Intervjuu Uno Vettnerile

UV: Valeria on eemal Eestimaast, Moskvas elav eesti luuletaja. Meie kultuuri avalikkusele sai ta laiemalt tuntuks ajakirja ”Kultuur ja Elu” möödunud aasta eelviimase numbri vahendusel, mida tõi ära jutuajamise luuletajaga ja avaldas tema mitmeid Eestimaa-ainelisi luuletusi. Oma hiljutise aprillikuu lõpu külaskäigu Moskvasse oli minulgi võimalus temaga kohtuda ja seda kohtumist jäi meenutama järgnev helilint.

VR: Tunnen oma esivanemaid kuni 7nda põlveni ja mitte ainult nimepidi. Nad olid Hiiumaa eestlased. Minu esivanem 7ndas põlves töötas kalevivabrikus Kärdlas ja möödunud sajandi lõpus läksid nad Kaukaasia-maale.

UV: Kas olete enda jaoks paika pannud, miks hiidlased tookord välja rändasid?

VR: Nad läksid elama paremat elu, kuigi nende elu Hiiumaal ei olnudki eriti halb. Aga nad uskusid ikka, nagu paljud eestlased, et Kaukaasias võib elu uutmoodi alustada. Nad jõudsid Stavropolimaale ja mõlemad perevanemad surid varsti ära. Ning lapsed pidid täiesti uut elu alustama.

UV: Jah, aga teie olete sündinud siis Moskvas?

VR: Jah, mina olen sündinud Moskvas. Minu lapsepõlv möödus poolenisti Kislovodskis, Kaukaasimaal, kus elas mu vanaema.

UV: Kui ma täna teile külla tulin, siis esitasite mulle küsimuse, kas ma tahaksin näha teie esivanemate pilte. Te olete väga kenasti neid säilitanud ja on vist suur õnn, et nii pikkade aastakümnete tagant on veel esivanemate pildimaterjal säilinud.

VR: Seal pildi peal on mu vaarvanaisa, kes lahkus Eestist 8-aastasena, see pilt on tehtud meie sajandi algusel. Ja ma ei tea isegi, kuidas see juhtus, et see on säilinud.

UV: Aga see on laua peal on suur reliikvia, peate te seda kalliks?

VR: Muidugi.

UV: Ma kuulsin, et teie sugupuud on hästi uuritud ja tänu sellele olete nüüd saanudki kontakti oma Eestimaal elavate tänase põlve esindajatega.

VR: Kui ma, ”Kodumaa” lehe abiga, leidsin oma sugulased Eestis, selgus koguni, et huvi oma sugupuu vastu on meil koguni perekondlik. Nemad otsisid ka oma sugupuu kohta teavet ja üks neist käis isegi 10 aastat arhiivides, Eestis ja Kaukaasias, ja otsis aina infot oma sugupuu kohta, ka teiste hiidlastest väljarändajate elu kohta. Ja selle töö maht on väga suur, see on 780 lehte, ja see asub Tartu Etnograafia muuseumis.

UV: Nii, seal teie esiesivanemate elupaigast Kaukasuse mailt on teil ka üks luuletus, võibolla loeme seda. /- - - / Millal teie nüüd ise esimest korda Eestisse sattusite?

VR: Siis kui olin 8-aastane.

UV: Sama vana nagu teie vaarvanaisa siis lahkus 8-aastaselt.

VR: Ma sattusin sinna üsna juhuslikult. Vanemad sõitsid autoga Lätist Leningradi läbi Eesti ja siis ma esimest korda kuulsin eesti keelt ja ei teadnudki, et minu esivanemad on siit pärit.

UV: Ja kuidas te sellest teada saite?

VR: Sain sellest teada juba siis, kui mõnd aega õppisin eesti keelt.

UV: Ja kuidas te eesti keelt hakkasite õppima?

VR: Ei olnud isegi õpikut, sain lihtsalt eesti-vene sõnaraamatu, lugesin mitu korda läbi, siis hakkasin lugema Tammsaare teoseid. Alles siis, kui kirjutasin vabalt ja kirjutasin isegi luuletusi, siis tulin Eestisse “Luulekevade” konkursist osa võtma, ja siis hakkasin praktiliselt kõnekeelt rääkima.

UV: Nagu öeldud, teil siin ruumis, kus praegu juttu ajame, aga kena raamatukogu, peale Tammsaaret, nagu te nimetasite, on siin õige palju Eesti kirjanikke.

VR: Muidugi siis, kui ma ise laps olin, oli raske midagi kätte saada, eriti Moskvas.

