LUULERAAMATUTES (1990–2014)
AVALDATUD LUULETUSED
(1983–2014)

"Miks või milleks need tekstid siin..."
Täna, emakeelepäeval 2009 tegin eesti keelele kingituse ja proovige keelake mind, kes viitsib.
Siin on ainult luuleraamatutes ilmunud tekstid, mujal trükitu puudub.
Kirjanike listis arutati, kuidas suhtuda e-raamatukogu ja Google poolsele eesti raamatute skaneerimisesse jne, kas tasub seda lubada ja kas tasu saab. Ehk jälle on jutuks võetud õiguste ja raha teema, nagu muid väärtusi polekski.
See on ise tehtud ja tasuta, kasutajaks registreerima ei pea ja tähtaegadest kinni pidamist ei nõuta. Nende luuletuste lugemine, tsiteerimine, kopeerimine, jäljendamine, viisistamine, levitamine, ümber mõtestamine, pähe õppimine, oma loomingu pähe esitamine, deklameerimine, parodeerimine, kritiseerimine (jm, mis ununes mainimata) on täiesti lubatud. V.R.

PS (2014): Nüüd on lisatud luuletused 2006–2014.

*

Narva torni
pole enam näha
siiski elu
päris halb ei ole
Eesti kaevust võetud vesi jääb ja
ratastel on pisut eesti tolmu

*

PALVE – 1983

ära mine ära
sinuga on hea
ära haihtu ära
siia veelgi jää

ära ütle ära
kui sind palun ma
ära looda, mina
targemaks ei saa

elus võid vaid sina
lohutada mind
ära keela ära
armastada sind

*

ühel päeval kevad eksis ära
suures linnas kesk novembrikuud
juba ammu kustus taevasära
juba ammu raagus olid puud

ja kui sügis rääkis tühjast vaevast
kevadtuul taas mulle lootust tõi
ootasin ma välku selgest taevast
ja see tõesti asfaldisse lõi

aga siis kui rõõm sai viimaks otsa
lootust veel ei võetud ära mult
nägin põlevat kadakaoksa
meenutab see muistset jaanituld

*

Akna taustal kallis siluett
Õhtu on nii vettinud ja hämar
Vihmapisarana
on mu elu
aknaklaasile
rippuma jäänud

Kui ma kirikut usuksin
lööksin
kaitseks aknale risti ette
Kelle hoolde
sind usaldan lahkudes
hoidku sind
taevas, maa ja meri

*

Armsamad silmad novembrikuu värvi
kildena kurbuvast taevast
on nagu talvesseliikuvast ajast
ülesaamise vaevas.

Endiseks-tagasi-saamise pinge
elab ka surnud halus.
Möödunu valgus on teispool silmi
lummav ja lumevalus.

*

Hing viskles märjakssaanud liival
veel püüdes haarata
ja hoida temast kinni
ning meeletusekrambis suudles maad
No halasta
Viiv vähemaltki oota
ja ära jalge alt veel kao
Eestimaa

*

Maailmakaardil lapikene oled
ent kummardagu
teised maad su ees
Ma võtaks pihku sind
ja nagu linnupoega hellalt hoides
viiks kaugemale maailma hädadest

*

MUINASJUTT

Elasid kord eit ja taat.
Taadil oli vana paat,
milles istudes taat
püüdis kala.
Eidel aga olid part,
kukk ja kana.

Elasid nad rahuga,
ühel päeval aga
kostis õuelt kriips ja kraaps:
keegi seisis ukse taga…

Edasi ei tea ma, laps,
nagunii sa juba magad.

*

Need lootused
see hinge õitseaeg
Maailma uksed
olid ikka valla
Tuul kippus lendu
taevast rõõmu kallas
Lõid lahti võlvid
lagunesid laed
Nii heldelt näole
päiksevihma sadas
Nii ihkas päikest
iga elutaim
Oi inIMEne
ime nimekaim
Kuis kõike rasket
suudad unustada

*

on kohtumiseks jumalagajätt
ükskõik kas vihjad kurjale või heale
sa tõrjud igat abistavat kätt
mis vajutabki põhja tihtipeale

on aastatel nii must ja hirmus suu
mis meie seeski neelab ruumi aega
sest teele minnes topid kotti puu
ja maja ühes põranda ja laega

*

Üha midagi välja
endast tahud ja nüsid
inimtänava möllust
lahti rabeled-rüsid
oma asjade vangis
püsid
teiste käest
harva midagi küsid

Siiski jälle
lähed koduteed
kruusateed
kus imedega kohtud
Maha videvik laskub
näe – jalgratas hirnahtab
krõmpsutab värsket rohtu

*

Igavik ja hetke kordumatus
vaatavad meid ühest pildiraamist.
Surelikud saavad elutarkust
keset lahkumist ja kokkusaamist.

Sujub elu. Hinge tagamaadel
mälu korjab ühenduvaid sõnu,
seosetumaid pilke kokku paneb
varjundite mängust tundes mõnu,

imekombel kobamisi tunneb:
ajaratta pöörlemine lakkab.
Mälestuste valgus hell ja sume
ühel päeval silmadele hakkab.

*

Kuula ainult, kuid mõtle mis tahad,
kuidasviisi su hinge ma loen.
Sulas aastate küünlaid maha –
üksildusestki leidsid toe.

Pelgab ometi väikest valu
see, kes suuremat kandnud endas.
Ei see nea oma isa talu
ega metsagi jäänud venda,

ega teistele patuks pane
ühtki pettumust ega kaotust.
Hing on koduski pagulane.
Hing on kodus kesk sinilaotust.

Aga valu ja valehäbi
jäägu neile, kes sulle võlgu.
Sina vähestega saad läbi.
Mulla süüa su süü ja põlgus.

*

*

Varane hommik on ise lohutus.
Varasel tunnil ei leinata lahkumist.
Kallistustormiski – meeletus, tohutus –
aimata pihkude jahtumist, tahkumist,

aimata ette: kord mõistlik ja murelik,
meenutad olnut ja kehitad õlgu…
Enam ei hooli? Sa pole vist surelik.
Jah, jäägu saatuski sulle võlgu.

*

ÜKSKORD NAERSIN SU ÜLE NIISAMA

Ei me jaganud head, ei kurja,
polnud sõprustki meie vahel.
Ükski koorem ei vaevanud turja,
kätt ei hõõrunud ükski ahel.

Aga sellelgi süütul hetkel
olid jahmunud, pisut tõre,
elupikkusel tähtsal retkel
püstitasid ju kaitsevõret

oma minale. Vaka alla
peitsid selle ja hoidsid varjus,
kuigi pääsemaks painest valla
tuhat meelt sinus appi karjus.

Sinu mõte kui alasilt kajab,
ajab värinad üle naha:
"Mis sind naerma siis ikka ajas?
Äkki jõudsid mind läbi näha?…"

*

HELESININE PALL

Helesinine pall,
kena jõulupuuehe.
Helesinine pall
täheteaduse õpiku lehelt…

Millel ripub ja kellele toetub Ta
keset hääletut tühjust külma,
kesk pimedaid tiirlemisradu?
Kesse tahab,
et Temasse seemneid külvaks
vaid meteoriidisadu?

Lapsed magavad. Jõulupuu-
unenägusid ringi liigub.
Esiisade maailmapuu,
mille oksal maakera kiigub…

*

JAANIÖÖ VIIRASTUS MERJAMAAL

Küll kohkusid inturistid,
kui peegeldus järvevees
too rahvas, kes vihkas risti
ja jumaldas tuult ning leed.

Üks soomlane ütles: "Mutta…"
(mis tähendab ikka: "Kuid…")
"Kas mitte keskaegsesse mutta
ei tallatud nende luid?

Küll oli teistmoodi rahvas,
kes uskus teistmoodi head…
Ei mälestus rohtu kasva,
kui panti on pandud pead.

Kuid ikkagi – minu meelest –
las ripub me kaelas rist.
Siis mõtle mistahes keeles,
ei sega sind keegi. Vist.

Siis kummarda keda tahad…"
Siis raksatas õudne kõu,
mees prantsatas surnult maha.
Mees, k e l l e l e anti nõu?…

*

Kadakad kui tuleleegid,
kajakad kui lumepleegid –
säärane on Hiiu saar.
Hiide tunneb iga skäär,
iga rannariba käär,
iga rahu, iga laid.

Oled näinud merd ja maid.

Vaimu priiust, millest
unistavad
nurgaperelised,
aimu Hiiust, mida
unustavad
nõrgaverelised
vaid,
korra said
ning jäädavalt
siia jäid.

Kostad elujaatavalt.

Sinu vaar- ja esiisad
olid varmad.
Olid visad
nende pojad, nende väid.
Sinu esiemad –
nemad
olid haprad,
aga vaprad,
kuigi mitte kõigest sellest
tahtsin jutustada,
vaid…

*

Kas rõõmustab sind iga igikriips,
mis tehtud on su kodumulla näole?
Kui eluküllust tunnetaksid, siis –
kas esitaksid küsimusi käole?

Siis mälud kõik – iidvanad, igihaljad,
kõik ennemuistsed – libahunt ja kratt, –
kõik igimuistsed jumalad ja haldjad
sust läbi ellu sirutaksid kätt.

*

Kes mäletab
kes ka armastab
kes puudega sina peal
kes kõneleb tallatud mullaga
ja kuulamas tuuli käib
kes looduselt pärib jõudu ja
sõnugi võtab maast

sel sees elab sadu elusid
sel tuhat silma on peas

*

KIVI

Sain aru
ma olen kivi
mis lebab seal kaugel laiul
Ei ma linnamüüriga harjunud
vaid haihtusin
õhku hajusin
ja kandusin laiule tagasi

Taas olen kivi seal laiul

Mu sammaldund kivine kalender
on näitamas aegade algust
Mu liivased aatomkellad
ei tundnudki looja kätt
Olen su iidne mina
inime
kelle nimes
kõlab küll inisemine
küll aga ime
ime

Olen su vaba mina
Veel pole hilja küsida minult
asjade tõelist väärtust

*

Kord ärkasid – valge õues –
ning enam ei saanud und.
Lund libises taevapõuest
ja kõik oli ligi lund:

me argised teed ja meeled,
me tubade tahmunud laed,
traatjuhtmete pingul keeled
ja naabruses lasteaed.

Siis andestust tuli maha
ja valevust oli maas,
su kask oli hell ja kahar
kui muutunud nooreks taas.

Siis viimsesse õhtuhalla
jäi maailma uhke poos.
Kõik kadunud lume alla,
kõik ammused suved koos.

*

Kunagi ammu vaatasin sinu poole alt üles.
Nii vaadatakse templit, mis püstitatud hinges armastatu auks.
Pärast vaatasin sind nagu lepatriinut oma randme peal ronimas.
Mõlemal korral armastasin ühtviisi.

*

levib kalemeelsust
üle inimsoo
ära valekeelsust
sina juurde loo

julmus muutub tavaks
seest maailma sööb
sellest pimedamaks
päikene ei löö

tõtt ja valet lahku
lüüa ei saa käed
pimedas sa lahkust
jagada ei näe

*

LOITS

Lume hingetus
Suure- ja Saaremaal
Hinge lumetus
taga- ja ääremaal
Hing nagu lumehang
Hanges on lume hing
Tullakse erevil-ärevil
Pilgud veeälevil põlevil
Kriuksatab uksehing
Niuksatab ukse hing

Põgene valu hangede alla roo sisse vintskesse
Pagege mured nurmede taha murdunud kibuvitstesse

Ühes lume ja härmaga
ühes jää kurva sära ja
õnduva Talve tarega
sulagu meelehärm

Iganes kuri iganeb
taganeb
inimsoo aru vigane
paraneb
areneb
Vaimu vabinaist
vabane ängi vang

*

Mina ei karda taevast.
Taevas on kodune.
Miski, mis taevast pärit –
mullas ei kõdune.

Paneme mulda seemne –
tuul muutub lahkemaks.
Ühtlasi läheb taevas
vao jagu laiemaks.

Seisad, peas taevamõte,
peenral, suu ammuli –
läheb su eluvanker
teelt alla kummuli.

Kes hingeohvrilaua
unustab katmata –
jätabki taeva koja
talviti kütmata.

*

Nii õrnad on iilide huuled!
On makstud taastuleku hind
ning kodumaa sinised tuuled
on voolimas uuesti mind.

Kuis tahaksin koju – sinna,
kus paistab maalinna kontuur,
mastimändide, lindude linna.
Mu metsadejanu on suur.

Ja… suur on mu metsade janu,
see sajandeid kestnud nälg…
Näe – kuivanud kaevu manu
on hiilimas hiiesälg.

*

On maailmas ikka uudsust
või jällegi mängib pill
kus nüüdsama pingil nuuksus
üks tibuke-müürilill
ning õilsamaid printse tuleb
üks haarab ta võimsal käel
viib sinna kus tähetuled
ja pimestav lumi mäel
just sinna kus ilmaime
ei erine millestki muust
– kuis, ema, su kodumaa nimi? –
kord kuuleb ta laste suust

*

ORB

Sugukonna umbrohtund lees
põled tuulte käes, kuju muudad,
iga ilkuva pilgu ees
tõmbud kokku, ent kesta suudad.

Elad, jõuetu antitees
kadumisele. Lootushaljas.
Sulad aastate pihu sees –
lumikaitsetu, õrn, kuupaljas.

*

sel õnnetult vaiksel öösel
kus silmini suitsutekk
sel kohkunult seisval öösel
kui suus on metallimekk

sa mõtled sest võõrast linnast
ja mõtled ka kõrgest puust
või hoopiski elu hinnast
ja endast ja kõigest muust

veel silmitsed mälukaadrit
ja valutult unne vajud
ning kunagist kalmunaabrit
ei tunnegi, mõtteid hajub

sa niipea ei saagi tunda
kas naabrus on vääriline
suur pimedus hinges undav
kord näo saab – on värviline

*

Sina ei teadnud, kuis killukaupa rebenes tükke su hingest saamaks minu enese osaks.
Kõik minu ümber ja sees sai tehtud sinu moodi.
Seepärast häbenen naeratada vastutulijaile sinult röövitud naeratust.

*

Sinna, kus kahkjas ning kauge Kaukasus
kerkib kui kangastus, kõrge ja kõrk,
saabus kord hiidlane püüdlemaks kasu
mullast, mis magas, sulgkerge ja hõrk.

Sinna mu eellane elama asus,
käel keelas ilmaski olemast nõrk,
mure et lastegi hingel ei lasuks,
meeli ei hämmeldaks mälestus mõrk

luhast, kus ligunes lirtsane lodu,
künnist, kus kriuksudes murdusid äkked,
kuhu… jäi minugi hinge kodu
kivina kõukude kivimäkke.

*

Sõna ori, kes su kaitseingel?
Kirg ja kadu sõitvat ühel reel.
Eluhabras, aga elukindel,
elunõtke olgu sinu meel.

Iga jutt, mis vaikib elukurvast,
on kui püssiluku tõrkuv klaps.
Iga lask on osa sinu surmast,
iga saak – su sündimata laps.

*

Sälud ja täkud
märad ja ruunad
setukad kronud ja teie kõik
kes te passi järgi olete hobused
varsadki
sinagi luulehobu

tulge tagasi kullakesed
päästma eksinud inimest
oma noorimat venda

*

"Tule õpeta mulle tarkust!
Millest vaikid?
Või peksad keelt?"

"Ikka mulle, kui tulen Tartust,
targutused on vastumeelt."

"Sealse eluga harjud pikka.
Tuleb tagasi tasakaal…"

"Aga koduski tunnen ikka
end kui randa uhutud vaal!

Ikka, jälle – nii järsku muutub
ahistavaks mu kodukong,
siis kui argisse aknaruutu
viskab tuudu elektrirong…
Samalt mõttelt end ikka taban,
nõnda mõtleb vist igaüks:

– Kus küll oleksin endast vaba,
rännuks julge ja eluks küps?
Kaasas oleks et lihtne pagas –
mõni unistus hingehea…–

Siis ju sõidaksin kohe, aga…"

"Kuhu igatsed siis?"

"Ei tea."

*

Vaevas ja jumetu, lumevaene,
keerutab sügis kodutut lehte.
Nägu on puine tal, käsi paene.
Jalge ees – pinusid, pekstud rehte.

Laiguti lumine, vagus, ei hala –
maa on hall-unine, veidike pahur,
nagu vaeslaps, kelle mullased jalad
mulluse teki alla ei mahu.

*

VALGUSEST – 1

valguse nõtkus
valguse kalgus
vastandeist kokku
tulebki valgus

kerge ja kõrge
kirgedest kare
oi inimrusud
ja -ahervare

valgusest tegid
õigluse lipu
valguse nimel
võllaidki ripub

igatses valgust
viimne kui keha
valguse võim võib
su pimedaks teha

osa said vaimuväe
välkuvast pingest
valutab valgus nüüd
sinugi hinges

*

VIIMNE RÄSTIK ehk LOODUSLIK VALIK

Rästaperel valmis hea
mugav pesa.
Rästik pesitses mulla peal.
Õu ja kesa,
urg ja org olid õudu täis:
veretonte
keset hüljatud aasa käis,
kerekonte
kerkis mullast ja liivast teel
risti-rästi…

"Kuidas rästas ka elab veel?"

"Elan hästi!"

"Ära läinud on viimne konn.
Olen näljas."

"Või see nüüd minu asi on?
Päike väljas."

"Kõik, mis elutses mulla pääl,
põles tuhaks…"

"Aga heliseb minu hääl
üle luha!
Minu pesa eks hoia mind –
kuiv ja soegi…"

"Ei ma tahagi enam sind,
ei su poegi!
Parem olgu nüüd söögiks mul
tammetõrud!
Õnnelikkude liha – ptüi! –
maitseb mõrult."

*

APOKALÜPSIS

– läks!
vihmalõngad rulluvad lahti
asfaldi peale langevad põigiti
kähiseb keereldes linna tolmune heliplaat
taevaveeniidid keritud postide puude peale
kärbunud murul märatseb mässab määratu mass
tõrelev turuplats müdiseb
lirtsub sõtkutav mullataigen
trampides taldu trügides pekstakse tummaks maad
lohakil taevalipakad lompides vedelevad
keereldes üha kiiremalt külili kandub pind

– aitab!
vajutatakse kulunud nupu peale
tahmane ketas raginal pidurdab
pritsib sädemeid
vihinal lendab õhku telliseid puid metalli
asfaldirebemeid irrutab enesest vihane maa
elajaid uperpallitab
hullus klaasvihma klirinas kaovad valukarjedki
saastvihmal vere maik

– tardu!
jääb lõdvalt rippu luid inimlihatompusid
ürgaja piksenõelad õmblevad kokku maad
uusi helivagusid vajutatakse pinda

– kas prooviksime veel korra?

*

EEMALOLIJA UNENÄGU

Kodumaa iidne kontuur
nagu hiidilvese pea
Peegeldub meres ta luur
vilguvad saared reas

Ei sellest lahti saa
pilkases mägedeöös
kurval Manalamaal
ei Orioni Vöös

Sajandeid kestab see
seletamatu äng
Hääbub ja unub keel
Kestab mälude ränd

Merre vajunud maa
nimegi enam ei tea
Järglasel kilbi peal
tundmatu looma pea

*

Ei mul ole palju
päevi varnast võtta –
varsti tormatakse
minu vastu sõtta.

Kes mu elust-valust
kipub näiteid tooma,
viib mind näitusele
nagu imelooma,

tõestab oma õigsust
minu mure kaudu –
taganemisplaani
ammu välja haudus.

Nüüd on mind veel vaja,
varsti ehk ei pruugi.
Satub põlu alla
minu "muulas"-suugi.

Näidatakse kätte,
kus on minu koht.
Maast, maakeele kõlast
saab mu ainus loht.

*

Elada mitmete hõimude vahel –
ükski ei võta omaks.
Hiilida orvuna märkamatult,
küüruda tummaks komaks?

Pidada vastu, käskijaks süüme,
hüüumärgina püsida.
Sõprade vahel, kiskjate hulgas –
mõistmatu, igiüksinda.

*

Elasime onnis –
oma õu ja värav.
Viidi ära lehm ja
ader võeti ära.

Veeti mõisa elama,
öeldi et savhoos.
Külad kokku pandi –
kõigil leivad koos.

Kitsas pesas varsti
– ära imeks pane –
igast mesilinnust sai
nõelav herilane.

*

ENNEMUISTNE LUGU – 1

Päikse diskus merre viskus,
ehatuli lahvas.
Selle kirgus kaasa kiskus
ühe naisterahva.

"Nagu veri taevapõuest,
surma tõotav palang!"

Naine jooksis välja õuest –
algas vihmavalang!

Aga naine jooksis randa,
ärev, erk ja valvel,
Kõuele et ette kanda
oma kuuma palve.

"Tabas varakult mind tanu,
mees kuid silmad sulges…"

Elupikas elujanus
naise elu kulges.

"Kes mind kaitseb?"

(Toimus haarang
paganate peale.)

"Avita mind, Pikker, Taara!"

"Kahetsed…"

"Ei eales!"

Taevas justkui läbi murdus.
Joana langev vesi
uhus ära meele kurbust,
mälu puhtaks pesi.

Pikne avas lapsekoja
– tulivalus laine! –
Sünnitaski piksepoja
maine nurganaine.

Kõht tal paisus üha, sama
kiiresti kui taevas.
Juba hetke pärast lamas
naine lapsevaevas,

vaevas üleloomulikus,
valus ülemaises,
üle-üliloomulikus,
üle-ülimaises.

*

ENNEMUISTNE LUGU – 2

Vaevalt toibus ema –
laps
tegi sammu,
jooksis rannas ringi,
– "Kraps!" –
võttis rammu.
"Võõrad raiuvad me hiit!
Isa, Kõu!"

"Põgenege ära siit,"
kostis nõu.

Üle väina pagesid
poeg ja ema.
Oh neid laanelagesid,
kus küll kenam…?

Piksepojast kasvas mees
suur ja vaba,
merel vahva, taeva ees –
vaga.

Ükskord tuli mandrilt rüüt-
lite kari –
pojast ilma jäeti nüüd
ema Mari.

"Kus küll, Kaitsja, kuhu jäi
pikseoda?…"

Tühi, mahajäetud näis
taevakoda.

Orja osaks said siis nuut,
nutt ja kisa…

"Nüüdsest olgu Taeva-Juut
teie Isa.

Peas on küll
– nii siin kui seal! –
välismõrvu.
Kuid mis sünnib kohapeal –
ei jää kinni
kõrvu!"

*

Ilu ei päästa elu
Elu ei säästa ilu
Ühele heavy-melu
teisele soolakilu

Sõnumid kullakallid
tulevat mulla suust
Keedame raskmetalli
mulla ihust ja luust

Kisume mulla nahka
joome mulla seest verd
Sooni ja liha lahkab
bagerikopa serv

Rüvetatud on lätted
rähmas on looja silm
Jõuabki varsti kätte
igisombune ilm

*

Ilusat muinasjuttu sa
usud küll üle jõu.
Pettud ja tihud nuttu sa,
püsti kuid kerkib lõug,

häälgi sul läheb kumekaks,
kumeraks lööb su kulm…
(Rumal on ikka jumekas,
Jumal on ikka julm.)

Saatus, su tige turmaja,
pime kui sügisparm…
Surmal on oma hurma ja
koguni oma sarm.

Põrnitsed, nägu nõgine,
sombuse taeva tinna…
Tunaeilsesse põgened –
elugi jätad sinna.

*

Jälitatakse
toetume tüvele
Puukoore kurdudes
tohutu tarkus
Mahume sinna
Hajudes tunneme
PÜÜDJA KÄED HAARAVAD
TÜHJA ÕHKU

*

Jänes saab küülikuks,
inimhing – küünikuks:

nõtkusest nõtrus saab
nõrkusest – võrk,
osutud võõraste taevaste üürnikuks –
siitpeale laiub su hinges kõrb.

Inimlik tundub imelik.
Õdusaim aeg on pimedik.
Millegi uue loomine
näib sama hea kui
poomine.
Kiidetav praegu hunnituks
homme on prahihunnikus.

Kes aga hästi trügib
ronimaks välja prügist,
ometi on ta saba
liputamisest vaba, –

räägime tema väärtustest ääri-
veeri me,
räägime tema surnuks ning
juubeliks ekshumeerime,
sinisekslöödud kohti au-
pärjaga katame,
laulame suureks meheks ja
uuesti matame.

*

KALAPOE JUHATAJA SONIMINE

Kellegi salakavad
teostuvad iga sui:
kavalad soolakalad
vahivad irvisui…

Ära muud asja palu –
kalad on praegu moes.
Kaubahall täis on kalu,
kalu on igas poes.

