(Täiendav info)

2.12.1994 kirjas küsiti Emakeele Seltsi poolt täiendavat infot minu võistlustöös ebaselgeks jäänud asjaoludele (milline oli laste kodune keel, kes kellega mis keeles rääkis ja kui tihti, kas lapsevanemad elasid koos või lahus, küsiti laste tervisliku seisundi kohta ja mängukaaslaste arendavast rollist nende elus). Saatsin siis ära lisandused, mille tähtsamad seigad on siin (olgugi läbi mis-suuruste lillede):

Vanuses 7–10 kuud üritas Eero ütelda esimesed sõnad, näiteks õue. Siis elasime kahekesi. Eero 11-kuuseks saades hakkasime mehega koos elama (enne ametliku kooselu algust olin temaga 1,5 a nö külastusabielus, kumbki omal maal, seetõttu vormistas ta Eero oma nimele). Rääkisime kumbki oma keelt. Üht kodust keelt polnud, sest kumbki ei andnud alla. Eero sai minu eesti keelest juba täielikult aru, täites ka keerulisi korraldusi. Varsti jõudis ta samale tasemele ka soome keeles, ent rääkima seda ei hakanud, kuigi kordas nõudmise peale üksikuid sõnu. Siis pidurdasid ta keelelist arengut haigus (vanuses 1.2) ja operatsioon (1.9). Haiguse ajal Eero põhiliselt karjus, nutuhood kestsid tunde, ta ei võtnud kellegagi kontakti ja on raske öelda, kuivõrd oli ta võimeline keelest aru saama. Vanuses 1.8 koosnes Eero sõnavara u 20 eestikeelsest sõnast, sekka mõni 3-4 sõnaline lause.
Ville 2,5-kuuseks saamise ajaks tulime Tartusse tagasi (nö abielupuhkusele). Eerol toimus suhteliselt kiire keeleline areng kuni (pere taasühinemisega kaasnenud) haiguse tagasipöördumiseni vanuses 1.11. Järgnesid operatsioonid (2.1 ja 2.2), tüsistused ja pikk paranemine (jälle Soomes), mil Eero areng taandus taas 1-aastase lapse tasemele.
Ühe-kahe sõnalistest lausetest oskas Eero vanuses 2.1 öelda näiteks: anna! teda! alla! läks äja! panna! (pane), minna! (lähme), potta! (potile), anta tiia! (anna siia), tee too! (too siia too ese). Kiika oli kiik, kinka – king, vanki – vanker, konna – konn, koija – koer, kakki – katki, kuid imik (Ville kohta) ja kass ütles ta alati puhtalt välja.
Rääkisime mehega kumbki oma keelt ja saime teineteisest täielikult aru. Tänu tihedatele kontaktidele enne kooselu algust olime jõudnud tasemele, kus me enam ei märganud, et rääkisime eri keelt. Mehe öeldu meenus mulle eestikeelsena ja mul olnuks võimatu taastata öeldu originaalkeelset kuju. Sama nähtust täheldasin 1993–1994. aastal ka laste puhul, kes tõlkisid soome lauseid automaatselt eesti keelde ja palvele korrata neid soomekeelsena ei suutnud midagi vastata. Nii minu kui mu laste soome keele oskus oli seega passiivne. Rääkisin soome keelt Soomes küll, kuid mitte kunagi oma mehega.
Lapsed viibisid Soomes periooditi vanusevahemikes 0.11–1.9 ja 2.1–2.7 (Eero) ning 0.0–0.2 ja 0.7–1.0 (Ville). Need ajad langevad kokku Eero haigusega vanuses 1.2–1.9 ja 2.1–2.5. Paranenud pärast viimast operatsiooni, alustas Eero rääkimist samaaegselt Villega, mõnd aega olid nad samal tasemel, siis ületas Eero kiiresti isegi 3-aastase lapse arengutaseme. Nii Ville esimene kui Eero kolmas rääkimaõppimise katse oli tehtud Soomes, siis tulime Tartusse tagasi. Mees külastas meid u 2 korda kuus a 1–2 päeva korraga, suvel ja jõulude ajal jäi ta Tartusse 3ks nädalaks, kuid ka neil perioodidel ei tekkinud muutusi laste soome keele omandamises. Suhted olid neil väliselt head, järelikult oli tegemist mingi sisemise tõrkega.
Lapsed pidasid loomulikuks, et mees pidi nende juttu teistele tõlkima. Välja arvatud mina, oli nende keskkond Soomes täiesti soomekeelne. Lapsed puutusid kokku nii omavanuste kui täiskasvanutega ehk liigagi palju, kuid näiteks meil 2–3 korda nädalas külas käinud ämma jutust ei mõistnud lapsed peaaegu midagi. Kui aga mees kordas neidsamu sõnu, siis reageeriti küll. Üldse saadi soomekeelsete isikute seast hästi aru veel ainult ühe ameeriklase jutust, kes rääkis mu lastega soome ja minuga eesti keeles. Lapsed vastasid talle alati eesti keeles (nii Soomes (Eero) kui ka hiljem Tartus (mõlemad)), kuid ka temaga esines valestimõistmist:

(Onu ütles, et läheb nukkumaan ja minu mees küsis Eerolt, mida onu ütles.)
E.2.10: Onku läks nukku otsima. Onku ütles, et toob homme nuku.

