Intervjuu Liisi Lillemetsale

LL: Miks valisite elukohaks just Tartu?

VR: Tartusse sattusin ülikooli pärast. Töötasin ning õppisin ülikoolis ja oleksin tahtnud seda lõpmatuseni teha. Tartu ongi Ülikool, kõige muu osakaal on minu jaoks väiksem. Ülikooliga on seotud mu elu õnnelikumad hetked. Niisama õnnelik oskan ma olla vaid metsas ja metsa ma ilmselt elama lähengi, kui lapsed on kord ülikooli saanud.

LL: Kas suhtlete ka teiste Vilde preemia saanutega?

VR: Enamikuga neist ei ole olnud kahjuks võimalik tuttavaks saada. Hando Runnelit tunnen ja austan, olen tema kirjastuses kaks raamatut välja andnud. Kuigi me just tihedalt ei suhtle, siis tere ütleme tihti. Leelo Tungal on mulle alati meeldinud, oleme vahel suhelnud, kui tema käis Tartus või mina Tallinnas, oleme kirjugi vahetanud. Lehte Hainsaluga on kokkusaamised olnud sagedased. Ta meeldib mulle kui kirjanik ja inimene, meil on palju ühist. Alates 1987. aastast seob meid hulk ühiseid mälestusi. Kirjutasin temast oma magistritöö ja jälgin tema loomingut huviga.

LL: Kas kirjanikutöö on rohkem hobi või töö?

VR: Kirjanik olla on nii amet kui hobi. Ideaalne töö ongi see, mida oleksime teinud ka tasuta, ehk selline töö, mis on ka hobiks. Kirjanikule omane meelelaad antakse kaasa juba sündides. Kui lapsel ei ole võimalik palju suhelda ja kui temast perekonnas aru ei saada, tekib tal vajadus peituda raamatute maailma – ning alles siis, raamatutest endale vajalikku tuge mitteleidnuna - oma väljamõeldud lugude maailma. Lugude väljamõtlemise ja kirjapanemisega olen tegelnud enda mäletamisest saadik. Et pärast emaks saamist ei ole ma kuhugi tööle saanudki, ei jää mul üle muud kui nimetada hobi ametiks ja oma töötu olemist vabakutselise kirjaniku staatuseks. Kirjandusse tulin ma omaenda nime all ja pole kirjanikunimesid kasutanud. Justnimelt kirjaniku maine peletab tööandjaid eemale. Esiteks usutakse, et kirjanik elab omas maailmas ega hakka ööde-päevade kaupa mõtlema tööle ega firma edendamisele. Teiseks mõtleb kirjanik igas situatsioonis, mida siit raamatu jaoks võtta saaks. Ikka on firmades ning kollektiivides omad saladused ja nõrgad kohad, mida kirjaniku silm ihaldavatki. Ka tuttavad-naabrid on korduvalt palunud, et ma nendest ei kirjutaks. "Kirjanik kui ühiskonnale ohtlik nähtus" – kas pole sobiv teema sotsioloogiliseks uurimuseks.

LL: Oli see juhuslik või ammu küpsenud otsus tulla lastekirjandusse?

VR: Lapsena ei olnud mul võimalik lastekirjandust lugeda, tegin sellega algust alles siis, kui ise last ootasin. Oma lapsepõlvest on meeles palju inetut ja üsna vähe lapselikku/lapsele sobivat. Ehk puudus mul seetõttu ka arvamus selle kohta, mis asi on lapsed ja milline peaks lapsepõlv üldse olema, seega ka eelarvamus sellest, milline peaks olema lastekirjandus. Mu lapsed andsid mulle tagasi nii lapsepõlve kui lastekirjanduse, sest kõike seda saime nautida koos. Olime isegi liiga lähedased, sest polnud kedagi, kes meie vahele oleks astunud (töökoht, abikaasa, vanavanemad vms). Lapsed jagasid minuga minu maailma: kõik ülikooliõpingud, kirjanike üritused ja neil aastatel eriti rohke ametnike juures käimine toimus kõik laste osavõtul. Tulemuseks ei ole mu lapsed ka päris tavalised lapsed, nagu mu raamatustki on näha, mina seevastu olen palju lapsemeelsem kui teised emad ja palju lapselikum kui olin lapsena. Enne emakssaamist telliti vahel mult lasteluuletusi, kuid siis see töö ei istunud. Järgnes pikk paus. Lapsed läksid kooli ja siis äkki kirjutas mulle Jaan Rannap ja palus saata midagi "Tähekese " jaoks. Tema uskus, et saan hakkama. Proovisin, sain ja hakkaski meeldima.

LL: Kas kavatsete jätkata lastele kirjutamist?

VR: Ilmselt küll. Ei usu, et lastekirjandust saab "valida". Hoopis kirjandus valib meid, iga teos valib endale ise autorit. Kirjanik toetub rohkem vaistule ja sisemisele sunnile kui kindlale kavatsusele. Plaanid tehakse juba hiljem, kui suur osa teed on kobamisi-pimesi ära käidud, teos alateadvuses valmis, tavateadvusesse edastatud ja hakkab seal endale kuju looma. Imestan siiamaani, et minust on lastekirjanik saanud. Ju ma ei märganud, kui kaua mind elu selleks ette valmistama pidi.

LL: Teie koduleheküljest selgub, et kirjutate järge esimesele lasteraamatule. Kas sellest võib terve sari kujuneda?

VR: Ei oska öelda. Ainet annavad lapsed ülearugi, aga kas elupäevi, kirjutamisaega ja -võimalusi jätkub, ei hakka ennustama. Üldiselt oleks see kena mõte küll. Teisalt, kui kirjutan edasi ja ausalt kõigest, mis juhtus, ei sobi raamat enam kuidagi lastekirjandusse. Siis öeldaksegi, et lastekirjanduse raamid nihkuvad. Kuid lapsed kasvavad ja teine ning kolmas raamat oletatavast sarjast satuks automaatselt juba keskmise kooliea lahtrisse või noorsookirjanduse hulka.