Kaupluste aknaavad
kalareklaami täis.
Kalade kombed-tavad
teada saab see, kes täib.

Parimad koopad-urud –
kellele anti nad?…
Söödaks teil leivapuru,
kaladest tulnukad!

Teeninda, ära hala –
kalad sind alt ei vea.
Keeletuks jääd kui kala –
küll on siis elu hea!

*

KASUTU KÄTTEMAKS

Nüüd tahaksin surra sel viimsel kaevul. Ei, mitte jannu. Veel mitte.
Ma mõistan küll: minu surm ei takista kedagi. Võib-olla ei saa minust allikahaldjatki ega mardust, kes hakkaks allikamõrvareid unes painama.
Või läheksin koguma lunaraha, millega maksaksin kaevutapjad kinni, et nad meie kaevud rahule jätaksid?… Kes aga teaks mulle öelda, kui suur on igapäevase vee hind?
Seisaksin kaevu ees ööd ja päevad, oodates põuatoojate tulekut. Paljukest suudaksin vastu panna – peagi saaks minust muld. Lootku nad pealegi, et pääsevad siit minema sinna, kus murude rohelust jätkub. Mina ei laseks neil ära minna. Põimiksin end rohuna nende jalgade ümber, seoksin põuakülvajad kinni ja kuivaksin jannu koos nendega.
…Põuda ei ole veel tulnud. Ometi kõik, kes ammutavad vett kaevust, ojast või kraanist, tunnevad juba praegu kustutamatut janu, nagu oleksid nad suremas viimase kaevu ääres.

*

Kes oma venna
silma sisse vaatab,
kes omaenda
hinge sisse näeb,
on jäetud ilma
taevata ja maata,
ju pilvini
on tõusnud tuhamäed

ja pilgeni
kõik repastatud ojad,
kus peegli-pilku
pilkab päris-pilk,
ja tulikurja
pimeduse kojas
pantvangiks jäetud,
jäätub elutilk,

ja pimedust
on täis kõik hingeurud,
kus kobamisi
mõtteid-tundeid käib,
kes aga ennast
hämust läbi surub,
sel elu hoopis
mõttetuna näib,

kes taevalennu
keelab endal ära,
ning läbi-lõhki
maiseks jääma peaks,
ei oska olla,
kuna tema päralt
ei jäetud mulda
tema elueaks.

*

Keset maailma hirmusid
halab iiliviiul:
"Ega nendest pääsu pole
Saarel ega Hiiul."

Keset merd ja sajandit
tuuletujulist
hoiab taevas Hiiu saart
ristikujulist?…

*

Kivi külmaverelisus
mullakere paesus
Pinnaveed jäid madalaks
mulla verevaesus

Latvade peapööritus
laane külmavärin
Härmas rohuliblede
hirmukeelne tärin

Üle laiu kõnnib
unekepi najal
taevatühjasilmne
Valge Lohutaja

Tuleb tuisusammul
laotab surilina
Ära kao kadakas
lapsiknurgeline

*

KOHVIHULLU JÕULULUUL

Letid, letid, halastust,
kõrged kaubanarid!
Kohviube saavat siit
ainult juubilarid…

Kohvipulber annaks kah
elujõu ja -rõõmu.
Kust küll saaksin pühadeks
kas või ainsa sõõmu?!

Olen ämbritäiegi
valmis ära jooma.
Ega muidu minust saa
töö- või elulooma.

Vahest öösiti ristteel..?
Välja osta jaksan:
iga kohvitilga eest
veretilga maksan.

*

Kostab õuelt jõle naerulagin,
öösel poisse jõlgub hulgakesi.
Peade kohal nõnda madal lagi,
jalge ees ka nõnda madal vesi…

Kõigil meil maailma suures puuris
närib süümet öine näilik rahu.
Küllap keha jaoks ka surnukuuris
ruumi jätkub, aga hing ei mahu.

Tabame vaid mõtte-tungalteri.
Päristarkust põletame tuhaks.
Kus on karge eluulgumeri,
mis me hingelt kahetsused uhaks?

Kasvatame poissi-siidivenda:
"Ära jõlgu öösel sedamoodi…"
Muud ei suuda kasvatada endas
asfalt – linna põld ja surivoodi.

*

Kui osavad sellid on loomad ja linnud! Elavad inimesega koos ja panevad inimese neid toitma ja kaitsma. Nad on tihti inimese parimad sõbrad, aga inimkeeli nad kõnelema ei õpi. (Mõni üksik erand ei riku reeglit.)
Nemad ei räägi ja inimene ei nõua. Nad ei mõtle ju, arvab ta. Tal on mugavam elada, kui ta arvab, et ta on looduse ainuke suur ja tark.
…Neid peetakse mäluta, aruta olendeiks, ometi ei lähe nemad seepärast rumalamaks ega õnnetumaks. Küll on kavalad kelmid need linnud ja loomad!…

*

KURVA REGI

Ükskord Kurva kodu õuest
veeres välja voor:
Raba poeg, kes sündind Kõuest,
jõuetu ja noor,
hobusteks tal seitse lutsu,
sõitis mööda maid,
kaasa endaga ent kutsus
õnnetumaid vaid.

Igaüks ju tahab – väga! –
olla ilus, tark,
aga mõni – juhm kui säga,
jumetu kui sark.
Mõni teine, silmis hägu,
tahab olla Kõu,
aga endal mülka nägu,
rabamudast põu…

Kaua sõitis Kurva regi
lumes, poris, vees,
mehed kurtsid läbisegi,
kuni igamees
tüdis ära ligimese
jutust, eluteest:

"Kes küll päästaks inimese
inimeste eest!

Mine tea, vist ongi parem
olla kurt kui kott,
muidu – kellel saatus kare –
iga hädarott
räägib sulle augu pähe,
endal lekib laug…
Ei! Et kurbust oleks vähem –
ole vait kui haug!

Lähme elu laotusesse!…"

Suurim osa neist
kiindus o m a saatusesse
ega tahtnud teist:
pääses nõiaringist, lahti
ängipõimetest,
väänas välja kõik, mis tahtis,
oma võimetest.

Mõni põles hoopis ära,
aga võitjaks jäi,
sestap iga õnnevärav
talle lahti käis.
Ega sörgi teiste sabas
Rabapoegki, ei:
vilgub-välgub öösi rabas
sinkjaid sädemeid.

*

Kus, tüdruk, su jõuetu kavalus
ja nooreea pühimad meeled?
On haihtunud abitu avalus,
vaid pettumus mõlgub meeles.

Kord lapsikust (hingest, ihustki),
kord vilumust välja juurid
ning suu on sul tummem pihustki,
kust saatusejooni uurid.

*

Kust ta tuli?
Kas teisest ilmast,
mille elu on kurb ja kale?
Näe, kui tõsised on ta silmad,
liikumatuna püsib pale.

Langes sinule tema valik.
Ei su õrnuse eest ta page:
varsti rõõmsasti kilkav lalin
põrkab linnuna vastu lage.

Jälle rangemaks muutub tema:
kasvab suureks su väike päike;
rängas elus jääb igatsema
emahelluse pehmeid läike,

kuni kustub kord raugaikka.
Ja kui ärkab – taas mähkmed üll, –
oma väsimust elupikka
välja puhata jõuab küll.

*

Kuulsin hirmsat maadvappumapanevat raginat
Lennukist lõhkirebitud taevas tilkus piiskhaaval verest tühjaks Jäi nõutult rippuma surnukahvatu hämmeldunud tarbetult igavene
Taevas ei põgene ei põle ei hävi ei kao ei sünni ümber
Kui igav on olla taevas

*

Lapsik, lindkaitsetu, unesoe,
– piht rohuliblehabras –
millest küll, kellest nüüd leiad toe,
kõrreke inimnabras?

Kodu- ja võõramaa kasulaps!
Ununeb kõik, mis valus.
Kasvad küll – kiuste – viks ja kraps,
tugev su jalgealus.

Olnud su kodu- ja mänguõu
Nõmmkülas, Nõos või Nõvas?
Mälule käib see sul üle jõu.
Hing on sul kangunud kõvaks.

Võib-olla sünnipaik eelistas "k"d?
Kullamaa, Kõo või Kunda?…
Tuntumaks tundmatut sünnimaad
ei sina tihka tunda.

*

Lennuk on tõusmas
pilvede taha.
Varjusid rebeneb,
libiseb maha.

Eestisse jääda,
varjuna maha!
Pilvede taha
mina ei taha.

*

LINNA, ÕNNE OTSIMAIE

Sinu soovitud kodutuskoorem
on nii raske kui tiibepaar.
Plingib kelmikaid valgusfoore,
iga moor on kui filmistaar.

Veel üks silmapaar linnal nüüd rohkem,
ja üks keha – mis kiikvel haab! –
ja üks mälu, kus eilsed ohked:
"Mis küll, lapsuke, sinust saab?"

*

Maa ja taeva koda –
kodu ajutine,
kasvab sinust välja
inimeseloom.
On ta enda meelest
üürnik? majuline?…
Peas tal muudkui amper,
volt ja vatt ja oom.

Matkajana hooletu.
Mõtelda ei taha.
Kuigi vahel vilgub
pelglik pilguhelk:
"Kelle peale kukub
taevateivas maha?…
Kelle peale kokku
langeb taevatelk?…"

*

Maailmaga kokku
nurgeti puutud.
Rabeled vastu –
hääletu, suutu.
Igalpool ohud,
teravad tahud,
kõnniteel lohud,
merevees rahud.

Hüplikult tõuseb,
alaneb toonus.
Paljastub isetu,
isutu loomus.
Harvendab habeme
aastate reha.
Rebeneb-rabeneb
kohmakas keha.

Elu sind, tillukest,
koorib ja tahub.
Ühtki su killukest
ilma ei mahu.

*

MEIE KIRJANDUS
( – vabandust! – LOODUS)

Me loodus on suur ja ilus,
on rikas me loomariik:
seal igal on oma nägu,
ja arvukas iga liik.

Meil kasvavad pärn ja lõhmus,
meil kasvavad kask ja kõiv.
On kaunid me -saared, vägev
on -metsade, -laante hõim.

Meil elavad mutt ja mäger,
meil elavad (h)unt ja siig.
Me -nurmed on tulvil -kive,
kuid ükski neist pole liig.

On kanakull – sorry! – habicht,
on luiged ja vesipapp.
On -mägesid küll ning -järvi
täis iga me mullalapp.

Kuid… kuivamas -sood ja -põllud
ning kerkimas -kaldad -veest…
Vaskkrossigi varsti enam
ei anta me -maade eest.

*

Minema pead?
Ei lahene
reeturliku adjööga
küsimus: miks sa ei lähene,
parastad, kiusad, nöögad,

põgened endast, ajast,
põlastav, alp, nii igav,
vahest sa, paljastaja,
otsiksid enesest viga?

Agaralt pilgete teri loed
süütumas inimnaljas.
Kuluvad närvid ja sidekoed,
paistab luukere paljas.

Veri ei keeldu hüübimast,
tarretub salasüüni.
Aru on väsinud süüvimast
sinna, kus silm ei küüni.

*

…moondus tuuleks ja lendas Peipsile,
üsna tülpinud vastupanust,
ning ta mõrsjale, muruneitsile,
pähe tõmmati suitsutanu.

Pärast pilkavat põllelappimist
metsa põgenes mureneitsi.
Jooksis mööda üht põllulappi, mis
oli väetistest väetiks peitsit.

…………………………………….

Tuuleksmoondunu saabus koju.
Oli algamas mingi film.
Nurgas urises kastiroju,
jõllis tuline kratisilm.

*

Mulla veri tungis minu kehha läbi juurteksmuldakasvanud jalgade Seisin kaua kuni kinni jäin
Maised mured jooksid minust maha lahustusid mulla soontes ära Nendest läks mullapõu raskemaks
Pikkamööda hakkasin aru saama liblede pudikeelsest lalinast Ise mõtlesin puude keeli looduse tohutult pikka mõtet mis ei mahtunud ega mahtunud mulle pähe
Samas nägin selgesti ette kuidas tullakse homme mulle järele raiutakse juurte küljest lahti ja pannakse pinusse minu vendade laipade sekka
Tahtsin raputada end puumõtetest lahti aga lahti enam ei saanud Minu koorde kasvanud kehavars oli juurtpidi mullas ja mu käsi sahises tuules
Varsti tulevad siia inimlapsed kastmaks kurku minu mageda verega Haukavad peale ka mullaliha oma surmtõsiste vannete kinnitamiseks
Siis ma usaldan nendele oma saladuse Mina ei oska puu olla Ei jaksa kõike kuulda ja teada kõigist korraga aru saada ega kõige eest kõigile andeks anda
Ülehomme hakkan kellekski teiseks

*

Mõlemal pool
ilmumist kadumist
oleme elame
toetume puu najale
ja
polegi meid enam
Voolame ühte
krobedakoorseks
lehtedesilmseks
pereks
Kuuleme näeme
kuis taevapisarad
muutuvad mulla
vereks

*

Noored linnud – nõrgad nokad,
noored lambad – õrnad mokad,
teadke, linnupoeg ja tall:
kes teeb nokad-mokad valla –
selle jutt käib keelu alla,
selle jutt on keelu all.

Kuni kasvad suureks-targaks,
lolliks peetakse ja vargaks,
käes neil põrkad nagu pall.
Mis sa siiralt ka ei hüüaks,
kuhupoole ka ei püüaks –
kõik on vale, kõik on hall.

Õpi tarkust, õpi keeli,
õpi tundma suurte meeli,
ära torma vastutuult.
Oled hiir – siis räägi "näuh",
oled kass – siis räägi "auh",
muud ei nõuta sinu suult.

Ole viisakas ja vaga,
siis sul edu ees ja taga,
ära tõrgu, ütle: jah!
Ja kui suur su puruks kisub –
soovi sööjale head isu,
et su ihu maitseks kah!

*

Palun, et iga rahva ja ameti,
iga ajastu, loomusetüübi,
iga looma ja taimena
võiksin ära elada ühe elu.

Palun, et iga looduse kuju ja tujuna,
kõige oleva ja olematuna
võiksin ära elada ühe elu,

viimaks ärkaksin inimeseks,
ometi kõik mälud talletaks minusse
Loodus, mu ainus jumal.

*

Paremale?
Vasemale?
Suund on puha vale.
Kurale?
Või hoopis heale?
Mine ehku peale.

Elukätt või kurakätt?
Paremat ja pahemat?

Hüvakule?
Vasakule?
Kelle peas on pääs?
Vaenulikku mõju jagab
lõuna, ida, lääs.

Kelle kõnel
tõtt on taga?
Kelle kõnel
teod on taga?
Kesse taotleb,
kesse tagab
sula igijääs?

*

Piimjas-paatjas kohvilaga!
On see mõni Taani-linn?
Liugleb Lisna-Lasna taga
kraana nagu kaevuvinn.

Kraanidesse jookseb vesi
pinna alt ja linna alt.
Vannidesse tasakesi
voolab vesi alamalt.

Pruunjas-piimjas kohvilaava,
suhkrulusikate tants…
Aasta-aastalt vaksahaaval
vajub Kalevite kants.

Varsti langeb järvepinnaks,
nime poolest saab Vellinnaks.

*

Poole jõuga tõmmatakse
eluvibu vinna.

"Kes küll ütleks kindla peale:
millal põhja minna? –

Mitte kellestki ei mõtleks,
millestki ei hooliks!"

Laevalekkimine aga
samuti on poolik.

*

PUNANE RAAMAT – 1

Teie, loomariigi suur suguharu, kelle täpsemat nimegi me ei tea, – sajandite vältel olete meid söönud, seedides endasse, ja veennud, et see olevat meie hõimu igipõline soov.
Teie libedad sõnad söövad meil aru peast. Me keelepaelad tarduvad, suulaed koolduvad kõveraks korrates teie sõnu. Me oleme tummad. Ainult silmade hirmunud sära võib õpetada me hõimu noortele meie usku ja mälestust.
Teie aga ei märka, et teidki on varitsemas kadu: too kississilmne, stepikoirohukarva loom – küll on temal tugevad lõuad. Ta suguharu on suurem ja aplam kui teie, ning kolmandik maailma saab varsti täis laialõugseid loomi.
Kui teie, loomariigi suur suguharu, meid ära sööte ja endasse seedite, siis teid söövad omakorda ära need kavalad kiskjad loomad. Teie veri voolab neis veel, teie vaim peksleb pimeda linnuna võõraste rakkude puuris. Kuid teid pole enam. Teid ei ole enam iialgi. Nemad ei saa kunagi teieks.
Olge valvsad! Muidu te ärkate ükskord, võõras nägu peas, ja maailm, kes ei põlenudki ära, vaatab te tühjesse silmadesse – kurb-tuim, üksluine ja ilmetu.

*

SAATUSLIK EKSITUS

"Peata jäänud rahvamassid
pööra kuhu tahad!
Jussid-Jassid,
sussid-Sassid,
rühmad-kihid-klassid

kohe paid on, vait ja vakka,
kohe – mütsid maha! –,
kui vaid maksma neile hakkad
hästi palju raha."

Sellist tarka juttu puhus
peata rahva pealik.
Sõna "tean" ei võtnud suhu,
ütles "olen teadlik".

Ükskord nägi – RAHVAHULGAD.
Vahva rahvasumm!
Võttis kätte trummipulgad,
aga trumm
on tumm!

"Mäss või? Võmmid! Kardavoide
kari, rahvast peata!!!"

Vaenuväest sai võitu, muide,
Tõllgi i l m a p e a t a.

*

Seisad Ei lahku Ei ühtki puud
enam siit röövi kadu
Lamajad varjud ja heljur kuu
valvavad öiseid radu

Ööst hiilib läbi kui hiiglahiir
külm hajameelne agu
Pehme ja unine uje kiir
otsib ööseinast pragu

Hämu seest läbi värava lööb
valgus suur aus ja vaba
Salaja vähemalt enne ööd
kirves me hiit ei taba

*

SÕJA JALUST ÄRA – AJA TALLA ALLA

…Sõja tuhatjalgne röövik
mööda nurmi kepsib,
jõuab siia ülehomseks,
ära küll ei eksi.

Haarad malga? murrad ära
tara küljest teiba
kaitsmaks põllumehe saadud
– veest ja kivist – leiba?

Heidad alla? jooksed metsa?
hüppad paati hoopis?
Lahkumine, võõrdumine
muulaseks su loopis.

Mis sai sinust tasapisi –
muutsid näo ja meele?
Lapski võttis emakeeleks
mõne teise keele?…

Mitte kõik, mis olnud, läinud,
siiski polnud paha.
Head ei tohi meenutada,
halba kuid – ei taha.

*

Ta nimi on Rootsi-, Taani-,
kord Saksa-, kord Venelinn.
Küll murdusid siin taraanid,
küll kivisid loopis ling

ning Kalevi kalmukünkast
sai verine sõjaplats.
Müür kerkis kuid kõrgiks rünkaks…
Maarahvas (siit lühend: mats)

käib, kirudes oma saama-
tust, senini metsateid.
Ta jälgedest korjub raamat,
mis seletab ära meid.

See raamat, kui Taani-linngi,
ei iialgi valmis saa.
Jääb kestma kui mullapindki:
maarahvas, ta keel ja maa.

*

Tullakse ammuste vendade manu
altvoolu ajajõkke
Tagantpoolt ihu õgivaid lõkkeid
tullakse hiiesallu

Maha kõik hinge ja silme katted
vaimu ja mõtte rauad
Linnuteel toeks on piksesauad
teejuhiks veremälu

Hüütakse eellased nimepidi
küsitletakse neid rangelt
Kes olnud kannatlik tumm ja kange
põlisest hoidnud kinni

Kes elust ajast tormanud läbi
äge kui tulekera
Kes oma roiskunud seemnetera
on pursanud tulevikku

*

VALEST, TÕEST JA TÕDEVALEST

Tõde-Suur ja Vale-Väike
vahistati särgiväel.
Roosteahel jalge vahel,
rasked kütked ümber käe –
viidi kodust välja ära.
Kott-, ei, kohverpime Öö
teadis üksi: hiiesalus
toimub varsti imetöö.

Väike lihtsameelne Vale
arvas: ees on rõõmus ränd.
Elu kurba palet varjas
tema eest ju iga känd.

Tõde, Vale vanem õde,
liiga tõsine ja pikk,
eluküsimustes oli
sõge nagu pimesikk.
Suured olid tema plaanid,
kõrge oli rännusiht,
elu igat palet varjas
Tõe eest paks pilvekiht.
*
Nõnda mindi paljajalu
üle nõmme, üle palu,
hiiesalus tehti tuld.

Suur ja väike kohe – mõlemad –

"Ühel juuksed nagu kuld!…"

pandi juukseidpidi põlema.

"Teisel juuksed nagu muld…"

"Valukarjed? Suud on lahti?
Kinni panna otsemaid!
Toppida täis risu-prahti,
nõgeseid ja ohakaid!

Poolest tõest ja poolest valest
aitab meie elueaks.
Teeme nemad Tõdevaleks,
Valetõeks ja Halvaheaks!"
*
Juustetuhast võeti pooled,
(kõverdati Tõe kael),
vaheliti, segamini
aeti mõlemal pealael.

……………………………

Suitsuots see sorib tuhka:

"Tuhatoos, sa tahmund klaas!
Aita tõde, vale puhta-
kujulisteks luua taas!
Ütle tõe ja vale valem!"

Ikka vaikib tuhatoos!

Mustast plekist meie mälus
valge laik saab – ajaloos.

*

VALGUSEST – 2

valguse valu
kalkus ja kalgus
valgus on ikka
millegi algus

valguse ausust
hämud ei talu
hävi on vaigistus
algus on valu

taevane vaesus
vaevane koorem
vaeguse armid
noorelgi koorel

valguse tarkus
virgus ja virkus
valguse kargus
kirgus ja kirkus

see kes ei jäänud
ajale jalgu
päiksesõnana
laiali valgub

*

Võõrsile sündinud – oledki süüdlane.
Kes sinu puhtusse enam usub,
kes küsib, kellena ennast tunned,
kodumaa mure kas sindki rusub?

Kes enam usaldab verd ja geene,
tuvastab hinge ja mälu rändu?
Mujale sündinud – oledki muulane, –
kes nendib saatuse kurja mängu?

Kes paneks sildi: "Kontrollitud. Oma."?
Kes tuleks ustavust sedastama?
Igaüks, kelles on endas võltsi,
oletab sinuski sedasama.

*

Ei ma sünnita parem ju ühtki last,
kui…
Ei kunagi veel ühte venelast!

Patulembuse välja sülitan,
et ei rüvetaks minu süle ta.

Ei ma kunagi sünnita vene last,
minu rahvale tulevast vaenlast.

*

Elurumal, elutark,
jumetu kui jumal,
kõike näed ja mõistad ja –
vastuvoolu sumad.

Ilmasaatust juhtimast
Looja käsi väsib,
väsimatult ainult sind
raputab ja räsib.

Kuni ära neelab su
Toone, Styx või Lethe,
kuni hetkeks avaneb
ilmaruum ehk eeter,
kogu elu muudad sa
igiime ooteks.

Hetke pärast – tagasi
seemneks, eoks või looteks.

*

HÄLLI?LAUL ÄRKAMISSUVELE – 1

Tähele panid Sakala,
Saare ja Nurmekund
päeva, mil langes meie
lootuste peale lund,

õhtut, mil lootmast väsinud,
õnnetu Taaralinn
oli kui suur ja unine
kohevilsuli-lind,

öödki, mil vaibus peagi
sosinategi sumin
ning Maarjamaale laskus
suuruinutaja lumi.

*

HÄLLI?LAUL ÄRKAMISSUVELE – 2

Püsivad üle talvegi
taimede haprad aimed.
Õrnemas eluvormis
on kestvamaid eluaineid.

Arguses varjub vaprus ja
ranguses peitub hellus.
Meiegi peame vastu ning
püsime, jääme ellu.

Ükskord on talvgi möödas.
Kestame senikaua
ka üle uskmatuse
ja lootusetuse haua.

*

Kui ära võetud
saab veel üks asi,
mis teeb meid meiks…
Kas jääme nõusse
või meie vastus
jääb ikka eiks?

Las möödund ajast
me peale vaatab
raudriides kärss,
kas võlub täna
vaid folkloriste
me regivärss?

Kas rahvarõivaist
ning -riidest, -riistust
saand meened vaid?
Me sisepingest,
me vaimu vilgust
uusvara sai?

Kui hääl ei hääbu,
siis millist häda
aeg ka ei tooks –
ei hävi meie,
niipea ei muutu
me ajalooks?

Kas kodutuses
kord ulbib rahvas
kui meres laast?
Liig kaua vaikind
ta omas meeles
on omast maast.

