EESTI PIIRJOON MEENUTAB ILVESE PEAD

Vahur Afanasjev:
Luuletaja Valeria Ränik tunneb hingesugulust ilvestega ja kirjutab neist raamatut.
Kirjutusmasinat on Valeria Ränikul vaja ainult proosa kirjutamiseks, tema luuletused sünnivad aga sõnadega mängides, ja mitte alati paberil.
Valeria Ränik elab oma kahe lapsega Tartu agulimajas. Hoolimata aastaid tagasi Moskvas omandatud elektroonikainseneri kutsest, eelistab ta eesti kirjaniku keerukat rada ja loodab, et tema raamatud jõuavad inimesteni, kes neid vajavad.

*

V.A.: Enne Tartu Ülikoolis filoloogihariduse omandamist olite õppinud elektroonikainseneriks. Millest selline suunamuutus?

V.R.: Tehnika ei ole mulle kunagi meeldinud, aga vanemad nõudsid. Tegelikult oli neil ükskõik, kuhu, peaasi et sisse saaksin. Keskkooli lõpus olin 16. Eestisse ei saanud minna, sest välja- ja sissekirjutamine käis vanemate loaga.

Otsustasin kaks aastat elektroonikat õppida. Siis aga selgus, et oleme näinud praktikal mingisuguseid sõjasaladusi ja nüüd pidime lõpetama. Pettunuid oli küll, kuid kellelgi ei lastud ära minna.

Aimasin juba tollal, et täppisteaduste õppimisest on kasu, sest see korrastab mõistust. Pärast teise kõrghariduse omandamist tundsin ennast hoopis teisele tasemele jõudnuna. Praegu tundub, et ma ei ole ikkagi piisavalt õppinud: bioloogiat tunnen vähe ja majandusalal olen võhik.

V.A.: Millal hakkasite eesti keeles kirjutama?

V.R.: Esimese eestikeelse luuletuse kirjutasin 12aastaselt ja mäletan selgesti selle hetkega kaasnenud avastust: niimoodi saab elada – mõeldes, suheldes iseendaga eesti keeles. Tänu sellele ei olnud ma enam kunagi üksi.

V.A.: Millistes keeltes olete luulet ja proosat loonud?

V.R.: Harrastan eesti keeles kirjutamist ja minu eluajaks seda võimalust jätkub. Olen küll täitnud koduülesandeid Moskva Noorte Autorite Stuudios (üks luuletus nädalas) ja ühe luuletuse olen ka soome keeles kirjutanud. Tahtsin teada, kas tuleb välja ja kas teistes keeltes kirjutamine käib ikka sama moodi. Käib küll, sõnad haakuvad üksteise külge samade reeglite järgi.

V.A.: Kas eesti keelel on mingeid erilisi omadusi?

V.R.: Eesti keel on teistest keeltest väljendusrikkam. Keel, nagu ka kõik muu, on minu arvates ainult energiate mäng, ning eesti keele energia meeldib mulle ääretult.

Inimese mõttemaailm sobib ühe konkreetse keelega. Kui inimene satub teise keele keskkonda, ei ole tema mõttemaailm seal räägitava keelega kooskõlas ning seda on raske taluda.

Just see mind Moskvas elades häiriski, sedasama tajusin Soomes käies ja sellepärast ei kipu ma enam välismaale, ei ole mul ka enam mingisuguseid kontakte Venemaal ega Soomes. Need maad on mulle nagu läbiloetud raamatud, mida ei kavatse niipea üle lugema hakata.

V.A.: Teil on käsil raamat ilvestest ja tehtud vastav kodulehekülg. Mis teid ilveste juures köidab?

V.R.: Lapsena panin tähele, et Eesti kontuur kaardil meenutab ilvese pead. Siin elab ilveseid rohkem kui teistes riikides – ka see on meie rikkus, mida ei tahaks kergemeelselt ära hävitada lasta. Ja mis lollid jutud ilveste kohta rahva suus käivad! Kuhugi pole kadunud 1950–1960ndate õpikud, kus on kirjas, et ilves on sotsialistlikule majandusele kahjulik loom.

V.A.: Tegelikult ei ole?

V.R.: Ei. Olen uurinud ilveseid lähedalt ja kaugelt ning tean, et nad on hoopis midagi muud, kui me arvata oskame. Ilveseid uurides mõistsin, et tegelikult õpetavad nad mulle paljut inimese ja ilmaelu kohta. Sarnanen ka ise ilvesega.

V.A.: Kust tulevad mõtted, mida kirja panna?

V.R.: Eks ikka infoväljast, kus nad juba enne valmis on. Kirjanik on minu meelest vahend, kanal või meedium, kes vastavalt oma meelelaadile saab infovõrgu kaudu ühe või teise saadetise.

Olen märganud, et eri kirjanikud kasutavad omavahel kontakteerumata samal ajal sarnaseid kujundeid, uudseid, kuid üsna sarnaseid sõnaplokke. Ju siis on nad kuulanud sama "inforaadiojaama".

