ja silitasin ilvesepoja jälgi.

Selle ilvesepere kaotasime silmist: jaanuari lõpus oli värske lumi täis koerajälgi. Olid nood koerad kodutud või käisid metsas toidukausi juurest oma isiklikku elu elamas? (Euroopas on rohkem levinud viimane.) Leidsime murtud hundi, ka ilvesed olid sealtkandist kadunud. Sama kordus märtsis ühes teises metsas, kus ohvrid jäid leidmata.

Eeskujulik isa

Siis teadsin juba, et pean kirjutama ilvesest raamatu. Mets juhtis ise mu tähelepanu seikadele, millest inimesed ei tea. Arvatakse, et isailvesed häälitsevad vaid talve lõpus ega võta osa poegade kasvatamisest (teistes maades ei arvata nii.) Ilvesehüüdeid ja "jutuajamist" kuulsime aasta läbi ning kolmes metsas üle riigi liikusid isailvesed oma pere läheduses, poegadel lausa silma peal hoides. Ühel juhul käisid isa ja poeg jahil koos, ema tuli hiljem vastu ja poeg liitus temaga.

Sedasama isast varitsesime suvel oja kaldal ta lemmikpalgi juures. Ilvese lähenedes saatis lind ohusignaali. Ilves tegi enda meelest tõhusa pettemanöövri – jänesehaagi – ning tuli taas oja äärde. Linnuhääled näitasid, mis teed pidi ilves liikus. Ta istus põõsa varjus ja lakkus närviliselt esikäppa, sest aimas meie lähedust. Siis näitasid kõikuvad rohupead ilvese liikumist vee poole. Mu poisid kiskusid teineteise käest pikksilma: üks nägi pruunikat selga, teine sabaotsa. Rüselemisest praksas oks, kus nad istusid, pooleks. Ilves ületas oja mööda kaugemat palki, jättes sellele värskeid kriimustusi ja ühe käpa jälje porisel pinnal.

See ilves jälgis meid sageli, mida kinnitasid ta jäljed. Teadsime ta lemmikkohti, eriti metsa äärel. Vaatasime kord ilutuledes maja ning paarikümne meetri kaugusel meist, künkal puu all, istus ja vaatas samas suunas kuupaistevärvi ilvesekuju. Pidasin teda valgusemänguks, kuid hetke pärast oli ta kadunud, kuu aga paistis edasi.

Tipphetke jõudsid me suhted aasta tagasi. Olin noorema pojaga kahekesi, sest meie uus kass ei kannata üksindust ning lapsed käivad metsas vaheldumisi. Panime jooksu üle lageda ja metsa äärel praksus jala all mõnigi oks. Peatudes kuulsime äkki ilvese manitsevat turtsumist. Ta oli oma lemmikluuramiskohal, tal oli õigus meid korrale kutsuda. Seisime vastamisi, püüdes eristada pimedusest ilvese kontuuri. Astudes lähemale, oleksime teda ehmatanud ja ta ära ajanud, ka taskulampi kasutada ei tohtinud – olime külalised. Seisime veidi, vabandasime peremehe ees ja läksime oma teed.

Ilves õpetab kannatlikkust

Noor ilves, tubli isase poeg, õpetas meile edukat nippi: kui ilves näeb maas istuva inimese selga, hiilib ta puu tagant välja ning rahuldab oma uudishimu. Samas võib istuja kõrval seisev inimene ilvest pikksilmast vaadata. Ilvesele jõuab varsti pärale, et teda jälgitakse, kuid ta ei põgene, vaid nihutab ennast vaevumärgatavalt külgsuunas inimese vaatamisulatusest välja. Ilves tajub, millal jälgija silmi pilgutab, ja sel hetkel nihkub ilves korraga kaugemale. Sellised kohtumised nõuavad kannatust, eriti sellelt, kelle kord on istuda selg ilvese poole.

Veel suuremat kannatust nõuab teadmine, et mõne meetri kaugusel asub ilvesepesa. Kord sattusime mahajäetud tallu, mille õu oli põlve kõrgusel üleni ronitaimedesse kasvanud. Maja taga viisid tiigi juurest taimede alla ilvesejäljed. Puudus vaid mõni samm, et emailves oleks pidanud pärast meie lahkumist poegi nii heast kohast mujale kolima.

Eelaimus tekkis juba hetk varem, varemetes ringi vaadates. Tahtsin ronida pööningule, kuid tundsin, et seal oli end nurka surunud keegi loom. Lahkusime talust ja pidasime ilveseperet meeles. Suve lõpus kuulsin, kuidas emane kutsus poegi endale järgnema. Alles veebruaris sain teada – neid oli kolm. Nad hullasid noores männikus ja läksid päikesetõusul koos emaga metsa servale magama.

Ilvese sõprus kui õnnistus

Üha rohkem huvitasid mind ilveste omavahelised suhted. Nii tulime neli aastat tagasi Elistvere aediku juurde, et ilvestega võimalikult lähemalt tuttavaks saada. Tallinna puuriilvesed olid meile juba tuttavad.

Sattusime Elistverre just ilves Joosu sünnipäeval. Muidu julge suhtleja, ei näidanud kaheaastaseks saanud ilvesekarja pealik ennast meile, ka isegi mitte järgmisel korral, mis pargi töötajaid imestama pani. Küllap ta tõsiselt uuris meid, sest kolmandal korral said meist kohe sõbrad.