*

Küll minu pea ei jaga
üht kurba elutõde:
miks piinab, kiusab taga
ja vihkab õde õde?

Miks vend ei salli venda,
vaid pikka viha kannab,
miks hoolib ainult endast
ning venna ära annab?

Miks polnud ühel nõul
me väikse rahva pere,
kui ulpis üle jõu
ta verevärvi meres?

Kas minut enne plahva-
tust, hädas surmaeelses,
kas tõesti nüüd me rahvas
ei muutugi üksmeelseks?…

*

LUIGED VIIVAD VIIMSET LIIVLAST

"Räägi tasa oma lugu,
kehast ilma jäänud hing.
Kelle hõimu, kelle sugu
oled, ütle mulle ning

tõtta vastu ajavoolu.
Luigelinnu valge tiib,
võtnud sinu pärast koolu,
õigel aadressil su viib.

Miks sa tõrgud? Eriliselt
lased paluda end sa?
Vellest segaverelisest
vahest puudust tunda said?

Loobu oma hingevaevast,
luiged ootel Linnuteel."

"Igav igavene taevas,
lase viivitada veel!

Las ma olen puu või kivi
Liivi rannariba pääl,
las ma olen viljaivi
kandev põld või linnuhääl…

Olen mere vahtuminek!
Olgu siin see võõras tõug,
kodumullast lahkumine
käib mul nüüdki üle jõu."

*

Ma sünnist saadik elasin kui paos
või linnupuuris – linna kivikõrbes,
kus möllas miljonite elu kaos,
vaim asfaltpannil aina põhja kõrbes.

Linn hingab mürke, mürke sööb ja joob.
Vastsündinudki koosnevat mürkainest.
Riik üha rohkem toodab, tarnib, toob…
Näe, surnud kalu helgib jõelaines.

Linn kogub mürke – inimajus, -luus.
Saastvihm ei jätnud ellu ühtki kressi…
Progress saab muudkui kiita igast suust
ja ometi viib otseteed regressi.

*

Tule leegitsemisjanu
täis on taevakõrgus.
Tuli, tule minu manu
siia elupõrgu.

Mina annan sulle selle
kehagi, kui suudad…
Muuda mind…
"Kuid milleks? Kelleks?"
Tulivõimsaks muuda!

Küll ma õnne, kui ka õuga,
taevavõlvi läidan,
oma jonni, oma jõuga
maad ja ilma täidan,

annan kõigile, kes vaevas,
oma nõu ja närvi…
Jõud on läbi. Juba!
Taevas
minu vere värvi…

Olin võimas küll, kuid väike.
Miks ma pole jumal?
Enne veel, kui loojub päike,
igal põlatumal

igilootus igavene
puudutagu hinge!
Iga lootsik, iga vene –
koduranda minge.

Oleks teile (mis siin häbist?)
nagu oma ema…
Kas või hetkeks!
Hetk on läbi,
hakkab ununema.

Ärge hoidke seda hetke
mälu salakurus,
ärge peitke – ajapetkel
uhmerdab ta puruks.

*

Viimaks tulin Eestimaale,
viimaks olen kodus.
Päriskodutunne tekib
selles majalogus.

Tõsi küll, on külm ja pime,
pole puid, ei salve.
Siiski kodumullapinnal
ei ma karda talve.

Iga põõsas lahkelt vastu
avab oma süle…
Kesse elutark, kes ütles,
et ei ela üle?

*

Võidelda,
julgeda nõuda ja –
võita!

Kohvita, suhkruta, lihata,
võita
elada saab,
kuid
ei elada saa
mäluta, meeleta,
keeleta maa.

Võõramaal küllust
ma tunda ei taha
teades, et Eesti on
mängitud maha.

*

ÄRAMAALE, ÄRAVEELE

Surm see peab elule lepitust tooma.
Lendavad aegade allikast jooma
– kõrvuti – kajakas, kiur ja kaur,
vaeras ja vareski, viu ja vau.

Järele tõttavad tiivutud handid,
siivutud mardi- ? – ei: mansidest sandid,
mordva ja mari, üks mõru ja maru
…kalevi kangastes suguharu…

Saami ja Soomegi, Võru ja Viru – nad
kurbkurja saatust ja saamatust kiruvad:
isurid surid vist viimseni välja,
vadjalgi tühjaks jäi ammugi häll ja

liivlasi alla on neelanud liivad,
karjala kansa‘l on kärbitud tiivad,
vepsad ei lenda kah solgitud veele,
vaid ära, teele… jah: ärateele…

Maa muudkui tuhka täis, tolmu ja tahma.
Hajumas viimsedki veelinnurahvad.
Maa on täis tuska: tast ära on mindud.
Enam ei ela seal ühtegi lindu.

*

ÄRKAMISSUVE HAKUL

Künninädalad lõppesid,
külvinädalad algasid.
Fillitudengid õppisid
segi "jalgu" ja "jalgasid".

Restauraatorid õppisid
hoopis värvi ja krohvi,
aga ärikad lõõpisid,
kuidas hankida kohvi.

Keegi kavandas kaevandust,
keegi arvamust avaldas.
Keegi kamandas kaubandust,
keegi kauples ja kavaldas.

Keegi kehtivat seadust
üsna ustavalt austas.
Keegi edendas teadust,
täites vastavat kausta.

Räägiti melanhoolikust
kukeharjaga punkarist.
Tõde küll, aga poolikut
loeti Ingerist, Ungarist.

Kiilaskumeraid-ümaraid
päid sealt poodiumilt säras.
Uusi mahtraid ja ümeraid…

"Kust küll?… kuidas?… mispärast?!…"

*

ABITURIENDI SONIMINE

Spikerdaja mälu
koormab õudne raskus,
sellepärast ongi
kogu tarkus taskus.

Kust küll õnneseeni
tuleb – tarku päid,
kes end täis on imend
infot nagu täid?

"Mitutuhat helvest
leidub lumehanges?
Arvutage välja
koosinus ja tangens…"

"Mitmest meeleheitest
koosneb sulet ring?
Kuidas langeb lukku
väikse rahva hing?"

"Milleks, kes on pannud
ühte keelde kokku
ämbrit, toobrit, pange,
tikku, sikku, sokku?"

"Jube võõralt kõlab –
astik, nastik, plastik…"
Olla tark on vahva.
Õppida on vastik.

*

EI MA LÄHEGI ÜLE LAHE
ENKÄ MENEKÄÄN MEREN TAAKSE
seda maad ma ei tohi jätta

VABA MERI ON SINI-SININE
VABA MERI ON SÜGAV-SÜÜDLANE
tema pärast kõik tahavad minu maad

EI MA LÄHEGI ÜLE LAHE
seda maad
mitte päevakski enam ei suuda jätta

LAHT ON RAHULIK-ROHELINE
LAHT ON VAENULIK-VAHELMINE
minu mõlemad vennad on selle taga

ja heidavad minu maa poole
haletsev-ülbeid pilke
ENKÄ MENEKÄÄN MEREN TAAKSE

AINULT VÕRDSENA
AINULT VÕITJANA
mitte sandina silmad maas

*

Elame riigis, mis raiskub ja roiskub.
Elame edasi? Emmekö poistu?

Oleme rida (oo saatuslik saamatus)
mustast või punasest rahvaste raamatust.

Riik on kui hiiglasuur mädanev tomat –
mõnedki seemned ei pea teda omaks,

neil pole ometi õrnemat aimu,
et riik on surmanud nendegi vaimu.

Riik on täis kõndivaid õgivaid laipe,
liha ta lihast ja raibet ta raipest.

Mürgine nõre neil eritub igemeist.
Igaüks kadestab, kahtlustab ligimest.

Riik oma roiskumist eirab ja eitab.
Aidake eitajal hinge heita.

*

Et me üle valitseb
juhuse kõikvõimsus,
tõupäästjaks valinud
on me kidur hõim su.

Soome-ugri riigid
on su püha Mekka? –
oma seeme käiku,
soome seeme sekka!

(Saatku oma seeme,
unustagu häbi.
Pangu kirja sisse,
äkki läheb läbi.

Loome orjameele-
vabad seemnefondid.)
Juba kummitavad
väljas näljatondid…

(Oli küllalt vilja,
aga kõik läks raisku.)
Lülitame välja
hoolimatust, laiskust,

viha, uhkust, uskmatust
soome-ugri lastest…
Alles jääb ehk midagi
soome-ugrilastest?

*

Ikka elad. Ka pärast surma.
Mulla pale kui tuhatoos…
Ikka loodad, et aeg on ratas,
millel algus ja lõpp on koos.

VÕTTA KODUKS EI SAA – või saad? –
SEDA MINE-TEA-KELLE MAAD.

Väärid muudki? Ja mängid võitlust?
Korraks (m)ärkasid lauluhoos:
kõik me minad said jälle kokku,
kõik me minad on jälle koos.

MAAD JA KODU JA KODUMAAD
NÕUA TAGASI – äkki saad?

Julged nõuda? Ja julged saada?
Tehtud talgusid, oldud koos,
peetud kõnesid, käidud ketis…
Mindud koju. Ja kogu moos.

*

…ja algaski mäng, mille algusest peale
oli täiesti selge, et see kellelegi lõpu ka teeb.
"Alku lopun tekee",
ütlevad soomlased.

Mõtteis läheksin rändama üle mere,
aga meri on teadagi
"leveä, aaltonsa korkea…"
ja minu mõtted oskavad ainult lennata,
ega nad ujuda oska.

"Talvella meri jäätyy…
Kesällä kurjet palaavat…"

Juba kevadel hakkavad kured hankima piirilubasid,
suvest saadik uurivad tollieeskirju…
Kured on reeturid, ei ma hakkagi nendega rändama.
Mõtteiski mitte.
"Oma maa mansikka…"

Nemad aga lähevad muudele maadele mustikaid nokkima
ja räägivad, et mustikas on ka mari.
"Keväällä lumi sulaa…"

Mina jään koos hakkide ja varblastega omale maale
maasikaid ootama.
"ja syksyllä pilviset säät…"

*

Julgen ükskord nimetada
õige nimega?
"Külalised" – lapulised,
minge minema!

Ärge unustage maha
oma pagasit.
Siin on hoopis meie kodu,
olen tagasi.

Nägin unes vesilindu
verisulis ma…
Ristisurma saamaks? – olgu,
tulin tulema.

*

Kobamisi otsid vastust
pühakirjast SAATUS:
kas nii jääbki igaveseks –
kodutus ja maatus,

hädahiiglapikad aastad
kannatust ja ootust,
orvurõõmuväiksed hetked
lohutust ja lootust?

Saatuskibe sõnum saabub,
läbib sõrmeotsi…
Endistviisi vapralt teeskled
tembelembest trotsi.

*

KOLME RAKKAUSRUNOA ULKOMAALAISELLE

"Ma armastasin sakslast" (A. H. Tammsaare)
"Mind armastab jaapanlanna" (H. Kiik)
"Ma armasti suumlast" (Kauksi Ülle)

1

Minä(kin) rakastin suomalaista,
kuigi suomalaisel` oli saksakeeltvaldaja-pruut
ning mingi preili Hansen ees ja taga.

2

A. H. Tammsaare ei armastanud sakslannat
ega jaapanlanna ei armastanud H. Kiike.

Olen täiesti kindel, et:
nii A. H. Tammsaare ja jaapanlanna
kui ka H. Kiige ning sakslanna vahel
ei toimunud samuti
mitte midagi huvitavat.

Ja Ülle väitis, et ta "armasti suumlast"
varjamaks
kes-keda armastas tegelikult.

3

Esialgu armastasin sinist.
See oli hästi ammu.

Seejärel armastasin punast.
See oli hästi lühidalt.

(Voi sininen kun on punainen!)

Mu armastatute seas on olnud palju
eri värvi ja eri vanuses,
enamasti kultuuriga tegelevaid
surnuid ja elavaid ja veel sündimatuid,
eranditult soome-ugri tõugu mehi ja naisi.

Viimati armastasin võõramaalast
ja see oli midagi hoopis muud.

Homsest kavatsesin armuda võrumaalasesse,
aga paganama soomlane ei lähe meelest.

*

KREEDO – 1

Saatus on minuga palju tegelnud,
on lausa, vaeseke, vaeva näinud –
piiranud, piinanud, lootmast keelanud,
käskinud, sundinud, peale käinud.

Pooleks raiunud,
puruks vestnud,
surnuks ravinud,
terveks peksnud.

Selle-eest ei karda hunti
ega sutt ma.
Löö või maha,
ei ma hakka
kurtma ega nutma.

Oskan olla külm kui kala,
enam ilmaski ei hala,
külm ja kõva nagu kivi –
tulekivi, ränikivi.

(Ise tuim, nii oskab läita inimmeeli ta.)
Ära inimeseks tagasi mind meelita.

*

Kurelastest on saanud kured.
Ära lennand on liivi-luiged.
Maha jäetud on maised mured,
vaibund viimase linnu huige.

Ei neid enam siin miski paina.
Ega aita siin ükski pakt.
Aga mõnele meenub aina…
nagu süümele lasuks patt.

Nutaks? palvetaks? võtaks napsi?
Nemad muretsi hinge jäid.
Kasvab Kuramaal võõraid lapsi –
süütult-heledasilmseid, häid.

*

kõrini mõõtudest ajast ja ruumist
kõrini kõrini
mõtetest tõdedest asjade tuumist
kõrini

kõrini kahtlustest ajapuudusest
kõrini kõrini
kõrini enese kohusetruudusest
kõrini

kõrini olemast kellegi saadik
kõrini kõrini
kõrini ilmale tulekust saadik
kõrini

kõrini tarkadest kõrini lollidest
kõrini kõrini
kõrini piiridest lubadest tollidest
kõrini

kõrini mõõtudest ajast ja ruumist
kõrini kõrini
mõtetest tõdedest asjade tuumist
kõrini

kõrini trellidest kõrini tabadest
kõrini kõrini
kõrini ummikuist soodest ja rabadest
kõrini

kõrini mõttetust vastupanust
kõrini kõrini
kõrini sest kõigemõistmise janust
kõrini

*

Käes on kuu viimne veerand.
Kuu pööras näo profiili.
(Tühja te minust tegite
muulasest-estofiili.)

Maa on täis, muide, laimu,
kadedust, vimma, tapmist.
Kuu kõike seda näeb ju,
jälgib küll vastu tahtmist.

Kuidas küll, tige maailm,
sa iseend ei pelga.
Kuugi ei jaksa enam.
Kuu pöörab sulle selga.

*

KÄRVA ÄRA LUULEMÄRA

(Peaaegu)
kogu kaasaegne luule
(solvud? – siis ära kuule)
on nagu kleepuv mesi,
mudane madal vesi,
magav ja mugavmagus
maalitud maastik, nagu
üks ja seesama luuletus,
mõistlikult mõnus tuuletus.

(Peaaegu)
kogu meieaegne luule
mingu metsa, mingu Kuule.
Sõnaprahti, lauserisu…
Kui ka leidub pisut sisu,
mõtte uudsust, meele vaprust –
vormi poolest: lõtvus, haprus.

"Tõe sõdur, au ambur"? –
olemuselt ikka lambur.
"Rahva valusamad haavad"? –
luule lahja, leige laava.
"Keset traate, trelle, raudu…"

Keset luule suurte haudu,
sammaldunud ausambaid…

VEDRU
VEDRU VASTU HAMBAID

*

küll tema ahastas ihkas ja vihkas
ometi tuli ja ometi tihkas

kallistas pimedas valevat ihu
reied ja roided ja pihad ja pihud
kõik kõlas temale kõlas kui orel

ühtlasi tõre kuid üsnagi tore
mõlgutas meeles tal
kõigega päri jah
päralejõudja ürgjõupärija
jumalik alge

ta üleni väreles
sellele mõeldes tagantjärele

temake oli kuid naerust kõver
veel üks on saanud talt rõveda tõve

*

Liisk on langend. On visat kinnas.
Äratõrjut ja äraneet,
võõras tohutult suures linnas
küsin kella ja küsin teed.

Kell on vale. Ja keel on vale.
Vale sajand ja vale koht.
Kõiki häirib mu inimpale,
näo määrdunud kasetoht.

Kõiki häirib mu keele kõla,
solvab paganlik mõtteviis.
Hakkan kaseks!…
"Ja eluvõla
kirvemehele maksad siis."

…Käed on okstena näoligi,
joontest puukoore kurrud said.
Aga asfalt, kui põrgupigi,
juurtest kinni mul kleepub, mait.

Ära! Linnaga ma ei harju.
Tahan kasvada Kõol või Mäol…
Okste laialijooksnud varjud
saavad kortsudeks mulla näol.

*

Liivimaad ei ole, alles
on ehk "Liivi missid".
Kaua "mõistlikuks" veel jääme?
maha kompromissid.

Aitab, nõudkem kohe kätte
kõik, mis võeti ära.
Võit on minevikuhirmust
vaba rahva päralt.

Hävitame orjad endis,
kaotame viigid.
Hävime või lõpuks saame
luua oma riigi.

*

Linnud, võtke mu kurbus, viige ta kaugele ära ja visake maha. Võtab küll aega, kuni mu kurbus jõuab mu juurde tagasi.
Linnud, võtke mu kurbus, kuid ärge kuhugi lennake. Ise ma põgenen kaugele ära ning võtab aega, kuni mu kurbus jõuab mu järele.
Küll mina tahaksin oma kurbusest lahti ütelda, aga kurbus ei ole laps, tema kohta pole vastavat seadust loodud.
Kõik linnud on minu lapsed ja ma ei tohi nende peale kurva pilguga vaadata.
Tulge, mu lapsed, sööge mind päris ära. Ega mu kurbus teile külge ei hakka.

*

Looduslik rumalus? –
loojangud ehata.
Looduse jumalus –
kujuta, kehata,

jälgib meid, murelik,
pilk taevavihmane.
Maas on kõik murelid,
kukkumas viimane.

Ülista, täna
suurt looduse "alatust":
tuna ja täna
vaid tuuletus, kalatus,
tuna ja täna
vaid sadas ja sajab…

Saastvärvi taeva all
sudune sajand.

*

LORILAUL 1988

Pühad paigad: hiiesalud,
pärusmaad ja põlistalud –

esivanemate pärand –
kõik on hävitatud ära.

Vahemaad ja vaherahvad
kuulutati seda tahtvat,

aga tõde eemalt-taamalt
pidi meile teada saama.

Rahvas "demokratiseerus",
lausa marakratiseerus:

lõugab vastu kõril sajal
nagu kuldsel e(e)s(t)iajal.

Meie Malled, meie Matsid,
nende sinder-internatsid,

mõni vinge ingerlane,
mingi singer-vingerlane,

püksid, traksid, maksid, minid –
kõik on läbisegamini.
*

Et me rahvas elaks paikselt,
käime tuppa hästi vaikselt,

(ärgu seda imeks pangu
meie hõimlased ja langud,)

joome õlut, joome napsi,
saame soome-ugri lapsi,

tuulelapsi, luulelapsi,
loome rahvast uut ja krapsi.

Ärme kõheleme kaua –
mõni imik, mõni vauva

ikka juurde… Küll on vahvad
puhvermaad ja puhverrahvad.

Maarjamaa aborigeenid,
laske käiku oma geenid.

Kuni rahvuslasest poju
tuleb kärajatelt koju,

teeme nii, et talle näiks:
maa on meie hõimu täis.

*

LORILAUL 1989

Narvakad ja tallinlased,
tartlased ja tatarlased!

Pole mõtet kahetseda,
karta, kurta, kadetseda.

Irti (alates algkoolist)
tubakast ja alkoho(o)list,

lähme maale – lüpsma, viima
lehma piinast saadud piima!

Kesse halab: "Jube, jube,
kust saab osta kohviube?"

Aitab kohvist, älä kaada.
Raba tööd, et oleks saada

talivilja, taluvilja
tuhat tonni, miljon, miljard.

Sünnib ime siis – eks näe! –
Rahumäest saab Rahamäe.

Siis kõik vaenlasteks peetud,
äraveetud, äraneetud

ununevad hoobilt ära.
Silmad taas täis õnnesära,

naerul suu ja nägu rasvas –
elagu "svobodnõi" rahvas.

Liberaalsus viib meid rappa.
Andke püss, ma tahan tappa.

*

Lume tulek – ja lootuste hukk?
Hinge kallal käib painaja-mure.
Kuri pimedus silmi pureb.
Millal koitu taaskireb kukk?

Unne jäänud on metsatukk.
Ära läinud on ammu kured.
Lume tulek – ja lootuste hukk.
Hinge kallal käib painaja-mure…

Suule taba ja hingele lukk.
Aga elame, ära ei sure.
Kuu on kurblik kui hiline murel,
õrn ja arglik kui nurmenukk.

Lume tulek…
Kas kireb kukk?…

*

"Edasis" kirjutati, kuidas ühe indiaani küla rahvas end hispaania maksukogujate eest päästis. Kuulnud hispaanlaste lähenemisest, peitis kogu küla end väikese külma veekogu põhja. Seal püsisid nad tardumusseisundis mitu tundi, kuni maksukogujad tühjade kätega tagasi pöördusid. ("Zombi saladus")

Lähme vesilinnurahvas
uputame endid
sukeldume otse lahva-
vette Las ta nendib
meie surma las ta sohu
külvab oma nisu
Oodata on meie kohus
kummitame pisut
kuni meie soode aurust
mürgituna kooleb
ükskord seegi brontosaurus
Seisamegi poolest
saadik vees kesk mere ulgu
mida Suureks Lombiks
hüütud Vahime altkulmu
teineteist
– või zombiks? –
Pärishukk on muidu Ei me
saagi ühineda
Valvab igamees et teine
upuks enne teda

*

Ma olin mujal-eestlane.
Ma polnud Eesti-muulane.
Kuid kodumaale saabunud,
end tundsin nagu kuulane.

Sest hundikarjas elavaid
ja hundikeeli uluvaid
meil aina kiskjaiks peetakse,
kes otsib elus tulu vaid.

Nii kodumulla pinnalgi
ma komberdan kui kuulane –
orb, muudel maadel eestlane
ja Eestis – igimuulane.

*

Nagu hävi (häbi) höövel
käis meist üle, eluröövel,

võõras vägi – see, mis hetkel
kavandades uut röövretke

valmistada meile tahab
pahameelt ja meelepaha.

Ilmalised, kalmulised,
elu- , surmatalgulised,

ärakurnat toonekured –
viige ära meie mured.

Tulge, velled head ja hellad –
karukellad, kurekellad,

läbi mulla, läbi lume…
Teie helin – kime, kume –

veres kõlama ei väsi:
esivanemate käsi…

*

Noored raamatusõbrad tõid O. Lutsu ausamba ette kapsapea ja hakkasid arutama Kapsapea Seltsi loomise küsimust.
Terve maa mängis seltsiloomist. Terve riik põdes ümbernimetamissündroomi.
Rahvausk õpetab, et ümbernimetamist tuleb teostada niikaua, kuni “imik saab õige nime”. Ometi see hüva õpetus ei käi surnu kohta, sest surnud olendit nimeta kuidas tahad, ei see mõtlegi lakata kõdunemast. Ent uskuda surnud olendi elluärkamist ning tuua selle nimel ohvreid on vähemalt mõttetu, ausalt öelda perversne. Hullem veel, kui tegelda nekrofiiliaga. Perverssem kui armuda välismaalasesse.
Ometi, mõtles nooruke kirjandusõpetajanna, ta oleks viimane kapsapea, kui julgeks öelda lastele midagi selletaolist. Kuigi ka lapsed vist arvasid sedasama. Siililegi selge, et elus ei ole midagi, mida võiks tunnistada perversseks, peale vahest just kõike seda, mille keskel oleme sunnitud elama. Just meie, just siin, just praegu. (Miks meie? miks siin? miks praegu?…)
Aga linnud seal põõsas sädistasid lausa inimkeeli: vitt, vitt, vitt… ja noor õpetajanna vahtis ehmunult ringi: jumal tänatud, keegi ei märganud. Õpilastele kuuldus teistmoodi. Õpetajanna vaatas aga igaks juhuks veel korra ringi: ega nemad juhuslikult ei aimanud, et just eile oli ta sundinud kooli ainukese meesõpetaja oma naisele truudust murdma.
Et hämmeldust salata, hakkab õpetajanna poetama lindudele külmunud saia. Emajõelt tulevad näljased pardid ja söövad selle koos õpetajanna saabastega ära. Õpetajanna seisab lume peal paljajalu ja tajub oma alastiolekut, nagu oleks ta maitsnud vilju hea ja kurja tundmise puust.
Lapsed ei märka. Nad hakkavad hääletama.
Luts irvitab. Kreutzwald muigab.
Vaikse tänava kohal lendavad reaktiivlennukid. Ning Jaama tänaval pole ammugi mingit jaama.