Onu: Pitää lähteä pois.
E.3.2: Poiss on Tartus!
(Eero pidas silmas konkreetset poissi. Isikunimesid hakkas ta kasutama alles vanuses 3.3).

Ma pole kunagi õpetanud lastele endast kolmandas isikus rääkimist, nii olid Eerol sina ja mina kasutus alguses õige.
E.1.6: Too ei ole minu? (Võõras imik sünnitusmajas). Too on minu? (Ville kohta).
E.1.7 (emale): Sa oled minu-minu-minu...

Kõik tolle aja laused väljendasid omamissuhteid (sinu, minu), ja vanuses 1.7 esines üksik lauluimitatsioon: Maa ... täita lastega, ja imiku ja lastega, Villekestega.
Pärast operatsioone läksid Eerol sina ja mina segi ning 2,5-aastaselt uuesti normi. Paranedes (2.9) kasutas Eero paralleelselt mina ja tema. Enda kohta ütles ta Eeroke(ne) (deminutiiv pidi tasakaalustama mu suurenenud nõudlikkust; kuna ma ei kasutanud deminutiive, tahtis Eero ehk toonitada, et ta on armas, väike jne).
Samuti ei teatanud ma lastele, et olen ema, kuni Eero (2.8) küsis: Kes sa oled?. Omavahel rääkides kasutasid lapsed ema näidates minule. Kuigi mees kasutas minu kohta äiti, ei võtnud nad seda kasutusele.
E.2.10 (käega osutades): Temal on äiti. Eerokesel on ema.
Vanuses 3.7 ja 2.1 hakkasid lapsed kasutama sõna ema ka pöördumisena.

Mu abielu ajal teadis Eero paarkümmend ja Ville 8–10 soome sõna. Mehe toast väljudes mängiti soome keele rääkimist: Kussa see raamata onna? (pro Missä tuo kirja on?).
Eesti sõnadele lisati teatud täishäälikud, kuid ka vastupidi: et "Muumitroll" on soome päritolu raamat, pidanud selle peategelane eesti keeles muum olema. Arvutit (s.k tietokone) nähti esialgu ainult Soomes ja eesti keeles öeldi arvut. Millegipärast liigitati ”soome sõnade” hulka ka valam, Viljand ja Rocca-al-Mar.
Kord mehe ära sõites hakkasid Eero (3.4) ja Ville (1.10) voodis hüppama ja karjuma: Lakana! penkki! alas! putos! perkele! saatana! jestas! (ja veel 3 roppu väljendit). Minu märkusele vastas Eero: ”Me mängime seda isa. Me räägime selle isa keeles.” (Pronoomeni kasutamine ”isa” kõrvale oli neile tollal loomulik.)
Seejärel jäid kohtumised harvemaks, ja kuigi viimane neist toimus Eerol vanuses 5.8 ja Villel vanuses 4.6, väidavad poisid, et nad mäletavad vaid ähmast kuju (Eero) või mitte midagi (Ville).

Muud soome keele mõjul tekkinud keelevääratused:
Kas see on sinine? – Ei kui punane. (pro Ei, see on punane)
Talle juhtus midagi (pro Temaga juhtus midagi)
mised (pro millised)
taaksin (pro tahaksin)
kaksa (pro kaheksa)
miinne oon (pro milline olen)
säät (pro sa oled)
sepäst (pro sellepärast)

Kõik see kerkis esile korraga seoses läpäkooli ehk nn laupäevakooli asumisega (E.4.0, V.2.6) ja kadus mõne nädala pärast.
Laupäevakooliks (ka pereaiaks) nimetati esialgu laupäeviti ja hiljem ka argipäeviti tegutsenud eralasteaeda "Stiina", minu laste puhul tähendas seal käimine 2–4 tundi nädalas õppimist ja mängimist teiste lastega. Kuigi sellises väikelasteaias käimine oli mu lastele suureks rõõmuks, tekitas see alguses tagasilööke keelekasutuses: tüüpiline oli pikkade häälikute lühendamine, l sõna keskel väljajätmine, s-iga algavate sõnade ette e lisamine, ka osastava ja omastava käände nimetavaga asendamine (näen tool, süütan lamp). Viimane tundus arusaamatu, kuni Eero ütles (toast lahkunud kasvatajat parodeerides): Öökull teeb lill, nahkhiir teeb laul. Selge paralleel: koer teeb auh, põrsas teeb röhh jms.
Ville selliste keelendite üle tagaselja ei naernud. Ta pole kordagi öelnud kasvataja eeskujul teeb krooks, vaid parandas teda – Krooksub!, ja ainult vahel harva lubas endale ütleb krooks.

