Murdunud noatera

Kümne minuti pärast äratan poisid üles, mõtles tema kartuleid kaussi ladudes.

Nii tore tunne oli liikuda neljakäpukil mööda kartulimaad. Hiljem polnud põhjust kaevata seljavalu. Teistel ei lubanud uhkus vist põlvili laskuda. Nagu oleks see inimesele alandav või ei tahtnud nad oma riideid enam poriseks teha. Nemad siis kummardasid emakese maa ees, nii et pea ringi käis, ja tema nautis justnagu kaisus olemise tunnet – sooja pehme mulla puudutust ümber käte ja põlvede. Ta polnud kahe jala, vaid lausa nelja käpaga maa peal seismas ja sai mullast kaks korda rohkem jõudu.
Lõpuks olid kõigi riided ühtviisi porised, kuid kõiksugu mõttepori jäi nagu kartulivagude vahele maha. Mis alles hommikul näis hirmutav tume, tundus nüüd kauge ja tähtsusetu. Silmi sulgedes nägi ta ikka veel kollaseid mugulaid, mis nagu päiksekerad talle vihmamärjast mullast vastu naeratasid. Olime kullakaevajad, mõtles ta õnnelikult. Nood kartulid polnudki tolmuhallid nagu linnas poelettidel, talveunes.

Enne toda oma esimest ja ainsat kartulivõttu arvas ta, et kartulikoorimine on vaid tüütu paratamatus ja kätemäärimine.

Ema tormas tuppa ja heitis verise sõrmega vehkides ette: "Sinu pärast lõikasin sisse, mõtlesin sinule, vaata nüüd!" Temal polnud esimene kord vaadata verist sõrme ja vaikida, sest mida üks viieaastane öelda oskaks. Endale lubas ta küll, et suurena ei hakka ta kunagi kartulitega jändama. Ja kui ema teine kord ärakõrvetatud sõrmega sisse tormas, kinnitas tema mõtteis: ei tema taha endale meest ega lapsi, kelle pärast tuleb nii palju köögitöödega tegelda.
Ema igatses mujale, teadis ta, aga kui keegi oli kannataja jutu ära kuulanud, paranes ema tuju. Peagi kostiski köögist laulu, kuid temale tundus see nõnda võlts, et ta pigistas kõrvad kinni ja otsustas, et tema ei laula kunagi ega keera töid tehes raadiot sisse.

Nüüd kostis õuest naabri raadio, kuid tema ei lasknud sel enam ennast mõtlemast häirida.

Vanaema oli teistmoodi. Ehk oskas ta leiutada nippe, kuidas igavaid töid tehes saaks olla õnnelik.
Vanaemal vastasid kõik esemed küsimusele "kes". Vanaema ütles "ta" iga elutu asja kohta, sest elutut loodust polnud vanaema jaoks olemas. Isegi sõimas ta isemoodi peenelt, kõige kangem sõna oli plasmoodium (ainurakne eosloom, malaariatekitaja) – just nii suureks-tähtsaks pidas vanaema isehakanud maailmakuningat, looduseseaduste vastu eksinud inimest.
Kui aga see, mis vanaema vanaemaks tegi, oli kehast lahkunud, ei suutnud lähedased vanaema ära tunda. Tal oli lihtne külaeide nägu – kuhu olid kadunud vanaema näoilme soojus, iroonia, salapära ja sarm? Surnukehal polnud vanaemaga midagi ühist. "Äkki polegi õige keha?" küsis sosinal ema, siis taipas vaadata kätenahka, mis oli täis tuttavaid valgeid plekke.
Tema tundis vanaema lähedust, kui keset leinakõnet hakkas rõõmsalt kisama varblane. Krematooriumi kõrge kupli all kõlas linnu hääl võimendatuna ja ta pöörane elujaatus sundis kõneleja hämmastunult vait jääma.
Peale selle leidis tema veel kaua vanaema kottidest, riidetaskutest ja raamatute vahelt, koguni köögiriistade sahtlist, vanaema käega kirjutatud sedelikesi mõne luule- või laulureaga. Kõik need väljendasid vaimustust elust – kas siis nii tõstis vanaema oma eluusku, kirjutades endale sedelikesi, peites ja leides neid?