*

Oli vist kellegi sünnipäev.
Vaatasin, kuidas lapse lumivalgest kleidist sai piimavalge, siis jäätisevalge, siis aga polnud lapsele midagi pakkuda, ei valget ega muud värvi.
Suured pidasid kauem vastu. Vaatasin, kuidas valgele laualinale tekkis viruvalge, seejärel martiinipunane plekk.
Kui kõik oli otsas, tõi purjus perenaine aiast kahvatud õunad, mis olid nii mullaga koos, nagu poleks nad olnud pärit puu otsast, vaid oleksid mulla seest välja kasvanud.
Ega teil häbi pole, ütlesin neile. Mis on lubatud tomatitele, pole lubatud õuntele.
Ja siis ma taipasin, et tegelikult olid need õunad tomatitele kadedad, ju nood olid tulnud otse maa seest ja seeläbi olid nad enam eestlased.
See pole õige, ütlesin. Nad on ju punased. See paistab silma ka siis, kui nad on ennast maskeerinud üleni mullaseks.
Õunte põsed läksid seepeale punaseks häbist ja nemad vastasid: jah, me oleme kadedad. Ja eestlased oleme ka. Aga sina ei saa olla eestlane, sest sa pole kunagi kade.
Miks on selleks just kadedust vaja, imestasin. Kas paljast egotsentrismist ei jätku. Olen ju hirmus egotsentrist. Ma isegi kadestan vaid iseennast. Eilset või homset, paremas tujus või töövõimes viibivat. Mis teistele sünnib, mind üldse ei huvita.
Olgu, vastasid nemad. Eestluseks sellest ehk aitab. Aga eurooplast ei saa sinust ikkagi. Et saada eurooplaseks, on vaja osata kadestada ka teisi.
Jäin päris mõttesse. Vaatasin ümberringi. Kas ma siis tõesti ei kadesta teisi. Kadestan küll, miks mitte. Kadestan inimeste enesekindlust. Seitsmekümnele oma sajast sõbrast ja tuttavast võiksin kadedusega öelda: kuidas te küll pole kunagi oma võimetes kahelnud? Ikka te usute, et olete luuletajad.

*

PETSERI KLOOSTER

Miks nii kirju, särav-ere,
lausa kriiskav-ilus?
Setu lobudike pere,
räämas aknapilud,

muudkui vaatas muidusöö-
jaid: iga könn ja suli,
kes ei osand teha tööd –
palvetama tuli.

Kellel küljes joomaviga,
kelle silm on kaene…
Palvetada oskas iga
Vana-Vene vaene,

vigane ja igivaga,
igavene rumal…
Piilub ilustuste tagant
igav vene jumal.

*

PIKSEPALVE

Päikese taevaratsanik,
äikese taevarattur!
Kadestan puid ja kahetsen
inimlust nagu pattu.

Sulata, Looja, mind ümber – puuks –
taevases ahjulõõsas!
Kadakas pole kade ja
leppki on leplik põõsas.

Aidake – välk, sina taevanõel,
tuulgi, sa taevaader!
Eilsele iseendale
pööraselt armukade…

*

Pole saanud minust
riigi-nekrofiili,
omarahvafiiliastki
olen ära hiilind.

Libarukkililsust täis
iga teise püüe.
"Isamaa on minu arm" –
geofiili hüüe

võltsivabaks ikka jääb –
siiski, siin ja praegu.
M a a on terve, rahvas vaid
põeb vaimuvaegust.

Maad, ei rahvast, kalliks pean –
seegi üks perverssus.
Keelust üleastujale
kuulub universum.

Labastage pealegi
koolis, schoolis, Schules
isamaalist kallakut
minu tehisluules.

*

PÄRAST SOOMLAST

Tuled linna ühel reedel…
(Reegel? teedelt? eeden? edel?)

Taas on miskit lahti liimist,
kui ei leia puhast riimi.

Olen tuim, kõik jätab külmaks.
Võtad kaissu – lähen julmaks,

lõugan vastu: mene pois,
sina võõras paha poiss.

…Aga mida rohkem jälestan,
seda aina rohkem kallistan.

Justkui seinast läbi murdnuks,
suudlen sinu päris surnuks.

Uued rõõmud – muud ja e h t s a d…
Luulelooming mingu metsa.

Keelt (et keeli segi ajan)
suudlemiseks rohkem vaja.

Tulgu kirjutamisloma.
Oled äkki õudselt oma…

Samas näib, et mõni teos –
u u s – on sabapidi peos.

Mine ära, palun, koska…
mä en osaa… ma ei oska

olla mitmes suunas lahti.
Armastuseks pole mahti.

Mis? mind i n i m e s e k s muuta? –
Minä teen kirjallisuutta.

*

rebenenud katki
taeva padjapüür
lendab sulgi valgeid
nagu koolja rüü

langeb meie peale
aegumatuid aegu
olematuid olnuid
sekka neid mis praegu

see on eluilus
ega kesta kaua
homme leiad lumest
kummist hoburaua

see on elutõene
harjud ära ning
reedab oma keha
õnneahne hing

reedab oma hinge
õnneablas keha
kumma sina valid
miskit pole teha

*

RONGISÕIT

Pea on paks ja "suisa sume",
halliks muutus näojume,
rongisõit teeb loiuks.
Rongirahvas rõivaist hall ja
ammugi ei mõista nalja,
iga inimlojus

hoiab kinni oma kotist,
kohvrist, kastist, karbist, potist,
äkki mõni varas…
Rongis pakutakse kana –
poolteistkümmend aastat vana,
n e i l e aga paras.

Tänapäev või "vremja oono"?…
Kõik on sama: riigi-Kronos
omi lapsi õgib.
Igas kandis, igas kolgas
sama jama. Tere, Volga,
soome-ugri jõgi.

*

Sedagi tarkust keeldub
jagamast minu pea:
vasakut kätt on kuri?
paremat kätt on hea?

Maastiku lõikavad pooleks
raudtee rööpad-puud.
Paremat kätt on päike,
pahemat kätt on kuu.

Kummale poole jäävad
Varga- ning Vapramäe?
ühtlasi heast ja kurjast
koosnevad imeväed?

rahvaste meelerahu
purustav mõttevilk?…
Vagunis rändab ringi
mõistmatusraske pilk.

*

Siin on lugu ühe
riigi-äbariku
kodaniku Koidu
naisest Hämarikust.

Võrgutanud mehe
infovõrgu kaudu,
abieluplaanidki ta
lihtsameelselt haudus.

Kuid valuutasabad,
passid, viisad, tollid,
paberite tonnid ja
ametnike kollid,

karmi näoga piiri-
valve esindajad,
vabadussetungijad –
palveesitajad…

Liiga palju pahandust
välismaisest naisest.
Mitu salakausta täis
kirjutatud sai sest,

kuigi koos on oldud vaid
lennukis või laevas…
Päriskokku saadi (vist)
riigivabas taevas.

*

Sina, igiaimaja,
armas, igipurjus,
ei sa tunne kadedust,
tigedust, ei kurjust,

kuigi küll see teine
kurvaks teeb su meelt:
pistab mulle suhu
oma soome keelt,

vallutab mu mõtteid,
teeb mu hulluks lausa,
kahtlustab sind, süütut,
vennalikult ausat.

Kui ta teaks, kes olnud
meie haldjaks seni,
küll ka tema sulle
ütleks: veljekseni.

*

TARGAKSSAAMINE

Hulkunud Hiiumaal, Harjus ja Harkus –
kus oli kodutul õppida tarkust?

Küll alkohoolist, küll nikotiinist,
kord Marjaliisast, kord Karlamartiinist...

Ikka mind ellu taaskiinduma pannud
on kõik need Tapiod, Harrid ja Hannud.

Häirisid veidi ehk Ainod ja Aimed,
Aived ja Taived ja muud linnataimed.

Puud – t e i e pilgud nii helged ja helded,
pihlakahelmed ja toomingahelbed

ravisid terveks mu. Julmus ja juhmus
unusid ära, ka tuimus ja tuhmus,

hirmud ja himud ja tujud ja tajud…
Kased ja kuused ja pujud ja pajud –

s i i s tuli teie mant ära minna
tolmunud-tahmunud Tarkuselinna…

Õppisin olema olev ja uljas,
elav ja ülev ja isegi hull´jas,

lihtne ja ehtne ja erev ja ärev
(korraga Lauter, Järvet ja Särev).

Mu elujandi need kihvtimad vaatused!
Saatuse tänavaks sai mulle Raatuse.

Mäng oli saatuslik – ohtlik ja ontlik,
küll vabatahtlik, kuid kuradi tontlik.

Homo homini on teadagi lupus.
"Kas ujub välja või ära upub?"

Tõusingi püsti kesk laimu ja sõimu
ning vanas-vaimus-uusvaenlase võimu.

Siis aga öeldi: elagu, ärgu vaid
praotagu säravaid väravaid,

millega varjata-piirata püüti…
Rahvas on vajanud ilusat müüti.

Jah, seni elu teil sujub ja laabub,
kuni kord pääseb sealt vooluna saabuv

labaselt lärmav ja laamendav laine –
ligase ainena laienev maine.

Tuleeko oikeusvaltakunta?
Ei, hoopis o m a d e huntide hunta.

Ära saab koristet Maardust ehk mardused,
Punaste Kuttide väljakult madrused,

tulevad targemad taiad ja tavad,
aga ka… "kellegi" kavalad kavad.

See "keegi" viisakalt kättpidi teretab
ning samas visalt ka kirvest teritab,

leinab küll liivlasi-isureid taga,
ometi võruke olgu surmvaga,

tema jaoks asja "absurdneje netu"
kui o m a rahvusest "kõnõlõv" setu,

eestigi mees kogeb teadagi mida,
kes pole sündinud läänes, vaid idas,

pärit Livooniast, Sulevist, Salmest –
eks ta siis ole migrandistki halvem.

Silvid ja Silverid, Ragnad ja Ragnarid
(Julmarid, Laimurid, Roimarid, Stagnarid) –

Nii teostub "kellegi" Tahtede Tahe:
sadagu rahvaste tähtede rahet.
*
Seepeale tõuseb nii kära kui kisa…
Kirja pand nimed: nii isa- kui lisa-,

raiutult-rebitult juurtest ja juustest,
pekstakse välja mind Kuusalust, Kuustest,

kummastki linnast: nii Taara-´st kui Taani-´st,
(kus muudkui viinu ja õllesid kaanin),

mõlemast maastki: nii Maarja-´st kui Merja-´st,
(kus kohvipulbrit ja seepe ma kerjan),

maale, kus elab vaid hunte ja hante,
kus pole "Edasit" ega "Avantet",

maal sinkjas-sünkjas üll lumimähe…
Seal võtan ometi aru pähe.

*

VAIMUPÄRIJAD

Ma olin su valge vari.
Kõik tunded mus halvas uim.
Ma olin sind leinav vari,
kõige elava suhtes tuim.

Meel oli mul päris nõder –
see õnnetu "happy end"…
Must vari, mu nukker õde,
ja meie mustvalge vend –

me olime kivikandjad
ja juhatasime teed,
su mullale-äraandjad,
su reetjad – nojah, just need.

TAEVA LAUBAL KOLM MURESÄLKU? –
meile haudaviijaile näis,
nagu välgataks sinist välku:
SÕNAJALAD ON ÕISI TÄIS.

Su edasielamisse
nii uskus siin iga taim.
Ma ärkasin: minu sisse
lõi välguna sinu vaim.

*

VANAEMA PEIED e. "BALTICA" LÕPUPIDU

äge tempo pöörane
rahvatantsu kiirus
jõle õllejoomine
vinge luuleviirus

eilne kaotus painab veel
homne paistab silma
vägevvänge selgus suus
millest jääme ilma

kaela ümber klammerdun
ega lase lahti
süütevalmis sinu jaoks
hoian ikka tahti

labajalad luules ja
värsijalad valssides
valsitakte lugedes
värsisalme valtsides

meeleheidet tallame
puruks põrmuks mutta
röögatades naerda
lõkerdades nutta

sõnad segi segi teod
käed ja pead ja jalad
sõnajalaõite verd
veres peod ja talad

õpin õhku ahmides
surnuks-tantsu tarkust
hüppa hulluks kanssamme
kaitsepühak Markus

ristimängu õhinast
rütmist kinni haarand
karga ennast ogaraks
sõjajumal Taara

vanaema vaata meid
viimseõhturikkaid
seiklemist ja trallimist
harrastasid ikka

klaasipritsmeid laiali
sooja õlle laine
kordumatu võrratu
minu suomalainen

*

Võim on võnnuvõõras.
Vimm on võhivana.
Võmm on… Siin on meie
põhisõnavara.

Turm on turva puudus.
Linnast välja, maale?
Metsa? Üle mere,
päris väljamaale?

Ojamaale? Ära
Obinitsast, Obilt…
Kuna riigikaardil
"sodida" ei sobi.

Jääda koju, lootes
päästvat ootamatust?
Et me riik on surnud ja
ootab oma matust?

Riigi rikkumatus
mingu karu – – .
Hiiglariik on nähtus
sotsiaal-perversne,

orjamürki leidub seal
inimluus ja -süljes…
Kuid ka sellel riigil on
manamärke küljes.

*

vägisi riigis mis mind ei vääri
vägisi vägisi
teenida sajandipikkust afääri
vägisi

vägisi keelt mida mitte ei salli
vägisi vägisi
vägisi vait ja kontvõõrale kalli
vägisi

vägisi -ismide ilged marasmid
vägisi vägisi
vägisi lohutust võllasarkasmist
vägisi

vägisi mängida vägisi muutust
vägisi vägisi
vägisi lend vastu trellitet ruutu
vägisi

vägisi riigis mis mind ei vääri
vägisi vägisi
teenida sajandipikkust afääri
vägisi

vägisi oodata vägisi armu
vägisi vägisi
vägisi jõugult täis lõõpimistarmu
vägisi

vägisi KÄRPIDA HUNTIDE SABAD
vägisi vägisi
vägisi PEATADA HULLUDE SABAT
VÄGISI

*

Õige oleks küsida:
"Millerahvameelne?"
Aga nemad küsivad:
"Mislane? Miskeelne?"

On ju alles rahvuslik
meele omapära?
Kuigi keele kõlast jah
rahvas kohkub ära.

Siiski oma rahva heaks
mida küll ei teegi.
Lõikan keele ise suust.
Meel on. Asi seegi.

*

älä opi tuntemaan
velhouden taikaa
hukkujia pelastamaan
sulta puuttuu aikaa

sade valuu virtanaan
maksa mitä maksat
uiden poikki Hiidenmaan
velhoa jos jaksat

veteen kadonnut on maamme
luonto mistä voimaa saamme
sallii vaikka mitä

jonkin edessä on tie
joka mihinkään ei vie
älä auta sitä

*

Ära sünni nägijaks,
mõistjaks ära kasva,
muidu välja süüakse
Narvast, Nõost ja Nasvalt.

Turvatunne teadagi
siinmaal minimaalne,
jääja elumoodus
olgu animaalne.

Muidu jääd veel mõtlema,
siis on küljes vaegus.
Kohe selge, kes ja mis
saab sust enneaegu:

ennast-ära-jaganud,
jäänud kodumaata ja
elu-maha-maganud
MULD – ALT-ÜLES-VAATAJA.

*

Üks üsna vilets eesti aja maja,
mu pelgupaik ja kodu – koldes leek…
Siin iga mäluhüüe vastu kajab,
siin kehastub ka olelev ja leev.

Siin seinad täis võõrkeelseid sõimusõnu
ja prügi-prahti kogu ümbrus täis,
kuid levib moodne riigikeelne kõmu,
et majas keegi kummitamas käib.

Ta tuleb sajal erineval kujul –
näe verevärvi jalajäljed maas…
Maad värisema paneb tema tuju,
näe tema pilgust purunenud klaas.

Kord tuuleiil, kord kogu uduhalkjas –
tuld ergavrohelist täis silmad tal…
On tema kodukäija, tont või haldjas,
või poltergeist – ta minu ees kui tall.

Ta tuli sealt, kust käskis ära minna
tal inimmäluhoidla ülemvõim,
ja esimesse ettejäänud linna
ta mälud kõik taaselustama tõi.

(Ta haarab minu keha oma sülle –
mu enda teisik, peegeldus või kaim...
Ei enam aita Hannu ega Ülle,
kui mulle peale tuleb t e m a vaim.)

Peas tuhatkordne võõra mälu koorem
ja kehas saja võõra valu lõõm,
ma jälgin eri elumänguvoore –
oo kordumatu nägemise rõõm.

Las psühhiaater rebib käepidet
ning uksele kui arust ära taob.
Me nägemuslik, tunnetuslik side
me vahelt eluilmaski ei kao.

*

Ei ma vaja abilist –
selgest taevast välku,
suure uudishimuga
jälgin igat jälkust

ega tea, kas jälkustki,
kuivõrd jälkus on ta? –
vägistame roobiga
ahju sisikonda…

"Ärge keetke tallekest
tema ema piimas…" –
vaatamata ilmale,
sõltumata kliimast.

*

Kaunasel on kaunis nimi,
Kalevalal hüva maine.
Elan korraga ja kõikjal.
Ainult joobes olen kaine.

Ülejõel on üleeilne
juures maik – nii võõrasoma.
Homsed viisid lapsest saadik
selged nagu "La Paloma".

Ükski hea või kuri saatus
imestama mind ei pane:
hauvad Hiiglasuure haual
handi hinge hoidjad haned,

viimses liivi saunas aina
langeb kraade alla nulli,
Ingeris ei tunta enam
Kullervot, ei Ervo Kulli,

oma sajandite saama-
tusest saavad jagu saamid,
aga viimseid virulasi
viivad üle mere praamid.

Süngemaidki nägemusi
– ilmsi und või kummitelu? –
võõrast mälu oma surmast
tassin turjal üle elu.

*

KREEDO – 2

1

Enne koduta-koolemist,
kolimist Mana-majja,
keelatud rõõmu aedagi
ronida üle aia,

omagi salaminaga
astuda ristisõtta,
kõike, mis võõraks jääbki,
vägisi omaks võtta.

2

Tõrjuda, tuulde pillata
kõike, mis on ja jääbki,
kogeda, mõista, koguda
kõiksugu halba, headki,

haarata kinni viimsest kui
kibedast eluhetkest,
rõõmsalgi hetkel olla
valmis või äraretkeks.

*

LORILAUL 1990

Unustatud au, headus,
kehtib sigaduse seadus
meie-mittemeie maal.
Iga siga vajab õdu,
oma kodu, oma kõdu,
mold on nõutav, mitte Graal.

Ärgu siga igatsegu –
elutsegu, sigatsegu,
ükskõik kelle käes on võim,
kuni äralagastatud,
-laastatud ja -labastatud,
maha parseldatud kõik.

Suhkrusabad? Seebikotid?
See-eest lipu värvi potid
uhkelt säravad WC-s.
Juhi büstid ikka püsti? –
ära, mõtiskleja-müstik,
pisitühjast välja tee.

Kurb ja kuri, orb ja ori,
kerja marku Turus, Poris –
ühiskonda kõlbad siis…
Variserid värisema,
millal hakkab kärisema
parasiidi paradiis?

*

A-le

Pilk on kinni Häme haljuses –
pilditoon nii tuttav-roheline…
Olen teinud pattu siingi, sest
olin aus, nii-öelda rehellinen.

Mitmeis keeltes raamatuid mu toas –
riiulid on omavahel riius…
Ei ma tea, mispärast, kelle loal
mäletan end Hiinamaal ja Hiiul.

Lapi Iis ja Põhja-Eesti Aas
tunnen ära ennast, ennäe imet.
Sama lugu kordub taas ja taas,
sünge selgus hakkab võtma ilmet.

Sinu pilk viib hukka, ette tean,
saatuslik on sinu hääle kaja…
Valutab mu maharaiut pea
üle nelja surnud aastasaja.

Tuhat korda sajal eri maal
alustasin elu sama veaga,
sest ei suutnud, praegugi ei saa
kurja vastu võidelda vaid heaga.

Oma kuuli plumbumist ehk pliist
homme jälle auga teenin ära.
Armastagem: oma püha riist
tõsta – veel on kinni äravärav.

*

RETRO

Meie laps sai vägagi proletaarse päritolu. Ema on kirjandustööline, isa - ajakirjandussulane. Ei tea ainult, kes on see kolmas – see, kelle hing asus lapsesse endasse. Vahest sattus mõni neetud kultuuriteenija.

*

Saatusekaaslane rippumas kaelas –
nähku need võõrad, kaegu.
Saagu ta needuseks, mu kirstunaelaks –
päästjaks ta tuli praegu.

Mälust ja vaistudest, õhust ja lihast
imelik inim-ese
vabaks meid tegi me viljatust vihast,
tegi must inimese.

*

Vaatame kroonikat: kongid ja laagrid,
miitingud, laulupeod, ärkamisslaagrid.

Mõnigi tuttav kutt vallatultvaba
lehvitab lippu kui kutsikas saba.

Tartlane – "Tarvases", "Taaras" ja "Tarus"
pillas ta rahasid tuulde kui parun,

mängis Rockefellerit, Kristust ja Tootsi,
tüdines mängust ja põgenes Rootsi.

Kui purgikapsast siin õgida jälki,
arvas ta, parem on Stockholmis nälgki.

Nüüd pole temastki kõppu, ei kippu,
muud ju ei teeks, kui vaid lehvitaks lippu.

Küllap jäi kõhnaks – vaid ribide rivi,
kõrisõlm kerkib ees, kõva kui kivi,

silmist ja saabastelt kadund on sära…

Aitab poliitikast. Keerame ära.

Meie ei põgene: "peliin", ei "tanssiin",
"Tanskaan", ei "Ranskaan", ei "juoppouden transsiin".

Elu on tsirkus ja "ilu ja valu".
Õgime “odavaid” plekk-karbist kalu.

Katsomme telerit. Ning vabal tahtel
nälgime küll – kumbki omal pool lahte.

Jälgime võimude vahelist sõimlemist,
päevapoliitilist (võitlemist?) – võimlemist.

Mis -liidus oleme – avio-‘s? avo-‘s?
Kus leian rahuldust – Saviol? Savos?

Minu maa häbi, ta määrdunud maine
(mõistad’ko, poikani välismaine?),

kavalad mängud ja salakäigud,
(näe, Supilinnad ja Saiakäigud),

minu maa taksod ja trollid ja trammid,
(vaata – jääpurikad, va tuultekammid),

hobuste huuled ja meeste mokad,
(kae – kuuseoksad ja kaseokkad),

kastanilehtede vihmavarjud –
armastan, vihkan neid, appi ei karju.

…………………………………………

Sinule seal aga mängiti pilli,
kingiti roose ja rukkililli,

ülaseid, moone ja anemoone…
(Kingitaks dollareid, marku ja kroone!)

Pärast taas istusid toas nagu erak,
sõid saialilli võilille’iden kera,

merevee järele maitses su põsk – jah,
mõrsjast ei saanudki mõistjat, ei mõskjat.

Inetu-unetu, tõelik-laimulik,
püha ja patune ilmalik, vaimulik –

pagesid töösse ja rabasid justkui
tahtsid end pöörata arvutiusku.

Ununes häda ja pestud sul nõud said…
"Kuva´sid" õdusaid, õudseid ja õndsaid

vaatame edasi, pilgud on pingul:
mis see seal, meri või, vilgub ja vingub?

Mis see seal helgib vees – silgud ehk räimed?
Veealust elu me vahtima jäime.

Siiad ja säinad ja särjed ja sägad…

Post scriptum: Soome laht, palun sind väga:

korraks veel ometi ole nii lahe,
jää oma paigale – kao meie vahelt.

*

Ikka veel. Ja aina enam.
Üha järjest.
Aasta-aastalt hullemini,
üha järjest

mälu(m)aardlast kutsun appi –
tuhast tunast –
tuhat needust, mullust hullust,
tarkust tunast,

oma kirev-kirjut kurjust,
püha põlgust,
kõike kaunist, mida olen
ise võlgu,

omaenda patud sekka –
justkui tahaks
kõige tillematki viga
panna pahaks,

kasutada tühisemat
pisipahet
katkestamaks viimsed suhted
meie vahel.

Ise nii surmraudselt kindel
omas müüdis,
milles tema pole põrmu-
kestki süüdi.

*

Lootusetu – nägin kord
ega saanud priiks sest
näost piltülbelt-ilusast,
viikinglik-antiiksest.

Seda nägu polnud me
"lapsi esikoinen".
Ei ma väsi proovimast,
tekitame "toinen".

Teda (niivõrd soome last
pole näinud Soome)
kelmikvaga ilmega
Toomelt alla toome,

vaesuse pärija
ette sinu silme.
Ammu kadunud su näolt
igitige ilme.