Veider oli kuulda 1–3-aastaste laste suust sõnu: kroonika, televisioon, kuldne eesel, A-stuudio, manala, Kaplinski, president, ehitusmaterjal, ajavaim, mis asi on kuma jms, kuid samavõrd imelik oli kuulda logopeedi reaktsiooni, kui Eero ütles (ehk mitte piisavalt kõvasti): Koer teeb häält ja logopeed parandas teda: "Kutsa teeb auh. Laps ei tunne ühesilbilisi sõnu."
Laste kõne arendamisel ei hoolinud ma logopeedi soovitustest (lapsega koos koogamine, lalisemine, keelega natsutamine ning laksutamine, huultega puristamine, silbiharjutused, loomahäälitsuste imiteerimine jne). C. Domani meetodi järgi lugemise selgeks saanud, oskas Eero ennast juba täislausetega väljendada, kuigi tal puudus igasugune ettekujutus röhhist, auhist, auast, kutsast jms. Ainsad lastekeelsused, mille õpetasin lastele poolkogemata, olid pai, onku ja jänku.
P. Ariste kirjutas, et lastega rääkides tuleb tarvitada foneetiliselt õiget kirjakeelt ja hoiduda ülearusest palatalisatsioonist: näiteks lauses "tillukesed lallikesed" palataliseerivad mõned vanemad kõiki täishäälikuid. Mina hoidusin isegi "jalakeste" kasutamisest, sest -kesed tähendasid me peres pigem irooniat.
Loomahäälitsuste imiteerimiseni jõudsid mu lapsed alles siis, kui käes oli grammatiliselt õige keel. Imiteerimisel tehtud hääled meenutasid looma hääli, mitte inimese kujutust sellest "mida loom ütleb". Alles siis jutustasin lastele, millised tunduvad need inimestele (näu(h), auh jne), ja kuidas sedasama haukumist, näugumist ja kuke kiremist imiteeritakse Eestis, Soomes, Saksas ja Inglismaal. Tekitatud mängusituatsioonis imiteeris Ville näugumist nii näu kui anü, enü ja niu kujul, haukumist nii auh kui hau jne või siis endistviisi sellisel kujul, mida ei ole võimalik edasi anda inimese keelevahendite abil.
Sõnade tähtedeks jaotamine ja tähtedest kokkupanemine klotside ja kaartide abil ning hiljem ka kirjutamine muutus 3-aastase Eero lemmiktegevuseks. Ta kirjutatud sõnades esines rohkesti peegelpilte ja anagramme, mis pakkusid talle lõbu. Kuna terviksõna meetodil õppinul ei eksisteeri algul tähtede järjekorra mõistet, leidis Eero tähtede kombinatsioonis, mis on täiskasvanu jaoks mõttetu, alati mõne peidus oleva sõna.
Kui Eero sai 4-aastaseks, küsitles teda logopeed sama pildiraamatu ning küsimustiku järgi kui 2-aastaseltki. Küsimusele "Mida kutsa teeb?" vastas Eero 2-aastaselt Koer haugub ja 2 a hiljem: Sellist asja ei tea mina üldse. Talle oli iseloomulik selline kõrvalepõiklemine pealekäijate tõrjumiseks. Vastused olid meelega keerulised ja iga kord erinevad ning tavaliselt jäid ebaprofessionaalid kohkunult vait, kuid logopeed ignoreeris seda nagu poleks ta uskunud midagi sellist laste suust tulevat ning järelikult ei kuulnudki seda. Logopeed seletas asju minule, Eerost täiesti mööda vaadates, ent kuna Eero oli harjunud, et temast rääkides pöördutakse ka tema poole, ignoreeris ta nüüd arsti pilku ja järgmist küsimust. Logopeed aga ignoreeris mu märget, et laps oskab lugeda, ja õpetas, kuidas peaksime sirvima suurte piltidega raamatuid.
Eero küsis: Miks tädi rääkis nii kõva häälega, kas tädi on ebaviisakas? Seletasin, et selle arstitädi juures käivad sageli lapsed, kes kuulevad halvasti, tädi on harjunud kõvasti rääkima, ja kui Eero ta küsimustele ei vastanud, arvas arst, et küllap seegi laps kuuleb halvasti. Eero vaidles vastu: tema vastas küll, kuid tädi ei kuulnud. Palusin teda olla edaspidi kannatlikum ja vastata nii, nagu tädi tahab. (Järgmisel korral, kuu aja pärast, sai ta isegi kiita, sattus hoogu ja ei saanud ennast targutamisest tagasi hoida, väites lõpuks, et orav ei söö õunu.)
Kui kasvatajad kippusid Eero lugemisoskust liigselt kontrollima, keeldus ta isegi oma nime kokku veerimast, kuigi oskas seda kirjutada, ja ütles, et ta tea oma nime. Olles eelmisel päeval ise triikrauda kasutanud, ei tahtnud ta triikrauda pildil ära tunda ja vastas, et ei ole sellist asja kunagi näinud. Ville aga nimetas triikrauda pesumasinaks ja hakkas naerma.