Muidugi matused. Millest muust täna mõelda saakski.
Tema lasi noal vajuda vette ja siis uuris seda ettevaatliku huviga. Kunagi ammu murdus see nuga tema käes pooleks. See juhtus just selle koha peal, poja isale mõeldes. Siiski oli see hea terav nuga, ka poole lühemana.
Tema viis äramurdunud tera mehe maja ette ja peagi selgus, et vanaema õpetas tõtt: viha oligi läinud ja kibestus kadunud. Kuid ühes valusa teravusega kadusid mälestustest ka värvid, kuni jäid alles justnagu must-valge filmi katkendid – kellest oli seal juttu, kas tõesti nendest?

Oli varane hommik. Ta vaatas aknast välja ja nägi tolle mehe naist majast eemaldumas. Hetk enne kuulis ta värava kriuksumist. Mida tegi võõras siin – ja nii vara? Õues ukse ees sirelipõõsa all paistis uus ese – pisike maasse kaevatud rohupurk jämeda soolaga, pealmine kiht punaseks värvunud. Ülikooli lektori rahvamaagia!
Tema seisis, purgike käes, ega mõistnud, mis teisel mõtteis võis olla: mäletas ta siis ikka veel? Pidas naine veel tähtsaks toda kümne aasta tagust lugu või teadis ta meest seda mäletavat?
Tema viis purgikese kohta, kus seda keegi ei oleks pidanud leidma, ning muigas: kunagi sai naine endale mehe pere juurest ja nüüd kartis teisi endale samaga vastavat. Aina peavad inimesed teisi sellisteks, millised nad ise on.

"Arvasid sa tõesti, et tahtsin röövida sinult su kaisukaru?" pöördus tema mõtteis rivaali poole. "Mul oli kaks kaisukaru olemas, nagu sinulgi, ja minu väikesed olid minu meelest palju etemad, kui sinu üks suur ja üks keskmine. Nüüd eks nad kõik ole sama suured."

"Keskmine kaisukaru" oli siis koolieelik, kes isa käest kinni hoidis.
Tema tuli tagant, patsutas mehe õlale ja ütles tere. Mees vastas tere, ei rohkemat. See oli tavaline. Mis tegi hetke unustamatuks, oli poisi pilk.
Laps kardab iga naist, kes ta isale läheneb, arvas tema. Ei võinud olla, et poiss pidas nii ohtlikuks just nimelt teda. Sest tema oli üks paljudest, ometi jah, enda teada juba paar nädalat eriline. Kas õnnetu laps tajus seda?
Hirmunud poisi isa ei tohtinud teada oma noorimast pojast, otsustas ta. Arvaku kõik, et laps on kelleltki muult.

Peale leidu sirelipõõsa all ei teretanud tema meest enam, ent palju see aitas – kes seda teab?

Pool aastat hiljem nägi ta poissi taas. Laps ei jõudnud oma emaga sammu pidada, vaid lohises kättpidi järel. Nemad, siinkandis? Naisel oli vihane nägu ja tormakas ast. Tema vaatas neid hoopis sõbranna kodu aknast, kus nad tema patulapse peatset sündi arutasid. Oli lõppemas pikk ilus suvi.
Tema teadis, keda too naine otsis, kuid miks tema ukse taga? Tema teadis kolme-nelja nime, kelle juures mees võinuks olla – kui ta üldse pidi kellegi juures olema.

Maailm ei koosne vooditest, mõtles ta, nuga uuesti kätte võttes. Need, kes meiega pole, on sageli rohkem meiega, kui need, kes me kõrval on. Meeldib see meile või mitte.