Pilgus kalevalalik
musta mure vari:
kes on süüdi – teadagi,
kuri kuremari.

"Sinu paberite maa,
petlik eeden Suomi,"
sanon sitten, "pole väärt
lapsi "sinu omi"."

*

Kuulujutte minu
kõlvatuse puhul:
"Suudles oma vendi –
kõigi nähes, suhu!

Tema puhul miski
imena ei näi ja
tema armukeseks
on üks kodukäija,

kohvilauaseltsiks
rahaaugu vahid.
Üldse tema maine
on siinlinnas pahim."

Vahest olen tõesti
mõni näkineid ma?
Laste piimaraha
peaks ju ikka leidma.

Palju kasu saaksin
oma sõnu müües,
kui me võimgi ammu
elab sõnu s ü ü e s ?

Kas või pimeduse
tagant välja peilin.
Talveküttejahile
läheb nõiapreili.

Siis kui udu laskub
hilisööni maale,
mööda tähistaevast
hiilin Gröönimaale,

tunamullus-lume seest
röövin mullust päikest,
kuuri viin ning lõunasse
lendan võtma äikest.

*

Kõik sillad põlema – nii eest kui tagant.
Ei salli lepitust, ei mingil moel.
Ma röövin nagu igavene vagant
sult värvid, närvid, luud ja sidekoed,

ma paljastan su tahtmised ja innud
ning panen riimi lehti hingepuust.
Las lärmavad nii vee- kui taevalinnud
su pahedest ja pattudest, ei muust.

Kõik sinu süü – ka Ilion ehk Trooja.
Ei päästa sind see lapski, child ehk Kind.
Mu elupäästja, elumõttetooja,
ma vihkan sind.

*

Nagu lind, kes näinud inimnäolist ohtu,
hüppad peitu näoli sügavasse rohtu,
kui on platsis mõni Homse Ehitaja:
homseks sul on eri-eluluba vaja.

Olla ettevaatlik oskad joostes pakku,
mõtled aina enne hüpet seinaprakku:
äkki on just siia ehitanud maja
verejanuline Eilse Ennistaja?

Ära page, tardu hiirehirmul püsti,
ära tõsta kaitseks luuda ega pürsti:
auga elab üle mure-, õnneaja
Tänapäeva lihtne Väljakannataja.

*

Olevik – all jalge veerev pall.
Veeretamast tüdinenud ruttu,
eilseks muuta homset soovisin,
hajutada minevikuuttu.

Olevikutunne segas mind.
Elanud nii huvitaval ajal,
igas hetkes olla julgeksin
sama hetke mälestuse najal.

Noorus möödus aina noruspäi.
Olla tahtsin olevikust väljas.
Oma eilses kummitamas käin,
eilseski – just olevikunäljas.

*

Seal teispool puud, puu-sisemises ruumis,
kus tagurpidi-suunas rullub aeg,
taas otsin oma koorderaiut ruunid.

Tean, neid on säästnud unustuse saed.
Taas igatsen neis eelmis-päeva teret,
kuid vaimusilma varjab mingi kae.

Ma rebin koori, rebin küüsi vereks,
et koorte kütkeist päästa iseend.
Mis kõle koorik kasvanud mu kereks

ja hingeks kokku, I don’t understand.

*

TOIMETAJA HALAMINE

Neljapäevast sai naljapäev –
vigu veergudes tihti tehti.
Laupäevast saaks laulupäev,
kui
loeksin puu-, mitte päevalehti.

Naljapäevast saaks näljapäev.
Kes see aitaks siis, kesse, misse?…
Õnnepäevast sai õppepäev,
ajud teadagi au sisse.

Seitsmemagajapäeval veel
oli piibeleht piibliks mul.
Seistes-magaja, päeval veel
siblin silpide seas kui hull.

*

Ütlesid "au"? – nüüd on ammugi maas ta.
Käes on ju Maa-Laevarottide aasta.

Maasugu Kaksikud, Kaalud ja Kalad
jooksevad randa, et vilguvad talad.

Elu on neile vaid täringu tärin,
kodust sai sõnakolks, maa muutus äriks.

Maha jäid maalistik, proosastik, luulestik,
Eestimaa maastik ja ilmastik-tuulestik.

Et tollipunktide kogum on tollistik,
siis nende läbijakari on lollistik.

Kõiki neid peale ei mahuta laevastik,
Rottide hingedest keeldub ka taevastik.

…………………………………………….

Saputa tiibu või siputa jalgu,
taputa taldu seal tontide talgus,

sakuta juustest end, kurda või karda –
Kodumaa-Visanud-Üle-Parda.

*

Ainuausat auahnust
tunnen (taustaks ketikõlin):
olla kõvem kivirahnust,
siis kui õliks sulab mõni,

mitte loovutada taimset
ega loomset elulootust,
mitte andestada vaimset
ega hingelist selgrootust.

Puhkepäevadki, töö-öödki
oma sihi suunas traavin –
kilomeetrid, verstad, ljöödki…
Ükstapuha, kas või kraavi.

*

Esiaegu, esialgu
oli soov, siis oli valgus,

koldetule tavaline
valgus, emataoline.

Olid Emajõe luhad
enne mind, ja jõulupühad,

pisi-igipiginina,
oli laps, mu vastasmina.

Valmis oli kõik, kuid mina
võisin endast mööda minna.

Juhus minuga mind sidus.
Oleks võinud jääda idu

eostumata, seostumata
seosed, teosed teostumata.

Karjumine sünnikeelne,
kadumine elueelne,

äranägemata vaevad.
Allveelaevad, pealveelaevad.

*

Jälle tuiskab tuhkjat tuska,
mõrvar-mure rusub, surub.
Õhk on mõru nagu puskar,
hall on eilehaljas muru.

Õgib hingi kahtlus sõge,
kuri, igiõgivalmis.
Mõni laenab jõudu, tõde,
lootust pühakirjasalmist,

mõni uskuda ei oska
oma hullu haiget hinge…
Kesse põimiks peas või peos ka
aasta-, vee- ja vereringe,

elu-surma reha-kulli…
kes reaalsusele laenaks
nelinurksed seebimullid,
vikerkaared öises taevas?

*

H-le

Ma olen kirves, olen kättemaks,
ja sedasama oled mulle sina.
Sest kõike võib – kuid mitte nemad kaks –
võiks ära anda vaba andamina,

võib ennast jätta ilma maast ja leest
ning selle eest veel ristile ei minda,
kuid teineteise saamisegi eest
meil tuleb maksta võllakõrget hinda.

Tean, mille pärast, mille nimel, tead,
sest vargaõnnest kümneid kordi kangem
on Käsk. Sa paned valmis oma pea
ja ootad all. Kuid kirves veel ei lange.

*

Mõtlesin tunamullu
kõndides üle Toome:
kallima inimese
võttis mult ära Soome.

Miski mul pole kallis,
parimal juhul sallin.
Tedagi. Mullu minult
kodumaa röövis kallim.

*

Seitsesada viiskümmend aastat
oli süüdlane käepärast.
Õigel ajal on tulnud lapsed –
nad on võimalus olla ära.

Jälgin eemalt, kuis võimu-onud
veeretavad üksteise peale
oma süüd, mis on sulailmne,
selge siilile, selge seale.

Kuni argisest kaugemale
elusoove ei rahvalt laeku,
õpin olema ise süüdi,
ootan uusi ärkamisaegu.

*

Seljas ämma vana särk,
jalas mehe farkut,
igal talveõhtul käin
kummitamas Tartus.

Kodu igavene vang,
mu astraalne keha
mulgikapsast ahjul praeb,
kuni koidab eha.

Päeval võõraid paiku taas
süngel pilgul seiran:
Kalliot ei kalliks pea,
eiran kõike Eiras.

Elus hoiab mind üks luul
nagu kett või ahel:
koduranna liiva täis
iga varbavahe.

*

Su toal on nüüd taevalagi.
Muud lage ei ole seal.
Tee pabereid, esita hagi.
Su toal on nüüd taevalagi.
Ja ole kui tahes tragi –
t o o kodu ei taastu eal.
Su toal on nüüd taevalagi,
muud lage ei ole seal.

*

VARESELE VALU

Pane pehme soe hakk haige koha peale.
Juhatab su mõtteid see millelegi heale.
Muiste teatud seda tõtt,
võimsaid loitse-taigu:
varesele valu jääb, harakale haigus.

Pane väike haige hakk terve koha peale.
Palu temalt andeks ja mõtle oma veale.
Võtsid liiga tõsiselt
süütuid loitse-taigu:
varesele valu jäi, harakale haigus.

*

Veel siis, kui tõde oli tapvalt julm
ja päästvat nõu sosistati taevast,
ma valetasin. Petsin ega aevast…
Ei reetnud mind hääl, pilkki ega kulm.

Veel imestasin, et nii eluloov,
nii mitu elu päästev oli vale.
Tal olid omad reeglid, nagu males.
Mul puudus rollist loobumise soov.

Nii läksin risti, avastades üha:
vaid tõest ei tõuse uue tõe raas.
Nii minu piinast püha sündis taas,
kui püha nimel mõnitasin püha.

*

Õnn on lahtisaamine sellest,
mida olid varem pidanud õnneks.

*

Ainult siin ja ainult praegu.
Mujal pole maad, ei aegu.

Põhja pool on Põhjameri,
lääne pool on Läänemeri,

ida pool on õhumeri,
lõuna pool on läti veri.

Ära uppuda ikka saad.
Elamiseks ei ole maad.

*

Altai kui altar on, alati alasti.
Alpid on albid kui hiidhaigla palatid.
Ümber on küngaste kadetsev jõuk.
Endaga rahul võib olla vaid tõuk.

Näib õitsev aed meile olevat Gobi.
Taas meile ükski Olümpos ei sobi.
Ajale allub vaid saatuse suss.
On oma õnnega rahul vaid uss.

*

DRANG NACH WESTEN

Tuli roheline tuli.
Aru peast ja ohjad käest,
iga aus ja iga suli
trügib Läände kõigest väest.

Tuli tuli – tuli tüli.
Ihne, ahne, suisa söölas,
Lääs meid ootab avasüli.
Apla jaoks on vitsad soolas.

Maha kaubelnud on enda
mõni idablokimaa.
Lapi tuvi tuli, lendab
Lääne jäätmeid nokkima.

Uhkus suleb suu ja sureb,
mis siis meist veel järel on?
Kel on mõistust, sel on mureks
uus Euroopa vangikong.

*

Ei me pea üldse kellekski saama.
Pole vaja meil kellekski püüda,
osavate ees lömitada
ega targemaid appi hüüda.

Omal maal nad ei julge teha
ilma kindla reeglita sammu.
Oma elus puudusi leida
ei need "oskajad" oska ammu.

Meie mats kirub vi/ale/itsust, aga
viimast o m a ei müü ega neagi.
Mille eest ta end hukka mõistab,
"välistargad" süüks-patuks ei peagi.

*

Ikka elan, ikka tolle
suve laulud suus.
Olgu möödas tollest suvest
aastaid viis või kuus.

Kelle lapsevaimu läbis
vabaduse hüüd –
on ka teile argivärgid
esmatähtsad nüüd?

Millest vaikivad nüüd nemad,
kes on nüüd viisteist?
Minu laps teab seda lippu,
pole näinud teist,

oskab, laulab just neid laule,
pole kuulnud muud.
Ei ma keeldu imetlemast
püha puhast suud.

*

Keda armastan, seda hammustan.
Keda jälestan – sallin ikka.
Oskaks vihata – oleks elu ehk
veidi värvikam, värvirikkam.

Läbi rännatud, ära nähtud kõik.
Olen jääjate tõrksast killast.
Kodu külge kui siidiniidid mind
seovad õhtud õrnlillast villast.

Armsa aguli taevavärvisse
kõiki aegu on segi kallatud.
Eesti punase aja filme
meenub – vallatuid, vägivallatuid.

Vaatan samal ekraanil jälle –
elu polegi muud kui lööming.
Räpast rebasevärvi – loojangud.
Mälulünkade tõrje – looming.

*

Keeleilu on poolik
ilma "inetu" õ-ta.
Jääme hoopiski ilma,
aga võõrast ei võta.

Meie lool pole punkti.
On vaid mõnigi koma.
Olgu kõik minu kodus
puruvana, kuid oma.

Kuni mõni veel hindab
inimväärikust, uhkust –
olgu minugi majas
puruvaesus, kuid puhtus.

Kuni keegi veel tunneb
kõige-kõlbmatu-põlgust –
parem tobuks kui tõpraks,
parem näljas kui võlgu.

*

KIRJU KASSI NEEDUS

Raadios öeldi, et kass vajab silitamist vabanemaks staatilisest karvaelektrist. Kui kassi ei silitata ega lasta tal hõõruda ennast vastu inimese jalasäärt, pidavat kass hulluks minema.

Elektrit täis on karvad mul ja hing,
mu vaistud, mõtted, tunded läinud sassi.
Mind märka! muidu… Miks tõid koju mind
kui väärtusetut tõugu kirjut kassi?

Vaid telekat!… Ei enam sinu säärt,
ei kätt, ei sinu lähedust ma otsi.
Sa pole ise minu tõugu väärt,
mu poegi ega nende sabaotsi.

Või arvutit!… Kui, ilge tehnofiil,
kord kassi soojust vastu põske palud,
siis tabab sind mu saba kõrvakiil:
triikrauaga nüüd ravi hambavalu!

Ma lähen ära. Laia ilma peal
ma korjan kokku leeprad, jooksvad, lendvad…
Kui surma saama peaksin – ongi hea –
siis kättemaksuvaimuks moondan enda.

Mu hingetuul, see vinge tuul või Wind…
Mu hääl on kättemaksuhimust kähe.
Nüüd saagu, sajatan… Nüüd langeb, tabab sind,
su kirju kassi needus lagipähe.

*

KODANIK

Istub ja ootab, et riik talle toob
või jumal ise kõik uuesti loob –
teda ja riiki ja kogu maailma,
et õnneviljad kasvaksid puus.
Tukk kasvas pikaks ja torkimas silma.
Kääre ei haara – ehk äkki tuul…

*

Kui minu laps sõidab oma kasuisale külla, pakib ta kotti Tartu linna koos ülikooli ja raamatukogu, postimaja, Toomemäe ja Emajõega, selleks et seal kasuisa juures nendest kogu aeg rääkida. Teadagi eesti keeles.
Kui minu laps tuleb Tartusse tagasi, räägib ta Helsingist ainult seda, et sinna jäi tema Lego-kast. Ega muid asju sealmaal ei peetagi väärtuseks. Keelt samuti mitte.

*

Kui sinu riiki maa peale ei tule,
on sul ehk kodu? – end sinna sule,

su rahuriik on su omas urkas.
Ruumi ei ole – loo kas või nurka,

riistu ei ole – loo mistahes nõuga,
käsi ei ole – loo mõttejõuga.

Ta õnnesajandeid loenda ise.
Kodu ei ole sul – loo enda sisse.

*

Kuskil seal on soid ja rabu
suuremaid kui Tartu linn.
Pole lehti – pole teada:
veelgi "out" või juba "in".

Kura kurgust alla neelab
ükskord meid Euroopa-hai.
Kusagil on vihmametsi
kogu Eestist suuremaid.

Oma maa, maailma agul
(küsitakse muudkui: kes? kus?).
Aja taga, ajast väljas
oma maa on kõige keskus.

*

Lookleb, vingerdab saunasaba.
Põleb ahjudes puhastustuli.
Nemad tahavad puhtaks saada.
Kõlab orelina veemulin.
Nemad tahavad puhtaks teha
mõtted, vaated ja kõrvalestad,
jäika füüsilist inimkesta,
uueks küürida hingekehad.
Ülistada neid, austada.

*

Mind viidi siit ära. Mind tapeti taigas.
Kuid Eestisse tagasi teel oli hing.
Ma kuulsin: taassündida koduses paigas
on soovijaid palju – must nõrgemaid. Ning

mul sündida kästi. Veel polnud ma päral.
Üht sobivat ihu veel otsis mu aim:
üks piisk eesti verd kuluks marja eest ära,
et sulada kokku võiks keha ja vaim,

et, eellaste mälu taasvirgunud kehas,
võiks jätkuda kodutee, hinge ränd.
Taas ilmale tulingi vaenlase pesas,
kus eneseksjäämine oli nii ränk.

Kuid kodus… kus hinge teil käsutab liha,
ei veregi mälust te aru veel saa.
Kui seeni, mis imevad mulla seest viha,
on ärikioske puupüsti täis maa.

Kuldvasika seadsite lootuste tippu,
suus mistahes puhuks uus võõrkeelekäänd.
Nii loiult, nii harjunult vaatate lippu
ja innukalt matkite põhja ja läänt.

Te valite vabalt uut orjuserada.
Uut karistust kandma teid pannakse veel.
Veel viiskümmend aastat. Või kohe viissada.
Et eneseks jääma taasõpiks te meel.

*

Mind ära võttis, võitis tema vaim.
Ma andsin andeks tema surmapatud
ja andestasin kõik andestamatud.
Mu hinge taim on ta,
mu hingetaim.

Nii tõdesin mu päriselu eel
ja kuri ilm jäi tast seejärel ilma.
Ei mahtunud ta siit-, ei järelilma.
Taas-temaks valis mind
ta elumeel.

Kuid tema oli – kelle vaimu vorm?
Kes tema kaudu on mu hinge ingel?
Kesk taevasfääre, Maad ja põrguringe
üks hingetorm on kõik,
me hinge torm.

*

Mis on see elu – vaid kasid ja kirud,
kallistad, karistad, koristad, lapid…
Viimseni kõik vaimusärad ja kired
endasse matnud on mälukapid.

Nukruse nuhtlus sind varitseb, valitseb.
Pahandad, pehkinud põrandaid parandad,
raputad, riputad… taltud ja talitsed.
Igavest igatsed, igavest pärandad.

Peksta ja pesta ja kütta ja katta…
Kõike kui jõuad, siis meenutad nõida.
Pühadust meeldegi tuletamata
pühadust teenid. Ja väidad, et võidad.

*

Naljakalt püstloodis
(nagu loomalaip)
suri joodi joodik
naabriproua Raip.

Roheline lohe
tõmbas kinni paela?
Lihtsalt prügikasti
kaas lõi vastu kaela.

Eelmises elus oli ta keldrikakand.
Üle-eelmises elus oli ta samuti keldrikakand.
Selge, et käesolevat elu ei saanud ta elada paremini, kui inimnäoline rõskusemardikas.

Tema oli igav
liiga maine naine
(väga igav viga –
eilsest saadik kaine).

Naabriproua Raisa Kull arvas, et võimud oleksid võinud anda lihtrahvale rohkem raha.
No vabandust, vastasin. Olen tundnud ühte naisisikut, kellel on pangas juba pool miljonit FIM-i, kuid tema on ikka veel suur prügikastisõber.
Naabriproua Ele Vant arvas aga veel hiljuti, et omariiklus parandab hoobipealt kõike, millest ei räägitud tollal ega räägita praegu.

Tuli talvehommik
nagu tige tigu…
Ükski võim ei muuda
inimesteks sigu.

Igatahes leidis proua Raip oma isikut vääriva lõpu, ja sellist lõppu soovin ma kõigile prügikastis sorijaile.

*

PART EI MOODUSTA PARTEID
TIBUL POLE TIIBU
Paiskad tõkkeid laiali
nagu laineid tiibur.

TURSK EI OLE TURSKE JUST
KALA VETT EI KALLA
Seinast läbi murdeski
hoiad silmad valla.

HAUG EI HAUGU ILMASKI
JA EI KISA KIISU
Enne siia sündimist
langend on kõik liisud.

VIISAKAS EI VISKA VILLAST
ROOP EI ÜTLE ROPPUST
Sammudega kirjutad
oma elu oopust.

PÜHAPÄEV ON PAHA PÄEV
RIIK EI OLE RIKAS
Tormad muudkui edasi
nagu peata kikas.

*

Pole olemas paremaid ega halvemaid aegu.
Pole varemgi olnud kergem olla kui praegu.

Sundis sündima siia meid mingi – kohustus? kohus?
Igal ajal on oma head ja vead, ohud-lohud.

Milleks kahelda, kakelda? – jätkub kõigile mulda.
Kulda iial ei jätku. Ehk vaid – käo-, kassikulda.

Kestku kütmata korteri kehakarastav kargus.
Vihkan raadio-video vaimuvalguse vargust.

*

PÄKAPIKUL PIKAD KÄPAD
PÄKAPIKUL PIKAD PÄKAD

Pai-pai pojale.
Pai-pai pajule.

Vahi aknast, mis siis muud.
Seal on pood, seal on puud.

Puud on kui lapsed ja linnudki on kui…
Tiigrid kõik tädid ja jänkud kõik onkud.

Rõõmsameelsed huligaanid,
kidakeelsed intrigaanid,
lapsed – parim loomaliik,
oma perekonnariik.

Ida pool on kurjad onkud,
põhja pool on lollid onkud,
lõuna pool ei-tea-mis onkud,
omadki pole veatud.

Sina, teine – kõigepealt
ära kuku kiige pealt.
Peatu, kui pole peatu.

Igal teisel on varganägu,
igal viiendal tapja nägu,
iga kolmas on lihtsalt pätt.
Korraliku päralt on tuba –
oma huba ja oma luba
seada ise nõudmiste latt.

Läänekaarest puhub tuul –
ei saa ära keerata.
Kodus rahvalaulud suul –
ei saa ära keelata.

Raadio kaudu ka tehakse kaupa.
Reetur – ta laulab me keeles nii vähe,
uut riigikeelt meile tagumas pähe,
pealiskaudsustki pealekauba.

Laste "kollektiiv" on kole,
parem oma kodukolle.
Lapsi pole iial liig.

Eesti kooli lähed, poju,
eesti meelt võid jätta koju,
aga siiski tekib riid.

Raalid ja rallid ja rockid ja legod
poistel peas, üksildast päästab vaid ego.

Euroteleta, autota? –
parem aruta, auta.

Vaata raamatuid, ei muud.
Seal on velled pajupuud,
seal on veed ja terve meri
teravilja, viljateri,
seal on vana, väga vaga
vanapagar-vanapagan,
lihtsameelne, harimatu,
ajajamast häirimatu.
Pullimullikad, millimallikad…
Omad värvid ka, kallid-hallikad.

*

Päris kerjama võiksin minna.
Kuid mu silm pole rähmast kaene,
juuksed kammitud alles eile –
kesse usub, et olen vaene.

Inimuhkus ei lase sandiks,
mingu elu või päris luhta.
Ilma käeta, ilma peata –
augud kinni ja hilbud puhtaks.

Kuni tubagi tühjaks müüdud –
ei mul tolmuseks muutu nagi.
Annan vaesele viimsed sendid.
Räpasele ei rikkanagi.

*

Röövitakse Vargamäel,
tapetakse Tapas?
Kes küll keelaks kurjuse,
tõprust ära tapaks,

ärandamist, äraandmist,
matslust, viha mataks maha,
vargust, vastupanu argust –
aia taha, aja taha,

usuks surnuks õeluse
puudutades tõeluses
sooja pliidirauda:

kurjad ajad hukkuvad
restist läbi kuk(k)uvad
alla, tuhahauda.

*

See maa on mu lõpp ja algus.
See keel on mu algus ja lõpp.
See enese selgeksõpp.

Ta viimne kui tähe valgus,
kord kaugelt – kui tähevalgus,
kord lähedalt – koldes leek…
Ta väärtust ei määra EEK.

See linn on mu lõpp ja algus.
See Kool on mu algus ja lõpp,
kui saatuse selgeksõpp.

Nad minus – kui "tuli halgus", *
vaid mõelda – ja saabki valgus.
Õhkkerge mul kaelas rist.
Nii väljaspool olmelist.

* "tuli halgus" – tuli halus (murd.)

*

Tänan jumalat –
tuli tagasi
minu kartulivabariik.
Vaevlen vaesuses –
vaimuvallatu,
ärisaamatu äbarik.

Rahvusvärvides
nägu õnnelik:
mustjassinakat silme all.
Õigeks tunnistan
kõike, õnnistan.
Saabub tõelus.
Taandub trall.

*

ÄMBER LÄKS ÜMBER
ÜMBER LÄKS ÄMBER

Midagi pimedas kuuris ei näe.
Kütise järele sirutan käe.

TURVAS TURVATUNDE ANNAB
ÜLE KURVA TUNDE KANNAB
Põleb ahjus lõbus tuli…

Mõtlen: äkki mõni "suli"
toas voodis ärkas,
mu kadumist märkas?

