Lätis ja Leedus loomade juures

Līgatne looduspark

Kui Valgast Riia poole sõites Straupe või Brasla küla juurest vasemale keerata, jõuame Gauja jõe äärde, millest saab üle praamiga. Gaujasmalast läbi sõites tuleb pöörata paremale Līgatne loodusparki, mida ka Õppimise ja Puhkuse pargiks kutsutakse ja mis kuulub suure Gauja Rahvuspargi koosseisu. Sinna saab ka Riia-Pihkva maanteelt, kui 20 kilomeetri kaugusel peale Siguldat asuvast Augšlīgatnest Līgatne ja Gaujasmala poole hoida.

Park üllatab oma suurusega – seal võib sõita autoga, telkida, ratsutada ning jalutada männimetsas kas või öö läbi. Ainult koeri ei soovitata kaasa võtta. Pargis elavad punahirved ja piisonid, metskitsed, põdrad, karud ja ilvesed, rebased, kährikud, metssead ja jänesed, omaette on kopraaedik ja öökullide maja. Külastaja võib näha, mismoodi erineb hunt koera ja hundi hübriidist – kummagi liigi loomad leiti kutsikatena loodusest nagu ka paljud muud pargiasukad.

Līgatne park avati 1975. aastal ja juba 24 aastat töötab seal Velga Vītola /2005. a seisuga. Tegelikult alates 1.4.1981st./. Ta oskab lustakalt jutustada, millistesse kurioossetesse, toredatesse ja õpetlikesse olukordadesse on ta vahel loomade tõttu sattunud. Omaette peatükk on loomade põgenemislood, näiteks jalutas sel talvel pargis kümme päeva ringi hunt Akels /2005. a jaanuaris; ja 2007. aastal – ka ilves Lūsija/, kelle Velga otsustas aedikusse meelitada ilma uinutamata, sest iga uinutamine pidavat looma eluiga lühendama. Kord veenis Velga enda järel uude aedikusse sammuma endast suuremat karu ja pargitöötajad meenutavad siiani, kuidas nad Velgat kuulates – "Tule mu hiirepojuke, väike-pisike..." – üritasid naeru tagasi hoida.

Līgatne karupojad

Pargi viiest karust on eriti kuulsaks saanud nelja-aastane Ilzīte ja kolmeaastane Līzīte /2005. a seisuga. Ilzīte sünniaasta on 2001, Līzīte eluaastad on 2002–2009./, keda Velga kasvatas sünnist saadik, sest karuemal polnud võimalust talveund magada, seega ka poegi hooldada. Tänu kasvataja erilisele hoolele kasvasid karupojad suureks – tõsi küll, neljast kaks. Ühekuuseid karupoegi, nagu vahel Nigula loomade turvakodusse viiakse, on Velga meelest kerge kasvatada: nad on arenguks kõige hädavajalikuma juba emapiimaga saanud. Velga kirjutas oma karudest ülimenuka raamatu "Ilzīte", mille järg ilmub lähimal ajal. /Nii lubati 2005. aastal, kuid Velga ei nõustunud tegema sellist raamatut, nagu kirjastus tahtis, nii tegime kahepeale ühe sellise raamatu, mis meile mõlemale meeldis – "Hundijutud ja karulood"(2005) – ja siis teisegi – "Hundijutud ja karulood. Teine raamat" (2010)./

Kalvene park Kurzemes

Kui mööduda Riiast Liepāja poole sõites kunagi kurikuulsast Skrundast, peab tähele panema Kalvene küla, mille taga on vasemal teepervel Riia Loomaaia filiaali "Cīruļisse" juhatav puusilt. Suuruselt vastab "Cīruļi" meie ettekujutustele loomapargist, ainult metsa tundub vähevõitu olevat.

1993. aastal otsis Riia Loomaaed kohta oma kiangide (Tiibetis levinud kulaani alamliik) looduslikes tingimustes pidamiseks – neid loomi oli maailmas sadakond. Kalvene vanasse kolhoosifarmi hakati tooma ka muid loomi-linde, näiteks läti siniseid lehmi, keda on alles jäänud vaid mõni isend.

