KASSIMAA PEALINN ON TARTU

Eelmise aasta "Peres ja Kodus" nr 2 kirjutasin, millega tegelevad 2 aasta ja 10 kuu ning 1 aasta ja 3 kuu vanused poisid ühe tunni jooksul. Nüüd on need poisid 4 aastat 4 kuud ja 2 aastat 9 kuud vanad. Ühel päeval otsustasin üles kirjutada, mida ja millega nad päeva jooksul mängisid.

Loomadega mängisid poisid vähe

Enamasti siiski: nukuteatrit, sõidutasid loomi autodega ja ehitasid neile maja. Seevastu autodega mängivad Eero ja Ville samamoodi, nagu tüdrukud nukkudega: autosid toidetakse, pestakse, pannakse magama, autod moodustavad perekondi (autoema sünnitas kolm last) jne.

Paarkümmend korda päeva jooksul jutustas Eero oma Kassimaast. See maa asub kaugel, päris 1lõunamaal (rongide ja lennukiga sõita), mõnikord aga asub see Kasselaiul Abruka lähistel. Seal on alati soojem ja parem kui parajasti Eestis. Kassimaa keel erineb eesti keelest, selle tähed on kummalised, siiski on Kassimaa pealinn Tartu ja kõik kassid on rahvuselt eestlased. Kassimaal käib Eero iga päev, ta on Kassimaa president vms. Tal on 20 000 kassiimikut korraga hooldada (mida kõike Kassimaa kohta ka ei kuule). Mõnikord jõuavad Kassimaa kohustused ka Tartusse: Eero teeb kassidele pizzat, pirukaid või praeb kalapulki (klotsidest või konstruktoriosadest) ning peseb kassilaste pesu (pesumasinaga või ilma), kuivatab seda ja triigib.

Kuidas mõjutab kirjandus laste mänge?

Täna meisterdas Eero masinat, mis oskab "puhastada ubasid" (lähteks oli Eno Raua luuletus "Herned ükskord lubasid puhastada ubasid"). Ville parandas kraavi läinud "tillu pardi" rongi (sõnast "piilupart" ei saa Ville aru). Siis meisterdasid mõlemad telgi ja kudusid kangast (Anderseni "Keisri uued rõivad").

Rohkesti mängivad lapsed parandustöid

Täna parandasid nad veetorusid, pesumasinat, tegid korteris remonti: värvisid, krohvisid, lõid naelu ja paigaldasid elektrijuhtmeid. (Remont on ema ammune unistus, Eero lubab teha remonti, kui suureks kasvab: "Sest minust ju kasvab mees!") Siis pani Eero riidesse ja "läks tooma briketti", saagis puid ja küttis ahju. Lõpuks olid mõlemad "konnalapsed" ja läksid metsa "puid parandama".

Lapsed matkivad alati vanemate tegevust

Tänagi tegid nad taigna, serveerisid toitu, kütsid sauna, pesid ema seebiga, andsid emale rohtu, siis mängisid isa – jõid pärast sauna õlut ja viina. Samuti tegid lapsed seda, mida nad tavaliselt ei tee: pildistasid teineteist, kudusid varrastega, rääkisid telefoniga (kodus telefoni ei ole), korjasid metsas seeni ja marju.

Eero mängis "hukkunud laeva": korjas surnukehad karpidesse, tõi kodumaale ja korraldas laulupidu "ainult surnutele". Erna palvetele mängida midagi muud vastas Eero: "Las nad laulavad seal kastides, nad sünnivad varsti taas".

Raskustest ei saa alati mööda hiilida

4 aasta ja 2 kuu vanuses hakkas Eero äkki ja päris korralikult lugema. "Pere ja Kodu" 1994. aasta 9. numbris kirjeldatule peaksin lisama, et on kaks asja, mis tekitavad lastele raskusi ja võivad lugemahakkamist kuude kaupa edasi lükata, nagu see juhtus meiega, kuigi laps ise tahtis lugeda ja "nägi" raamatutähti.

Tutvustades lapsele tähti, ei tohi hääldada neid koos täishäälikuga, seega tuleb hääldada just nimelt "k" ja mitte "kaa", "s" ja mitte "ess", muidu võib laps lugeda sõna "kass" nagu "kaa-aaa-ess-ess", kuigi olles õppinud G. Domani terviksõna metoodika järgi, tunneb laps sõna "kass" terviksõnana ära. Arvatavasti on veerimine ja äratundmine lapsele kaks eri asja. Samuti tuleb tutvustada lapsele silpi juba enne veerimahakkamist, muidu aeglustub üleminek veerimiselt lugemisele.

Eero loeb lasteraamatuid ja laseb sel ajal Villel rahulikult mängida (ilma teda kogu aeg õpetamata, peksmata ja taga kiusamata). Mõnikord üritab Eero Villele raamatut ette lugeda, kuid Ville ei kuula teda. Samuti kirjutab Eero raamatuid ümber, nii käsitsi kui kirjutusmasinaga. Raamatuid lehitseda meeldib ka Villele, päevas kulub selle peale kokku mõni tund. Iga päev vaatavad lapsed ka fotoalbumeid. Televiisori ees ei püsi nad aga kauem kui 1–1,5 minutit. Ka siis, kui tulevad multifilmid, mille sisu on lastele juba raamatute järgi tuttav.

Umbes aastaselt alustab laps ruumitajumänge: topib asju igale poole sisse ja seest läbi, tunneb huvi vaid selle vastu, kas "mahub" või "ei mahu". Veel praegugi meeldib Villele mängida asjade asetamist ämbrist karpidesse, karpidest kotti jne, kuid ka koolikoti pakkimist.

Kahekesi mängivad lapsed kooli: üks näitab sõnasilte ja teine vastab. Ville tunneb juba paarkümmend sõna. Tähtedega mängimiseks on täheklotsid, sildid ja kaardid – nii müügil olevad kui omatehtud. Ka tükimänge võib valmistada ise tükkideks lõigatud postkaartidest.

Kolme liiki klotsidest ja kaheksat liiki konstruktorist (NB! kõik kodumaised) ehitasid lapsed täna maju ja autosid (ühe maja katusel oli keeruline kombinatsioon autoratastest), samuti tuuleveskeid (nii "isaseid" kui "emaseid"), plaadimängijat, vokki, pipraveskit, liikuvaid treppe, lifte, maanteed ja... sooja talvesulge toonekurele. Mõnda aega lauldi, tantsiti, joosti, hüpati "konna", lõigati paberit, joonistati ja värviti pilte ning tehti vastikuid tempe töötava ema kiusamiseks. Eero palus, et õpetaksin talle edasi arvutamist 1. klassi õpiku järgi, kuid mul polnud selleks aega ega soovigi. Õhtul voodis leidus mul siiski ettelugemisaega.

Kassid ja näljarotid

Päeva jooksul nimetasid lapsed end kassideks, papagoideks, näljarottideks, mööblivabrikuteks, kartulilasteks, mootorratasteks ning "siirupikaevu" elanikeks, kirjanikeks ja öökullideks.

Minu lapsed ei mängi politseid, tagaajamist ega tulistamist. Kui aga täna sattus neile nöör pihku, mängisid nad "kurjade onude" kinnisidumist ja puuri panemist, samuti tänaval lõhkuvate ja lasteaias "paugutavate" poiste kinnipanemist ja neile "inimeste mängude, näiteks majaehitamise" õpetamist.