koobas.hobune.stream
Tartu Ülikooli professor Jüri Saar on kirjutanud tähelepanuväärse artikli, selgitades miks kehtiv valimisseadus on sügavalt puudulik (mh ebademokraatlik) ning kuidas tuleks seda parandada. Prof Saar kirjutab:
“Tuletame siinkohal veelkord meelde, kuidas saadi eelmistel valimistel riigikogu liikmeks: 10 otsemandaati, 65 ringkonna kompensatsioonimandaati ja 26 üleriigilist kompensatsioonimandaati. Seega üle 90% riigikogu liikmetest on sinna saanud parteikontori otsuse põhjal ja mitte otseselt valijatelt saadud häälte alusel.”
[Täiendus: vt võrdluseks Riigikogu valimise seaduse § 62 lg 3, mille kohaselt “Nende erakondade ringkonnanimekirjades, kelle kandidaadid kogusid üleriigiliselt kokku vähemalt 5 protsenti häältest, reastatakse kandidaadid vastavalt igaühele antud häälte arvule.”]
Prof Saar mõõnab, et “Põhiseadus ei näe kusagil ette protseduuri, kus kõik saadud hääled liidetakse ja jagatakse parteide poolt omavahel nagu röövsaak” ning lisab:
“Ühiskassasse (slängis obžakki) laekunud häälte jaotuse otsustab partei juhtkond, millega on totaalselt aetud segi üldised (ühiskonna) huvid ja parteilised ehk erahuvid. Inimesed annavad valimistel parteidele sisuliselt blankoveksli lubades oma häälega teha, mida iganes. Pingerea koostamise õigusest tulebki parteikontorite ja eriti nende tagatubade kontrollimatu võim. Niisuguste tagatubade olemasolu lubab muuhulgas suunata Eesti poliitikat läbi mõjuagentide, salarahastajate ja teiste variisikute, kelle tegevuse kohta pole võimalik küsimusi esitada.”
Tekstist, mida võiks tsiteerida päris rohkelt, toon välja veel ühe lõigu:
“Korduvalt on täheldatud, et erakonnad on muutunud Eestile nuhtluseks. Parteidest on tänaseks saanud arengut pärssiv jõud, sest läbi parteilise tegevuse võimendub üha sagedamini omakasu ja ebakompetentsus. Praegune valimiste kord on vastuolus põhiseadusega (või vähemalt põhiseaduse vaimuga), sest teeb tegelikult võimalikuks suurtel parteidel olla huvitatud väikesest valimisaktiivsusest.”
Sellest, kuidas prof Saare arvates peaks valimisseadust muutma, et see vastaks põhiseadusele (jah, tema arvates on valimisseadus vastuolus kui mitte põhiseaduse sätte, siis vähemalt selle mõttega) ja demokraatia põhimõtetele, saab lähemalt lugeda siit:
Jüri Saar: “Vajame uut valimisseadust”
Tõtt-öelda ei piirdu valimisseaduse puudused prof Saare poolt nimetatutega. Nt on väga raske mõista, miks peab erakond Riigikogusse pääsemiseks saama enam kui 5 mandaati (sellega on tehtud väga raskeks uute poliitiliste jõudude Riigikokku pääsemine, sest keeruline on nö jalg ukse vahele saada — veel keerulisemaks on see muidugi muudetud erakonnaseadusega, mille alusel makstakse Riigikogus esindatud erakondadele täiesti arusaamatul põhjusel maksumaksja rahast igal aastal miljoneid kroone toetust).
Siiski on raske ette kujutada, kuidas end riigivõimu juures kindlalt sisseseadnud erakondade toetuseta kehtivat valimisseadust muuta. Mäletatavasti ei ole meie nominaalselt demokraatlikus riigis rahvale seaduseelnõude algatamise õigust usaldatud.
Veritas lux mea! 
Valimistest ei olene midagi, kõik oleneb häälte lugemisest,J.V.Stalin
Anna andeks, aga Saare “analüüs” oli küündimatu ja raskelt vigane. Kõige pehmem väljend oleks diletantlik. Esimene raske viga sisaldub lõigus, mida Sa tsiteerid esimesena:
“Tuletame siinkohal veelkord meelde, kuidas saadi eelmistel valimistel riigikogu liikmeks: 10 otsemandaati, 65 ringkonna kompensatsioonimandaati ja 26 üleriigilist kompensatsioonimandaati. Seega üle 90% riigikogu liikmetest on sinna saanud parteikontori otsuse põhjal ja mitte otseselt valijatelt saadud häälte alusel.”
See on vale. Ringkonnas järjestuvad kandidaadid ringi vastavalt saadud häälte arvule ja see tähendab, et ringkonnast otse sissesaajate nimed otsustab valija, mitte parteikontor. Kui mingis ringkonnas läheb jagamisele näiteks 10 mandaati ja erakonna nimekiri on kukku võtnud selles ringkonnas 20% häältest, siis saavad tolle erakonna nimekirjast edasi kaks kõige enam hääli saanud figuuri. Mis selles süsteemis valesti on? Mitte midagi, õiglasemat ei anna välja mõelda. Miks seda süsteemi muutma või solkima peaks?!
Sama ebakompetentne on Saare kogu muu jutt.
Tõsi, Riigikogu valimise seaduse § 62 lg 3 näikse ütlevat midagi muud kui artiklis kirjutatu:
“Nende erakondade ringkonnanimekirjades, kelle kandidaadid kogusid üleriigiliselt kokku vähemalt 5 protsenti häältest, reastatakse kandidaadid vastavalt igaühele antud häälte arvule.”
