Intervjuu Mari Tarandi raadiosaates "Vikerraadio Keskööprogramm" 14.9.1994

MT: Valeria Ränik on sündinud 1964. aastal. Oma kinnisidee leida eesti juured ja eestlaseks saada võttis ta pähe juba lapsepõlves. Õppis iseseisvalt eesti keele, sõlmis kontakte eesti harrastusluulega, siis jõudis oma luulega põhiliselt “Vikerkaare” veergudele, oma luule ja eluga, sest ta on omamoodi ime eesti kirjanduses, seda kirjutab ka tema 4nda luulevihiku kirjastaja Ülo Alo raamatu tagakaanel saatesõnas. Valeria Ränikult on nüüdseks ilmunud 4 luulekogu: “Orb“, “Ellujäämine“, nende eest sai ta Betti Alveri luuledebüüdi preemia, “Ajast kinni“ ja “Ajast väljas“. Alates 1988. aastast elab Valeria Ränik Eestis, Tartus, vahepeal oli ta mõne aja Soomes.
Valeria Räniku kujunemist ja eluvaateid avab põhjalikumalt intervjuu 1990. aastal “Vikerkaare” maikuu numbris, intervjueerija Piret Viires. Räniku teise luulekogu toimetaja on taktitundeliselt lähenenud ja saavutanud Valeria Ränikult ülihuvitava avameelse jutustuse tema küllalt käänulisest teest siia Eestisse, tema kohanemisraskustest ja rõõmudest. Ka mulle oli abiks see intervjuu, sõitsin Tartusse, et luuletajaga kokku saada raadiosaate pärast. Kuuldavasti on nüüd ka telefilm tehtud, aga ma pole seda nägema juhtunud. Nii et kui sammusin mööda pikka Raatuse tänavat jalakäijate sillalt üles mäkke, olin rõõmsalt põnevil. Valeria Räniku eesti aastad on langenud ühte Eesti vabanemisega, laulvast revolutsioonist jõudsime vabariigi taastamiseni ja sealt keerulisele ja palju tööd ja tarkust nõudvale arenguteele, mida praegu käime. Valeria Ränik on meiega koos rõõmustanud, mõnikord meie leiguste üle imestanud, tema luule on eesti arengusse ka kriitiliselt suhtunud, armastuse ja karmusega.
Kuuleme nüüd kõigepealt kimbukest Valeria Räniku esimesest luulekogust “Orb “. Loeb Katrin Leppjanen “Variuse “ luuleteatrist...

(KL: "Elada mitmete…", "Sinna, kus kahkjas ning kauge Kaukasus…", "Kust ta tuli…", "Kord ärkasid…", "On kohtumiseks jumalagajätt".)

MT: Need 4 kogu on kõik ju viimase 4 aasta jooksul ilmunud, kuigi esimese kogu luule on siiski varasemast ajast, pidite luuletama ikka neiu east, nagu hakatakse 20selt või hoopiski varem?

VR: Teadlik luuletamine algas sellest, et ma saatsin luuletusi “Luulekevade” konkursile, mind kutsuti Tallinna ja pärast hakkasin sõbrustama luuletusi kirjutavate tüdrukutega ja siis ka kirjanikega. Ja siis hakkasingi kirjutama pidevalt luuletusi.

MT: Aga see oli ikka veel... te olite siis Moskvas, kui te siis saatsite?

VR: Jah, see oli aastal 1983. See oli ikka 5 aastat enne Eestisse tulekut.

MT: Aga siis olite 19-aastane, kui mu matemaatika õige on? Päris kõnekeel ei olnud teil siis nii vaba ja selge kui praegu, aga olite juba selle oma eestluse juured avastanud või te teadsite neid kogu aeg?

VR: 8-aastaselt ma otsustasin, et pean eesti keele ära õppima, ja oma sugulasi Eestis ma leidsin ka juba kuskil 20selt.

MT: Ise hakkasite neid otsima?

VR: Jah, aga mul vedas, et kohe... Kirjutasin “Kodumaa” toimetusse, minu kirjad avaldati ja kohe leidus inimene, kes teadis, ja siis ma leidsin oma sugulased. Nad on täiesti minu moodi ja me oleme väga lähedased inimesed.

Eero: Täpselt.

MT: Ema räägib natuke raadio jaoks, siis panen selle raadiosse, ja raadiost kuuled uuesti. Äratulek Moskvast. Kas te ka sellest tahate rääkida?