Loomapark "Cīruļi" ("Lõokesed") avati 1996. aastal. Riiast saadeti sinna "ülemäärased" karupojad, mõne aasta jooksul asusid loomaparki elama öökullid ja kotkad, Prževalski hobused, alpakad ja maralid, metskitsed ja rebased, kährikud, metssead, ilvesed, ahmid. Ja hundid, kes 2003. aastal said viis ning 2004. aastal seitse poega. Noortele huntidele leiti kodu Soomes, Rootsis ja Norras, üks hunt sõitis Līgatnesse ja kaks Prantsusmaale, kus nende järeltulijad Alpide loodusesse saadetakse.

Suvel on pargis avatud telkimisplats ja kohvik, samuti vaatetorn. Kohaliku rahva ilumeelt näitavad puunikerdused ning puusse põletatud iidsed mustrid ja kirjad. Mitu korda nädalas saavad külastajad pealt vaadata kullide väljaõpetamist.

Spetsiaalne keskkond on loodud haruldaste puukonnade ning ritsikate elupaigas, väiksemad koduloomad ja -linnud jalutavad aga vabalt ringi. Kord kirjutas üks reporter vaimustusega pargis nähtust: "See on "looduslik paradiis", kus kodukitsede ja hanede seas jalutab luigetiigi ääres üks linnusõbralik rebane..." Tegelikult oli loom puurist vabaks pääsenud ja läks peagi oma "koju" tagasi.

Kalvene väike ilves

Kalvenes saab kuulda lugu, kuidas pargijuht Arnis Bergmanis riskis oma töökohaga ilvesetüdruk Margo pärast.

2000. aasta novembris sisenes Grobiņa alevis lattu väga kõhn viiekuune ilves. Teda nähes pillas tööline oma vorstileiva maha ja ilves sõi selle ära. Emata jäänud ilvesepojal polnud vabana elulootust ja ta toodi Kalvene parki, kuhu tulid kohe vihased telefonikõned ja "kahtlane loom" kästi likvideerida. "Kas välismaal õppimas käinud pargipersonal ei tea, kuidas näib välja ilves?" tsiteerib pargijuht linnaametnikke. Ka ministeeriumi töötajate meelest ei võinud loom ilves olla, sest ilves polnuks ennast nii lihtsalt kinni võtta lubanud, kui ta just marutaudis ei olnud. "Sellised kogenud-targad ülemused meil siin," irvitab Arnis.

Kõigele vaatamata kasvas Margo suureks ja pandi paari ilves Marģerisega, kes oli aasta varem ühe jahimehe kolmanda või neljanda korruse rõdult alla kukkunud ja loomaaeda ravile viidud. /P.S.2010: Margo osutus Euroopa üheks produktiivseimaks emaseks ning ta järglased paljunevad nüüd Lätis, Leedus, Eestis ja Ungaris, Poolas ja Hispaanias./

"Žvėrinčius" Põhja-Leedus, Žemaitias

Sõites 55 /tegelikult 57/ kilomeetrit Šiauliaist Palanga poole leiab paremal teepoolel puust tahvli nimega "Žvėrinčius". Edasi viib tee läbi metsa kuni toob nikerdatud puuvärava ette. (Kui vaadata kaarti ja pisut seigelda, saab siia sõita ka otse Kalvene pargist.)

Seal ootab meid kõigile tuttav, Eesti kõige fotogeenilisem ilves Elistvere Joosu, leedupäraselt Juozas, samuti tema tütar ja kaks nooremat venda. /2005. a seisuga. Nüüdseks on ilveseid rohkem, kuigi üks vend on mujale kolinud 2008. ja Juozas lahkus 2010. a-l./

Miniloomaaedu, metsloomatalusid ja perefarme on Leedus igas rajoonis, mõned neist eksponeerivad loomi, mõned peavad neid enda või jahimeeste lõbuks. Enamasti kasvatatakse sõralisi ja metssigu, mõnikord hunte. Karudki on metskondades ning jahimeeste kodudes olemas (kes ehitab aediku, saab ka loa). Ainult ilveseid polnud seni kuskil, sest I kaitsekategooria looma pidamiseks on vaja eriluba ja ega ilveseid enam Leedus kusagilt võtta polegi.

