Metsahullu raamatud

Neti.ee katalogiseerijad tegid ehk nalja, paigutades "Metsahullu" äri sekka. Mitte millegi müügiga ma ei tegele ja kirjastuseks ennast ei nimeta. Raamatute levitamisega pole ma ise kunagi tegelnud (v.a raamatulaatadel osalemine 1990, 2011, 2014, 2018 ja 2019), kuid kõik autori poole pöördunud on soovitud raamatud tasuta kätte saanud ja saavad ka edaspidi, kuni raamatuid jätkub.

Raamatutega loodusest ja metsloomadest ei tohigi äri teha. On infot, mis peab saama levida igal viisil, k.a ametlik raamatumüük, küll aga tekib olukordi, kus ühiskondlike ostu-müügimängude kaasamängimine on kuritegelik, sest see takistab või aeglustab info levikut. Lähtudes aegunud infost ja kummutatud müütidest tegutsetakse looduses valesti ja hävimisohtu satuvad lõppkokkuvõttes terved liigid, ehkki õiget infot pakkuvad raamatud on poeladudes või isegi müügisaalis täiesti olemas.

Metsa ja metsloomade kohta räägitakse ja kirjutatakse palju valet, tõtt vaikitakse maha, faktidega manipuleeritakse, kaasaegsed andmed ei pääse trükki ega õppekavadesse. Seega, Metsahullu-lehekülje õige koht oleks: "neti.ee/.../Haridus" või "neti.ee/.../Kirjandus".

Metsahull on hüüdnimi, metsamaad ma ei oma, metsasaaduste korjamise ega jahindusega ei tegele, inimestega seltsin harva ja metsas kolan metsa endaga suhtlemise pärast. Sellepärast pole metsloomad mind kunagi ehk inimeseks pidanud, vaid millekski metsa juurde kuuluvaks ja nende endi taoliseks. Mu erakonnakaaslastel on tutid kõrvas, nagu sel ilvesel siin (sõrm on minu, pilt Velga Vītola oma) ja okkad seljas, nagu neil siilidel siin (kingad ja pilt on: 1 – minu omad, 2 – Velga omad, kingaründajad on iseenda omad):

Inimene on lukustanud ennast samahästi kui puuri oma jäikadest ettekujutustest ja turvalisust pakkuvatest pettekujutustest. Välismaailma (kosmost, Maa loodust, omaenda olemust väljaspool kõike materiaalset), ka metsloomi – sellistena, nagu nad tegelikult on, saab inimene korraks näha vaid siis, kui julgeb oma "tikutopsist" välja piiluda ja ainult siis, kui loom teda "jutule võtab".

Nüüd on levinud õuesõpe, looduskoolid, metsaülikoolid jms nö kultuursed ja närvesäästvad üritused nö tsiviliseeritud rahva loodusele lähemale toomiseks, mis metsahullu muigama panevad. Eelistan eraõpet ehk metsikut sukeldumist loodusesse tundmatus kohas, giidiks on mõistagi loodus ise.

Aga esimesed juhendajad olid muidugi puuriilvesed. Mu suurimaks sõbraks ja õpetajaks oli ja jääb nii Eestis kui Leedus kuulsaks saanud ilves Joosu (4.1999–9.2009), kes, olgu ta igavesti tänatud, on järgmisel pildil (16.10.2002, Ville Räniku foto on täiendatud kohaviitega, mis lisab paljugi neile, kes tunnevad anagrammi kultuuritausta):