VR: Jah, ma...

MT: Te olete ju lõpetanud instituudi ja olite noor inimene, haridusdiplom käes, aga midagi oli ikka nagu igav.

VR: Tähendab, juba siis, kui ma olin 12-aastane, mõtlesin, et ma peaksin kuidagimoodi Eestisse saama, siis ma ei osanud veel midagi ette võtta. Niimoodi, et ma ei saanud ära põgeneda, nagunii toodaks tagasi ja siis ma sain aru, et ma pidin saama enne iseseisvaks inimeseks, ja siis juba. Vanemad soovisid, et ma õpiksin instituudis, ma siis esialgu õppisin seal. Siis mul oli plaan sealt ära minna, aga meid sealt lihtsalt ei lastud vabaks ja sunniti lõpetama, sest olime kokku puutunud igasugu sõjasaladustega, praktika ajal. Ja siis tuligi lõpetada, veidike töötada seal ja ... Ja ikkagi oli see äratulek raske, sest ma töötasin ühes salastatud tehases ja Marika Villa tahtis mind aidata. Meil oli juba plaanis, et ma lähen Tartusse ja astun uuesti ülikooli, aga me ei teadnud, kuidas mind Moskvast kätte saada. Ja siis – meil oli lepitud, et ta helistab mulle tööle ja me räägime eesti keeles, muidugi kõik oli lindistatud ja seepeale mind koondati ära. Kirjutati “tervislikel põhjustel”.

MT: Kuidas te Marika Villaga saite tuttavaks?

VR: Lihtsalt sain teada, et ta on üks eestlane, kes elab Moskvas. Siis kui ma käisin Andres Ehini juures, ta ütles, et on üks tuttav, kes on Moskvas ja kes on eestlane, kuid ei ole ometi selline eestlane, nagu Moskvas tavaliselt on. Sest väga paljudega tahtsin kontakti võtta, aga nemad ei olnud üldse huvitatud suhtlemisest või lausa kartsid. Ja siis ometi, Marikast sai mulle selline ainuke… võibolla oli veel üks selline inimene, kellega sai rääkida, sai helistada, kellega sai kohtuda... Ja praktiliselt – Moskvas see oligi ainuke võimalus rääkida eesti keelt. See oli ikka suur õnn, et ma kohe läksingi Eestisse. Esialgu ei teadnud, kus hakkan elama, mis ma hakkan tegema, siis see... juhtus. Juhtus nii, et ma sain tööd ülikoolis eesti keele kateedris, laborandikoha, töötasin seal 3 aastat ja õppisin ülikoolis, ja siis hakkasin vabakutseliseks seoses lapse hooldamisega.

MT: Jah, ja nüüd on siis 4 luuleraamatut ja 2 kena väikest poissi, Eero ja Ville, ja üks teeb meile siin praegu nii hea helitausta, kas sa nüüd paned... sa pesed või? Mis sa pesed?

VR: Esimene käik oli hoopis vanemate autoga, kui ma olin 8-aastane. Olime 2 nädalat Riia rannas, siis lihtsalt sõitsime läbi Eesti ja vanaema oli ikka kaasas, aga isegi vanaema ei öelnud mitte midagi, et Eestis oli...

MT: Kas on isapoolne või emapoolne vanaema?

VR: Emapoolne vanaema, kes ... tema vanaisa, keda ta veel mäletas, oli see, kes välja...

MT: Välja rändas...

VR: Oli see jah, aga tema teadnud kust kohast, ja ega ta sellest üldse ei rääkinud. Mu vanaema ka eesti keelt ei osanud, aga ta... ta mäletas seda... aktsendiga rääkivat vanaisa. Ja kui ma hakkasin vanaema käest küsima, ta mäletas päris palju. Ega 7-aastane inimene ei... tavaliselt ei mäleta nii palju, nagu tema mulle jutustas. Tema juttude põhjal ma leidsingi oma sugulasi ja kogu seda suguvõsa, ja kogu seda lugu sain teada.

MT: Aga kuidas te siis eesti keelt õppisite praktiliselt, mismoodi, kelle juures või raamatute põhjal või...?

VR: Ma avastasin, et Moskvas on (oli) üks liiduvabariikide pood, kus olid raamatud, teadagi valitud teemadel. Ega seal suurt ei olnud valida, kuid seal oli Tammsaare ja mõningad luuletused, mis ei olnud head. Tammsaare põhjal ma õppisin keele ära, leiutasin kogu grammatika ise, sest ma mõtlesin, mida see võiks tähendada, mida see võiks – noh, kuidas need vormid võivad kokku tulla, ja siis kui ma ometi sain, jah, juba Tartusse tulles, sain esimest grammatika õpikut vaadata, siis seal oli kõik nii nagu ma ise leiutasin.

