ABITUT PEAB AITAMA

Et aidatud uluk ei saa hiljem looduses hakkama, on aegunud müüt.

Poeg tõi koju hiire, kellega lapsed klassis mänginud olid. Et loomakest jooma sundida, tegin ta lõua märjaks. Ta imes mu sõrmeotsa ja nõustus pärast ka sööma.

Siis ronis hiir mu särki pidi üles ja jooksis kastis uudishimulikult ringi. Üksi jäetuna puges aga nurka, muutus apaatseks ja teda tuli uuesti turgutada.

Arvatakse, et metsik loom peab inimest kartma ja seetõttu tuleb ta rahule jätta ka hätta sattunult. Samas ei lase just hirm loomal masendusse langeda ja elust loobuda.

Kolm saatuslikku päeva

Kui meenutan oma kogemusi hiire, tihasepoja, viie pisikese kassi ja nälginud ilvesepoja päästmisel, siis leian nende käitumises palju sarnast.

Nad kõik võtsid mu ruttu omaks ja peitsid pea mu käte vahele, otsides turvalisust. Nad olid usaldus, süütus ja puhtus ise. Neid kõiki tuli aga meelitada sööma ja elama, omapead jäetuna kaotasid nad eluisu.

Kõik nad surid kolmanda päeva hakul. Spetsialistidelt kuulsin hiljem, et kolmest esimesest saatuslikust ööst üle saamiseks tuleb magada looma kõrval. Looma tuleb veenda ellu jääma – esialgu kas või temast hooliva hoidja jaoks, kui muud looma jaoks piisavat põhjendust pole.

Et aidatud uluk ei saa hiljem looduses hakkama, on aegunud müüt. Nagu haige laps, nii vajab ka haige loom hellust. Aga, jah, ta ei tohi lähemalt tunda üle 2–3 inimese.

Põhiväärtus on elu, mida loodus annab või võtab. Eluõigus on nii inimesel kui loomal. Ametnik küll kahtleb, kas üksikisendeid päästa tasub, kui liik pole hävimisohus. Või ütleb, et aitamiseks pole raha.

Kui sellist juttu kuulen, mõtlen alati nn kassitädidele. Nemad ei kaeba ei raha ega jõu puuduse üle, kui kulutavad kodututele kiisudele pea kogu oma nigela sissetuleku. Nad tunnetavad seda tehes tolle kadunud maailma lähedust, kust oleme tulnud.

Kibestumiseta õnnelikuks

Üks mu varasemaid lapsepõlvemälestusi on see, kuidas vanaema päästis purskkaevu visatud sisaliku. Lasteaiast tõin koju konna, keda purgis näljutati.

Koolis keeldusin kogumast liblikaid, varjasin püüdjate eest koera, jändasin pääsukeste ja varblasepoegadega.

Abivajajaid ja sõpru oli veelgi, nad kõik õpetasid mulle, et elusolendid lubavad ennast aidata, kui inimene ei taotle sellega kasu.

Ühiskond on inimkeskne ja inimese loodud tehismänguplats pärismaailma sees. Loodus ja loomad on puhta algmaailma osa – nagu ka väikelapsed, kuni nad võtavad omaks meie tehisväärtused.

Kui taltsale puuriloomale läheneb valelik, kartlik või murelik inimene, siis uriseb loom tema peale, sest tundliku olevusena on ta teise meeleseisust häiritud.

Aga isegi metsloomad lasevad meid endale ligi, kui meis pole ühtegi kõverat mõtet ning me ei karda või ei oskagi karta (laps peab ilvesepoega kassiks, hunti koeraks).

Üks põhjus, miks inimene looma ees hirmu tunneb, on marutaudioht. Enamasti selgub karantiiniaja lõppedes, et loom ei olnud marutaudis. Paraku on selleks ajaks ka looma päästmise jaoks juba liiga hilja.

Marutõvevastase vaktsiini kuus süsti saaks loomaleidja tasuta. Mälestus kokkupuutest loomaga kaaluks üles süstil käimise vaeva.

Meiegi oleme osa loodusest, me saame taas õppida looma moodi kibestumata oma muredest üle olema. Siis on võimalik tunda rõõmu igast ilusast hetkest.

*

P.S.: Nüüd on Eesti viimasest marutaudijuhtumist juba väga palju aastaid möödas, vaktsiin töötab kindlalt, aga kas kogu rahvas teab seda, kas marutaudihirm on kadunud? Oleks vaid, mina seda ei usu.
Oma kogemustest loomade aitamisel olen kirjutanud raamatutes:
"Ülejõel, Kassilaiu pealinnas" (2000, 2006), "Ülejõel, Kassilaiu pealinnas. Teine raamat" (2013),
"Väike ilves, Suur Murr ja teised" (2003), "Ilves ilves" (2005),
"Hundijutud ja karulood" (2005), "Hundijutud ja karulood. Teine raamat" (2010).
Täpseid üksikasjalikke nõuandeid leidub siit.

VALERIA RÄNIK (kodulehekülg)