Eesti ilvesed Leedus

Aprilli keskel vaatasin Leedus Žvėrinčiuse loomapargis üle ilvesteaiaks valitud metsatuka. Sellest saab Elistvere ilvestele ilus kodu. Samblike, kanarbike ja mustikataimedega kaetud metsaalusel on soe pehme astuda ning puudeks on kuused – täielik uudis meie ilvestele. Vaid mõni kask meenutab neile sünnipaika.

Parem oma silmaga näha

Maalehe lisa Metsaleht kirjutas, et 16. märtsil saatis Elistvere park Leetu neli ilvest, kes said endale kümne hektari suuruse metsaala. Ühelt Leedu veebisaidilt leidsin, et ilvesed istuvad puuris, oodates oma ligi hektarisuuruse aediku valmimist. Rajoonileht teatas, et ilvestele ehitatakse poolehektarist kodu, ja Telšiai metsamajand, kellele kuulub Žvėrinčiuse loomapark, nimetas aediku suuruseks 0,18 ha.

Kohapeal oli kõik veelgi teistmoodi. Metsaala alles hakati jaanuaritormis murdunud puudest puhastama. Mõned puud lubati saagida paari meetri kõrguselt maha ja asetada kändudele puust majakesed, et ilvesed ei peaks oksa peal külmetama. Kraavid täidetakse mullaga ja asemele kaevatakse tiik.

Kõik nad on ilvese-ema Ene pojad

Žvėrinčiuse peremees, metsavaht Petras Dabrišius palus mul joonistada Eesti puuriilveste sugupuu koos kõikide andmetega 19 aasta jooksul – nii palju aega on möödunud Ene vanaema Pumpsi metsast leidmisest. Teda oleme näinud Rein Marani filmis "Ilvese lugu". Nüüd tahab Artūras Čalutka teha Leedus samasuguse filmi, kuid omi ilveseid Leedus enam praktiliselt ei ole. Ilves on Punases raamatus, ka loomaaia ilves Hipp on Elistvere Ene õde.

Oma esimese pesakonna tõi Ene 1999. aastal – kaks tütart, kes elavad praegu Hispaanias, ja poeg Joosu, kes viidi nüüd Leetu. Järgmisel aastal sündis Johannes, kellest on kujunemas Elistvere ilvesepere uus pealik. Siis sündisid Enele poeg Äpu ja tütar Hüpik, kes tegi Ene vanaemaks. See juhtus 2003. aastal, mil Hüpikule sündis üks ja Enele kolm poega, ning järgmisel suvel jälle kolm ilvesekutsikat.

Looduses ei too ilvesed igal aastal järglasi ja arvatakse, et 2–3 aastat poeginud emane jätab paar aastat vahele. Ene on poeginud aga kuus korda järjest. Euroopas on teada ainult üks ilves, Šveitsi Fram, kes on poeginud seitse korda järjest. Nii Ene kui Frami pojad, kes pole just inimese käe läbi hukkunud, on kasvanud suureks – kuigi ilvesepoegade loomulik suremus on 2/3, olgu siis loomaaias või looduses. Kuna ilveseid peetakse vaevu võimeliseks tooma ilmale üle seitsme pesakonna (siingi on erandiks Fram), siis mitmes riigis oodatakse huviga, mis Enest edasi saab.

Uudis, et kõik Eesti puuriilvesed on lähisugulased, tegi leedu pargipidajad algul murelikuks, sest plaanis on toota ilvesepoegi loodusesse. Harjutamiseks paigutatakse ilvesed inimestest eemale, eri metskondade metsasügavustesse ehitatakse aedikud, kus ligi kaheaastased ilvesed õpivad enne kaitsealale minemist iseseisvalt jahtima. Õnneks lubati Soomest Ähtäri loomapargist peagi saata Leetu "värsket verd" – kaks isast ja kaks emast ilvest ning siis jääb vaid üle poegi oodata, kellest saab alguse uus Leedu ilveste populatsioon.

"Hundionu" õpib ilveseid tundma

Petras Dabrišius on ilveste alal algaja, kuid ta on kuulus huntide tundja. Üle kümne aasta elas Petras koos huntidega Kirgiisia mägedes. Sarnast eluviisi jätkas ta Leeduski: emahundid Šerkšna ja Spyglė ning hundi-laika hübriid Vilkis liiguvad taluhoovis Petrase pere keskel vabalt.

Petras ei pea loomi ainult näitamiseks, vaid loodab õpetada inimestele ökoloogilisi kooslusi ja metsloomaarmastust. Kiskjamüütide kaotamiseks tuleb loomaga lähemalt suhelda, sellepärast tohivad külastajad metsloomi toita.

Petras kavatseb hakata ka ilveseaedikus ööbimas käima, et saada ilvestega sama heaks sõbraks nagu huntidega. Kuid kõigepealt tuleb tal õppida ilvestel hästi vahet tegema, nimelt tutvustati talle algul 6-aastast Joosut kui 8-aastast, aga 2-aastaset ilvesenoorukist tehti 6-aastane. Petras võttis kergesti õppust, et kõrvatuttide kuju ja asendi järgi saab ilvese vanust ja sugu määrata, ning nõustus muigega, et nii pikki poolenisti valgeid kõrvatutte nagu Joosu sõbrannal ühelgi 2-aastasel ilvesel olla ei saa.