MT: Teil peab olema mingi eriline andekus keelte peale, sest näiteks millisel viisil te, näiteks, ilmselt veel hiljem õpitud soome keelt kasutate luules, see on täiesti, noh, kuidas ma ütleksin, see on vaimukas.

VR: Aga ma ei tea, mul ei ole seda...

MT: Aga tegelikult...

VR: Ma tulen sellega toime, aga see käib nii vaevu, et ma ei tea, isegi vene keel on mul taandunud sellisele tasemele, et ma praktiliselt ei saa sellega midagi teha. Poolenisti ei taha ja poolenisti ei saa.

(KL: "Ta nimi on Rootsi-, Taani-…", "Narva torni…", "Muinasjutt", "Mina ei karda taevast", "Ei mul ole palju…".)

MT: Kui te mäletate ennast näiteks koolipõlvest, kas olite siis näiteks ka ütleme siis imelik tüdruk? Või eriline kuidagi, noh, enda kohta on seda raske öelda, aga siiski.

VR: Ma olin lapsepõlves, juba lasteaias olin, eemale tõrjutud, sellepärast, et mul oli ebatavaline perekonnanimi ja sellest piisas, et mind kiusama hakata. Ja siis, noh, ma ei osanud vastu lüüa, ma jäin üksi ja siis ma harjusin sellega ära. Ja siis koolis tuli välja, et ma näen välja kuidagi teistmoodi. Just nimelt – et ma vaikin, eks ole, ei tea, millest ma seal vaikin, ja siis kui keegi sai teada, et ma salaja eesti keelt õpin, noh...

MT: Kirjandusharrastused algasid siiski Moskvas? Vajadus kirjutada oli suur, aga see jäi põgusaks.

VR: Ma käisin ka... käisin seal stuudios, see oli kirjanike liidu käpa all tegutsev stuudio.

MT: Moskvas?

VR: Nojah. Mul oli huvitav vaadata, kas Moskvas on ka midagi – et kus luuletajatega tegeldakse? Seal oli kodune ülesanne, et iga nädal üks luuletus, ja see oli täidetud. Ma arvan, et tase oli ikka sama, sest ega ma ei kirjuta luuletusi sahtlisse, see tähendab – kõik, mis ma kirjutan, on ka avaldatud, sest kui ta ei tule välja, ma ei kirjuta teda edasi, põletan ära.

MT: Teil on ahi, kus põletada.

VR: Jah.

MT: Pliit.

VR: Õnneks on.

(KL: "Viimaks tulin Eestimaale…", "Ära mine ära…".)

MT: Mis praegu siis on kõige huvitavamat elus?

VR: Kogemused, mis ma laste juurest saan, ja kirjutamine, milleks ei jää palju aega, aga siiski saan seda niimoodi korraldada. Ju käin ülikoolis neljandal kursusel kaugõppes. Ja ma tunnen puudust loengutest. Ma oleks käinud ikka ka siis, kui poleks õppinud ülikoolis. Ma oleks käinud loenguid kuulamas, kui asi huvitab mind, aga mul ei olnud lapsi kuhugi jätta. Ja et nad on kaasas – jah, neile on see kindlasti kasulik, võibolla on see õppejõududele kah kasulik.

MT: Olete lausa käinud lastega!

VR: Terve aasta oleme käinud. Lastega.

MT: Kui ema vastab, kas lapsed on vaiksed, rahulikud?

VR: Mõnikord on ja mõnikord ei ole, sõltub sellest, kuidas õppejõud lastesse suhtub, lapsed lihtsalt tajuvad seda. Üks õppejõud selline oligi, kes lausa kartis lapsi, kohe lapsedki hakkasid pahasti käituma.

MT: Aga ülikooli lõpetamine, see on siiski oluline mitte ainult selleks, et see paber kätte saada või selleks, et asi oleks lõpule viidud?