Tegin selle kohta ka oma postitusse asjakohase märke.
Teisest küljest ei muuda see tõsiasja, et ka lahtiste nimekirjade tingimustes pääseb Riigikokku ringkonnamandaadiga rohkelt isikuid, kes ei ole selleks toetust saanud. Häälte ülekandmine kui selline on minu hinnangul ebademokraatlik nähtus: ei saa ju demokraatlikuks pidada seda, kui minu poolt isikule A andtud hääl läheb tegelikult hoopis isikule B või koguni isikule C, kes isegi ei kandideerinud minu valimisringkonnas.
Kui Lauri Vahtrel on viitsimist, oleks huvitav lugeda, milles lisaks osundatud vääratusele artikli autori “küündimatus”, “ebakompetentsus” ja “diletantlikkus” väljendub.
Need asjad on triviaalsed ja lihtsalt vihastab, et professor ei ole viitsinud elementaarset kodutööd teha.
Näiteks ettepanek, et Eesti on üks valimisringkond. Kas Sa soovid, et valimiste tulemused otsustatakse edaspidi ainult Tallinnas (pluss natuke ka ehk Tartus ja Pärnus)? Näiteks ettepanek, et selle juures ringkonnad ikkagi säiliksid ja et seal valima minnes on ettepoole asetatud selle ringkonna kandidaadid. Kes asetab? Mis järjekorras? Mingi jamps…
Ning häälte ülekandmise probleem ise. Varro, palun jäta meelde, et demokraatias ei delegeerita mitte õigust nuppu vajutada, vaid õigust otsustada. Ühesõnaga usaldust. Nüüd võtame konkreetse olukorra, kus mingi nimekirja mingi liige võtab 20% häältest, kolm korda rohkem kui tal on vaja, et riigikokku saada. Praeguse valimisseaduse järgi läheb ta ise ja tõmbab kaasa veel kaks, kes on samas nimekirjas saanud n-ö teise ja kolmanda koha. Minu arvates on see õiglane. Sinu arvates mitte. Sina tahad, et ta läheks riigikokku üksinda, aga ülejäänud kaks kohta läheksid n-ö jagamisele kõigi erakondade vahel (sest kuidagi tuleb nad ju täita). Minu meelest on see karjuvalt ebaõiglane, ebaproportsionaalne ja ebademokraatlik. Ning ei jäta ruumi usaldusele, millest rääkisin. Kui ikka üks poliitik on nii populaarne, et saab mitme mandaadi jagu hääli, miks ei peaks siis usaldama neid, kelle ta on endaga kampa võtnud ja kes samuti on suhteliselt enam otsehääli kogunud.
Lõpuks, need u. 30 riigikogujat, kes siis tõesti tulevad sisse üldnimekirja alusel. Olen ammuilma toetanud mõtet, et ka üldnimekiri peaks olema avatud, st reastuma ümber vastavalt ringkonnas võetud häälte protsendile (mitte häälte arvule siinkohal, sest ringkonnad on eri suurusega!) Muide, sellelgi ei on omad vead. Keegi näiteks ei taha siis kandideerida erakonna liidriga samas ringkonnas, tema seljataga, sest häältesaak jääb siis kesisemaks kui nõrgema “veduri” taga. Aga see selleks. Praegu on meil igatahes kivistunud erakonnanimekiri ja sellel on suuri puudusi, mille üle kõik kisavad (nt Evelyn Sepp), aga ka häid külgi (nt reformierakondlane Erik Salumäe, kompetentne ja töökas, aga laiale publikule suhteliselt tundmatu). Nii on võimalik edutada tõsiseid töömehi, kes pole ei Kroonika ega mõne tõsielusarja abil kuulsust kogunud.
Üldiselt soovitan ma mõista, et valimissüsteem ei ole nii lihtlabane asi, millele ilma mingi ettevalmistuseta kirvega kallale tulla. Võiks natu-natukenegi end asjadega kurssi viia. See, mida Sa lõpus nimetad Saare “vääratuseks”, on tegelikult kapitaalne, põhimõtteline ja piinlik ämber. Sellisel tasemel kriitika ei vii edasi, raiskab vaid aega ja närve.
Eesti valimissüsteem on üldiselt väga hea, teda on pidevalt ka parandatud. Ainus suurem asi, mida ma muudaksin, ongi seesama ülal mainitu, et üldnimekiri muuta avatuks. Vaiksed töömehed jääksid siis küll sisse saamata, aga siis oleks mõnevõrra raskem korrutada seda vana joru, et “rahva arvamus ei loe” ja “ma ei tea, mis minu häälest saab”. Muud ei oleks vaja; kõik muud süsteemid oleks halvemad. Eeldusel muidugi, et kellelegi üldse demokraatia kui selline korda läheb. Kuidagi liiga palju on neid, kelle arvates demokraatia on see, kui tehakse “nii, nagu mina tahan”. Ning kui siis ei tehta, on kohe valimisseadus süüdi. Masendav, et üks professor võtab selliseid meeleolusid tagant kütta.
Nii. Vabanda mu ärritust, aga ise Sa ärgitasid mind pikemalt vastama.
Tänan põhjaliku selgituse eest. Mõtlen selle üle ja kirjutan oma arvamuse veidi hiljem.