Lehes (teadagi miks) avaldamata jäänud
intervjuu TEA kirjastusele

E. L.: Te ei ole Eestimaale ja eesti keele sisse mitte sündinud, vaid tulnud siia Moskvast 1988. aastal 23-aastasena.

V.R.: 23 oli mul tollal ka muidu suur õnnenumber.

Arvan, et põhjus on karmas ja eelmistes eludes, sellega tuli mingi võlg ära maksta. Kuulsin, et on olemas järgmine teooria: kes vihkab neegreid, taassünnib neegrina, seega praegused Eestit vihkavad venelased on järgmises elus eestlased – ei tea, kas see on rohkem kurb või lõbus? Selles elus ma igaks juhuks enam kedagi ei vihka.

E. L.: Ometi olid Teie esivanemad eestlased. Kas räägiksite oma huvitavast elukäigust pisut lähemalt.

V.R.: Olen sellest juba lõpmatult jutustanud, ja kui ikka küsitakse, tuleb järelikult raamat kirjutada, kus kõik selgeks saaks ja siis võiks selle eeleluloo nö kinni panna. Tundun endale bändi-lauljana, kes peab iga päev samu lugusid esitama, tekib kiusatus mõnd vallatust teha või vähemalt sõnu muuta.

E. L.: Venemaal olete lõpetanud Moskva Raadiotehnika, Elektroonika ja Automaatika Instituudi elektroonikainsenerina, Eestis saanud Tartu Ülikoolist nii bakalaureuse- kui magistrikraadi eesti kirjanduse erialal. Kas tundsite pärast keskkooli lõppu tõmmet reaalteaduste poole ja huvi kirjanduse vastu tekkis alles Eestis?

V.R.: Öeldakse, et hunt vaatab ikka metsa poole (ilves samuti), nii minagi, 8-aastasest saadik vaatasin Eesti poole ja lugesin aastaid täiskasvanuks saamiseni, varem ei saanud Moskvast nagunii plehku panna, miilits oleks tagasi toonud, nagu mu kõiki jooksus ära käinud klassikaaslasi. Ema nõudis kõrgharidust, astusin sisse, kuhu juhtus, et seal täisealiseks saamiseni paar aastakest veeta, kuid kõrgkool sunniti lõpetama "poliitilistel põhjustel", mida ma siis ette näha ei osanud. Kuid ma ei pidanud insenerina töötama rohkem kui pool aastat, sest nuputasime koos tollal samuti moskvalase Marika Villaga välja, kuidas sundida "kinnist“ asutust noort spetsialisti vallandama. Vaatasin oma samas seisus noori kolleege, kes isegi joomise ja laamendamise eest said koosolekul noomida, mitte ei pääsenud vabaks. Aga eestikeelsete juttude eest pealtkuulatavalt ametitelefonilt sain ära koondatud ja läksin õppima sinna, kuhu algusest peale tahtsin.

E. L.: Arvestades seda, et olete üles kasvanud venekeelses keskkonnas ja eesti keel pole Teie esimene keel, paneb hämmastama Teie oskus sõnadega mängida: kodukas ja kodukass, soel on soe, serval on serval, ämbrik ja ümblik, lumikud ja kummikud jne. Kas oskate seda seletada: on keeletunnetus n-ö Teie sees või on võimalik sedagi koos keelega omandada?

V.R.: Moskvas lasteaeda sattudes ei sobinud ma teistega kokku ja minust kujunes erakutüüp. Kas pole sobiv eelis kirjaniku, isemõtleja arenemiseks, sõnadega mängimiseks? Eesti keel oli mu isiklik salamaailm ja mängutuba, ka pühakoda, kuhu "räpaste" mõtetega sisse ei astuta. Eesti oli liiga suur unelm, et argitegelikkuseks saada, kuid sai. Siis tuli välja, et ma ei oska elada tavaelu ja mind ei huvita paljud asjad, mis on teistele olulised. Lõin endale oma järgmise "pühamu" – kodu, (mis kippus mõni aeg lausa "kloostriks" – ei tahtnud sinna lubada ei võõraid keeli ega sobimatu mõttemaailmaga inimesi,) ja asusin teostama oma teist ammust unelmat. Olen juba 12-aastasest saadik kujutanud endale ette, kuidas ma seletan oma lastele maailma. Teadsin kusagilt, et mulle tulevad 2 poissi, just sellise vanusevahega. Nad tulidki ja pakkusid mulle palju avastusi, nii keelemängulist laadi kui nii mõnda inimloomuse mõistmiseks vajalikku, nii et materjali jätkub veel mitmeks raamatuks.

E. L.: Olete lisaks loometööle pühendunud kahe poja kasvatamisele.

V.R.: Enam nii väga pühendunud ei ole, kasvavad ammu ise, heidan pilgu peale ja pigem ei sekku. Annan neile nii palju vabadust nagu mulle endale selles vanuses meeldiks.

E. L.: Millega nad peale õppimise tegelevad?

V.R.: Kõigega peale õppimise! Järelikult peaks kool palju nõudlikum olema, kuidas muidu saavad lapsed õppimisega hakkama, kui nad kodus selleks vaeva peaaegu ei näegi?

E. L.: Kas lastest on saanud Teile sõbrad ja mõttekaaslased?

V.R.: Meil on kujunenud mõnusad meeskonnasuhted.