VR: Ma arvasin, et mul ei ole seda paberit üldse vaja. Ma tundsin, et mul on infost puudu, mul on kogemustest puudu, lihtsalt – ma igatsen ülikooli ja tahan sinna tulla, aga ma siis ei tea, millest ma hakkan nende inimestega rääkima, mul ei ole mingit õigust neid segada. Ma siis tulin kolmandale kursusele tagasi, lihtsalt sellepärast, et olla seal, kogu selles miljöös, ju need olid kõige õnnelikumad aastad, kui ma töötasin ülikoolis. Tegelikult ma tahaksin seal töötada. Mitte kusagil mujal ma ei tahaks töötada.

MT: Aga võibolla see võimalus avaneb.

VR: Võibolla, aga vähemalt on mul nüüd võimalus ülikooli lõpetada, tudengina, ja siis vaatame, mis ma seal teen.

MT: Aga kas vahel ei ole raske, vanemad on teil Moskvas, perekond, ega nad ometi ei ole teist kaugele jäänud?

VR: Hoopis vastupidi, siis, kui mulle tulid lapsed, ma alles leidsin ühise keele oma vanematega, sain neist aru. Ja huvitav seegi, et näiteks minu emal... ta hakkas minust aru saama ja lastest aru saama, kui talle tulid lapselapsed. Jälle, kui me elasime koos, tema ei olnud veel valmis midagi ette võtta lapse kasvatamisega... mina ikka kasvatasin ennast ise, aga emaga ainult riidlesin. Nüüd oleks kõik teistmoodi, aga me oleme lihtsalt kaugel ja ei ole võimalik proovida.

MT: Keda te eesti luuletajatest praegu hindate või loete?

VR: Ma olen õnnelik, et sain kohtuda Betti Alveriga isiklikult kaks korda ja isegi kirja tema käest saada. Ja et ma ikka jõudsin – see oli tema viimane sünnipäev, kus ma käisin, ja see oli ikka midagi, mida võib meenutada. Teine, võibolla, samasugune sündmus on Eeva Niinivaara – ja see on jällegi võibolla ainuke helge mälestus Soomest. Noh, Betti Alverit ma loen ikka ja jälle, ja sama on Marie Underiga, ka Leelo Tungal on mulle väga lähedane, praegustest luuletajatest. Isegi minu lapsed on väga-väga kursis luulemaailmaga. Ma kuulan kodus kassette – seal on Juhan Viiding, Uku Masing ja Paul-Eerik Rummo ja Hando Runnel, ja nad kõik meeldivad mulle – ja naljakas on, kui laps hakkab midagi ette kandma kuskil linna peal. Isegi ei usu, et see on kolmeaastane laps, kes seda räägib.

MT: Praegu kas teil on ka siin niisugust viljakamat kirjandusseltskonda või suhtlete Tartu kirjanikkudega või on nad teid enda hulka võtnud? Või ei tahtnud?

VR: Ma arvan, et mul on väga palju tuttavaid, ja kirjanike seas ka. Tartu kirjanike elu on praegu selline, et kirjanike maja on kolimas sinna KGB endisesse majasse, seal käib remont ja kirjanike maja ei ole päris see, mis oli mitu aastat tagasi. Inimesed võibolla ei käi seal enam nii tihti. Mingisugused üritused seal käivad, kuid mina ei saanud osa võtta laste pärast, ja nüüd just kirjanikega kontakte ei olnudki palju. Aga ülikooli inimestega on kontakte ja lihtsalt Tartu – musttuhat tuttavat – ei ole võimalik minna tänavale ilma, et peaks kellelegi tere ütlema, see on... see meeldib mulle.

MT: Aga teile ei tundu Tartu provintsina?

VR: Ei tundu. See on just parajalt suur, et ta meeldiks mulle. Ma tegelikult ei vaja inimesi, võibolla ma saan kuu aega elada ilma, et kellelegi sõna ütleksin ja mul ei hakka igav. Samas mulle meeldib ka Tallinn, Tallinnas oli mul väga palju head ja häid inimesi, ja mul oli alati väga hea meel, kui ma saan Tallinnas käia, ka siis kui kellegagi ei kohtu, mälestused kuidagi annavad jõudu.

(KL: "Su toal on nüüd taevalagi", "Küll minu pea ei jaga…", "Tõrjuda, tuulde pillata…".)

VR: Esimese raamatu ma esitasin kirjastusele siis, kui elasin Moskvas, teine raamat on kirjutatud ja kirjastatud Tartus. Kolmanda raamatuga sai nalja, kuna tegelikult oli see omatehtud raamat, see oli välja trükitud arvutist ja minu mees tegi selle ise paljundusmasinaga, lõikas ja klammerdas ja tegi kõik ise, ja pani oma nime kirjastuseks, noh aga seal ikka kah – ei saanud kõike teha ja 30 eksemplari on tegemata, kuigi on kirjutatud, et trükiarv on 200 eksemplari. 30 eksemplari on puudu.