R. Steiner kirjutas: "Kui te lasete lapsel korrata lauseid, millest ta oma vanuseastme tõttu veel aru ei saa, kui te ajendate neid lauseid täiesti mälupäraselt endasse sisendama, siis ei mõjusta te sugugi tema arusaama, sest te ei saa ju käsitleda mõtete /siin oli mu märkmepaberi lehel nurk puudu – V. R./, mis avaneb alles hiljem. Kuid te mõjustate tema tahet ja seda te peategi tegema". Seega ei olnuks R. Steineri meelest midagi halba, kui kolme ja poole aastane Eero deklameeris Uku Masingut: Surmaks ma muidugi lähen, aga surm puhkeb õitsevaks eluks rododendrite kohal.

Kui Eero viibis oma eakaaslaste seas, panid täiskasvanud tähele tema tavalisest suuremat intelligentsust nii käitumises kui kõnes. Eero keel ei olnud küll foneetiliselt veatu, lisaks esines tal veel "titekas" kõnemaneer. Erinevatele inimestele võis ta jätta nii vaimselt mahajäänud kui erakordselt arenenud lapse mulje.
Ta keel oli üllatavalt vormirikas, sõnavara vastas algkoolilapse omale. Ka kooliküpsustestid P. Keesi raamatust tegi ta läbi kolme ja poole aastaselt. Ometi polnud ta sellesama raamatu lasteaia küpsuse testides sugugi edukas, mis kinnitab ta arengu orienteeritust koolile. Mida raskemad olid kooliküpsuse testide rühmad, seda kiiremini sai Eero nendest jagu.

Eestis elades olid mu lapsed terved, isegi nohu polnud nad kordagi saanud. Iseärasuseks, mitte haiguseks, oli laste tavaliselt suurem aktiivsus ja liikuvus (eriti Eero puhul), väsimatus, vähene magamine (7–9 tundi 10–14 tunni asemel), ka päevaunest loobusid nad täielikult enne 2-aastaseks saamist. Esialgu tembeldasid arstid Eero neuropaadiks, kui aga terve ja tasakaalukas Ville hakkas vahetevahel käituma samamoodi, siis arvati, et see tuleneb sünnitraumast. Küll aga osutusid ülearu aktiivsed (mõne sõnul hüperaktiivsed) lapsed õppimises oma enamikest eakaaslastest aktiivsemateks ja edukamateks.
Koolieelikuna oli Eero üksindust ja vaikust armastav laps ning teda tegi närviliseks tihe või intensiivne suhtlemine, olgu tegemist eakaaslaste või täiskasvanutega. Ka rahvarohkes kohast viibimisest võis ta jõuda ärritunud seisundi ja, olles puuduliku temperamendiga, jätta temperamentse lapse mulje. Ville oli, vastupidi, näiliselt rahulik, kuid tugevatahteline, temperamentne ja juhi kalduvustega. Kriitilises situatsioonis kaitses ta ennast kõva hääle ja jonniga. Eero karjumine ei tulnud aga jonnist, vaid sellest, et ta kaotas kergesti tasakaalu ja kippus süüdistama ennast (ka teiste pattudes!). Ta liikuvus suurenes, tähelepanu nõrgenes, magamisaeg vähenes, sageli esines põhjuseta solvumist, asjade tahtmatut pillamist, tahtmatuid liigutusi, kukkumist ja haiget saamist. Ta rääkimine muutus kiireks, hääldamine segaseks, hääl kõvaks ja väga kõrgeks. Häälepinge pani teda köhima ja vahel muutus jutt piiksumiseks, millest on võimatu aru saada. Sellistel perioodidel ütles Eero sageli midagi muud, kui ta öelda tahtis, näiteks kordas tahan ilvesekaardi, mõeldes hoopis hülge pildiga karpi (kaart ja karp ning ilvese ja "hüljese" olid tal siis kõlasarnasuse tõttu segi läinud). Eero ei märganud eksimist ja nõudis ilvesekaarti edasi.
Et tasakaalu tagasi saada, piisas tavaliselt paari päeva jooksul kodus istumisest, luulekassettide kuulamisest ja masseerimisest lihastepinge vähendamiseks. Umbes 5-aastaselt hakkasid need tüütud nähtused harvenema ja kadusidki.