"Žvėrinčius" sai alguse 1996. aastal ligi viieteistkümne hektari suurusest kabehirvede aedikust, kuhu pandi hiljem elama ka muflonid ja metssead.

"Žvėrinčius" tähendab loomade elukohta. See Laukstėnai külas asuv perefarm kuulub küll Telšiai metsamajandile ja pargijuht Petras Dabrišius on tegelikult metsavaht, tõsi, lausa maailmakuulus (isegi korealased tegid temast ja ta huntidest filmi).

"Et inimesed muutuksid lahkemaks," seletab Petras "tuleb näidata neile inimese ja kiskja sõprust. Nii palju valet on huntide ja ilveste kohta – maast madalast õpetatakse inimestele hundihirmu, paljud ei julgegi metsa minna, ise ei ole hunti oma silmaga näinudki. Aga metsloom on kuri ainult siis, kui ta ise inimest kardab. Sellepärast tuleb näidata inimestele kiskjaid sellistena, nagu nad on – ilma hirmuta, usaldussuhetes inimesega.

Muide, loomad ei valeta. Kiskja sõprust osta ei saa, isegi siis mitte, kui loom inimestega elab. Petta ei õnnestu hunti kunagi, ta näeb inimest lihtsalt läbi. Hunt, kes on rikkunud karjareegleid, aetakse minema või isegi tapetakse. Aga kui inimene on petnud hundi usaldust, et saa endist sõprust enam kunagi taastada. Ilvestega on samuti."

Petras ja õuehundid

"Žvėrinčiuses" elavad kadumisohus liikide esindajad. Siia ei taheta oravaid, jäneseid ega rebaseid, sest neid loomi tuntakse niigi. Ka kitsi ja põtru olevat metsas küllalt, kährikuid-kopraid samuti, sest kiskjaid napib. Ligi kahe ja poole hektari suuruses metsaaedikus elavad metsast leitud emahundi kolm poega, kes on sündinud Petrase õues. Neljas hundipoeg, Spyglė, käib õues vabalt koos hundi-laika poja Vilkise ja noore emahundi Šerkšnaga, kes leiti kutsikana lõksust ja raviti terveks. Õuehundid kasvasid, mängides kitsede ja kanadega, ega teinud kellelegi haiget, hiljem pandi kanad siiski võre taha aeda. /2005. a seis. Nüüdseks on Spyglė mitme pesakonna ema ja elab aedikus, Vilkis aga hoopis mujal. Ka mitmed vahepeal sündinud hundikutsikad on mujale kolitud, mõni on aga otsa saanud. Õues elab veel ainult Šerkšna (2008)./

Madal võrkaed ümber õue on inimeste rahustamiseks varustatud nõrga elektrikarjusega /2005. a seis. Nüüdseks on see väljastpoolt laudadega vooderdatud ja muudatusi võib elu tuua veelgi, aga artiklitekst jääb samaks ja "valetab"/, väraval on vaid haak, hoiatussildid puuduvad. Õu on täis hundijälgi ja -karvu. Hundid käivad külalistel järel, kuid tasub teha nende poole samm või ainult loomale silma vaadata, kui nad kohe taganevad. Õiged hundid pelgavad võõraid, ja ometi on nad uudishimulikud nagu enamik loomi.

Inimestele, kes ikka veel hunte kardavad, soovitab Petras veeta öö hundiaedikus postide otsas seisvas poolenisti põrandata majas. Terve öö ei ole seal küll keegi pidanud istuma, kuid paljud on sinna oma hundihirmu maha jätnud.

Neile, kellele tekitab vapustuse oma kiskja-eelarvamuste kadumine, soovitan rahustuseks külastada Klaipėda delfinaariumi – sinna on umbes sada kilomeetrit.