Heale lehe külastajale

Nagu veepiisas peitub meri, nii on ka inimeses rahvas. Rahvast, kes kannab ajaloo tarkust, ei saa lõpuni petta. Ühel varem, teisel hiljem toimub ärkamine. Kurja ja hävingut kehastav jõud tuntakse ära ja siis teevad selle maa mehepojad seda, mis nad tegema peavad. Võitlevad!

Kui keegi püüab tõestada, et eesti meeste võitlus Izjumis, Hadnitsas, Tšerkassõ kotis, Nevelis, Mehikoormas, Narva rindel, Auveres ja Sinimägedes polnud vabadusvõitlus, siis pole see tavaline eksitus, vaid too inimene lihtsalt ei tea, mida ta räägib või tõenäolisem - pole tal selleks soovi.

Meie ajalugu on olnud kirev ja karm, ikka ja jälle oleme pidanud oma vabadust kaitsma.

See, mida tegi kommunistlik punarežiim Eestis 1939-1941, äratanuks surnuteski ründaja. Midagi seesugust pole selle maa, ta inimeste ja majandusega iialgi korda saadetud. Selle režiimi arvele langeb veerandi eestlaste kas hukkamine või kodumaalt lahkuma sundimine. Sellist inimkaotuste hulka ei ole ühelgi maailma maal, ega rahval, Teises maailmasõjas. Olgu need siis soomlased, poolakad, juudid või kes tahes.

Kui selles olukorras poleks sõjas sündinud sõda selle režiimi ja riigi vastu, kes seda teinud oli, siis tuleks selle maa inimesed tunnistada enesetapjaks. Liitlane? Selleks sobis igaüks, kes abiks tuli. Meie liitlasteks olid selles suures sõjas sakslased. Sakslastes nähti ainukest reaalset jõudu, kellega sai punase Venemaa vastu võidelda, ja seda nad olid. Eestlaste iseseisvuse kohta väitsid sakslased, et see sõltub eestlaste osalusest idavõitluses, mis on ühe sõja käigus täiesti loogiline. Nii seda meie mehed ka mõistsid. Selles liitluses-vendluses, mille eesmärgiks oli iseseisev Eesti – võitlesidki eesti mehed saksa mundris, kandes uhkusega relvi, mundrit ja aumärke, mis nad selle nimel võideldes olid saanud.

Eesti Esimese Vabadussõja sangar admiral Johann Pitka ütles oma kõnes 1944. suurel rahvakoosolekul Võrus (ära toodud Ajalehes Uus Elu, 1. augustil 1944) järgmist: "Meil, eesti rahval, meie hõimurahvastel soomlastel ja ungarlastel, meie naaberrahvastel lätlastel ja leedulastel on praegu ühine saatus saksa rahvaga. Me oleme kõik relvavennad ja võitleme koos ühise vaenlase vastu, kelle võit oleks meie häving. Kelle kaotus aga meie kõikide pääsemine hukatusest. Igasugune “valge laeva” ootamine on enesepettus, mis viib hukatusse kogu meie rahva."

Eestlaste iseseisvusest kommunistliku Nõukogude Liidu koosseisus aga ei saanud juttugi olla. Me teadsime, et Läänemaailm oli sõbrasuhetes meid 1940 okupeerinud punase agressoriga, seda näitas ka sõja lõpp, kus meid taas jäeti üksi oma murede ja vaevadega. Olenemata optimistlikemate poolt oodatud valgest laevast Inglismaa ja USA poolt. Me olime maha müüdud! Eesti oli antud Nõukogude Liidu meelevalda ja mõrvarlik punarežiim tegi siin mida tahtis.

Siiski tuli aeg, kus rahvas ärkas ja lõhkus ahelad. Taas põleb Eestimaal vabaduse leek, mida karmi idatuule eest senini kaitsta tuleb. Me võime oma kodumaa poegadele ja tütardele uhked olla. Üks ärkas varem, teine hiljem. Aga nad ärkasid. II Vabadussõjas võidelnud olid neist esimeste hulgas.