KUIDAS LÄHEB JOOSUL JA HÜPIKUL

"Žvėrinčiuses", Telšiai linnast 18 kilomeetri kaugusel metsas, peetakse Leedus väga haruldaseks muutunud või hävitatud loomaliikide esindajaid – ilveseid, hunte ja kabehirvi. Sinna ei taheta võtta nii-öelda tavalisi jahiulukeid nagu nirke või rebaseid. Kuid vahel satub Petras Dabrišiuse juurde mõni emata metsseapõrsas, metskitsetall või toonekurepoeg. Nii liigub aedikute vahel vabana metskits, kes ilvesepoja nuttu kuuldes topib oma koonu aedikuvõre vahele ja niutsub vastu.

Peale hättajäänud metsloomade võtab Petras vastu ka jahimeestele "tarbetuks" osutunud koeri, nüüd leidis "Žvėrinčiuses" kodu ka linnakorteri-paavian. Üks kassipoeg, samuti heitlaps, võttis ahvi juba peaaegu emaks, kuid nende kooselu sattus häirima vietnami siga, kes on tüütult suhtlemislembeline ja kipub kassi kogu aeg musitama.

"Žvėrinčiuse" hundiaedikusse jäi ainult kaks looma, kolmas saadeti "mehele" Kaunase loomaaeda, aga Petrase õues elavatele huntidele sündis aprillis viis poega.

Ilvesepoegadest ainult kuu aega vanemad, olid kolm ellu jäänud hundikutsikat oktoobris juba täishundi mõõtu, ilvesepojad aga veel vaevu poolepikkused.

Elistverest Leetu saadetud emailves Hüpik sai ühe poja nii möödunud kui üle möödunud aastal, tänavu aga korraga kolmikud. Samas sündis Hüpikule Eestis üks lapselaps ja kaks õde-venda, nimelt sai eurorekordi omanik ilves Ene juba seitsmendat korda järjest emaks!

Lõpuks ometi kodunenud

Külalistemajakese aken on nagu teleekraani looduskanal, mis näitab alati mõnd looma või lindu sageli võimatuna näivates kooslustes. Kui aga tuleb rühm külastajaid, jooksevad aknast mööda kanad, faasanid, kodukitsed ning alles siis ilmuvad inimesed, metskits ja kass.

Et kitsekari laiali ei hajuks, juhitakse inimesed otse ilveste juurde ning aediku ümber, kuigi metsapoolne rada on kitsas ja sageli porine. Kitsed tulevad kaasa ja ilves Joosu läheb neid nähes nii põnevile. Ta varitseb, hiilib ja kargleb rõõmust, pakkudes publikule hiilgavat etendust.

"Ilveseid tuleb ergutada, et nad kolimismasendusse ei langeks," seletas Petras kevadel, ja seekord lisas: "Sest nüüd ma tean, et ilvesed harjuvad uue elukohaga tervelt pool aastat!"

Ilvesepojana puu otsast kukkunud Joosu jalad on jälle tugevad ja ta lonkamist võib pidada omapäraseks kõnnakuks. Nüüd tunneb ta ennast kindlalt isegi järsul tiigikaldal liikudes. Joosu võttis omaks ka hundipoolse aedikuserva. Et ilveste kodu on täiesti läbipaistev, pole perepeal vajadust sellele pidevalt ringe peale teha. Siiski hakkas võre kõrvale tekkima ilveserajake – juunis alles aimatav, augustis nähtav, oktoobris aga leidsin üksteise kõrval juba kaks selget rada.

Kes käib Joosu kõrval ringi, Hüpik tegeleb ju enamasti poegadega? Võib-olla vennad, kes ei usalda inimesi ega isegi oma toitjaid ning istuvad päev läbi kastis. Vanem neist, keda ma Elistveres Nurriks kutsusin, tuleb pimedas küll lähemale mind kuulama, kuid käsi lakkuda enam ei julge. Noorem, mu sõber Poisu, on veelgi arem ja metsikum. Ta oleks ehk juba valmis vaba metsaelu kunsti õppima minema, kuid võõrutusaedik on ikka veel ainult unistus. Ongi parem, sest Poisu näeb veel lapsik välja.

Meie keeleandekad ilvesed

Suvel ütlesin Joosule: "See on hunt". Eestis polnud ta seda kuulnud ja leedu keeles sarnane sõna puudub. Oktoobris ütlesin: "Hunt ulub" ja Joosu vaatas, imestunult ja kiiresti, hundiaediku poole, siis mulle otsa. "Seal on ka hunt," seletasin ma õue suunas näidates.