Eero 4-aastaseks saamise ajaks olen lastele õhtuti voodis ette lugenud kümmekond lasteluuleraamatut ja mitu suurt raamatut (A. Lindgreni Emili ja Karlssoni lood, A. Milne´i karupoeg Puhhi, O. Lutsu "Nukitsameest", muinasjutte Grimmide ja M. J. Eiseni kogumikest). Eero mäletas raamatute sisu väga hästi ja oskas seda ümber jutustada. Ta mõttekäigud ja järeldused reetsid 4-aastase lapse taset, ometi jäi logopeedi soovitus alustada lapsele "lühikeste lookeste" ette lugemist hiljaks – sellest ma logopeedile öelda ei raatsinud. Ega sedagi, millised dialoogid on laste vahel aeg-ajalt toimunud:

V.2.3: See on O.
E.3.9: See on P. Seal ees võib olla küll mingi O, aga I on seal ees ja siis see on P.

Lugemisoskus teravdas Eero keeletaju ja võimaldas keelemängulisi nalju:
E.3.2: Padakondsus... kes on kodakonn?

Eero (3.5, ema ees olnud üldkeeleteaduse õpikusse piiludes): Minu keeles on kakskümmendteist aega.

Ema: Sa teed mind niimoodi kurvaks.
E.4.5: Ma kuulsin, et sa ütlesid seda v-tähega, mitte j-tähega.

Õige r-häälik tuli nii Eerol kui Villel vanuses 3.11 ilma vaevata, rohkem tüli tekitas neile varasem s-hääliku t-ga asendamine. Ent hiljem oli hea nalja teha:
E.4.5: Miks tädi ütles, et krokodill elab vee-tsees? Krokodill elab ju vees, vee-sees.

*

Seni oli minu võistlustööd täiendava kirja (12.1994) veidi täiendatud ümberjutustus, aga mis edasi sai?

23.5.1995 sai Eero (4.8) laupäevakoolist diplomi tekstiga: "Üsna püsimatu. Väga omapärane mõttemaailm, mis avaldub eriti joonistustes. Teadmiste poolest küps kooli minema. Vajaka jääb vaid tasakaalukusest."
19.5.1996 saadud diplomi sisu oli järgmine: "Eero on ealisest arengust ees, empaatiline ja heasüdamlik rühmakaaslane".

Eerole meeldis juba 4-aastaselt üksinda koju jääda, siis ei seganud teda keegi. Tavaliselt jutustas ta oma tegemistest ise, kuid mingil ajal kaotasin nende üle kontrolli ja mõistsin varsti, et ma ei osanud enam Eero isetegevust suunata. Kapsaks loetud matemaatika õpikust ma küll teadsin, ja kuni Eero esitas mulle selliseid lookesi nagu see tema poolt kirjutusmasinal vormistatud, tundus kõik veel kombes olevat:
(E.5.5): Tiliseb, tiliseb kassi kell
Elas Ewqu kandis Asteina kes oli kass. Ta ei olnud tavaline kass vaid võluri. Ühel päeval kutsus võlur oma kassi enda juurde ja ütles: täna lähme välja. Kass: ei. Võlur: jaa. Ja pärast läks võlur ära ja kass jäi üksi koju oma tegude üle mõtlema.
Kuidas võlur linnas käis
Siis kui võlur linnas käis võlus ta kõike võlukepiga. Ja äkki nägi ta kuidas linna tungisid sõdurid. Viimases hädas tõstis ta oma võlukepi ja muutis kõik heaks.

Asi ei olnud minu meelest enam korras, kui leidsin märkmikutäie käsitsi, suurte trükitähtedega kirjutatud teksti. See oli raamat, mis koosnes 2st peatükist: "Kuidas vanaisa ei öelnud nägemist" ja "Kuidas Teffel vigurdab". Alguses seisab: "1996. kirjastus Kassilaid. Perioodika. Viissõna. Märts" Ja lõpus: "Kolmas peatükk. Haihtumine ja fantastilisus". 3. peatükk jäi tulemata, sest märkmikus oli vaid 1 vaba lehekülg, kuhu Eero kirjutas: "lk 99 – Tagasõna", ja pani sinna ühe oma lemmiklause minu märkmetest (kirja pandud Eero vanuses 3.5, ümber kirjutatud 5.6): "Kassid räägivad mittemidagikeelt. kõik sõnad mida teie ei tea on mittemidagikeel" (selle lehekülje pilt on meie raamatu "Ülejõel, Kassilaiu pealinnas" teise trüki väljaandes (2006), lk 36)).
Kirjavigu selle aja Eero tekstides praktiliselt ei esinenud. Kirjavahemärkidest oli tal juba aimu, suurtähtede vahele segunesid mõnikord väiketähed. Siin on kõik edasi antud väiketähtedega, sest nõnda on Eero (6.6) seda teksti arvutisse sisestanud.