Kohtumine vanade sõpradega

Veel teadmata, kus asub ilvesepuur, tundsin endal tuttavat pilku. Kui lähenesin, muutus ilvese udukuju üha enam Joosuks, kes vaatas mind ääretu imestusega. Ta oli vihmast märg, mures ja hädine. Emane ei olnud aga sugugi imestunud, vaid silmitses mind rõõmsalt ja lahkelt. Ent kui asusin Joosut toitma ja tegin pika pai tema ninale, vehkis pereema mu poole käpaga.

Joosu hüppas kasti pealt maha, jalutas ringi ja tuli aeg-ajalt mu käsi nuusutama. Peagi oli ta pingevaba, asus oma kasukat klanima ja nägi välja nagu endine Joosu – nüüdsest Juozas.

Uues kohas keeldusid ilvesed algul toitu vastu võtmast. Praegu tuuakse neile kiskjainstinkti ergutamiseks eluskanu. Õhtul võttis perenaine ühe ja mina teise kana ning viisime nad puuri. Perenaise kanaga läks kõik plaanipäraselt. Joosu asetas selle kasti ava ette, kust hämarikus tulid välja kaks nooremat ilvest. Minu toodud kana järel Joosu aga muudkui käis ja nuusutas vaheldumisi teda ja minu käsi, uuesti kana ja minu käsi, vaatas kana liikumist ja mõistatas, mida teha. Siis istus Joosu hoopis kastil ja kana nokkis rahulikult. Alles siis, kui magama läksin ja kana enam minu järgi ei lõhnanud, murdis Joosu ta maha.

"Miks kisavad ilvesed ööd läbi haledalt?" küsisid pargipidajad. Vastasin, et nii nutavad nad oma kodu ja mahajäänud peret taga. Hommikul aga imestasime, et ilvesed pole kordagi karjunud. "Ehk mõjus sinu tulek neile nii lohutavalt," oletas perenaine Rasa. Ilvesed kolisid metsaaedikusse 12. mail.

Petras aga palus Eesti ametnikele edasi anda, et kõik ilma emata ilvesepojad, kes Eestis iga talv leitakse, saadetaks temale: "Päästame koos Leedu ilveseid!"

/PS 9.2008:

Alati tuleb miski teistmoodi välja, kui lubatud – see on see asi, mis mind ikka ja uuesti inimestes imestama paneb. Nii ka siin: puumajakesi ei pandudki kändudele, vaid maha. 2007. aastal valmis veel 2, veelgi väiksemat aedikut, kuid Soome ilveseid sai hoopis üks teine Petras, sellegagi läks uskumatult palju aega. Miks?
Esimesel suvel peletas telemehest äriharrastaja Čalutka soomlased oma kelmilaadsete asjaajamistega eemale, kahel järgnenud suvel võttis projekt Leedu pealinna ametnike peades alles hoogu, etteotsa kerkis fotofänn-ministeerlane Paltanavičius. Čalutka tõmbus varju ja tegi filmi hundijahi ajaloost – õnneks piisavalt keskmise, et sellest loomadele kahju sünniks. Kolmandal suvel saabus Leetu ka teisi nn Marani ilvese (Pumpsi) järeltulijaid – peale nende 4 elistverelase veel 3 looma Tallinnast ja Alaveskilt, ja Leedus sündisid nende pojad, nii et oleks vaja värsket verd. Lätil ega Eestil pole seda ju enam pakkuda. Neljandal suvel aga oodati soome ilveseid juba kohale, kui üks eesti laimujutt soomlased leedukatega riidu ajas. Vist on kellegi meelest ikka, et kui meil midagi samavõrd huvitavat ei tehta, siis ärgu seda tulgu ka naaberriigis.

Ilves Ene on poeginud 9 korda järjest, mis võib olla Euroopa rekord. Teine „rekorditaotleja” Fram suri mais 2008, olles 14-aastane, kuid kas tal oli poegi ka vahemikus 2003-2007, ei ole kindlalt teada. Et Fram elas vabana metsas, tegi see ta ülesande raskemaks, kui oli kanda aediku-Enel. Nii et?

Kaunase loomaaia ilves Hipp suri 13-aastaselt, tema ja Ene vanaisa Muri aga 21-aastaselt, kuid see polnud veel midagi võrreldes Krakovi loomaaia ilves Puchiga, kes elas vähemalt 28-aastaseks (tasub kontrollida - äkki veelgi vanemaks?).

Petrase ilveseaedikus ööbimisest ei saanud asja, sest ilvesed ei ole unustanud, et Petras osales nende kinnipüüdmises Elistveres. Ka aedikusse kolitud hunt Spyglė ei ole talle andestanud, et ta osa hundikutsikaid ära andis. Nii et kahejalgsed diplomeeritud targad hoidku oma jutud loomade taipamatusest parem endale ja Elistvere kõlakat loomade 3 nädala pikkusest mälust ei tohi kuulda võtta. Nii hundi kui ilvese mälu on elupikkune./