LL: Kas olete nõus, et uus põlvkond lastekirjanikke on endast märku andmas?

VR: Paistab küll. Aga ega ükski neist/meist ainult lastekirjanikuks jää. Teadlased ja ka ühiskond tahavad väga paigutada iga inimest oma "sahtlisse" ja panna peale sildi: luuletaja, kriitik, lastekirjanik vms. Aga võtke kirjanike leksikon ja te näete, et vähe on neid, kes tegeleb või on tegelnud vaid ühe žanriga.

LL: Mis võiks olla teie sõnum, mida oma lasteloomingus soovite edastada?

VR: Seda, et laps ei ole päris see, kelleks teda arvatakse olevat, nii elus, pedagoogikas kui ka kirjanduses. Ja et laps ei ole enam see, mis 10-20 aastat tagasi. Olla laps meie ajal on midagi seni olematut, kuid sellest saadakse aru alles mitme põlvkonna jooksul. Inimese väärtuste maailm, koguni inimese olemus on muutumas ja seda läbi praegu sündivate laste ning kogu maailmas. Kahjuks ei saa sellest aru vanemad (neil pole aega) ega õpetajad (nad on dogmades kinni). Ühiskonda see nagu ei huvitaks ja lapsed peavad läbi paljude raskuste ise endas selgusele jõudma. Kirjanik, see hüüdja hääl kõrbes, võib osutuda ainsaks probleemiga tegelejaks.

LL: Mida arvate väitest, et lastekirjanduse piirid kaovad? Missugusele adressaadile mõtlete kirjutades?

VR: Tõesti kaovad. Nagu lapsed kasvavad oma riietest välja, nii ka kirjandus tohib välja astuda oma endistest raamidest. Teiseks, lapsed ei väärtusta oma lapseksolemist enne, kui neil endil on lapsed või lapselapsed. Siis loetakse hea meelega lastele mõeldud kirjandust. Lapsed jällegi kipuvad lugema seda, mis on mõeldud suurtele. Kohtudes lugejatega näen tihti, et täiskasvanud kiidavad lastele mõeldud luulet ja lapsed nimetavad oma lemmikuteks minu täiskasvanutele mõeldud luuletusi. Oma uurimuses Lehte Hainsalust kirjutasin: on tulemas omaette nähtus nagu kogupereraamat, kus igale vanusele leidub midagi, mis peaks liitma eri vanuses lugejad (pereliikmed). Eriti nüüd, kui vaimsed sidemed pereliikmete vahel kipuvad nõrgenema ja kaduma. Sest lugeja on reeglina üksildane inimene, kes poeb peitu raamatute maailma, saamaks sealt tuge ja lohutust. Topelt rõõm on siis, kui keegi leiab kellegi läbi sama raamatumaailma. Kirjutan sellele, kes üldse loeb – see on omaette rahvakild, kus leidub inimesi igas vanuses ja igast sotsiaalsest rühmast. Tahaksin loota, et keegi leiab mu raamatutest just selle, mida ta hetkel vajab ja millele ta toetuda saab, nii nagu ma ise olen alati leidnud just need raamatud, mida vajasin.

LL: Kuidas saadakse kirjanikuks?

VR: Seda pole ole võimalik seletada, toetudes meie tsivilisatsioonis tunnustatud materiaalsete väärtuste, objektiivsete põhjuste jms süsteemile. Usun, et elame palju kordi ja enne taassündimist paneme paika, mida teeme ja kes meist saab. Kirjanikule omane meelelaad oli minu puhul igatahes sündimisest saadik ehk kaasa antud, miks muidu oleksin mänguasjadega mängimise asemel vaadelnud neid ja jutustanud või mõelnud ning nelja-aastaselt juba ka hakanud kirja panema nendega "juhtunud" lugusid. Tunnistan, et üksindus mängib ka soodustavat rolli. Kui lapsel on võimalik palju suhelda, ja ta saab oma perekonnast kaasa emotsionaalselt kõige vajaliku, ei teki tal vajadust põgeneda oma sisemisse maailma. Muidugi räägiti mulle lapsest saadik, et kirjaniku amet ei too tulu, et luuletajad on joodikud ja ajaraiskajad, et kirjanikuna on kerge hulluks minna. Kodus kontrolliti rangelt, millega tegelesin, nii et vihikud tuli hoolega peita ja oskuslikult lavastada, nagu tegeleksin vaid õppimisega. Muidugi oldi teadlikud sellest, et kirjutasin, nii et võitlus, eelkõige emaga, käis iga päev. Aga et see oli vaid osa võitlusest oma õiguste eest mõelda ning kirjutada eesti keeles, see selgeks õppida ning suureks saades Eestisse elama asuda, siis võtsin ma seda võitlust elu loomuliku osana.

Olin 18 aastane, kui saatsin oma luuletused Luulekevade konkursile. Mind kutsuti lõppvooru, tutvusin seal paljude inimestega, kellega suheldes sain julguse esitada kirjastusele Eesti Raamat oma esimese luulekogu. Selle väljaandmine võttis 3 aastat. Ilmuda jõudis mu teine kogu. Sain Betti Alveri preemia ja Kirjanike Liidu liikmeks. Kirjanikuks olemine on teatud mõtlemis- ja olemisviis. Kui pole aega või paberit, siis mõtteis käib kirjutamisprotsess lakkamata. Raamatuteks ja välja antud saab neist vaid väike osa. Võib-olla selles kirjaniku "hullus" ongi, kuid sel juhul on see kaasa sündinud.