(E.5.6): elas kord kass, kelle nimi oli teffel. ta tegi ainult tööd. ükskord, kui tegi uuesti, tegi korda ja väga hästi, aga pärast läks puhkusele. kui ta ükskord tuli ootas vanaisa teda. ütle tere, ütles vanaisa. tere, ütles teffel vanaisale, et jääks mulje et ta on seda õppinud. vanaisa ütles hea et sa ütlesid tere. ja nüüd ela hästi ja saagu su iga sünnipäevaks...
ja sellejärel käis plõksatus ja vanaisa kadus nagu tina tuhka. teffel jäi kurvaks, et vanaisa ei öelnud nägemist, ja siis mõtles: kui on niimoodi ja kuidas võis see nii olla? ja siis sai vanaisa ise aru, et ta polnud öelnud nägemist, ja ta hüüdis nägemist ja pärast ei teda kuulnud keegi. ja siis hakkas ootama, et teffel ütleks nägemist, aga teffel ei öelnud midagi ja vanaisa arvas, et ei kuule nii kaugelt, ja hüüdis stopp stopp stopp stopp ja pärast stoppe hakkas lugema kilomeetreid: üks kaks kolm neli viis kuus seitse kaheksa üheksa kümme üksteist... ja nii palju kilomeetreid sõitis auto, ja me ei räägi enam sellest.
ja siis hakkas kass lugema. ta luges "kui mina pärast...". pärast koputati uksele, keegi koputas uksele, seal oli tema ema ja tema oli hea. ta andis kirja ja läks ära ja teffel tegi matemaatikat: 1+1=2, ja pani raamatu ära. ta luges kuue pere: 0+6=6, 1+5=6, 2+4=6, 3+3=6, 4+2=6, 5+1=6, 6+0=6 ja viie pere: 0+5=5, 1+4=5, 2+3=5, 3+2=5, 4+1=5, 5+0=5 , ja edasi tegi saja pere: 0+100=100 …
/jne, välja kirjutatud kuni 20+80=100/
siis tuli mõte: ei tee enam midagi. ja ta luuletas luule: "kord viiv on igavik kui oled ema vastu hea. siis ema sinu vastu ka hea". ja tegi riime: pott ja kott oli riim ja hea oli olla. ja ta tahtis kiikuda, aga siis lõigata, ja siin on tema lõige
/märkmiku vahele on kleebitud ajalehest välja lõigatud loomapildid/
ja ta värvis sõna E E R O ja jäi magama. ja unes nägi oma sugulaste kohtumist ja hommikul hakkas harjutama kirja: 7 7 7 7 7 7 7 7 7 7 ... ja läks välja ja kohtus teel oma emaga, kes ütles: su uued sõbrad ootavad sind.
ma lähen nende juurde, kus nad on? ütles tema ja kadus siis, rändas üle mägede ja orgude, kuni jõudis linna ja otsis maja, aga ei leidnud ja läks kunstniku majja ja joonistas pilte ja siin on tema pildid
/algelised kriipsujukude joonised ja teise peatüki algus/
Ja siin on tema teine lugu, ta hakkas loomi kleepima ja siin on need loomad:
/loomakleebised/
ja siis kui ta oma loomad pildile joonistas, siis kõik kunstnikud naersid tema oskuste üle, kelle oskus oli nii hea, et ta joonistas nii hästi, ja nad naersid nagu rotid kasside üle
ja siis tuli teffel ja joonistas minu pildi ja siis läks oma uusi sõpru otsima. siis ta eksis ära, siis aga sattus linna, kasside linna, ja hüüdis: kass... ja ütelge, kus on mu sõbrad. siis teffel äkki muutus kirjanikuks ja hakkas kirjutama ja kirjutas "lumekassi":
elas kord lumekass, ta oli hea, täitsa hea, ühel heal päeval tuli talv, ja nagu igal talvel kutsus lumekass lund. äkki helises uksekell. lumekass avas ukse, seal siis tuli jõuluvana kass ja andis lumekassile kingituse. lumekass tänas ja lumekass ütles nägemist jõulukassile ning lõpetas lumekutsumise ning hakkas numbreid lugema ükskakskolmneliviiskuusseitsekaheksaüheksakümmeüksteistkaksteistkolmteistneliteistviisteisitkuusteistseitseteistkaheksateistüheksateistkakskümmend. luges ta kahekümneni ning algas kevad. siis tuli lumekassile külla eero kass, ta ütles lumekassile tere ja hakkas rääkima: kas ütlen sulle ühe hea uudise. ütle siis, kui tahad, ütles lumekass. "mina hakkan maja ehitama". ahaa, ütles lumekass, nüüd nägemist, kõike head sulle. vaevalt oli lumekass seda öelnud kui eero kass oli kadunud, siis sai lumekass aru, et see oli nüüd kass, kes oligi ennast kutsunud eero kassiks, niisiis lõppes ka kevad rahulikult ja suvel läks lumekass laagrisse. laagris sai ta kokku eero kassiga, tema kirjutas arvutiga.
pärast harjutamist ta hakkas mõtlema: mida teha? Äkki turgatas talle hea mõte pähe: minna kooli ja õppida igasugu asju – matemaatikat ja kõiksugu asju. ja siis ei teadnud ta, kust koolikotti ja päevikut saada? Ta otsis kuni leidis, aga täna on ju laupäev, kui ta kõigega valmis sai.

