LOOMASÕBRAD JA RAHASÕBRAD

Oleme harjunud arvama, et loomadega töötavad inimesed loomi jäägitult armastavad. Tõepoolest, mõned teeksid oma tööd ka palgata või isegi siis, kui ise peaksid kahjusid kandma. Mõned aga ajavad taga eeskätt omakasu.

Bakuu loomaaias näiteks käib tõsine loomaäri. Loomakaitse, roheliste ega pressi vilgas tegevus ei aita - direktoril on nii mõjukad sidemed. 2002 oli kadunud 14 suurt imetajat, kelle saatust ei tea isegi nende hooldajad. Loomadel pole passe, inspektorid pole leidnud ühtegi surmapõhjust.

Loomaaia peale on üks bioloog, temagi koeraarst. "Tegelikult on 2 bioloogi," vaidleb libekeelne direktor, "ja ega meil keegi loomadele liiga tee, tulge ja vaadake!" Süüdistused lükkab ta edasi: tõestage paberitega!

USAs avastati novembris 2003 USAs postipakist elus krokodill. Septembris peeti Austraalia tollis kinni üks rootsi kodanik, kelle pükste vahelt leiti 4 noort kobrat ja 4 püütonit (esimesed paraku surnult).

Märtsis 2003 esines Kirgiisias Moskva tsirkus Imperiaal. Tagasisõidul arestiti piiri peal tsirkuse vara, sest loomakollektsiooni olid vahepeal lisandunud kaks irbisepoega…

Venemaal on eksootiliste loomadega kauplemine (15 miljardi dollari eest aastas) uimastiäri järel teisel kohal.

Meilgi on neid, kes raha ei põlga. Märtsis 2003 konfiskeeriti Prantsusmaa edasimüüjalt kaks 9-kuust ebahariliku välimusega ilvesepoega. Nimelt on Kesk-Euroopa taasasustatud valdavalt Tšehhi Ostravast pärit ilvestega Lynx carpaticus. Need ilvesepojad kuulusid all-liiki Lynx lynx.

Teadlaste meelest polnud nad ei Skandinaavia, Põhja-Vene ega Poola, vaid Balti päritolu. Kuna Rootsis sai äsja valmis Euroopa ilveste DNA põhjalik kaardistamine, oligi vastus käes – need ilvesepojad pärinesid kas Lätist või Eestist.

Et ilvesepojad olid valesti toidetud, oletasid arstid, et nad võeti ema juurest 1-2 kuu vanuselt. Kus nad vahepeal viibisid ja kuidas Prantsusmaale jõudsid, jäägu uurida õigusorganitele.

*

Kui loomadega töötav inimene rõhutab omakasupüüdmatut loomaarmastust eeskätt rääkides, kui väikese palga eest tema tööd rabab, siis pole see loomaarmastus. See tänamatus: inimene ei mõista, et looma lähedus annab talle palju muud, rahas mõõtmatut väärtust.

On aga ka neid, kes tajuvad, et on tänu loomadega suhtlemisele tervemad, targemad ja ehk isegi õnnelikumad kui teised.

Kaunase lastekodu kasvandik Petras Kažauskas toitis pudelist karu-, lõvi- ja tiigripoegi. Kaks neist saadeti mujale, kuid Petras ei suutnud oma "lastest" loobuda. Ta töötas Lipetski loomaaias kuni nende surmani, siis läks kaubavagunisaatjaks.

Oma vagunis ravib ta abivajavaid loomi ja leiab neile hea kodu. Vahel kutsutakse teda loomaaedadesse appi. Kord tõi ta linna pealt tagasi lõvi Amoni – võttis lakast kinni ja lõvi kuuletus. Teinekord opereeris ta kohaliku tuimestusega puuma käppa, kord võttis vastu lõvi Gemma 2 päeva kestnud poegimise.

Tudeng Marina Škvõrja jällegi on asendamatu raadiosaatjad kaotanud loomade tagaotsijana. Kolme riigi hundid peavad teda niisamahästi kui omaks.

"Temale ei tee vaeva talvel kolmeks ööks metsa minna, et suhelda huntidega", ütleb Valgevene piiril asuva Polesje kaitseala direktor Sergei Žila. Aasta tagasi panid Marina ja Sergei aga kahekesi ilma ilvest uinutamata talle saatja kaela - loom ei jõudnud ehmudagi.

Lähedane side loomaga võib teinekord tekkida äkki. Vladivostoki tavakodanik Polina Švarnjak sai oma suvila õues tuttavaks noore ilvesega. Peenral küürutanud, tundis naine kellegi pilku. Kui inimese ja ilvese pilgud kohtusid, ehmus loom tagasi.

Naine jäi kummalisele külalisele mõtlema ja soovis väga, et ta tuleks veel. Ilves tuli ja käis iga päev. Sügiseks oli ta suuremaks kasvanud. Talveks läks naine linna, kuid kevadel oli ilves taas aiaaugu juures.

Kaks aastat, ilvese täiskasvanuks saamiseni, suhtles naine loomaga ja vahel kostitas teda, millega oli. Ta tunnistas, et sellist sõprusekogemust ei oleks saanud talle kinkida ükski koduloom ega inimene.