MT: Nii et praegu on 170 neid olemas.

VR: Neljanda raamatuga juhtus niimoodi, et inimesed pakkusid mulle võimalust ja leidsid sponsorid, kes... Viljandimaalt ja isegi ajasid need asjad kõik nii, et ma ei pidanud lastega palju kordi sõitma seda vahet ega mingit raha kusagilt otsima. Tegelikult ei saa üldse aru, kust võib saada raha ja mida sellega tehakse. Ja ma poleks sellega lihtsalt toime tulnud. Ma kuulsin etteheiteid, et see "Sakala" toimetus ei ole päris, noh... väärt kirjastus. Mina ei arva nii. Suhtun arusaamisega, isegi sümpaatiaga sellisesse kirjandusse, mida ta kirjastas. Noh, omad lugejad on ikka.

MT: Viimastel raamatutel on tõepoolest tiraažid väga väikesed, aga ometigi on neid märgatud ja arvustused on ka ilmunud tähtsamates lehtedes igal pool. Kas te arvustusi loete, olete neid kätte saanud, hoolite nendest?

VR: Huvitav on muidugi lugeda ja kasulik ka. Ma arvan, et kõik arvustused praegu oma neljanda raamatuga seoses olen ikka kätte saanud, võibolla mõni on ainult puudu, sest inimesed ütlesid mulle, et see ilmub ja millal see ilmub, aga tavaliselt ma jään lihtsalt arvustusest ilma, sest ei oska kunagi arvata, mis lehes see ilmub ja millal. Kõiki lehti ei saa muidugi osta, väga harva võin endale lubada üldse lehte osta, valin millist lehte ostan sel nädalal. Tahan ikka teada, milliseid lehti praegu üldse on.

MT: Pärast seda neljandat kogu, kas uusi luuletusi on tekkinud ka juba?

VR: On tekkinud, aga ma ei kiirusta luulekogu kokkupanekuga, kuna lihtsalt ei tea, võibolla huvitab mind veel mingisugune pööre – kuhu see ikka välja viib. Paistab, et tuleb uus järk, sellepärast ma just panin selle neljanda kokku. Kuigi see tuli natuke väike välja, aga ma arvasin, et see on selline tervik, mis peaks jääma. Et vaevalt ma sinna midagi lisan. Mis tuleb edasi? On midagi muud, seda on raske kirjeldada just praegu, võibolla luuletajatel on üldse raske kirjeldada, öelda teiste sõnadega.

MT: Aga te nimetasite, et tahtsite kirjutada, on ideid artiklite jaoks?

VR: No on selliseid ideid, mis mul juba üle aasta sahtlis seisnud ja ma olen isegi lubanud mõningaid artikleid, ja tahtsin proosat ka kirjutada. Ja juba rääkisin inimestele, nemad ootavad ja mina ei saa ikka veel laua taha istuda. Jah, aga varsti – see küpseb nii kaua, kuni ma ükskord istun ja on tunniga valmis.

MT: No usaldate väga intuitsiooni või mingit sügavat häält, mis teile ütleb midagi ja te tegema peate?

VR: Ikka, inimene ei tea, mis loodusel temaga plaanis on.

MT: Noh, et mõnevõrra te ütlete, et see saatus tulla Moskvast siia Eestisse, käia ära Soomes ja püüda natuke seal elada ja tulla Tartusse, et see nii pidanud olema.

VR: Ma olen alati arvanud, et mul on mingisugune missioon. Oli aegu, kui ma ei osanud seda sõnastada või ma ei osanud seda mõistlikult sõnastada. See oli igatahes lollus ja kõik arvasid, et see on lollus, aga minu jaoks oli see püha. See, et ma pidin lihtsalt Eestisse tulema, mina ei teadnud ka, milleks. Noh, aga siis kui ma tulin ja leidsin, et – noh, ma ei oska öelda – kas mind on tõesti kellelegi vaja, või see, kas ma oma luuletustega või millegagi sain kedagi aidata, või ehk aitasin kellelgi ennast leida – noh, aga võibolla siiski. No siis – kogu see rumalus on õigustatud.

(KL: "Mis on see elu…", "Ikka elan…", "See maa on mu lõpp ja algus".)