30.6.1996 saatsin kirja Tartu haridusosakonda:
"Õpetage palun, mida peaksin tegema oma pojaga. 27. sept. saab ta alles 6.
Varases lapsepõlves oli tal 3 songaoperatsiooni, sellega kaasnesid mitmesugused muud hädad, tulemuseks olid kõnearengupeetus ja närvihäired. 4ndaks eluaastaks saanud terveks, arenes ta liigagi kiiresti, vanuses 4.3 hakkas lugema kõige tõsisemal kombel (vt läbiloetud raamatute nimestik). Nimelt jäi pildiraamatute ja koomiksite periood seljataha juba enne 4-aastaseks saamist. Praegu olen sunnitud tema lugemist piirama või koguni keelama, kui ta tahab lugeda järjest mitu tundi. Kontrollisin: 6 lk "keskmisele koolieale" mõeldud teksti (6 korda 30 rida a 80 tähekohta) luges ta läbi 5 minutiga ning jutustas üksikasjalikult ümber, kasutades kõiki keerulisi väljendeid ja grammatilisi vorme. Matemaatika 1. kl õpikuga tegeles ta pidevalt eelmisel aastal, seegi peaks olema selge. Laulmine ei tule tal kuidagi välja, kuigi lasteaia kasvatajad nägid sellega eriti palju vaeva ning joonistamisoskust arvan olevat üsna madalal tasemel, kuigi lasteaia kasvatajad kiidavad seda väga.
Laps kirjutab lugusid, ühe neist avaldati lehes. Füüsilist mahajäämust tal lugemise tagajärjel ei esine, ta on pigem isegi väga liikuv. Alles aasta tagasi ütles lasteaia kasvataja tema kohta, et teadmiste poolest küps kooli minema, kuid ei püsi hetkegi paigal. Nüüd püsib ta paigal juba üle 3 tunni. Ainus viga on ehk võimalikud kõrvalekaldes hääldamises, sest olen endine liidueestlane ja üksikvanem. Varases lapsepõlves kuulis laps mõnikord soome keelt, kodus püüdis ta lugeda saksakeelseid pildiraamatuid, muude keeltega kokkupuuteid ei ole olnud. Enamik meie tuttavaid kuulub kirjanike ja ülikooli töötajate hulka.
Mitmendasse klassi peaks mu laps minema, kui vanalt ja millisesse kooli? On olemas küll Steineri kool, kuid see pole ju mingi tõsine haridus. Minul endal ei olnud algkoolis üldse huvitav, olin õppimatagi parim ning keskkoolis tekkis suuri raskusi, sest ma polnud harjunud õppima. Omaealistele vaatasin üleolevalt, sest nad polnud midagi lugenud ega tahtnud millestki huvituda, sõbrustasin ainult nendega, kes olid hulga vanemad. Nii ei olnud mul koolis sõpru. Kuid mul ei olnud kümneaastaseltki nii palju teadmisi nagu mu pojal praegu. Laps tahab väga minna kooli, ülikooli ja koguni edasi. Ta oli mul ülikooliõpingutel alati kaasas olnud. Ma ei taha, et ta kohe pettuks koolis ja õppimises. Arvan, et koolis peab olema algusest alates raske. Ka klassikaaslased ei tohiks kiusata liigse õppimishimu pärast. Näiteks lasteaias häiris teisi poisse, et minu laps ei tahtnud mängida tapmist. Tunni ajal saatis kasvataja poisse püssidega teise tuppa ja minu laps jätkas tüdrukutega tundi. Kas Tartus on koole või eriprogrammidega klasse, kuhu juba algusest peale valitakse tavalisest õppimishimulisemaid lapsi?"