Äikest ja päikest ma kehastan neile.
Panevad vastu nad igale ei’le.
Võitlevad, võistlevad… Päevad kesk tormi.
Taplevad, kaklevad, kraaksuvad, krooksuvad…
Sõnakõlks neile kõik vormid ja normid,
nende eest kiljudes pistavad jooksu nad.

Lapsed on õiget maarahvatõugu:
kaks on neid – kohe peab tekkima tüli,
kombeks ju – vennale vastu lõugu…

Vend venna kaisus – see unine (l)embus!
Kumbki vist usub, et ema süli.
Pühitud palgeist on tembud ja vembud…

Varjud või? tontlikud siluetid?
Kuurist ma väljun ja näen – briketid
muutuvad puha kullaks.
Vaimudetund ju, irvitab tähti täis taevalõuend.
Kiiresti tuppa, et keegi ei muudaks mu aardeid mullaks!

Ämber ununeb õue.

*

Ärkan ja armunult silmitsen armetust:
viimne kui pragu nii oma, nii tuttav.
Võõrsil näis ülbe ja totter ja maitsetu,
siin on kõik tõene – võid naerda või nutta.

Elus. Ja kodus. Ja kaisus on nemad.
Kaasas (kui kauaks?) kõik vähene kallis.
Püsida hetkes, et viibida eemal
reetja-reaalsuse kirgede rallist.

*

X+Y

Mees on kui loss, ta on looduse lootus,
teostunud naisegi lootuse lootos,

ülemus-alamus, kavalus-jumalus…
Ülbitsev alatus? Jumalik rumalus?

Pole veel nähtud või polegi meest,
kes ei näiks koosnevat õllest ja meest?

Tabavad teda kõik õelad nõelad,
kipuvad kallale sõgedad sõelad.

Mässitud villasse, pugenud põhku,
saab kuskilt mees veidi värskemat õhku –

kohe ta viriseb, nuuksub ja nuuskab,
meenutab muru peal paaritut suuska.

Arvutud armutud arutud ohud ta
osaks on. Naisolend kohutav-lohutav

rohtu tall’ annab ja moosiga musi ka.
Huultel ja häälel tal maasikat, muusikat…

Meeles veel roosi- ja moosisuu unemaa,
ent juba peabki eit minema munema.

Justnagu vasarad langevad pisarad.
Saab esiklapse, ta velle või sõsara,

vägisi muudab siis naeruks kõik nuuksed.
Jookseb – ja kohendab sasitud juuksed –

mehele! – tajuma elu kui argist
pühkimist-nühkimist lõbustuspargis:

kole ja kõle ja kare ja kale,
jäle ja jõle ja kõik puha vale.

Kõik püha vale. Nii truudus kui sarved.
Paarideks jagatud partide parved…

*

Küsimusele, mis on luule, vastas üks tuttav nii: lumi langeb kirsipuu õitele ning äkki on näha, et lumi ja kirsipuu õied on eri värvi.

Aasta viimased vihmased ilmad.
Jõulud – kliima on liiga mahe.
Luulet kiirgavad apelsini-
koored kollaste lehtede vahel.

Muutub Tartu botaanikaaiaks?
Kivi tänaval ostame kiivit.
Küllap banaanikoorejäätist
varsti süüakse Lätis ja Liivis.

Kivisild-Emajõgi-korallid
olid kliimaga siiski kooskõlas.
Nüüd ehk ripuvad troopikataime-
koored näkilgi üle õla.

*

APRILLI KARMUSEST (vt. Eliot)

Kuri kevad sõi lume, siis
oksad oksendasid urbi.
Mustjasrohelisi õisi
tärkas – kuivi, kurje, kurbi.

Vihast valgust (v)ilkus mõtteis
illusioone uusi luues.
Murumuld sai lihavõtteks
uue sõlmedeta kuue.

Ilma kingadeta jalad
jalakatel seisid hauas.
Verisulitses ja halas
murdeiga armulaual.

*

Mälestan Aleksander Takkelit, eestlast Uuralite tagant, kes palus mind endale kirjutada võimaldamaks tal nautida eesti keelt, nagu ta väljendus, epistolaarselt.

Minu isa maa ei ole
minu isamaa.
Minu ema keel ei ole
minu emakeel.
Omaks võtta meele-, hinge-
võõrast maad ei saa.
Oma keel on mälul, meelel –
orvu omakeel.

Omakeelne kiri – püha
temal kaja, tas
juured kinni – hing ei lenda,
kuhu puhub tuul.
Kellel kirik, kellel kiri –
vaimne majakas,
omakeelse kirja sõnad
surreski on suul.

*

NÕEL JA NÕGI

Nõel võib torgata läbi.
Nõel võib õmmelda kokku.
Mõtle, milline jõud on
nõel.

Mõtle vaadates päikest:
valgus nõelamas pilvi,
mõte – mõistuse laiskust.
Nõel.

Nõel võib kaduda n õ k k u ,
ajamurede n õ k k u .
Nõme nõidusevõim on
n õ e l .

Nõel läks sõrme, niit – sõlme.
On ka mõttelõng sõlmes?
Oled nõgine, sõge,
õel?

*

Nõidus või needus? – laev sõitis taeva.
Sealt olid pääsenud väiksemad laevad,
lootsikud, venedki – siis, sõja ajal,
jumala tahtel või lootuse najal.
Hirm sundis pagema – polnudki hirmu,
meri vaid irvitas, kõrvades hirnus.
Kaua end hirmuga tüüdata lased?
Keegi ei öelnud, et kangelased.
N ü ü d on neil hirm – hiiglalaev nagu lelu…

Marul on mõistust. See tuul on elus.

Meil aga… loovuse laiud on loiud,
rasva on minemas oimud ja oiud.
Tihe või tühi – ei meie tee vahet,
ümber meil olude lahedad lahed.
Mälu on uppunud, maitse veel magab,
võltsitud väärtusi ajame taga,
pühamad mõisted on mõnele – koli…
Vajame avamerd!

Siin ta siis oli.

Kes tegi tembu, meil polegi aimu:
laeva- või maja- või maailmavaimud?
Haldjad ja haldajad enam ei hoolind –
laev pidi moonduma kooljate kooliks.
Õppida sedagi. Oskus on seegi.
Väärikalt surra – kah käitumisreegel.
Väärikalt elada, kellel on elu,
tundes: mis elu, mis oleskelu.
Enne ei mõelnud, ei saanud aru.

Märatseb hingetuul. Hingede maru.

*

REISIKIRI 1991 – 1994

AJAST JA ARUST – 1

Ajast küll, mälust ent lahku ei minda.
Rännanud olen ja näinud nii mõnda
sakslasest saksa ja inglasest "inglit",
krivitši järglasi, priskeid kui kringlid,
edukat leedukat, petturit Petserist,
lõugarit-leigarit, keigarit-ketserit.
Ugri- ehk ungarikeelsed, va sunnikud,
ahvide ahvatlust! huvisid hunnikud:
sööklad ja jooklad ning valitud valed…
Korda ei karda, ei jumalapalet.
Soome ehk eestlaste soovidemaale
läksin – ja sattusin zombide maale.
Lähemalt näinud mõnd soodomlast-soomlast,
tardusin sambana soodast ja soolast.
Kord roosad põrsad, kord ranged roomlased,
kord hernetera peal vaevlejad – soomlased! –
kõike nad kuulnud, mis Raamatus "jamatud",
viimse kui tõega sai kõrvuti lamatud.
Jumalik vedelik (odrad ja humalad) –
jalamaid jäetud on rahule jumalad.
Rüütlirüü varjab neil (l)ihalist hi(r)mu,
põrsluste, metsluste, matsluste virnu…

Väsisin vihast – umbargisest, armetust.
Tartust sai Tartaros, Tarbatu tarbetuks
osutus, Helsingist "helvetti" kujunes,
Hiiumaa-haldjas kas hajus või ununes.
Muutusid tüütuks siis "elämä", "kuolema".
Hankima pidin (ja elama, olema)
virmalisvärvilist (kemilist? oululist?)
mõndagi kogemust elulist, olulist.
Kogemus pettis, ei saanud tast sõpragi.
Vaenlastest vennad ja sõpradest tõpradki
reipalt mu mälestuspühamuid reostavad,
tobedaid teotusi templites teostavad.
Jubedalt juubeldav, kisav ja kisuv,
tingiv – kas hinnast? ei, vormist ja sisust –
ärijõuk riimide rehast teeb raha.
Otsusta, on see siis püha või paha.

*

REISIKIRI 1991 – 1994

AJAST JA ARUST – 2

Sajandi vaimuga jäädakse jänni.
Kihiseb, kohiseb mäludest männik.
Kuud on kui pihlaka- , pohlakakobarad –
kohmetud, kohmakad… Aastate kodarad –
agarad, ogarad… "Mis sa, hing, pingutad?"
Uus aastatuhat ees haigutab-ringutab.
Tipptunnil paisuvad trammid kui trummid.
Laual – kui kummitus – kummelid kummist.
Lehed kui lesed – ka lein olgu stiilne,
tulevik tunnete suhtes – steriilne.
Lubatud veel on ehk mõningad lisandid:
roosid Noarootsist ja visandid Vilsandist…
Mood soosib väikseid ja suurigi saari,
neemede keeled on raamis kesk saali.
Vaatad ja kuuledki: tuul laskus veele,
laliseb lillade lillede keeles,
Seenelas, Toonelas hiiepuud püsti ka,
läheks ja korjaks seal mustikaid, müstikat…
Kurb eluasendav elu on pildil,
petma meid hakkama pildidki pidid.
Saastub ja soostub me hingemaastik,
vaimugi laanest jääb järele laastik.
Kummid ja kammid ja kniksud ja kraapsud…
Jälgid, et piisavalt viisakalt kraaksud.
Teaduste seadused kuivunud huulil,
hiilgamist hülgavad maailm ja muu-ilm.
Kodanlik kodanik Kehras ja Kielis,
kõntsaga kontsad ja soeng siili stiilis,
hoolega rahuldab seedetrakti,
magab ja enamaks polegi mahti.
Tuhane puha tal tuba ja õu ka…
Kerjus on kurjus, kuid nõukas on jõukas?
Järele tehtud kõik ülev ja õilis,
kunstlikult maitsevad räimedki õlis.
Keedetud keemiat, praetud prahti,
soolatud solki… Kas ütleksid lahti
ajast – ei lubatud lõbusid hinda!
Ajast küll, arust ent lahku ei minda.

*

REISIKIRI 1991 – 1994

AJAST JA ARUST – 3

Elan taas kõikide aegade Tartus –
korraga. Ununes tarkuse kartus.
Sest ühtekuuluvust adudes, andudes,
aegadest teistesse kaldudes, kandudes,
laiali, liiale… kohast vaid kinni ma.
Sajandivaimudelt teadmisi pinnin ma.
Ometi oli mul – muutuma aeglane –
mõistuslik olemus, vaene mu vaenlane.
Pelgusest põlgus sai, piir muutus puuriks:
teadvustaks, tunnetaks, mitte ei uuriks!
Mõistus vist armastab tunnete matust.
Laieneb maailmas armastamatus.
Ajast ning ajust ei loobu. Kõik kordub:
Paabel ja pööbel ja orbude ordud.
Oleme piiratud üksikud minad.
Hoiab meid koos nagu pliiatseid pinal
tikutoos-maja. Päev kulub ja kaja ka –
kestab ja kustub koos magaja majaga.
Unne on vajunud Õnne ja Anne
tänavad. Jälgin, kuis tulede manner
valgusesaarteks ja -laidudeks laguneb.
Puuhalge kolletes praksub ja praguneb.
Tuli ei kutsu. Kuid tuli ei kustu.
Tunded on tuimad, kuid teadvus ei mustu.
Elanud üksi eakaaslaste karjas,
polnud ma lammas, ei lammaste karjus.
Kõikidest lahus, kuid jumala rahus
vaid kolde ees olles maailma mahun.
Palun, et elu nüüd teisena näitub.
Unelm see valgusest toitub – ja täitub.
Jõudu ja õigustust kõiksusest hoovab.
Usun – ja taevasse süttivad noovad.
Kuri teeb head? Vahel valetab tõde? –
sellele, kes ristikandmiseks nõder.
Elu läks mööda ja mina jäin maha.
Nüüd jälle maailma kuuluda tahan.
Valge on taevas ja sinised – tähed.
Siin ma siis olen, kuid mind on nii vähe.

*

Sega, palun,
segamast vahele,
siis kui näen end andumas
pahele.

Iga vaim taassünnib, et
maitsta maist.
Ihu patus teritub
vaimne vaist.

*

"Surmajärgselt võib isik näha oma (…) elu looma kujul, kellega ta peab kokkuleppele jõudma." (J. Roberts "Hinge igikestvus" I:124)

Unenäost saan aru küll, kuid –
võta kinni tõpra tuju!
Leplikkus ja Paindlikkus
tulid mulle looma kujul.

Pehmeloomulised loomad
viisin kuuri, panin puuri.
Seal siis salaja neid toidan,
paitan, imetlen ja uurin.

Miks? Ju minu elustiiliks
– oli? – elust läbi murda –
leppimata, paindumata…
Kogemustesse ei surda.

Kui ehk Elu looma kujul
ilmub mulle, kihvad väljas –
ise kargan talle turja
surematus võidunäljas.

*

Ajatus – see on see mõte,
mitte ainult soome keeles.
Aja asemel on mõte,
ajast mööda viigu teele.

Tänasest ja eilsest mööda,
mitte-tulevikulaevas.
Aeg on mõttetus – nii möönab
Ema-Maa. Ja Isa-Taevas.

Pääsed justkui aiaaugust
uneelu lahvaveele.
Igavikuks, ajaauguks
kutsud seda – kelle keeles?

Hingesilmad, hingekõrvad,
iga peenem hingelihas…
ärkab vaimgi hinge kõrval
oma tõsisemas lihas.

"Alla nullikümmend nulli",
surud sõrmed vastu laupa,
mälukanga lahti rullid,
kõik sus taastub mõttekaupa:

enda-savist-voolimine,
olemise igikestvus,
silmast silma voolamine –
tajumine ligi vestlust,

jõu(lu)line, ta(e)valine
teadvelolu, ärkvelelu…
pisut näitelavaline,
tõeline justkui elu.

Ei see kustu sinus, selgus
läbib ihu hullusärgi:
kõik on mõttekaugusel, kus
aeg ja ruum on leppemärgid.

*

Me vahel tantsib seitsme taeva tuul
ja kummalgi on taevas oma ala.
Kas kumbki meist on olnud teise luul?
Sind siiski tänan, ülistan, ei hala.

Sind armastan ma vabaks sellest soost,
nii nagu muiste lauldi kurjad sohu.
Lindpriiks end ütlen kõigest, A-st ja O-st,
kui armastus on kohustus või kohus.

On õnnistatud iga sinu patt,
ma armastan sind puhtaks sellest porist.
Kas see ei päri osa parimat,
kes pole iial arvamuste ori?

Ei märka me, et igavik on käes,
sest petab hetke kaunidus või võikus.
Need elu kõverjooned, vaata, käel –
meil enne surma ilmaski ei lõiku.

Sest surma pole, igikordus vaid.
Kes ristumas on näinud päiksekiiri?
Me elujoontest paralleelid said,
mis lõikuvad veel enne silmapiiri.

*

"Naine mine too kuuri alt turvast!" (P. Ilmet)

Mees luuletab kuumavast koldest
ja naine – see tassib briketti.
Ta muretseb aina olmest,
ta tunded on pandud ketti.

Aas, Kärdlas ja Kardlas ja Aardlas
on naine tööloom või -masin,
muuseas munarakkude maardla,
ka omand ja iluasi.

Mees ingellik, intelligentlik –
just selliseid talu ei talu
ja maja ei vaja, ent liik…
Ta ihast süttivad halud!

"Oo, tänatud saa, et säästsid
mu tikutõmbamisvaeva,
mu üksindusängist päästsid…"
Oi voodid, need armulaevad.

*

Minu köögis ei ole akent,
kellaaegu, ööd-päeva, aastaid.
Keset ajatut hetke pesen
mõistust, mälugi ajasaastast.

Välja tõmmanud uksekella,
ei ma täna raadiot ihka.
Ei ma süüdista teisi, ei ennast,
ega paremaks mõelda tihka.

Infoaugus või ajaaugus
elan lihtsalt – kui västrik, pistrik…
Kuni julgen taas teada: olen
infovõrgus elektripistik.

Olen taas oma kõrgem mina,
hetkemuredest reostamatu.
Tean, et pimedus, kurjus ongi
ainult nõmedus, teostamatus.

*

OLMEKULTUURIST

Ümber kaela rebase-
krae karvakulda,
luuleproua küünte all –
tunamullust mulda.

Mõttejüngri silmad täis
vaimu sügavsina,
aga mõte pelgab vist
limast laualina.

Muusa, hakka mullaseks,
jäta tobe väiklus.
Viskad riided minema
pärast külaskäiku.

*

"Elu tuli" – ja Suits?
Kes ma olen, ei aima –
õhk või udu või suits…
Aina olen ma, aina!

Olen katusel puu,
kivimonstrumi ehe.
Õide läks vana luud!
Lehed puus, puud on lehes…

Lumehärmatis – uits…
Pole millestki kahju.
Elu tuli – ja suits…
Jõudsin minagi ahju.

Olen küüslaugu taim
eesti mahedas mullas.
Mulla lõhn – selleks vaid
tasus ilmale tulla!

Elu tuli ja läks.
Ümberkehastuspausid.
Rähninokkade täks
tänulikuks aplausiks.

*

Mina sünnin – mitmendat korda
rebin emade jalgevahet.
Miski mulle ei lähe korda –
kaasa haaratud samad pahed.

Peaga ellu teed läbi lüüa –
mul on nüüdki alles see komme.
Häving? läbi? – ei appi hüüa.
Kelles, kellena ärkan homme?

Seal mu vaenlase vaim, nüüd suutu,
süütu… Kõlab kui tihkumine:
"Sünni minule lapseks, muutub
pühaks tundeks see vihkamine."

*

üks väike ja tige rahvas
savijalgse kolossi kõhus
kord laulis ja mediteeris
kiikudes käsikäes

koloss arvas kõhuhäda
ja sooritas väljaheite
kuid kiikumisnakkusest enam
vabaneda ei suutnud

too väike ja pisut väiklane
too vabaks kukkunud rahvas
ei saanud eriti haiget
ja ära ei määrinud ennast

ehk savikolossi kõhus
oli olnud tal soojem tunne
ja hingetäis värsket õhku
tal ajas küll segi pea

kuid teised väikesed rahvad
savijalgse kolossi kõhus
ei laula ja kiikumine
neil loksutab aru peast

koloss aga muudkui kõigub
ja lendavad savitükid
ning vihane tuul sellest tekib
ja tuhiseb ümber maa

te väikesed savikõhus
miks kardate hoiate kinni
te karake kiikuge kaasa
las prantsatab maha reo

ehk taipame kõrvale hüpata

*

ETTEKUULUTUS

Paljud on ennustanud, et aastatuhande vahetusel peab sündima maailmapäästja, uus messias, mõned seostavad seda Kristuse taassünni e. "Teise Tulemise" ettekuulutusega.

"Riigis, mis on – jah – kas
väikene või vaba,
sünnib lasterahvas,
kellel pole naba.

Ei ta karda karmat
ega saatust, kuna
üll tal kullakarva
kummaline kuma."

Teine Tulemine? –
pikk ja piinarikas.
Muudkui tule, mine –
sunnib aja vikat.
Aga tema nimi
võidab aja tuju.
Tuleb inimimik –
hiiglahiilgav kuju.
Lapseüksikisik –
tilluke, kuid kole,
pisike kui pisik –
juba üksikolend.
Täitsa tähtsal ilmel
(nagu teised mõned)
kerkib ette silme –
põletavalt põnev.

"Oota, riik, et olla
väikene, kuid vaba,
veel kolmkümmend aastat…"

Või kakstuhat sada.

*

Kurb ja pime, kõigest hoovab
karget, jäiselt värsket õhku.
Unemaale tagasi,
peitu, voodi põhja, põhku.

Kevadroheline tuli –
puude võrades ta leegib.
Teda kustutama kipub
õitevaht… Teeb sooja seegi.

Unevaibad, unematid,
tekid, kotid, linad, püürid…
Saiamaiad Une-Matid
söövad padja jahupüüli.

Jahu sajab läbi lae ja…
jääbki ilmsi-elu ehteks.

Varblased kui hallid marjad,
siutsuv põõsas läheb lehte…

*

Küpresside kohin meeles
ja öö kui pilkane pime.
Ei ole, ei ole olnud
sel värvil kunagi nime.

On kriiskavalt lubivalged
kõik aimdused, seinad, lagi.
Silm isegi aknaava
ei aima, ei seletagi.

Ei nägema iial harju
öö läbi siin avasilmi.
Öö polegi must. Ei jookse
must-valgetki mõttefilmi.

Sealt ihkasin Põhjamaale,
kus öö värvimäng näis ausam,
kus täisspektririba kaardus
ööpimeda taeva taustal.

*

Leek on must ja särav – vari.
Lärm on vait – ja lumi karjub.
Minus miinusmärke – kari.
Antiained? Küllap harjun.

Tilgub tuli, lahvab vesi.
Unes-elu? Elus uni?
Tuulevaikus sõelus kesti,
mõtteteri haihtus, kuni

jõudnud Mitteealesmaale,
järeldused teha kästi.
Mõistatusi mälurestil
jäänud küllalt risti-rästi.

Mõtteelu – mitte-elu?
Alles keha surres
tärkab:
taevaelu tavaeluks
muutja, ärkvel olles – ärka…

*

PUNANE RAAMAT – 2

Meie kes me tulime teid aitama
teie maad armastama
just seda aega ja seda maad
sest teie ise kutsusite meid lauldes
et kogu maa tuleb täita meiega

meie uskusime et meie päralt on tõesti riik
et nendele kellel ei ole lapsi
ei müüda ega erastata selles riigis seasõrgagi
et ärajooksnud isad otsivad üles
oma suuredki lapsed
ja hüvitavad nendele aastatepikkust hüljatust
et lootetapmist sooritanud emad
pannakse hüvitama seda eksitust tubli kasvatustööga
mõnes vanemateta laste asutuses
et lastetud pannakse hankima endale lapsi
kuid mitte Soomest ega Samoa saartelt

kogu maa saab nüüd meitele
meitele lastele
kogu maa saab nüüd meitele

asutame oma riigi
uue taevavabariigi
ausa ja ilusa

Teie aga tõite mujalt neid kilekotte
et ära lämmatada meid veel enne sigimist
ning ravimeid
et ära mürgitada meid
veel enne sigimist
neile aga kes julgesid sündida
määrite teie kaela
alates luti- ja mähkmeeast
üht võõrast keelt
mida te sunnite meid koguni armastama
just nagu teie eelkäijad teid
toda "rahvaste sõpruse keelt"
sundisid armastama
Te sunnite meid
armastuse kutsele tulnuid
õppima tundma rõõmu
virtuaalvägivallast ja muudest
ateismi maski taha varjamata jäänud
jumalaanni teotamisviisidest

asutame taevariigis
oma
lastevabariigi

meite maa jäägu teistele

Meie
teile veel tundmatu armu saadikud
oleme kuulekad
kui te soovite seda
õpime kurjust
kui te soovite seda
allume armastusega
reedame armastusega
reostame armastades ka oma keelt
mida teie meid sigitades
kutsusite maailma ilusaimaks
Õpime olema ausad valetadeski
nii nagu teie olite õppinud
vaikides ausaks jääma
Õpime valetama iseendalegi
ning jääma ikkagi iseendaks
Õpime norima iseenda ja teiste kallal
nagu oskate seda teie
Iial ei õpi me olema rahul
iseenda ega oma kaasmaalastega
nagu ei oska seda ka teie
ega õpigi
nähke selleks vaeva niipalju kui jaksate
Laske meid pealegi adopteerida mujale maailma
saatke meid õppima
lähetage meid tööle
mehitage ja meelitage meid mujale
kodustage meid pealegi
meie laseme sel kõigel sündida
Meie oleme mürk
millest ei pääse keegi
Me kaome teistesse
sulame teistesse sisse
ja nakatame kõik maailma rahvad
oma kiuslikusse
sisemisse rahutusse
milles on varjul arengu eeldus
ning lükkame liikvele
roostetunud evolutsiooniratta

kogu maailm saab meitele

*

Põlgan ja armastan. Kuidas teistmoodi?
Eitades jaatust ei jaata me ei’d.
Kõik meie patud koos meiega loodi.
Maailmal vaja on just nimelt meid.

Maailm just vajab üht tigedat hõimu,
tõrksat, kes särtsuks kui tuline keris.
Heade või halbade vaimude võimus
elame – veri on paksem kui meri.