Linn osutus neile kitsaks ja tema läks mujale, armus ja eksis mehele, igatses koju ja kandis karistust, rebis end lahti ja tuli tagasi. Kolmeaastase poisi jalad olid kodutänavat pidi astudes verised, laps oli oma kingadest välja kasvanud ja kahte last ei saanud tema kuidagi sülle võtta.
Õnnelik, et nad eluga koju pääsesid, ei kartnud ta enam tõtt rääkida. Tema vajas mõistmist ja andeksandmist, mees aga arvas, et ikka meest. Tema sai vihaseks, kuid mispeale just? Teine ei teadnud, et kaotada võib rohkemgi, kui meie kõik iseenesestmõista-väärtused, ega aimanud seda, mis avaneb meile siis, kui kõik need on tähtsusetud.

Kuidas saab andestada andestamatust? Kui saakski, siis ainult praegu, hiljem ei võeta vabandust vastu. Kuidas ta küll arvas, et enam ammu viha ei pea? Näis, et poolik nuga, mis alles jäi, lõikas talle ikka kätte, olgugi märkamatult.

Kord palus ta poja jaoks meheema pilti, mees sai aga aru, et nõuti raha. Pildi tõi hoopis sõbranna, kes taipas: isata lapsi on palju, kuid vanaema peaks lapsel olema, olgu surnuteriigis või pildil.
Nüüd olid isastki alles vaid pildid, mis poiss ise tegi kord suurel peol, rahvasummas, teistele sama hästi kui märkamatult.

Eile tuli naine talle linna peal vastu, ees tumedad prillid. Aga nendegi tagant puuris teda ikka seesama pilk – nagu oleks neil kedagi jagada.
Inimesed on kummalised, mõtles tema – hirm elab neis kauem kui see, keda või mida võidakse kaotada.
Ta kallas vee kausist välja, muist sattus jalgadele ja kerkinud mälestus tegi ta korraga rõõmsaks. "Tänan, vee-ema," ütles ta sosinal. (Ega lapsed vist kuulnud?)

Vett pidi väinas olema põlvini, nii kõrgele said nad kõik oma püksid üles keerata küll. Lapsed võeti kukile ja kingad näpu otsa, fotokad tõsteti ülespoole, pritsmetest kaugemale. Poolel teel laiule läks vesi sügavamaks. Mõni muutus rahutuks, kaldus õigelt teelt kõrvale ning vajus vööni sisse. Ka kõige pikemat kasvu laagrilistel said riided märjaks ja vesi imbus mööda riideid veel ülespoolegi. Kõik kirusid korraldajat – see polnud esimene kord, kui ta nimetas rahvale mullust veetaset. Kord läksid julgemad kaelani vette ja siis pöördusid tagasi, teised veelgi varem.
Laiul jäid nad äikesevihma kätte, kuigi mingit vihma ei olnud oodata. Peitu pugeda ei olnud kuhugi. Rohkem märjaks ei olnuks enam võimalik saada ning just see vabastaski nad pingest ja muredest. Kui paljudele meeldis olla laiul just praegu! "Poleks uskunud, et sellises olukorras võib õnnelik olla," ütles üks vanem mees.
Enne segasid õnnelik olemast märjad riided. Sisendatakse ju lastele, et märjaks saades võib haigestuda. Ehkki on korduvalt terveks jäädud, on inimese sees peidus laps, kes usub hirmunud vanema juttu. Nüüd polnud nende ümber midagi, mis poleks läbimärg, ja kõigel elaval oli selle üle hea meel. Silmad märkasid ilu ja külmatunnegi oli kadunud. Keskealised naised läksid merevette riietes ja naersid: "Soe nagu mullivannis!"
Loodus ei olnud karm ega vaenulik, vaid hoidis neid hellalt. Mitte midagi halba ei saanud siin nendega juhtuda.

Kui pole enam midagi kaotada ja maailm jääb ometi turvaliseks, siis jääbki nii. Igas ilusas kohas ja hetkes olid nüüd tema jaoks korraga kaasas kõik kallid hetked ja kohad, koos inimesed ja olendid, kes talle armsad olid olnud. Kaotada ei olnud võimalik. Või kui, siis ehk poolikut noatera, ei rohkemat.