V.A.: Kellele te neid infosaadetisi edastate?

V.R.: Eraldi kellelegi ei kirjuta, kuid soovin, et mu raamatuid leiaksid just need inimesed, kes neid vajavad – nii nagu ma ise oma elu eri aegadel olen leidnud just õiged raamatud.

Tean, et mind on lugenud igas vanuses ja igasuguse haridusega inimesed, järelikult oli neil kõigil midagi ühist, mingi sarnane energiamuster, nagu ütlevad sensitiivid.

V.A.: Kuidas teil kirjutamine käib?

V.R.: Vanasti kirjutasin pastakaga paberile, parandasin palju, siis lõin masinal puhtalt ümber. Paberit jõllitamata ei osanud mõelda. Siis õppisin mõtlema kirjutusmasina taga, kuid arvuti surinat kuuldes ei osanud keskenduda. Nüüd oskan kirjutada otse arvutisse.

Kuid see käib proosa kohta, sest ainult proosa kirjutamist ma kirjutamiseks peangi. Luuletused ei võta üldse aega, see tegevus on mulle puhkus kõigest muust. Sõnad ja laused pakuvad ennast ise, kirjutan märkmikusse üles ja seal nad ootavad, kuni mul tuju tuleb.

Mõni luuletus on justkui killumäng ja tunnen tema õigesti kokku panemisest samasugust mõnu, nagu ristsõnalahendaja või mosaiikpildi kokkupanija. Mäng sõnadega on ainus mäng, mida mõistan. Ega ma lapsenagi mänginud, vaid kujutasin ette igasuguseid asju, mis mänguasjadega toimuda võisid, ja mõtlesin, et kirjutan kord sellest raamatu.

V.A.: Mis viis teid 1988. aastal otsusele Eestisse tulla?

V.R.: Seda võimalust olin oodanud aastaid. Tegelikult oleks olnud võimalus tulla õppima Tartu Ülikooli juba 1984, kuid rektori luba jäi miskipärast mulle saatmata – see leiti kaadriosakonnast alles 1990.

Enne Eestisse elama asumist olid mul siin juba mõned sõbrad, isegi sugulased leitud. Esimesed luuletused avaldati mul Eestis juba 1986, siis sai ka esikkogu kirjastusse viidud.

V.A.: Kas siinse ühiskonnaga harjumine oli lihtne?

V.R.: Siin oli palju inimesi, kes mõistsid, hoolitsesid ja aitasid ning kellele olen siiani tänulik. Oli selline aeg, mil kõik positiivne inimestes oli suunatud väljapoole. Nood aastad kuni Eesti iseseisvumiseni jäid meelde nagu üksainus joovastus.

Siis algas argipäev. Aga eestlane ei oska elada argipäevaelu, tal on ikka eesmärki vaja: saada kellekski teiseks, rikkaks, eurooplaseks, ja otsekohe.

V.A.: Millega kindlustate igapäevase äraelamise? Vist mitte kirjandusega.

V.R.: Peatselt ilmuva raamatu honorar on ammu ette ära tarvitatud, Kultuurkapitali stipendium ja töötu abiraha on otsas. Lastetoetusest maksan pooled kommunaalmaksud. Toimetulekutoetust ei saa, sest selleks nõutakse tõendit olematute alimentide suurusest.

Vormistan tudengitele töid oma arvutilogul ja tõlgin dokumente. Ilma mobiili ja Internetita oleks sedagi tööd võimatu leida, kuid telefoni- ja muude arvete tasumiseks tassime asju komisjonipoodi. Kaua aega otsisin pidevat tööd, kuid kirjaniku maine peletas kõik tööandjad eemale.

V.A.: Kui elu toob raskusi, siis millest leiate uut jõudu?

V.R.: Sellestsamast siin ja praegu olemise endale teadvustamisest. Kui palju oleksin andnud 20 aastat tagasi selle teadmise eest, et seisan ükskord siin esivanemate maal, mis on mulle kodumaaks saanud! Seisan kas või paljajalu kodumaa mullal, kui kingatallad selle tunde erksust vähendavad. Kõik muu on selle kõrval tühine.

Muidugi, tahaksin autot – vaid selleks, et näha, kui ilus on minu maa. Viimasest kirjanduspreemiast ostsin ligi kahetuhandese infrapunakaamera, millega käin öises metsas.

V.A.: Mis on teie kõige suurem unistus?

V.R.: Soovid maailma parandada jätame kohe kõrvale, sest maailmaparandamist tuleb alustada endast. Nii et tahaksin valmis kirjutada need kolm-neli raamatut, mis pooleli.

Üldse tahaksin elada metsas, kuid see unistus ei täitu enne, kui lapsed ülikoolis. Vahepeal tahaksin leida meeldivat tööd või jätkugu kõik nii nagu seni: maa kannab ja taevas hoiab ning mida muud olekski soovida.