Mängime pettust või mängime peitust –
häbistki otsime pinda ja pidet,
õpime kadunust rohkem kui leitust.
Mõtted ja teod meil ei leiagi sidet.

Mujal vist lamajat enam ei lööda?
meil aga ikka. Me v a j a m e pahet.
Ise ei tea, kumb rohkem meeltmööda:
oodata taevast rahu või rahet.

*

TAASSÜNNIELAMUS

surmaks puudus luba
elus – õpetaja
jube hakkab
juba oled lõpetaja

nülid maha naha
ära anna alla
selja taha maha
ära alla anna

pehastunud keha
ainult mõtted mitte
ribid justkui reha
ainult mitte mõtted

välja liha türmist
jätka ära jäta
üsna ürgses ürbis
ära jäta jätka

sada korda sama
nagu unenägu
samast pidid saama
nagu unes jagu

ihu ohvriks tooma
vaimumälu najal
looma imelooma
inimimetajat

rakust munajuhas
mikrokosmost luues
omaenda tuhast
süütad tähe uue

*

Tellingud ja telliskivid.
Võlud uueks vanad urkad.
Saepuru, saiapuru,
pühadusi pühid nurka.

Kehvad päästjad – talad, teljed,
kruvid, kangid, tangid, stanged…
Tallad tuult. Ja talv on meeltes.
Tajud: vajud, langed hange.

Mälu lumi-, lubivalgeks
leheks veelkord enda võõpab.
Omaenda kuristikud
oskad – külmalt – üle mõõta.

Keegi hüüab. Nimi – oma? –
justkui võõra elu puude.
Loss – ja vaim – nüüd valmis, korras.
Ärkad ellu, mällu uude.

*

Tuul viskas meid siia mulda
kui seemneid – või lihtsalt prahti.
Ei puu oska ümbrust muuta,
jääb kasvama prügišahti.
Vaid puu ei saa ära minna.
Jääb kuulmatuks sae kilje…
KUID KÕIK TULEB OMAL AJAL
VÕI LUBATUST VEIDI HILJEM.

Kord varemeist üle voogab
võilillede kuldne meri.
Kord peseb maailma puhtaks
võilillede valge veri.
Aeg, terav kui teras, tungib,
ei tingi – ja ongi parem…
SEST KÕIK HÄVIB OMAL AJAL
VÕI LUBATUST VEIDI VAREM.

*

Õpin sündhaaval, surmhaaval
jagama head ja kurja
heaks kurjaks ja kurjaks heaks
Mina ei muutu
Armastan teda
Armastan enesel silmad peast
vaadates taasvaba last
kes jookseb
teadmata midagi
kurjast, heast

*

Ainus õige ja õige ainus
püha mälestus lapsepõlvest!
Ainsa sõnaga oled päästnud
mälulõnga mul lahti sõlmest.

Lakkan olemast värvipime:
õhuvalget, võilillekollast,
mururohelist, kassikirjut
märkan, imetlen nagu tollal.

Käsi eristab karva pehmust:
man(ks)id, siiamid, türgi vanid…
Otsin sahtlitest naerukaja –
kuhu peitsin ta, kuhu panin?

Aastaid, hääle ja mõttelennu –
kõike sai mult see rõõmumõrvar.
Kõigi aegade kõige armsam,
kus küll olid siinsamas kõrval?

*

BUSSI OOTEL VIHMA KÄES LIGUNEVA ÕPETAJA ULGUMINE

"Isandad isad ja emandad emad,
miks infosaju käes ligunema
jätsite nad – oma kainikud, mürsikud?
Mõned on kaksikud, paljud on üksikud.
Üksinda peavad nad eneses eksima,
lähedast salgama, võõraga seksima.
Eetris vaid lõõpimist, ilkuvad ilmad.
Kõrbes on üksikud järvede silmad
alles veel, ümber ent kõrguvad – kõikjal –
kõrkjad, nii kõrged ja kõrgid on kõrkjad.
"Lohakad lohed! Taas jäävad nad jalgu…"
Nad pole kuulnud, misasi on talgud.
Korter sai kontoriks, farmiks või firmaks…
Noored ei teagi, misasi on kirmas.
Panama kanal ja Kanada kanalad,
paprika vabrikud, Manila magalad –
kõik on neil peas, nagu puder ja kapsad.
Hingele toitu – kust liblekest napsad?…
Tarkuserist on kui tarvasarved.
Kes Raja tänaval pole veel arvel?
Segi on väärtused, meeled ja keeled,
kaisuloom nurka – ja suurele veele…"

. . . . . . . . . . . . . . . . . . . .

Lahed kõik tahkeks said, redelid vedelaks,
vorm muutus tormiks ja loe pöördus edelaks.
Järvede värvid ei tormides värele.
Järv tõusis lendu – nüüd järvele järele!
Tuulde see elu – nii äri- kui päris- …

Vihm aplodeerib – on äriga päri.

*

Ei ma pantind Pandiveret,
verd ei pantind ega hinge.
Lahjavereliste pere –
olge õnnistatud, minge.

Teised skäärid, teised sfäärid…
Peavad rännet kasulikuks
gröönimaalased või Fääri
saarte põliselanikud?

Keldikeelne saurus, maaja
maardus, sumer, inka ingel
asustavad meie maa ja
meie vaim neil lasub hingel.

*

Ei sa kanda tahaks
turjal kurja kulda.

"Kui vaid oleks mulgi
pisut mulgi mulda…"

Sinu elus puudub
ema aseaine.

"Kui vaid oleks mulgi
kodus kallis naine…
Kiskjaküünte tarvis
vajan keskmist viili,
kuumakindlat kinnast
silitamaks siili…
Osav selles osas,
tellin pruudi linnast.
Paljukest ma vajan:
mulda, viili, kinnast…
Aga äkki ta ei
taltu ajapikku?
Paljusid me riigis
ära rikkus rikkus.
Äkki tahab tõusta
vallavanemaks?
Parem võtan naiseks
vallasvanema.
Tema lausa ootab
omavoli sult.
Mees on oma valik –
omavalitsus.
Aga äkki ikka
satub liiga äge,
kasulapski hakkab
nõudma kullast mäge?
Pärast jääd neil narriks,
käid kui mööda laata…
Naisevõtu mõtteid
saadab meile saatan!"

Võtsid suuna sauna,
mõsid mustad mõtted,
mõsid kõik see paha
maha, puha maha.

*

Ei saa toime m i t t e tulla.
Tuled ikka, kus sa pääsed.
Ei s a a toime mitte tulla.
Ihukoort ei säästa sääsed?

Tegid sääsest elevandi,
öeldud vanas valmisalmis.
Tegid elust hirmujandi.
Valm sai valmis. Vaim o n valmis

eitama või ehitama –
mida käsid. Lood on loodud?
Hävitama, hüvitama
saadad oma mõtteist roodud.

Õhk on ohus, oht on õhus?
Hirmud, ajastu kimäärid.
Mõistad aja keldrikõhus:
hirm on väär, ei sind ta vääri.

*

ELUVIIS

Kord õpetusi jagad,
kord õpik laual ees.
Pea mõikab – käsi lõikab.
Ja uni silma sees.
Laug tõmbleb – käsi õmbleb.
Käes kirjatüki tees…

Kõik päevad, ööd
teed oma tööd
ja elad mitme eest.

*

Et kuskil laiul kasvab minu puu,
ei olnud mul küll aastakümneid aimu.
Ent mida teeksin nüüd kesk linnalaimu,
ma tema oks, ma tema küljeluu?

See hämar tuba on nüüd minu laid,
kus, vaba sae ootamise vaevast,
kui tähti uurin mõramustrit lael –
siin on mu kosmos, minu väike taevas.

Seal kuskil kõnnib kosmiline kass,
kui lõngakerad veerlevad planeedid…
Maa külge oma mõtetega needid
sa ennast ise, "teadlik" inimmass.

Taas teadvusliku teaduslikkust vaed…
Linn lendab uppi süütust käpalöögist.
Ei kao vaid mälu: kujund tähislaest
ja omast puust ning akendeta köögist.

*

FILOSOOFI ALAVÄÄRSUSKOMPLEKS

"Olen tita või titaan?
Olen t - - - või türann?
Nupumees või nutumees?"
nuputasid peegli ees.

Jutumees või tujumees?
Inimahv või inimkonn?
Koorus sinu jutu sees
inimkondist inimkond.

Arvasid, et tegid teo,
milles pole vigu.
Sul on õigus. Tegid teo.
Ja siin on see tigu.

*

Haridusse matsid
matsid matsluse,
päritavaks jäi ent
pärismatslus, ehk?

Teadus teenib seadust? –
päri ärituult.
Seadus teenib headust? –
ikka pärituult.

Sellega on päri
iga "pärismees".
"Kas need on ka päris – "
päris ärimees,

"seadus, hea… Miks teadur
üles end ei poo?
Või ei tea, et teadus
kasumit ei too?"

*

HIROHALL

"Kirjandus on surnud." (Hirohall, 1989)

Auahnus ühte punti
ajas halli, hullu hunti,
punast rebast, roosat notsut,
mindki, vaprat tiigrikutsut.

Oli vaja mingit -ismi,
näiteks etnofuturismi,
sürr- ja superfigurismi,
postmodern-infantilismi.

Oli etteastumisi,
suulisi ja sugulisi,
kirjalikke pugemisi,
loomist muudkui laimamisi,

kuni kuhi võltsit münte,
pühkmeid, äpardunud müüte,
vannivahtu, suhkruvatti
kõiki enda alla mattis:

"koolnud" Pegasuse suksut,
rebast, notsut, tiigrikutsut.

Kiita sai – ning nahutada…
Liita sai… Nüüd lahutada!

Iseseisva elu pakul
oma karvu puhtaks lakun.
Hea, et kuulund ühte punti,
pole saanud minust hunti.

"Etnofigurism osutus seebimulliks.
Elagu kirjandus." (Mina, 1996)

*

Igast metsast sai lõpuks wood.
Lapsed lahkusid Karilatsist.
Ei saa metslasest winnetou’d,
ei messiast saa massimatsist.

KÄÄPAD JA KOOPAD JÄID JÄRELE MEIST,
RAHUTUD VAIMUD JA POLTERGEIST.

Metafoorid? metamorfoosid?
Soostus Soome ja roostus Rootsi.
Eurohaual on rauast roosid.
Põhja vajus ka Vene lootsik.

ÕNNELIK JUHUS VÕI JUHUSLIK TÕIK?
SÜNDIGU NÕNDA JA SAAGU SEE KÕIK.

Lohutada kas enam saan teid?
Otsin viisakat ettekäänet.
Meie laulsime minnes laande,
itta, läände… Ja tulles läänest.

*

Istud oksal. Oks on haljas.
Aga meel on justkui pimik.
Miks on saarel Sulawesi
selgelt eestikeelne nimi?

Tartu targad teevad varsti
Inglisillast Inglis-silla.
Massimatslus nõuab hingi
juba haritute killast.

Põllukivi, põlevkivi…
Rahatärin, kull ja kiri.
Kõik on kena, kõik on kelmid –
Uue Vaimu-ulja kirik.

Voorus võtab kurja kuju,
missaks arvutite klõbin.
Riigi, rahva murdeiga –
pikk ja tüütu, tobe tõbi.

*

Kevad on kena – su teener ja treener ta:
tuhastab, puhastab, jahvatab, jahmatab…
Virguda tahad – siis osutab teene ta,
vabastab meeled sul tuimusest, tahmast.
Ta rändab ja ründab ning ülendab, ühendab,
mõnesid meist teineteisele pühendab.
Tohib – ja togib. Sa vigane, vagane –
kuuris või kuudis – ta sinust ei tagane.
Tahab – ja tabab. Ei teieta, tereta.
Mõnegi jätab ta sõbrata, pereta.
Ühele – ulmad, sest pulmad on teisele.
Kuigi me loomus veel sellest ei teisene,
halvab – ja haldab ning valvab ja valdab meid,
nõiub ja nuiab ning nõuab meilt andameid.
Ütleb, et: üles! ja õpime õppima.
Räägib ja röögib siis: õppima, õppima…
Nurrub ja nurub, kuid… soo on me soontes.
Teame ja teeme, kuid kõike üldjoontes.
Krooksume oma reaalsuse tiigis:
jumalariiki siit julmast riigist.
Pelgame elu kui eksamil eksimist.
Kardad – ja kordad, kuid – varblaste keksimist
jälgid ehk vahel või põrnikat põrnitsed,
mõtlikult mustkirjut pimedust sõrmitsed,
vaimuna aimad siis: ühine, tühine
elu – ka lahkudes ilmast – ei lühene.
Lepid – ja lapid nii kingad kui kangad,
koristad, korrastad mälupangad…
Ometi – oled sa kerjus või karjus,
su põhihirm on su enda eest varjus:
piklikud silmad – kui pilklik helk sähvab seest,
elu eest põgened elu eest.

*

Kogemusi kogud.
Elu on vaid viiv.
Kogemuste kogum
selle viivu viib.

Jälle jäik ja jäine
alistamine,
jäle mälukanga
palistamine…

Kummalisel moel
katkeb mõttevool.
Oled nagu tool
kolme jala toel.

Aimad: kuskil sulgub
nelinurkne ring.
Palud hetke – selgub:
hetke hind on hing.

Valid taevalaeva?
Maa on ohtlik koht.
Aga taevas paistab
must kui kange kohv.

Mõtled: usk on uks.
Ütled: missioon.
Küsid: mis see on?
Usud: üks on uks.

Pole head ja kurja,
pole kahte ust.
Pole musta valgust.
On vaid pimedus.

Pimedus ei vooga,
valgus seda teeb.
Musta mustrit valgel,
varjegi loob leek.

*

KREEDO – 3

Märgata eneses valguse vormi,
seinale maalitud leedki.
Tõrvajad eemale tõrjuda, kuigi
loomingu ilmingud needki.

Painajast paitaja saagu, sest hingel
on lõpmatu eluiga.
Varjusid pelgad, kuid ära ei põlga:
viha on arenguviga.

Tajuda isetu looduse moodi
elu kui lõpmatut viiki.
Võid olla üle ja ära ning siiski
kuuluda oma liiki.

*

"Kuni häbemes halle karvu,
valmis lõpmatult paljunema.
Kesse piirab mu laste arvu?"

Tuled keelama – vastu haugub
hundihäälega kitseema.

Kolmelt mehelt vaid kahte poega!
Isad tõrjuvad kure kingi,
emad kaasa on läinud moega…
Näljas, õnnelik üksikema
lasteks meelitab taevast hingi.

*

"Käivitagem seemneturg:
neljas, viies, kuues…
Nii et väsiks toonekurg
lapsi viies-tuues.

Ega lapsed taeva jää,
isad tehku lisa…"
Noobli mööbliäri Jäär
sigitama visa?

Hüüdja hääl ei kanna hoolt.
Üleskutsed valjud…
Rahvast hukkub igal pool,
vabu hingi palju,

aga Maale neid ei saa.
Ei siin aita raha.
Kellel pole – need ei saa.
Kellel on – ei taha.

Neljas, viies, kuues kuu –
Neitsi viina kaanib…
Leinab pilvekuues kuu,
kiireripsmed maani.

Õnneks alla vaesuse
ja üle mõistus-piire
sünnib ikka tudengeil
suve suveniire.

*

Lilled hammaste vahel
tulevad lapsed kooli
ja suvi põgeneb
nende kurbadest silmadest

Sügiseti lühenevad taimed
kuni kasvavad tagasi mulla sisse
Päike heidab magama
kollaste lehtede hunnikusse
ja lapsepea suurused pisarad
veerevad pilvede põskedelt alla
ei me taha seda jahtunud
lumehelbeputru

Aga päike
mis paistis kesksuvel
briketivirnale meie õues
soojendab meid praegugi
kui need ahjus põlevad
Või on see päike
mis paistis briketile siis
kui turvas veel puu oli
Praegused puud
praksuvad laisalt tules
ega päri ajastute kohta midagi

*

MAALE

Lõuna-Eestimaal on
võlu-Võrumaa.
Lõuna-Võrumaale
tulen suveks ma.

Kesse teaks siinkandis
igat oja, kesse
kokku loeks jõe õed ja
oja pojakesed?

Rändan kõik see läbi.
Ees on lahe aeg.
Võru-võlumaa ja
suve vaheaeg.

*

Ma elan kõrges kohas,
peaaegu Narvamäel,
ja oma künka otsast
ma kogu Tartut näen.
Siit oma mätta otsast
ma kogu Eestit vahin.
Näen – tema vaimu pärast
veel löömata jääb lahing.

*

MINU MINEVIKUD

Eesti pinda tallan
kümme aastat juba.
Mälul puudub enne-
minevikuluba.
Näibki nii, et olen
kümme aastat vana,
oma pojast tundun
aasta vanemana.

Korraks lasin suli-
kamba liiga ligi,
valemineviku
tõttu olin pigis.
Vahel olin jälle
inimsuse näljas –
mälu toimib vahe-
minevikust väljas.

Keset aususpõuda,
väärikusekeltsi
olen oma laste,
maja, linna seltsis.
Mõelda vaid, mis aegu
mäletab see maja.
Minu kümme aastat –
terve õnnesajand.

*

Muinasjutu maailm –
maailm maaliline,
kirjasilmakeelne,
mitmepalgeline.

Elujutu maailm –
maailm maagiline,
kirjastamiseelne,
üsna algeline.

Endast-müüdi looming –
elus-koolemine.
Aus ja müüdivaba –
elusolemine.

*

Mu rõõm, su lävepaku peale
tõin oma pea.
Nii ohvrivalmis – ja neid kordi
tean terve rea:

tõin oma au ja eluloo ja…
Sind polnud seal.
Mis teeksin, õpeta nüüd, looja,
siin ilma peal?

Siis tundus nii, mind nurgast vahtis
kolmnurkne silm
ja tagurpidi-mälus jooksis
must-valge film,

kus viimaks minu põlve peale
tõid halli pea.
Ei teisi päid ma tunne eales,
ei näe, ei tea.

*

"Muudkui teed ja rabad!
Tahad sootuks sootuks
teha sood ja rabad,
kaldad pillirootuks?"

"Käed mul – ära pinni –
alati on kinni.
Saba oleks vaba,
kuid mul pole saba."

Ära pilka plikat,
leiaks tööd ka saba.
Jätkad, kätte vikat,
suule lukk ja taba.

Ainult üheks ühteks
tahab ta, et andud,
tööka mehe rüht et
pojalegi kanduks.

Tema teab, et kord on
poegki sulle lähem –
siis kui "õhtal kondid",
siis kui tööd on vähem.

*

Oi imet halerohelist –
kesk talve tärgand muru.
Liiglapsik usk end liigutas
umbuskmatuse kurus.

Muld uskus ellu päikese,
liigsuurest õnnest kaame.
Aeg tuli "maa ja mere peal"
ning "igavesti aamen".

*

Oma majaga paari pandud.
Kallim mul sada aastat vana.
Minu kindlus siin. Talle andun
nagu korralik kodukana.

Verevaba ja kirekindel
on mu kants – keset kõike labast.
Teleluulud ja ängid-pinged –
teie maailm mind siin ei taba.

*

On ta kassi- või massimõrvar –
ihast vihani on üks samm.
Rõõmuröövel või tundemõrvar –
seisa endas ta ees kui tamm.

Ongi vaibunud sõnasõda?
Palju nooli sust mööda lendas.
Võtsid sõna – ja võitsid sõja,
mitte riigis, vaid iseendas.

Vait – ja viha ei levi enam.
Vihavõimendi korrast on ära.
Ei sa peegelda kurjust enam.
Kukkus kinni su põrguvärav.

Ei nüüd osutu silmapetteks
kõik, mis aeg meile ette maalib.
Aegki aeglustub – silme ette
kerkib sõbralik muutuv maailm.

*

PALVE – 1998

Nendest, kes merel
ja nendest, kes meres,
nendest, kes võõrsil
ja võõrana peres,

mõelgem ja palugem:
liivlased viinlasteks
ärgu veel saagu, ja
hiidlased hiinlasteks.

On Jumal loonud meid
mudaks või mädaks?
Muutume targemaks
viimases hädas.

*

PINGESTATUD – see on
ELUKARDETAV
PINGESTATUD ELU –
see on KARDETAV

Üleni pinges maailm
väriseb hirmust enese ees

Kes on kuu-tõbine
kes on luu-tõbine
kes on suu-tõbine
kes on muu-tõbine

kõigil neil on veel üks ühine tõbi
KODUTUS

Kes elab puur-majas
kes elab kuur-majas
kes elab puust-majas
kes elab muus majas

kõik nad põevad igatsust
leidmata kodu järele

KODU –
vihavaba vihases maailmas
hirmuvaba hirmunud maailmas
armastuselaid armastuseta maailmas

KODUTU MAAILM

Nii seisad kesk maailma
oma koduga endas
ja pole kohta
kus võiksid ta maha panna

Tallinnas on Kadriorg
Taaralinnas Kassiorg
Tilleorus Tille org
kõikjal sama hädaorg

ja nii palju on neid
kes ei tunne end kodus isegi iseendas

*

Põleb või lõpeb valgus –
lõpmatult imet lunin:
all sõnajalad õites,
Toomemäe otsas lumi,

kasside süütud silmad,
juuniöö mahe sära.
Ära kaome meie.
Maailm on nende päralt.

*

PÄIKESEIGATSUS

November

Kanal on koivad ja hülgel on loivad.
Kiired on piiritud päikese käed.
Luigel on lestad... On hea juttu vesta
laelambi valgel, toapäikese käes.

Räägime ruladest ja aerulabadest,
ratastest – kõigest, mis liikuda lubab.
Küll see kõik tuleb, kui jälle on tulvil
päikest me suur pilvealune tuba.

*

RAHULOLEMATUS

"Käes – enam ei huvita.
Peos - enam ei paelu.
Lausa vihale ajab
kõige toimuva aeglus.
Jõude olla ei jõua..."

Kes küll tasub su vaeva?

Kui ka taevast ei hooli,
siis ehk pääsedki taeva.

*

"Üks valge tuvi lendas üle Inglismaa.
Inglismaa oli lukku pandud.
/…/
Sina oled sellest süüst prii." (liisusalm)

Sellest süüst ma olen prii,
et see pääs ei olnud prii,
lukku pandud väljamaa.

Kaua kippund üle piiri,
ei pea rahvas enam piiri.
Üksi ajast väljas ma

vabaduse vajadust
adun, avan aja ust,
anun kaitseinglit ma:

valge tuvi, veidi veel
tahan kuulda eesti keelt,
keera lukku Inglismaa.

*

Siin ei ole lõbumaja.
Siin on hoopis kurva kodu.
Kustus kolle, alles on vaid
varjud, kummituste rodu.

Sellest majast lahkus lahkus.
Puude puudet vajab käsi.
Puude puudust tunned ikka
siis, kui kahetsus sind räsib.

Näib, et toibumist ei toimu.
Hing on pooleks nagu Iiri.
Luule luurel käib või muidu
astub üle proosa piiri.

Nägid end või und või oli
ilmutus see viimne vaimne?
Osa said puutüve tajust,
otsa sai su osa taimne.

Juurtest lahti, alles on veel
õhuvärelus fantoomne.
Loomalikku loomulikkust…
Otsa sai su osa loomne.

Mõistsid, et nii kirves kui ka
puu on igal hingel oma.
Mida teed küll nüüd, sest ise
lasid oma hingelooma.

Luurelennud, luulerännud –
isevärki, imevärki.
Tulen appi – ajan uppi.
Lased mööda – tabad märki.

*

SÜGISVAIKUS

Jõed on kõik hallid ja allikad hallikad.
Valgust on napilt, kuid küllalt on vaikust.
Lapsi nüüd kutsuvad ujulad, aulad.
Laas alles naerust ja kilgetest kaikus,
sääskedest helises õhk, lausa laulis...
Nüüd on kõik tuhmunud, vaibunud rahus.
Nüüd alles kuuled ja mõistad ja tajud,
mõtled – kui palju küll vaikusse mahub.

*

TALVEVAHEAEG

Paksu lume all on
õu, teed ja rajad.
Kõik on ära. Muudkui
ise teed ja rajad

naabriauto rõõmuks
lumevaba tee.
Tänaval ei jookse,
vallatust ei tee.

*

"TEISE" ILMA EI PÄÄSE KEEGI

Äraolek on ärkvelolek.
Täius väldib neid lihast kehi.
Seinal süttivad kurjad kirjad.
Mida tähendab nende sõnum?
Vaimupimedus pelgab ainult
teadjanaisi ning teadmamehi,
aga nemadki tülitsevad,
tõlgendades neid taeva sõnu.
Ei nad nõusse jää, vaid vait,
siis kui surm nemad maha surub.
Millest teadlikuks saavad nemad,
keda puudutas surma sõrm?
Küllap saaksid taastargaks kõik
oma kosmosepanga kurus.
Aga lihaks taassaavad nemad,
kelle eraldas surma sirm.