19.7.1996 vastas mulle haridusosakonna juhataja asetäitja Juta Hennoste. Ta soovitas tutvuda "Postimehes" avaldatud nimestikuga süvaõppega klassidest, mille komplekteerimine toimus märtsis, katsete alusel. Ta teatas, et ka meie elukohajärgses koolis on süvaõpe, kuid ehk oleks mul olnud võimalik pojaga veel kevadeni kodus tegelda? Koolikohustuslikud lapsed on 1. oktoobriks 7-aastaseks saajad, seisis kirjas, kuid vanemate soovil võib panna laps kooli ka 6-aastaselt, siiski peetakse poisse pigem veel aasta kodus kui saadetakse kooli aasta varem.
Siiski olid nii haridusosakonna kui kooli töötajad nii mõistvad ja vastutulelikud. Eero koolimineku luba oli käes juba enne ta 6-aastaseks saamist. Polnud mõttekas Eero innukat iseõppimist kevadeni pealt vaadata, sest see suurendaks veelgi ta erinevust tulevastest koolikaaslastest. Matemaatika 1. klassi õpik oli tal ammu selge, järgmiste klasside omi ei hakanud ma talle hankima, kuigi ta palus. 1. septembril 1996 oli ta veel 5-aastane, ootasin kuni oktoobri lõpuni ja panin Eero kooli alates teisest veerandist vanuses 6 a 1 kuu.
Esimene poolik koolipäev ehk klassiga tutvumine toimus siiski esimese veerandi lõpus, ja klassist väljudes ütles ta muiates: Kui Eero emaga koolimajja jõudis, olid tunnid juba alanud…

1.9.1998 oli Ville kooli minnes 6 a ja 5 kuud vana, kevadel proovinädala ajal aga sama vana mis Eerogi kooliteed alustades. Selleks ajaks oli ta saanud tegelda sihipärase lugemisega kõigest ligi pool aastat ja matemaatika oli talle uus ning võrdlemisi raske õppeaine. Hilinenud prillide saamise tõttu ei jõudnud ta kunagi Eerole järele, ka olukord klassis kujunes aastate jooksul palju karmimaks kui Eerol. Seetõttu on Ville harjunud ennast hambad risti raskustest läbi suruma, Eero aga polnud kaua aega õppimise vajadusest justkui aru saanud. Esialgu oli kõik lihtne ja tuttav, kuskilt kuuldud või loetud, ja ta võis sattuda segadusse, kui tuli millegi uue kallal ka vaeva näha, näiteks mõni tundmatu luuletus pähe õppida, aga talle ei meeldinud see luuletus – milleks siis? Ometi võimaldas tema juba varases lapsepõlves aktiveeritud mälu ilma pingutamata (ja lisaks paljusid kooliväliseid aineid harrastades) lõpetada gümnaasiumi ja astuda 17-aastaselt ülikooli. Et saadud punkte oli liiga palju, ei pidanud ta vaatama, mis erialale nendega saab, vaid oli sunnitud ise valima, see aga osutus raskeks – kõik oli paeluv. Oleks vaid võimalik õppida seda kõike korraga, või astuda ülikooli mitu korda, õppida mitmes ülikoolis?

Järelduseks:
Arvan, et praeguses pedagoogikas ja defektoloogias valitseb ikka veel nõukogude ajast päritud laste isiksuse arengut kahjustav suund, mil lapsi hoitakse tarbetult kaua kunstlikult loodud "laste maailmas" ning iga arendava faktori puhul kardetakse alustada "liiga vara". Enne oli selle taga kartus, et mida rohkem suudab laps areneda, seda rohkem erineb ta ülejäänud rahvamassist ja seda raskemini on ta riigi ja nn ühiskondliku arvamuse poolt tasalülitatav ning juhitav. Ma kohe ei tahtnud uskuda, et meie uus riik vajas veel rohkem selliseid kodanikke.
Mida varem ja märkamatum, mängu ja meelelahutusena, algab õppimine, seda vähem on hiljem koolistressi, seda rohkem on enesekindlust teismeeas ja noorpõlves ning järelikult vähem enesekindlusetusest tulenevaid ohte. Millegipärast ei mainita meil kuigi tihti, et teatud riikides algab õppimine juba 5- või lausa 3-aastaselt. Meil oodatakse, kuni lapse – algul ju tohutu – õppimisvõime hakkab (7-aastaselt) juba alanema, seevastu suudab laps alles nüüd tähtedest sõnu sünteesida, ja sellele on kõik rajatud. Justkui poleks võimalik veerimise protsessist üldse mööda hiilida, kasutades Clenn Domani täissõna meetodit. Kõik lapsed usuksid siis (minu laste moodi) oma lugemisoskust kaasasündinud olevat ja peaksid õppimist loomulikuks ja põnevaks tegevuseks – mitte igavaks koormaks.
Mida varem lugemisega alustatakse, seda parem on mälu ja teadmised jäävad iseenesest pähe (küll on meeldejäetu mõtestamiseks kunagi hiljem aega), tulemuseks jõuab laps tegeleda peale kooli veel paljude asjadega, mis teda ennast huvitavad. Ühiskonnast kaoks hoiak, et õppimist tuleb välja kannatada, et saada paber ja selle abil tööle ning hakata raha teenima. Inimesed õpiksid õppimise mõnu pärast, tööst vabal ajal ja eluaeg.