SÕNAMÄNGUPUUD

Me esikukapis on riidepuuaed.
Seal sahiseb lipse, seal lehvivad kraed.
Me õues on hoopiski mesipuu.
Seal elab üks sumisev sugupuu.

Veel õues on küttepuid tulvil puukuur.
Me aias ent kasvab üks kassipuu suur
ja kriibivad seda vaid metsikud kassid,
kel puuduvad saapad ja kasside passid.

Ja üks sõnajalapuu kasvab meil veel.
Kõik sõnade jalad on taevasse teel.
Neil sõnadel suud on ja kõrvad on ka,
nii kõrgel, et neid pole näinudki ma.

*

JAANUAR

Ahi on ahne elukas.
Ahi on mõnus asi.
Jälle süüa ta palub,
puid talle kuurist tassin.

"Kui on külmetamisohtu,
leidub kuurist külmarohtu,"
õpetas mu vanaema.
Nüüd on liiga vana tema.

Kuud ei paista taevas –
seda siis pimedam.
Kuuritee lahti kaevan –
seda siis põnevam.

Õu tuleb puhtaks rookida –
seda teen ise.
Siis tuleb ahju roopida –
seda teeb isa.

Siis ma oma kolme
kassi kaissu poen…
Ema tuleb koju –
aga meil on soe!

*

VEEBRUAR ON VÄLJAS VALGE

Veebruar on väljas valge,
tassin tuppa kasehalge.
Jälle istub tema seal –
kassipoeg puupalgi peal.

Suureks siin ei kasva ta.
Äkki isal, emal ka
hakkab kahju väiksest kassist,
kes mind varitses ja passis,
tahtis saada lemmikloomaks,
kodukassiks minu omaks?

Väike kohev kassipoeg
minu mütsi sisse poeb!

*

KODUKAS JA KODUKASS

Nüüd on kassil kodu ka.
Tegin talle koduka.

Panin kassi kodukasse
metsikuid ja kodukasse.

Internetti saatsin eile
oma teose esimese.
Täna tuli meile meile,
saime hulga SMS-e.

Mul on mõnus kodukas,
kodu ja veel kodukass!

*

NALJA-KASS

Elas maal meil nalja-kass.
Küll ta oli naljakas!
Laupäeval lulli lõi,
pühapäeval putru sõi,
teisipäeval turnis puul –
kolmapäeval katki huul.
Neljapäeval nurrus ta,
kalapala nurus ka.
Reedel läks ta rändama,
rottidega jändama.

Esmaspäevast me ei tea,
küllap uni maitses hea.

*

VANA KASS JA KIKAS

Laiskle, laiskle, kiisu,
see on kassi töö.
Kehv on kiisu isu.
Pikk on kikka öö.

Kikka kisa kaua
kajab kassi kõrvus,
kuni kargleb kiiri
kaskedes ja kõivus…

*

saarel kasvavad saarepuud
sara kõrval on sarapuud
kõutsid hiilivad nende vahel
kiisud hiirivad – toiduahel

suurelt maalt saabub tiivuline
otsib tuttavat pesapuud
piilub kadakaokste vahelt
kujund varjudest triibuline
niutsub maigutab roosat suud

*

KASS ON IKKA KÄEPÄRAST

Kass on ikka käepärast,
õigemini – jalapärast,
põlve-pärast,
külje-pärast…
Lihtsalt oma rõõmu pärast
valvab voodis peremeest,
kaitseb…
unihiirte eest!

MIDA TEHA KASSIGA?

Mida teha kassiga?
Muudkui sahvrit passib ta!
Ise nagu tiigrike –
vöödiline, tilluke...

Muudkui passi oma kassi!
Parem täidan piimatassi.
Milleks kassi piinata –
hoida ilma piimata?

Armas kassipoeg on mul.
Mõnikord on täitsa hull.
Mõnikord on pai ja hea.
Ette kunagi ei tea.

*

MEIE MIISU

Miisu pole murdja –
pigem sissemurdja.

Murrab sahvrist sisse –
asub ametisse.

Kassi töö on süüa –
ja siis tralli lüüa.

Kiisu kisub asju –
temast kasvab kass ju.

Homme saab ehk hiire –
täna pole kiiret.

Lõngad-kerad sassis –
nii saab asja kassist!

*

VIISA-KASS

Kassil oli kassipass.
Passis oli viisa. Kas
oli viisa süü, et kass
oli hea ja viisakas?

*

MÄNGUSALMID

Liisu luges liisusalmi:

"Oleksin ma õige tillu,
teeksin peegli klaasikillust,
kassi seljas ratsutaksin,
hiiri seljast patsutaksin...

Ja kui jälle suureks saaksin,
kõigest sellest kirjutaksin."

Miisu mõtles miisusalmi:

"Oleksin ma suur kui ilves,
küüs kui teras, kihv kui kirves,
hoidke eest siis, koerad kurjad!
Hakkab hale koeraturjast...