UV: Aga nüüd, eks ole igakordne Eesti-külaskäik on toonud kaasa ühte ja teist uut nii kirjandusest kui, ma usun teie sõprade ring on nüüd laienenud, ja kui tullakse külla, eks ikka kaasas mõni raamat eesti tänapäeva kirjandusest.

VR: Tegelikult on Moskvaski üks kauplus, kus on eestikeelseid raamatuid, ja isegi raamatukogu, kus on eestikeelseid raamatuid. Ka sidusin kontakti mõne Moskvas elava eestlasega, kuigi neid on vähe ja neil ei ole aega suhtlemiseks.

UV: Millal te esimest korda Hiiumaale sattusite?

VR: Möödunud aasta suvel. Sattusin Hiiumaale ja nägin seal platsi, kus seisis möödunud sajandil mu esivanemate maja.

UV: Kas teil oli ka väikene ettekujutus, et millised võivad Eestimaa saared olla, milline Hiiumaa, kas nüüd läksid teie mõtted reaalsusega ühte?

VR: Jah, ma arvan. Nägin isegi unes enne seda, kui ma sinna sattusin, ja oli üsna õige.

UV: Ja siin teie luuletuste hulgas aastaarvuga 1987 dateeritud ka luuletused Hiiumaalt, peale külaskäiku tekkis ka kohe teil luule. / - - - / Kui tihedad on teie tänapäevakontaktid Eestimaaga?

VR: Käin Eestimaal peaaegu igal aastal, isegi 2 korda aastas, kui õnnestub. Seal on sugulased ja palju tuttavaid.

UV: Nüüd, mis tänapäeva eesti luulest arvate?

VR: Jälgin ikka, mis toimub praegu eesti kirjanduses ja eriti luules, kuid mu lemmikuks jääb ikka Betti Alver. Noortest ma ei saa praegu eriti kedagi nimetada.

UV: Kui vana te ise olite, kui kirjutasite esimese luuletuse?

VR: Täpselt ei mäleta, ma ei säilitanud oma luuletusi hulk aega, võibolla kuni ”Luulekevade” konkursist osa võtmiseni.

UV: Praegu te tegelete siin Moskvas noorte autorite koondises.

VR: Jah, lõpetasin kaheaastast stuudiot noortele luuletajatele ning proovisin isegi tõlkida eesti keelest vene keelde – Ellen Niitu, Viivi Luike, isegi Betti Alverit, enamik sellest on mul siin paberites, ma ei tea, mis sellest saab.

UV: Aga millal siis esimene eestikeelne luuletus tekkis? Tung ennast väljendada emakeeles?

VR: Siis kui õppisin 6ndas klassis.

UV: Tuli see kergelt?

VR: Jah, peaaegu korraga paberile.

UV: Võibolla natuke ka teie haridusteest kuulajale. Te olete Moskvas lõpetanud Raadiotehnika instituudi, te igapäevane töö on raadioelektroonika, kuidas nüüd kokku sobivad luule ja selline tehniline ala?

VR: Ma arvan, et selline raadiotehnika haridus oli ikkagi kasuks, ma õppisin mõtlema täpsemini ja täpsemini sõnastama oma luuletusi. Kuigi tehnika ei meeldinud mulle kunagi.

UV: See oli nagu elu paratamatus, et läheksite õppima niisugust eriala.

VR: Rohkem vanemate soovil kui enda soovil.

UV: Milline on teie luuleainevald? Millest te kõige rohkem tahate kirjutada ja kirjutate?

VR: Mind huvitab väga eestlaste ja teiste rahvaste vana loodususk ja ma püüan seda luules edasi anda, seda mõttelaadi, seda suhtumist loodusesse ja inimese sõltuvust loodusest.

UV: Kui nüüd tulla veel tagasi selle Eestimaa juurde, mis teie hinge ja luulet nüüd täidab, mida see Eestimaa teie jaoks tähendab?

VR: Kuidas võib seletada, mida tähendab inimestele tema esivanemate kodumaa. Esialgu polnud mul eesti keelt kusagilt kuulda saada, mõnikord raadiost ja siis ma käisin isegi jaamas – eestlastega, neid kuulamas, ja kuude kaupa üldse ei kuulnud eesti keelt. Käisin Eestis ka väga harva ja igatsesin väga. Nüüd on eks... käin Eestis – üldse, ja võin rääkida eesti keelt, ja ikka on sellest vähe. Sest igatsen eesti keelt ikka edasi, siin Moskvas elades.

UV: Millega iga Eesti-käik teid rikastab, mida te tunnete seal?

VR: Mida rohkem ma olen Eestis, seda rohkem ma mõistan, et minu esimene mulje oli õige ja just Eesti pidi olema minu kodumaa.