LOOMAHULLUD SIIN JA SEAL

Hulluks peetakse inimest, kes on teiste arvates liiga kiindunud oma tegevusse. Praegu on kombeks rääkida kõikvõimalikest sõltuvustest. Sõltlane kõlab paremini kui hull, kas pole? Olgem siis loomasõltlased, nii on meilgi õigus elada ja ennast tutvustada.

On loomasõltlasi, kelle olemasoluga oleme harjunud: kohtume nendega kassi- ja koeranäitustel, näeme neid "Loomakliiniku" saates. Kuid ka loomasõltlaste seas on tõelisi hulle, kes lihtsalt ei mahu raamidesse. Nii meil kui mujal.

Lätlanna Velga Vītola näiteks elab koos kahe lapsega tagasihoidlikus palkmajas keset Līgatne parki, hooldab pargiloomi ja kasvatab kodus metsloomalapsi.

Velga lapsed on algusest peale käinud koolis kaugel: seitse kilomeetrit läbi metsa, iga päev ning igasuguse ilmaga, kuid ärakolimisele ei taha pere ometi mõelda – mujal, "paremas kohas" elades ei saaks nad enam pidada kodus metsloomi.

Sara ja ilvesed

Sara Bratcher elab Ameerikas Tennessees. Loomaaia töötajana on ta oma kodus üles kasvatanud pea kõigi kaslaste lapsi.

Lisaks on Saral kaks erilist lemmikut – isiklikud siberi ilvesed Boris ja Natasha. Nad on elanud Sara juures viiendast elupäevast alates ja olnud pererahva vastu alati kuulekad ning õrnad.

Väikestena osalesid ilvesed koos Saraga loomaaia hariduslikus programmis. Nad pidid näitama ennast rahvahulkadele, kuni Saral hakkas raske kahte suurt ilvest rihma otsas talutada.

Nüüd on ilvesed kaheksa-aastased ning elavad õues, sest majja nad enam hästi ei mahu – ammugi mitte pererahva voodisse, nagu varem. Kui aga üks ilvestest juba suurena operatsioonil käis, põetati teda ikka voodis ja võeti ööseks kaissu.

Jussi ja Wild Lynx ry

Jussi Ristonmaa elab Jyväskyläs. Tema kiindumus ilveste vastu tekkis 1995. aastal, mil ta vabastas ühe neist salaküttide püünisest. Seejärel hakkas ta lõksu langenud loomi juba sihikindlalt otsima ja vabastama.

1999. aastal asutas Ristonmaa Wild Lynx ry, kes tegeleb loodusest leitud vigastatud, haigete ja nälginud ilveste abistamisega. Jussi on läbi murdnud raskustest, mis tekkisid tema tegevuse seadustamise ja finantseerimisega, elanud üle kõrgete ametnike vastupanu ja saanud jahimeestelt ähvarduskirju.

Suvel korraldab Jussi üritusi ja levitab ilveste kohta teavet. Iga talv toob talle mitu hoolealust, kelle ta hiljem metsa tagasi laseb. Suurem osa nendest on emata jäänud ilvesepojad.

Soomes on mitu aastat kehtinud keeld jahtida poegadega emailveseid, nüüdsest kehtib samasugune seadus ka Eestis. Sel talvel Eestis leitud ilvesepoegade kohta saab lugeda aadressil https://webzone.ee/ilvi/ilvesinfo.htm ning Jussi kohta aadressil http://www.wildlynx.fi (P.S.: 2009. seisuga on Jussil juba teised koduleheküljed, otsige ise.)

Carole ja Easy Street

Ükski teine inimene ei ole olnud emaks nii paljudele kaslasepoegadele, nagu seda on Carole Lewis Floridas. 1993. aastal sattus ta Minnesotas karusnahafarmi. Carole arvas, et loomi kasvatatakse seal lemmikloomamajade jaoks (pet home), kuid selgus, et hoopis kasukate tarvis.

Lewised ostsid farmi ilvestest tühjaks ja tulid koju 56 kolmenädalase ilvesepojaga, keda oli vaja toita ja puhastada iga kahe tunni tagant.

Sellest sai alguse loomapark nimega Wildlife on Easy Street, kus elab 2 kanada ja 9 siberi ilvest, 38 punailvest ja 150 muud kaslast, kes kõik olid päästetud vigastatuna loodusest, oksjonitelt, karusnahafarmidest ja tüdinud loomapidajate juurest. Suurele osale kasvandikest leiti hea kodu.

Lewiste pere mure seisneb selles, et kõik abivajajad loomad Easy Streetile enam ei mahu ja taltsast looma ei saa enam loodusesse lasta. Punailvesepoeg elutoavaibal – kuni ta sellele loigu teeb – on USAs tavaline nähtus. Ka tiigrikutsikaid võib USAs osta ja müüa, kuid ühel päeval kasvavad nad suureks ja neid ei vajata enam.

Carole võitleb eksootiliste loomadega kauplemise keelamise eest ja jutustab pargi ning selle kodulehekülje külastajatele oma kasvandike kurbi elulugusid. Tema aadressil www.WildLifeOnEasyStreet.com on käinud üle 6,5 miljoni lugeja.

*

Autori märkus: viimases lauses mainitud aadressile lisas toimetus tühiku, mis raskendas saidile pääsemist, kuid samas vahetas Carole Lewis peagi nii oma perekonnanime kui aadressi, milleks on nüüd www.bigcatrescue.org.