O.S.: Teie raamatul "Valgust täis suur pilvealune tuba" on huvitav pealkiri. Vast räägiksite lasteraamatu pealkirja osatähtsusest üldse ning oma raamatu pealkirjast lähemalt.

V.R.: Tavaliselt on pealkirja valimine raske, otsides seda ei leia, siis aga tuleb pealkiri kusagilt ise. Miski ütles, et pealkirjaks peaks saama üks luulekogust võetud rida. Raamatusse kaasatud luuletuste koosseis oli enam-vähem selge juba ammu ja arvasin, et pealkirjaks kõlbaks luulerida "Kogu maailm on loomapark". Siis aga leidsin, et see seostuks liialt "issanda loomaaiaga" ja looks kitsama kujundi kui lõpuks valitud rida.

O.S.: Käesolevas luulevalimikus on suurem osa luuletusi loodusest ja loomadest. Kas võib öelda, et loodus on Teie meelisteema?

V.R.: Elamegi eelkõige looduses ja alles siis ühiskonnas, mis on inimese enda loodud mänguplats, tehismaailm pärismaailma sees, kus inimene jumalat matkib. Loodusõnnetused tuletavad meelde, milline maailm on tõene, kuid inimene arutab ikka, kuidas struktuurid toimisid ja kes kahjusid maksab. See luulekogu on siiski inimestest – kahe pere poisist, kes ühte perre ühendatakse, ja nende silmadega nähtud maailmast ühe aasta jooksul.

O.S.: Ja mis Teie kui kirjaniku pilku metsas, mere ääres ning nurmel, niidul eriti köidab?

V.R.: Kõik, mis on loodusest – kui põllul metskitse pole, siis on vähemalt mingi värvidemäng. Mis põllul kasvab, võin mitte tähele panna. Inimese tegevuse jälgedest vaatan automaatselt mööda. Kui küsitakse, mis oli seljas inimesel, kellega tund aega rääkisin – mul pole aimugi. Mis värvi oli maja või auto – selle meelde jätmiseks pean ennast teadlikult ümber häälestama, aga mis värvi ja kuju on mõne kiisu karvamustrid – see jäädvustub kohe.

O.S.: Olete ka suur loomasõber? Millal ja millest Teie huvi nii kodu- kui metsloomade vastu on tärganud? Kui kaugele see huvi on ulatunud?

V.R.: Looma- ja loodusesõber olen alati olnud, kuid ma ei näinud võimalust nendega tegelda sel määral, nagu oleksin tahtnud.

O.S.: Teine teemadering Teie raamatus on lapse kodu ja suhted vanematega. Te ei karda luuletada ka sellisel tõsisel ja problemaatilisel teemal nagu seda on vanemate lahkuminek?

V.R.: Miks peaksin kartma, kui mu noorem poeg tegi kord järelduse algkooli matemaatikast: "Abielu on liitmine, lahutus on lahutamine, lapse sünd on korrutamine ja pärast on lapse jagamine"? Ei mäleta, kelle kohta ta seda ütles, kuid leidsin siis, et see probleem puudutab praegu samahästi kui kõiki lapsi – kui mitte otseselt, siis sõprade kaudu. Miks peaks see teema endiselt tabu olema? (Vt. raamatu kohta lähemalt)

O.S.: Teie luuletustes on rohkesti sõnamängulisust ning kogu luuleraamatut iseloomustab varjundirikas ning kujundlik luulekeel. Kuidas iseloomustate oma tööd keele osas?

V.R.: Ilmselt mängib keel minuga. See kõik lihtsalt tuleb, suures osas on tehnika küsimus, kuidas nii öelda kala veest välja tõmmata. Mõni tekst tuleb tükkhaaval ja eri ajal, siis vaatan, kui mahti saan, oma failides ringi ja aitan luuletuse osadel kokku saada. Ega meie ei kirjuta luuletusi, vaid nemad meid. Usun, et me raamatudki on loodud enne meid, meie ainult areneme neile järele ja valmistume neid ajatust mõtete maailmast nähtavale toomiseks.

O.S.: Luuleraamatut "Valgust täis suur pilvealune tuba" viib mõttele, et kõik meie ümber on helge ja kaunis ning tähelepanu vääriv, isegi inimeste – nii laste kui täiskasvanute kurbus kaob selles imelises maailmas. Kuidas olete jõudnud sellise sügavalt elukogemusliku ja ergastava tõdemuseni?

V.R.: Laste kasvades tundsin, et peagi on mu eneseteostuse põli siin ammendatud ja aimasin, et olin jälle teel millessegi ebaharilikku. Ootasin, kuhu Loodus mind välja juhatab, kellele just mind vaja oli? – selgus, et ilvestele. Alustuseks kulus mul 4 aastat, et koguda ilveste kohta kõiksugust materjali kahekümnes keeles, tõlkida, süstematiseerida see ja raamatuna välja anda, kuid infokogumine käib edasi. Kasvasin välja ka oma kodust (Lehte Hainsalu nimetas seda karukoopaks). Kogu "pilvealune tuba" muutus mulle turvaliseks ja koduseks, eriti metsad, ka öösel – see on täiuslik elutunnetus. Sealt linna päevaellu tulles näen kõike paratamatult uutmoodi.