Eesti elav luulelugu (ankeet)

"Keele ja Kirjanduse" toimetus pöördus paljude luuletajate poole palvega vastata järgmistele küsimustele:
1. Mis on Teie arvates luuletamine?
2. Miks olete kirjutanud luuletusi ja neid avaldanud?
3. Kas ja kuivõrd olete arvestanud poeetikanõudeid (ja kuidas olete seda teinud)?
4. Mida arvate värsiteooriast? Kas olete tuttav Jaak Põldmäe "Eesti värsiõpetusega"? Kuidas hindate värsiteooriaid luuleloos?
5. Kas luule on Teie meelest inimesele igiomane või on ta asendatav teiste, näiteks mitteverbaalsete fenomenidega?

VALERIA RANIK:

1. Luuletamine on info püüdmine infoväljast. Olen märganud, et luuletajad leiavad samal ajal sarnaseid sõnu ja kujundeid, koguni sama teema käsitlemisel. Usun, et luuletaja ongi ainult "raadio" – vastuvõtja, ja tema luuletused on valmis juba enne siia ilma tulekut. Luuletajast oleneb ainult luuletuse vormistamine, nagu oleneb lapse vanemaist lapse kasvatamine (luuletus nagu inimenegi on neid kujundavaist tegureist laiem).

2. Luuletusi kirjutades jõutakse endas, oma mõtteotsinguis selgusele; rebitakse end lahti probleemide suletud ringist, puhastatakse end painavaist mõtteist ja mälestustest. Luuletuse kirjutamisele järgneb vabanemistunne, mis julgustab edasi elama. Arvatavasti avaldatakse luuletusi end teistega jagamise tarbest. Enamikul inimestel on luuletajatega samad probleemid. Oma luuletustega pakub luuletaja lahendusi inimesi vaevavatele küsimustele; alati on ju neid, kes ei oska või ei suuda ise otsida.

3. Poeetika nõudeid olen püüdnud arvestada. Teema, kujundid, sõnastus, vorm – viimane on mulle kõige tähtsam. Riimitud ja selges rütmis luuletus kõlab ja jõuab pärale paremini kui vabas vormis riimideta värss. Kes ei usu, proovigu ise.

4. Olen tundnud huvi värsiteooriate vastu. J. Põldmäe uurimust lugesin põhjalikult ja mitu korda. Oleks imelik tegelda alaga, millest ei tea eriti midagi. Pealegi meeldib mulle teaduslik keel ning käsitlemislaad, mida paljud ehk targutamiseks peavad. Läksin ülikooli õppima kirjandust, et nautida seda ala ja õppimist üldse.

5. Kui küsimuses on rõhk sõnal „inimene”, siis on luule igiomane küll. Luule on nagu lakmuspaber, mis võiks kindlaks määrata inimlikkuse kvaliteedi. Inimene, kes on kunagi luuletusi sahtlisse kirjutanud, pole minu meelest suuteline sooritama ebaausaid tegusid. Põhimõtteliselt on neid valmis sooritama see inimene, kes luuletusi ei loe. Luule on midagi, mis eeldab jäägitut ausust, olgu loojalt või lugejalt. Inimene, kes ei loe luuletusi (teadvustab ta seda endale või mitte), väldib ka avameelsust, endaga silmitsi jäämist. Luule tõrjumine on kõrvalekalle hingelises plaanis. Luuletamisega ei sobi auahnus. Inimene, kes ei kirjuta auahnuse parast, jääb inimeseks ka siis, kui temast ei saa luuletajat.

Seda ma ei tea, kas luule on millegagi asendatav. Teatrikunsti või muusikaga võib luulet asendada küll, kujutava kunsti puhul ei julge seda öelda. Kuna luule on kirjanduse religioon, usutunnistus, siis ei pea ma siis silmas teatrikunsti ja muusikat tervikuna. Võib aga olla, et need kunstiliigid on luulega samaväärsed. Vahe on ainult selles, missuguste meelte kaudu me neid edastame ja tajume.

Tartus, 5.10.1994