Ja kui jälle kiisuks saaksin,
poegadele jutustaksin..."

Siis neil läksid salmid sassi.
Kumbki mängis hiirt ja kassi,
kulli, kulli sulispoju...
Kuni ema tuli koju.

*

METSAKIISU

Nägin kiisut metsa serval.
Ei see olnud üldse serval,
pantrik ega otselot,
ega Tiiger-unekott.
Polnud kiisu metsa serval
Oggy, Garfield ega Nermal.
Kes siis metsa serval käis?
Ära arvasid? Eks näis.

*

LAPSEGA METSAS

Kass on apelsinine –
üldse mitte sinine,
kollakas-oranž on ta –
väike päike kiirteta.

Aga hiir on – näriline –
kiisu pärast närviline.
Silmad liiguvad tal ringi –
see ei näita silmaringi.

Suverõõmu vääriline,
lõõrib iga värvuline –
leevikpunane
ja leekivpunane
ja hall-mustrilis-värviline.

*

KUULE, ILVES!

Ütle, ilves, ilus ilves,
mis sa leidsid selles hirves?
Sööksid parem krõbinaid,
kassitoitu sööksid vaid!
Küllap siis sa, metsakiisu,
unustaksid metsakitse,
jänkud mingu metsateed...

Tead, mis meie kiisu teeb?

Kalast hakkab kiisul paha,
vorsti nähagi ei taha,
vaatab piima, nägu plass –
kuivatoitu jahib kass!
Hiiri vilksab sealt ja siit,
laiskus kassi hauda viib.

Kulla ilves, kuula, ilves!
Virkust näen su näoilmes.
Ära tehistoitu söö –
lähed laisaks üleöö.
Meil on hiirtel õnnemaa –
tule meile elama!

Tule meile korraks vaid,
tahan teha sulle pai!

*

KIRJU KASSI NEEDUS

Raadios öeldi, et kass vajab silitamist
vabanemaks staatilisest karvaelektrist.
Kui kassi ei silitata ega lasta tal
hõõruda ennast vastu inimese jalasäärt,
pidavat kass hulluks minema.

Elektrit täis on karvad mul ja hing,
mu vaistud, mõtted, tunded läinud sassi.
Mind märka! muidu… Miks tõid koju mind
kui väärtusetut tõugu kirjut kassi?

Vaid telekat!… Ei enam sinu säärt,
ei kätt, ei sinu lähedust ma otsi.
Sa pole ise minu tõugu väärt,
mu poegi ega nende sabaotsi.

Või arvutit!… Kui, ilge tehnofiil,
kord kassi soojust vastu põske palud,
siis tabab sind mu saba kõrvakiil:
triikrauaga nüüd ravi hambavalu!

Ma lähen ära. Laia ilma peal
ma korjan kokku leeprad, jooksvad, lendvad…
Kui surma saama peaksin – ongi hea –
siis kättemaksuvaimuks moondan enda.

Mu hingetuul, see vinge tuul või Wind…
Mu hääl on kättemaksuhimust kähe.
Nüüd saagu, sajatan… Nüüd langeb, tabab sind,
su kirju kassi needus lagipähe.

*

Katseloomad, kaitseloomad…
kiisuloomast kaisuloomad.
Katsu looma! Kaissu omad!
Kaitse oma kaitseloomad.

Võtke heaks või pange pahaks,
neid ei tahaks teha rahaks,
elu and on kassipojad.

Loomad on me rõõmu loojad,
meie – ainult kassipoojad.

*

Põleb või lõpeb valgus –
lõpmatult imet lunin:
all sõnajalad õites,
Toomemäe otsas lumi,

kasside süütud silmad,
juuniöö mahe sära.
Ära kaome meie.
Maailm on nende päralt.

*

Et kuskil laiul kasvab minu puu,
ei olnud mul küll aastakümneid aimu.
Ent mida teeksin nüüd kesk linnalaimu,
ma tema oks, ma tema küljeluu?

See hämar tuba on nüüd minu laid,
kus, vaba sae ootamise vaevast,
kui tähti uurin mõramustrit lael –
siin on mu kosmos, minu väike taevas.

Seal kuskil kõnnib kosmiline kass,
kui lõngakerad veerlevad planeedid…
Maa külge oma mõtetega needid
sa ennast ise, "teadlik" inimmass.

Taas teadvusliku teaduslikkust vaed…
Linn lendab uppi süütust käpalöögist.
Ei kao vaid mälu: kujund tähislaest
ja omast puust ning akendeta köögist. (*)

. . .

(* - Tartus üsna tuntud akendeta köögiga 1-toaline korter asus aadressil Raatuse 102-1A, kus eri ajal elasid järgmised kirjanikud ja teadlastest sõnaseadjad: Mihkel Tiks, Aivo Lõhmus, Asko Lõhmus, Ele Süvalep, Mari Vallisoo, Valeria Ränik.)

*

Autori kodulehekülg

*