Ma ei teadnud veel, kui suure saatusekingitusega on tegemist, nimelt valib ilves endale ise sõpru. Ilvesest perepea kohustuseks on käia mööda oma ala piiri ning kaitsta seda võibolla ohtlike ja pahatihti tüütute uudishimutsejate eest. Ta paneb võõraid paika, jäädes muljetavaldavalt väärikaks, tuttavatele aga esitab reegleid: siin tuleb astuda, istuda, siin juttu ajada. Ilves ilmub ja lahkub, millal tahab, järgmisel päeval võib ta inimesest mitte üldsegi välja teha ning inimene ei jõua oma loogika abil kunagi põhjuseni. Ent vahel harva usaldab ilves inimesele suhtlemisreeglite loomist ja kuulab sõna ning see torkab silma – miks sai seda teha just tema, võõras?

Pealiku järel tegid samasuguse valiku ka teised ilvesed. See rikkus mu suhted pargi töötajatega, kuid avas mulle veel ühe maailma, kus sain tunda end kodus.

Õpetlik eksimus

Alguses tegin vea, tulles koos talitajaga "ilvesteriiki". Joosu ja Ene pojad olid võsa all peidus. Ene tõusis justkui pesast ja läks, kuid poegi polnud. Jalutasin eemale, vaatasin üles ja nägin puu oksal ilvest. Kiitsin teda ja rahustasin, kuni talitaja tuli mulle järele.

Ma polnud veel Enega tuttav ega teadnud, et see oli Ene puu. Ilvese lemmikpuu on nii tähtis, et selle lähedusse tulemist võtab ilves ülima solvanguna. Kogu võretatud ala on ilveste oma ja nad ei talu seal muudatusi. Kui inimesed käivad seal rohtu niitmas või koristamas, saati siis poegi vaatamas, kaotavad nad suuresti ilveste usalduse. Ene sõpruse võitmiseks kulus mul mitu kuud, mu kätega harjus ta ära aasta pärast, kuid paha juhtum näis tal ikka aeg-ajalt meeles mõlkuvat. Nagu tõestasid nii loomaaia kui -pargi ilvesed, pole jutud nende lühikestest mälust üldse tõsi.

Ilvesed on nagu inglased,

sest ilma esitlemata ei tohi ilvesepojad oma pere sõbraga omapead suhelda. Esitlemine on kindel rituaal, mida ilvesevanem teeb poja 3. ja 8. elukuu vahel. Edaspidised suhted inimese ja noore ilvese vahel jäävad täpselt sellisteks, kui kaugele julges ilvesepoeg tol hetkel oma tutvumisega jõuda.

Üks võimalus on suuremaks sirgudes veel – sõprust võib sõlmida või värskendada mängides. Selleks peab ilves väljavalitut võsast ründama. Puuriilves peatub võre ees, aga vabalt peetav koduilves (välismaal juhtub sedagi) klammerdub küünte ja hammastega inimese vööle või kraesse. Ilvese küüned ja hambad oskavad olla väga õrnad. Samamoodi sõlmivad tutvust ka metsas elavad ilvesed. Vastupidi levinud arvamusele ei ole ilvesed erakud. Nad elavad küll üksi, et mitte samal alal mitmekesi toitu jagada, kuid kohtuvad ja suhtlevad tihti.

Päästetud looduseime

USAs on kontrollitud, et ilvesed võivad olla lähedastes suhetes 2 või koguni 4 inimesega, jäädes umbusaldavaks teiste inimeste vastu. See aitab saksa ja poola teadlasi, kes harjutavad ja saadavad vabadusse puuris kasvanud ilveseid. Väiksema elussaagi (rott, vutt) murdmist õppida võimaldatakse ilvesepoegadele ema juures kasvades. "Kooli" võetakse nad vastu alates 1,5 eluaastast, sest siis on ilvese hambad juba piisavalt tugevad iseseisvaks jahiks, ning harjutusaedikusse lastakse küülikud ja metskitsed. Vabaks pääsevad ilvesed 2. ja 3. eluaasta vahel ehk just parimas eas, et võita endale oma eluala ja leida partner.

Nooremad, palju vanemad ja ebapiisavalt ettevalmistatud ilvesed aga hukkuvad, samuti uues kohas liiga vara lahti lastud loomad. Isegi metsas kasvanud ja mujale ümber asustatud ilveste puhul on teada, et uuel kohal alla kolme nädala puuris või aedikus hoitud loomad ei jäänud vabaduses ellu. Kuna jahtima hakkavad nad alles siis, kui uus territoorium on hästi tuttav, ehk alles 2–4 nädala pärast, antakse ilvestele uue kohaga harjumiseks kuni kuu aega.

Tegelikult ei ole meil ilveseid pooltki nii palju, nagu jahimehed loendavad, ja ilves pole "vihane röövloom" ega "rahvamajandusele kahjulik kiskja", nagu meile stagnaajastul õpetati. Ta on looduse tasakaalu hoidja ja iga elus ilves peaks olema tähtis. On ju Eesti üks väheseid riike, kus ilveseid veel nii vabalt looduses elab.

VALERIA RÄNIK (kodulehekülg)