Perenaine Rasa kahetseb oma oskamatust hüüda ilveseid nii, et nad reageeriksid nagu minu kutsele. Kui ta ütleb "Juozas", saab Joosu temast küll aru, kuid vaatab vastu nii, nagu poleks kõik päris korras. Kogesin sedasama, kui ütlesin Joosule "lūšis" (ilves).

Toimetamine ilveste valdustes rikub inimese suhteid loomadega, mul aga tuli ilveseid tihti aedikus käest toita – kord selleks, et inimese ja kiskja sõprus filmile jääks, kord avaldamaks muljet rahandusministeeriumile, kord teiste ja lõpuks ka iseenda lõbuks. Me suhete proovikiviks osutus äbarik pesamuna, kes ronib sageli kõrgele kännule või suurte ilveste lemmikpalgile ega oska sealt alati alla tulla. Nagu ka tema onu, kadunud Elistvere Äpu, näeb ilvesepoeg küll valgust ning jälgib taskulampi, isegi kaugelt ja päeva ajal, kuid esemeid, eriti lähedalolevaid, ei erista üldse.

Suvel aitasin ta kännult maha, sügisel moodustasin palgilt alla tulemiseks puutüvest "trepi" ja üritasin lihaga meelitades ilvesepojale selle trepi kasutamist õpetada. Käisin ilveseaedikus nii palju, et riskisin kaotada ilveste usalduse.

Lepliku, kuigi isemeelse Joosu kõrval on Hüpik väga enesekindel ja range, ta oskab inimestele hirmu peale ajada koguni paremini kui ta ema Ene. Samas on Hüpik ainus mulle teadaolev ilves, kes ka tõesti sõna kuulab. Ta saab kõigest aru ja teeb täpselt seda, mida palun – aitäh Elistvere endisele talitajale Liina Sarvele, kes õpetas ilvestele selgeks korraliku sõnavaraga eesti keele. Polnuks ma saanud ilvestele seletada oma tegevusi ja kavatsusi, ei lubanuks nad mul ronida nende lemmikkohale, toita, lohutada ega paitada nende poega ega ka taskulambi abil tema silmi uurida. Leedus sündinud ja Rasa juttu kuulama harjunud väike ilves ei saanud eesti keelest aru mitte kõige vähematki.

Lõbusad liharöövlid

Ilvese lõuaehitus ei luba närida läbikülmunud liha. Augustis ilveseid toites jätsin osa lihast eraldi karpi sulama ja kasside pärast kandsin seda õlakotiga kaasas. Vana kaltsust kott on Elistvere ilveste ja ka nende salasponsori suurim reliikvia, sest nelja aasta jooksul said ilvesed sealt lihapalasid suhu ligi 8000 krooni eest.

Petras seisis õues ega kuulnud mind. Tulin väravast sisse ja panin haagi kinni, et hundid välja ei pääseks. Lihakott meenus mulle aga alles siis, kui minu ette tekkis kolm hunti: üks haaras hammastega kinni kotist, teine vööle kinnitatud pikksilmast, veel üks pani käpad mu seljale. Vaatasin üle õla – korraga viis looma! Hiljem ütles Petras, et hunte oli mu ümber kuus ja ainult Spyglė jäi röövlimängust kõrvale.

Juba liha lõikamisel nurusid oma osa kolm kassipoega ja üks tiine kiisu, kanad lõid neilt mõned tükid üle ja toonekurg pahandas, et tema ei saanud. Vihastasin – nüüd tahtsid hundidki seda paarisajagrammist jääkamakat minu ilvestelt ära võtta! Samas ajas mind naerma "organiseeritud kuritegevus" – nagu alaealised, kes tänaval võimu katsuvad – kas ehmud, jooksed ära, loovutad neile koti või mitte.

Lükkasin Šerkšna pikksilmast eemale – ta koon oli pehme ja soe – ja andsin Vilkise valgele laubalaigule õrna laksu. Ütlesin: "Ei anna, sest see on Joosule!" ning hüüdsin Petrast seda leedu keelde tõlkima.

Ta tuli muiates lähemale – aeglaselt, et huntide tegevust jälgida. Sest kui Petras Vilkise kõrval peatus ja talle käe peale pani, oli etendus läbi. Mu ettepanek võtta kasutusele uus "hundihirmuteraapia" meetod – saata külastajad õue ühekaupa, lihakarp taskus – tundus siiski ebareaalne. Liharööv osutus võimalikuks, sest hundid tundsid mind juba piisavalt hästi, võõralt poleks nad julgenud liha "küsida".