Minu õuekiisud

Kassipoeg, kes pole enne seitsme nädalaseks saamist harjunud inimestega, jääbki poolmetsikuks. Ent seda hinnalisem on tema sõprus, kui ta kord suvatseb selle inimesele kinkida.

Aegamisi kujunesid mul usalduslikud suhted ühe kodutu kassiga, kuni too ühel päeval tuli sünnitama minu esikusse ja nõudis, et viibiksin sellal juures. Mõni päev hiljem viis ta pojad pööningule, kust nood eri ajal alla õue tulid.

Ühe, kõige küpsema, tõi kass ise alla. Teise poja, meie lemmiku, püüdsid mu lapsed kinni. Üks kassipreili kukkus kahekuuselt katuselt alla ja meil läks mitu kuud, enne kui ta lubas ennast ilma suurema vastupanuta sülle võtta.

Kassi kasuema

Teine emane kassipoeg kukkus prakku korstnajala ja seina vahel, tema päästmiseks tuli teha seina auk. Sealt jalutas välja metsik, turris ja turtsuv loom, kes vaevu sarnanes viie nädala vanuse kiisuga.

Kodutute kasside püüdmise ja kiirtaltsutamise kunst oli mul aga juba käpas ja viie minuti pärast oli kiisu mind emaks võtnud. Ta jooksis mul igal pool järel ja nuttis kõvasti, nõudes süllevõtmist.

Kannatanud pool päeva, otsisin üles kassiema ja sokutasin hädise eluka talle tagasi, kuid eriline side minu ja noore kassi vahel säilis tugevana ta elu lõpuni. Õigupoolest on see praegugi alles.

Kassid jäid elama meie õue ja esikusse: kassiema, ta tütred-pojad ning tütrepojad. Lõpuks hakkas neil kitsas ja kass-vanaema kolis teise õue.

Näuguv vanaema

Ometi käis ta ikka meil oma tütrepoegadega mängimas ja tütardele nende kantseldamist õpetamas. Märkamatult õpetas ta palju meilegi nii kasside kui inimeste kohta. Elasime nagu üks suur pere ja jagasime kõike, mis meil oli.

Kui polnud kassidele, nagu oma lastelegi, midagi süüa anda, siis ei nõudnud nad seda – peaasi, et jagati õrnust ja armastust. Eriti vaestel päevadel hakkasid kassid meile hiiri tooma.

Oli aegu, kui inimsoost sõbrad ei mõistnud meid – siis oskasid kassid lohutada ja toetada.

Mõnikord pidin imestusega veenduma, et meie kassid olid taltsad vaid meiega. Tasus kellelgi peatuda plangu juures ning meiega jutu teha – et kui nunnud kiisud teil on – kui "nunnud" ründasid võõraid päris jõledal kombel.

Iga kassi kadumise järel otsisime ja leinasime pikka aega. Lõpuks jäime kõikidest ilma ja võtsime lohutuseks majja hoopis teist tõugu, jubeda iseloomuga kassineiu, kes tasapisi kujunes mõistvaks, kuulekaks ja ustavaks.

Mõtleme kõigile oma kassidele tänulikkusega – nendeta oleksid meie rõõmud hallimad ja mured suuremad.