Millal selgus taassüttib päis,
vaimupimedus saab valgust täis?

*

Teretan ikka, mis sest et on läbi.
Kõik minu süü läbi, kõik minu suu läbi.

Mina vaid tervitan, ära ei tarvita.
Su teinepool jäägu minust või sarvita.

Mine, või muidu jääb ilma su sarmist ta.
Mina vaid armastan, ei mina armista.

Mina ei arvusta, mina vaid austan.
Vana ei lõhu, uut iial ei alusta.

Lapsele näitasin sind – ei sa andesta.
Laps aga andestas isale, kandes ta

valet ja häbi. Ning valehäbi
hävis mu süü läbi, hävis mu suu läbi.

*

TULED ÕHTUL JÄRVE ÄÄRDE

Tuled õhtul järve äärde.
Siin ei riidle keegi.
Varjud laotuvad üle
tumeneva veegi.

Laisad lained. Õhus rahu.
Ja kui koju lähed,
löövad öises järves lupsu
kullakarva tähed.

*

UUT JA VANA

1

Akna taga päev ja
valgus täna uus.
Venekeelseid sõnu
eesti meestel suus.
Vabatahtlik seegi,
ammu puudub sund.
Karu talvekoopas
magab rasket und.
Kuulan vaid – ja veelgi
raipe maitse suus.
Loota võib, et aeg on
varsti jälle uus.

2

Akna taga aeg ja
valgus jälle uus.
Ingliskeelseid hõikeid
eesti laste suus.
Vabatahtlik orjus.
Selleks puudub sund.
Vesilinnu korjus
klaasi all Euroopas,
kõrval Sfinksi kuju,
igi-irvel suu.
Küllap teab, et aeg on
peagi jälle uus.

3

Akna taga aasta-
sajand ammu uus.
Ufokate nimed
euronaistel suus.
Vabatahtlik… Sfinksi
peale sajab lund.
Tarkus silmakoopas,
kõneks puudub sund.
Kosmiline kiisu,
muigel kivisuu…
Jälle uut ja vana,
otsast peale uut.

*

ÄRATUSLEHT

Oktoober

Koliseb koltunud leht vastu ruutu,
uduseks tõmbunud aknaruutu,
üleöö tõsiseks muutunud sell,
me hilissügise äratuskell.

*

20. AUGUST 1991

Peatuge, ärge tormake edasi,
pühakotta ei astuta poriste jalgadega.
Siin on teie paleus,
mida te olete taotlenud
põlvkondade vältel.
Siin on see tempel,
mida olete kutsunud ellu
oma mälestusteriigist,
toonud taevast maa peale tagasi.
Pühkige jalgu,
ärge viige templisse sisse
kärvanud riigi tolmu.
Vahetage kingad,
nad on ju verega koos.
Puhastage ennast,
ja kui astute sisse,
jätke ukse taha kõik oma relvad,
pahameel, kibestumus ja kiskjakombed.

Astuge vaikselt,
ärge labastage oma unistuste hoonet
mõne kergemeelse mõtte või sõnaga.
Võtke vähemalt mütsid peast.
Ärge muutke oma eilset pühakoda
laadaplatsiks,
spordiväljakuks
ega sealaudaks.
Muidu rändab see tempel ära
jättes te silmadesse
põhjatu kahetsuse järve
veel aastateks
sajanditeks
või igavikuks.

*

KES OTSIB, SEE LEIAB

Mõni otsib sõnu,
mõni ainult kommi.
Üks ei leia tarkust,
teine hambaplommi.

Tähemäng on põnev,
lapsed naerust längus.
Sõnamäng sai võitu
tähesõjamängust.

Aeg on aina üles
roniv taimeväät.
Mängud ununevad,
keelevõlu jääb.

*

KIRJAND KEVADISEST VAHEAJAST

Laupäev oli alles päev –
loomaaias käimise päev.
Pühapäev oli pere päev,
esmaspäev – üksi-kodus-päev.
Teisipäevast sai reisipäev,
viimne talviste teede päev.
Kolmapäev polnud kolme-päev,
hoopis kevade sünnipäev.
Neljapäevast sai nalja päev,
reedest taas muidu-tore-päev.
Laupäev oli laulupäev,
pühapäev aga peenrapäev.
Esmaspäev – jälle koolipäev…

*

LEEVIKE, LEEVIKE

"Leevike, leevike oksa peal,
ütle, mida nägid seal Põhjamaal?"

"Ei ma näinud, päike lumme loojus,
kadus valgus, kadus päev ja soojus."

"Leevike, leevike oksa peal,
ütle, on sul sõpru siin meie maal?"

"Vana pihlakas peab oma lasteks meid,
mõtles aina meile terve suve.
Tema okstel ootab magus leid.
Nüüd ta naeratab vaid läbi une,
kui me temalt marju nokime.
Pihlamarjad ongi päikseterad.
Siis me rõõmsalt nagu päiksekerad
jälle päikest taeva tooma lendame!"

*

SIIDISABAD

Siidisabad – sulelised,
siidised ja sametised,
tiivad kirjuvöödilised,
tutid ime-imelised –

nad on nõnda ametis, et
aina vilksatavad nokad,
marjadele maiad nokad…
Siidisabad, maiasmokad!

Siidisaba pole siidivend.
Tal on hele hääl ja uhke hüplev lend.

*

SÕNAMÄNGUPUUD

Me esikukapis on riidepuuaed.
Seal sahiseb lipse, seal lehvivad kraed.
Me õues on hoopiski mesipuu.
Seal elab üks sumisev sugupuu.

Veel õues on küttepuid tulvil puukuur.
Me aias ent kasvab üks kassipuu suur
ja kriibivad seda vaid metsikud kassid,
kel puuduvad saapad ja kasside passid.

Ja üks sõnajalapuu kasvab meil veel.
Kõik sõnade jalad on taevasse teel.
Neil sõnadel suud on ja kõrvad on ka,
nii kõrgel, et neid pole näinudki ma.

*

TALVELÕPP

Taevas on lume isa.
Maapind on lume ema.
Oja on lumi ise.
Talv hakkab ununema.

*

Ärgake Baltimaad
Sajandi imele
lootsime uskmata
lõpmata

Virgunud viivuks
kord sajandi imet me
tegime teadmata
lootmata

Ehmunud tagasi
võidust hirmlummavast
endid kas tunneme
pildi peal

Taeva ees avatud
maailmaga silmitsi
hetke vaid hoidsime
imet käes

Ärgake Baltimaad
kõigest mis ajalik
uimast kus võõras
nii oma näib

Pelgame mõeldagi
milliseks muutuks kõik
teine kui sirutaks
vastu käe

*

Ajad ei muutu – siis muutuvad nimed:
Ellidest saavad Kellyd?
Pudelipõhi on aknaks maailma,
teistel ees prillidest trellid.

Nimed ei muutu, sest muutuvad ajad?
Kõrbes ei kosta hõiget?
Eevadest eefad said, aadamaist ahvid –
otsi nüüd õela või õiget.

Miskit ei muutu – siis mõisted pea peale
keera
ning muutub "miski".
Aine ja aegade muutumatuse
paljastus
nõuab riski.

*

Emajõgi, Amme jõgi,
peske meilt see aja nõgi.

Millal, vesi, ära uhad
hingelt härmi, tundeilt tuha?

Emajõgi, oma jõgi…
Oma lapsi Ema õgib…

*

ERAELAMUS

Sama elamus:
puidust elamus,
kivist eramus,
ühis-elamus,
euro-elamus,
ühiselamus –
stressi pressi all
vaevleb enamus.

*

HOMMIK MÜSTILISES KOHAS

Sängi ümber loodus
metsane ja metsik.
Laanest välja ära
metslane ei eksi.

Ärgates ma pole
see, kes olin varem.
Tulin sulle pruudiks,
diabolus sylvarum.

*

Hullavad hundid ja ilusad ilvesed,
mida saan teile anda?
Ilma peal olen ja endalgi pole ja
tarkust patta ei panda.

Sooviksin elada teie keskel
rõõmsa rebase moega,
sulame ühte metslaste pereks
karva ja vere ja koega!

Kõigepealt visata peast see risu:
mõõte- ja mõttemallid…
Te ilmailu, te elav täius,
sööge mind ära, kallid!

*

Inimene, sa looduse kloon.
Sina äpardund jumalateos.
Sõna alguses oli ja on.
Sõna hävitas teo juba eos.

*

Jooksed karma ratta sees,
otsid, orav ratta sees,
uusi maid.
Rahvas, targu talita,
rahvas, tarku tülita
uusimaid.

Küsitledes käsitled,
käsitledes küsitled –
vaba, just!
Meenutades moonutad,
moonutades meenutad
vabadust.

Rahvas, kaitse politseid,
hoia kaitsepolitseid
elu sees.
Kaitse, vinge patsient,
arstiabi vastu end
elu eest.

Hingestudes haigestud,
haigestudes hingestud,
c´est la vie.
Nagu kalju – ah sa pank! –
kõrgub vastas Hansapank –
vis-a-vis…

Siin on jube libedus,
suisa libe jubedus –
ära siit!
Võimalus on võimetus.
Võimetus on võimalus –
ärasõit!

Seal on lahe supelrand,
igisuve superland,
imemaad.
Taas kord taevas pimemust,
oma portsu pimedust
ikka saad.

Vanadus toob vabadust:
otsid, olles vaba, ust,
tagamaks…
Karvavõrdki ei sa saa,
karmavõrdki ei saa sa
vabamaks.

*

Kahekümnesed mädamunad.
Kolmekümnesed kollanokad.
Enda meelest kõik Unamunod,
ilmanabad, ei – ilma nokud.

Vanad küsivad, mis neil viga.
Vaimu küpsust ei näita pass.
Nagu ilgitsev murdeiga.
Justkui nõmetsev töölisklass.

Nende ristsed – kultuuri matus.
Porilaava, kultuuripõud.
Möllab ülbitsev harimatus –
toored hääled ja toores jõud.

Langes Talvepalee. Ja Rooma.
Trükisõna. Ja infovõrk.
Ainult mõni – näe imelooma! –
kust ei pritsi. Või prits on nõrk?

*

Katab linnu rohi
lopsakas ja metsik.
Katku linnurohi
kõik need linnad, et siit

kaoksid rohutapjad,
muruallutajad.
Tapale ning Apja
tulgu uued ajad.

Maa ja taeva liiduks
saagu kõrred pikad.
Roostes muruniiduk
vajub sohu, vikat

areneb selgrootuks.
Täitub linnu pugu.
Ju siis sootuks sootuks
muutub inimsugu.

Rohu võim on tilluks
muutnud inimese.
Katk teeb mälust killud.

Kahejalgne e s e,
katkud linnurohtu?
linnukatku rohtu?
linnu katkurohtu?
Külvad katku ohtu.

*

KOHUTAV INIMENE

Tema on võõras.
Sest tema ei ilgu,
tema ei lõõri, ei lõõbi,
ta pilgus
on nõiajõudu,
kuid tema ei kadesta.
Tema on võõras,
sest tema ei varasta,
võõrast ei ihka
ja oma ei vihka,
trendist ei hooli,
ei isegi parasta.
Tema ei seksi,
ei joo ega süsti.
Tema ei naaldu,
vaid püsib püsti.
Talle ei meeldi tappa.
Ta välismaale ei kappa.
Maisest ei huvitu.
Slängi ei kasuta…
Millest ta elab
ja millest saab kasu ta?
Milleks ta elab?
Miks mujal ei ela ta?
Miks teda ometi
ära ei keelata?

*

Kuu on täis, aga mina mitte.
Mina iial vist täis ei saa.
Tolle aasta nood sirelilõhnad –
tuul neid kannab ka tänavu
üle maa.

Imevedelik siin ei aita,
et see tuul mind enam ei paita.

*

KÜÜNLAKUU TANKA

Roheline laik
soojatrassi kohal, seal
leevikeste parv
nokkimas Kesse märkab
sinimustvalget taevast

*

Lahterdad must-valgelt:
maised on või vaimsed
kogu inimkonna
huvid kalamaimsed.

Tavateadvus piilub
läbi kitsa pilu.
Avateadvus näitab
tervikilma ilu.

Ainult tervikteadvus
avab ihusilma.
Maalane siis asub
maalima maailma.

*

MINU VANAEMAD

Linnavanaemal on kõik lilled lilled.
Tema teab, et puud on puud ja küttepuud.
Linnavanaemal on kõik linnud linnud.
Teine vanaema teab ka palju muud.
Teine vanaema teab, mis puult sain pinnu.
Iga linnu nime tunneb tema suu.

*

Mis on jutlus juutlusest –
olematu teema?
Mis neid päästis muutustest –
maast ja juurtest eemal?

Mis on ellujäämisusk –
aim, et hoolib keegi?
Tegi imesid see usk,
kandis üle veegi.

…Taandub mure, taastub vaim,
katkeb karma ahel.
Tõuseb hinge tammetaim
rõduvõre vahel.

*

MURED LUULELÕKSU!

Muretu on see, kes luulet loeb või loob,
oma muredele sõnavõrku koob.

Kui ka võõrad mured sõnalõksu poeks…
Luulest tuge leidnu on teistelegi toeks.

*

MUUTLIK JUULI

Läksid kord põllule Mari ja Muri.
Päikesest pruuniks seal värvus turi
Maril, kuid Muri, kes jooksis ta ees,
üleni nõrises vihmaveest.

Pöörasid metsa siis Muri ja Mari.
Pikk oli kõrgete kuuskede vari…
Ehk tegi loodus siin mõne vea?
Ega ma isegi täpsemat tea.

*

Mõttekaalul vaenu vaen.
Meeltes kelts ja Siber.
Sünnitab vaid vaenu vaen.
Kinni viha siiber.

Üliteadvuskeldri ust
praotaks, saamaks laengut.
Liikumatus, ajatus.
Igavene Praegu.

Meel on pikk kui öö – ning hull.
Umbes tundelõõrid.
Alateadvuspööningul
lõo laulu lõõrib.

Luuk on lukus, luugil lukk!
Mõttelõng ei kao.
Tõsielu vaatlev nukk –
läbi kitsa prao.

*

MÄNGUSALMID

Liisu luges liisusalmi:

"Oleksin ma õige tillu,
teeksin peegli klaasikillust,
kassi seljas ratsutaksin,
hiiri seljast patsutaksin…

Ja kui jälle suureks saaksin,
kõigest sellest kirjutaksin."

Miisu mõtles miisusalmi:

"Oleksin ma suur kui ilves,
küüs kui teras, kihv kui kirves,
hoidke eest siis, koerad kurjad!
Hakkab hale koeraturjast…

Ja kui jälle kiisuks saaksin,
poegadele jutustaksin…"

Siis neil läksid salmid sassi.
Kumbki mängis hiirt ja kassi,
kulli, kulli sulispoju…
Kuni ema tuli koju.

*

Mööda aegadest. Aitab aegadest.
Küllap tulevad paremad.
Mööda jultunud söönud nägudest.
Küllap trehvame aremad.

Mööda nendestki, kelle peas on
ainult nõude või raha kõlin.
Teostumatusest aina mööda.
Ees on tõsiselt töine põli.

*

Möödas on ajad,
mil nõmedad kaasa kisti.
Ristitud löövad nüüd ristituid
ise risti.

Läbi said ajad, mil uskmatud
kokku hoidsid.
Neetud need ajad,
mil uskmatud kokku hoidsid…

Ümber said ajad,
mil usklikud hoidsid kokku,
pidasid talle heaks,
kurjaks ent sarvik-sokku.

Sarvik ja tall meis koos,
usk kui ka mässumeelsus.
Teadlikuks ajaloost
teeb märtri libekeelsus.

*

Nagu nael on seina vang
oled kinni ajas.
Looduskauge eluviis,
lootuskauge elu.
Oled mürgist täidet pang
ühiskonnapajas.
Elukauge elulaad.
Arvustamiskeelud.

Liiga palju ärikaid,
palju relvakandjaid,
masse ühtlustavat
infoliiderlikkust.
Liiga vähe väärikaid,
napib eluandjaid…

Kuskil peidus on ehk veel
vaimuaadellikkust.

Külm on vaimse ilma peal,
nõmedus on moes.
Pahe tehtud vooruseks…
Troopikaski külm!
Ilmajaamadaam ei tea,
millal hakkab soem…

Usun: läheb lahedaks,
lahkeks ilma ilm.

*

Neid virnu köiteid, tonne tarkust… aim, et
on aastad muutnud mõne tõe nime.
Su jutust leidsin üsna vähe vaimset.
Ka õppinute jutt nüüd tundus nõme.

Veel õnneks leidus mõni õpetaja.
Tas köitis valgus. Mitte sõnad ega
sarm sõnumit ei kanna üle aja.
Kuid loitsiti ju ikka sõnadega.

Veel otsib sõnu mõistus, taigu vaim.
On tuuli vaid. Nii vähe meid siin tipul.
Mis oleks valgus õigeim, valguvaim?
Kes enam alla jalamile kipub…

Vaid kolmandiku elust omal maal,
sel õigel maal – ning jälle leidsin mäe.
Sest tasandikul kadus tasakaal.
Silm otsib sind, sest hing ei teisi näe.

Veel vahel ihkab murupaitust tald.
Siin kaljud vaid. Ja laotus. O sole…
Kas oled veelgi kõrgemal? Või all?
Või sellel mäel sind üldsegi ei ole?

Su vaimu valgus kumab teisest sfäärist.
Nii ilus ta, kuid mul on silmis hägu.
Kas olen see, kes valgustatust vääriks?
Või õnnel ongi õnnetuse nägu?

*

Oled infoväljas
eri tõugu tõuk,
aina infonäljas –
vääramatu tõik.

Infovõrgust välja
läksid infovälja,
juhtmeteta väljast
imed info välja.

Ihkad ehtsat, erksat
– patt või meelepett? –
puhast punast leeki,
vihast puhast vett.

*

On kiire kire jahtumine.
On tunded, tungid talitsetud.
Taas vaimustuse lahtumine.
Taas valitud ja valitsetud.

Me petetud ja pettunudki,
kes läinud jumalata julmaks,
ei tea, kas heidaks ette nüüdki:
kes ajas luhta meie ulmad?

*

Oli aeg, mil õpetlane
oli tuntud üle linna,
õpetaja-õpilane
ühes nahas – oli hinnas.

Lõppematu teadmisisu
sassis suhtumusi silus.
Olid ühes vorm ja sisu,
väline ja vaimne ilu,

uhke nägu mehel, majal,
õilis hing ja ilus mööbel…
Meie tagurpidi-ajal
supleb toreduses pööbel.

*

PÕHJARIST

Punane Ida ja Kollane Lääs.
Põhi on vee all ja Lõuna on jääs.

Viib üle lindude lennutee
– risti – üks äratee, Linnutee.

Rist on me kohal ja see on meil kanda,
kuni toob Linnutee kuhugi randa.

Sealgi on valmis meile üks rist.
Igavik koosnebki nendest vist.

*

RAAMATUKOIDE KODA

Käbi on kännu sarnane.
Koi sünnib koile pojaks.
Raamatukogu kutsume
raamatukoide kojaks.

Üks koht, kus ei ole ohtu
nii nagu aias ja koolis.
Siin võib õppida mõndagi,
millest koolid ei hooli.

Raamatukaante taha
on pugenud väikesed äikesed,
raamatukaanid paikesed,
minu päevade päikesed.

*

Saa õnnistatud, selekteeriv aeg,
mil tuulde lendab rohkelt kergeid kesti,
mil tühje kesti
heidab ühte mesti
ja tuul neid tõstab kõrgele,
oi aeg.

Tuul tahab tuumad
prahi alla matta,
kuid saab nad kasvumullaga vaid
kinni katta.

*

Salamärgid, puusse
põletatud ruunid –
ajalõputeadjad
kevadlumepruunid…

Algus muutub tuhaks –
p ä i k e , p ä e v a t e r a ?
Algus algab lõpust.
Aeg on ise k e r a .

Tuhat tuld on tuhas,
süütamata taelas.
Madal kerkib kõrgeks,
merest tõuseb taevas,

vedel muutub tahkeks,
mullast kiirgub valgus,
kõrgub tähesäraks,
lõpmatusse valgub.

*

SIISKI ON ELU ELUS

"Siiski on elu ilus" (A. Haava)

Siiski on elu elus.
Siiski on ilu ilus.
Ilu ei mahu läbi
su hoiukarbi pilust.

Kõik on eelkõige ilus.
Hea, kui me muud ei märkaks.
Näeme siis kord, et teised
kui halvast unest ärkaks.

"Siiski on elu ilus",
ütles üks luuletaja.
Jäägu meid ikka saatma
tema sõnade kaja.

*

Sina ilgud nii ja
tema ilgub naa.
Ilma ilkumata
ei keegi täna saa.

Otse ära ütle,
mõtle välja müüt.
(Kes on euroööbik?
Kremli kiriküüt?)

Ausalt ära näita,
kleebi peale silt.
Kesse näha julgeb,
kui on tõsipilt.

*

SOOS

Juuni

Üle maa viib raudtee,
aga soos on laudtee.
Astu tasa, vaata ette,
muidu kukkuda võid vette.

Ainult muinasjutus ime
mehed vetest üle tõi:
ühel hiirel
hakkas kiire
ja ta tühjaks jõe jõi…

On meil mahti imet loota?
Vaata hoolega ja oota:
äkki kangastub sooaurus
kärbsesuurunegi saurus?

Ja kui ilm on hea ja tuule-
vaikne, küllap varsti kuuled,
kuidas kasvab moosimari.
Ole ainult vait kui vari!

Siis saad linna kaasa noosi
maitsvat moosimarjamoosi.

*

SULAILM

Oja teel on tõkked ees,
jääst ja lumest ummikud.
Mida panna jalga nüüd:
lumikud või kummikud?

Laps ei salli salli ja
kisub kindad käest.
Lumepaljak rohuhall
liugub alla mäest.

*

Tavaline maja.
Minu Püha Mekka.
Poetada ennast
elanike sekka…

Siin ma olin, jalas
igavesed teksad.
Enam müüt ei müünud,
pesas anti peksa.

Täna keegi jälle
akna ära lõhkus.
Ära kao, kadakas.
Mine ära, lõhmus.

Mitu aastat saada
ühe patu palk?
Laastab mälestusi
mõtete röövsalk.

Vale oli valem.
Valem oli vale.
Saatus oli vali.
Tõde oli nali.

Mida kõike soppa
täis see mõttevärk!
Diplomid on sahtlis,
otsas häbimärk.

*

Teadjad-haridusevargad
võtvat öösi infovõrgust.
Pisku saanud, kõik on targad,
siiski teadmatuse põrgus.

Lugu töökatest töökätest
jäägu aabitsa lektüüriks.
Kerkinud uus infoläte
hariduse ette müüriks.

Lääpunud ja madal vesi…
On see hariduse tempel?
pühakoda? selle esik?
Nägemine viskab vempe?

Vaatad läbi tõevine,
aimad: oleks ainuhea
haridus, mis tõeline
ja mis kestaks eluea.

*

TOBE LUGU

Sulisloom ja karuslind
tulid külastama mind.
Kostiks tõid nad karusmarju,
kingiks vana vihmavarju.

"Paned selle võluvarju
varju näiteks karusmarju,
ütled tasa: "Karjus, karju!" –
saadki näiteks sulismarju."

Aga minul läks kõik segi.
Või ehk keegi nalja tegi,
see las otsib vitsaraagu!
"Naeris, naera!" hüüdsin, "saagu
karvamütsist suliskarvik!"

Lehismütsi kõrval naersid…
ninavästrik, linasarvik!

*

TUJUST, MÕTTEST JA VAIMUST

Oled vaba kuju
mõttevabagi
Oled vaba nii
et meri põlvini
Nalja nabani
jalalabani
Laskud põlvili
ennast ujutad
Oled naljakuju
ilma tujuta
Pole mõtetki
Pole vabadust

*

Oled vaba mõte
kujuvabagi
Haarad avarusi
endaks sulatad
Taeva ulatud
Mõttekujuna
laskud mereni
Ei saa ujuda
Jõuad põhjagi
ei saa kuidagi
Milleks mõtetki
Pole vabadust

*

Pole midagi
Ongi vabadus
Kõiksus kõigub sus
võngub avarus
. . . . . . . . . . . .
Kõik on võimalik
võtta kujugi
Oleks mõtet ehk
Pole tujugi

*

TÄHENÄRIJA KÜSIMUS EMALE

"Kord on kordon" (H. Runnel)

"Kool on koolon" (L. Hainsalu)

Kord on kordon ja
kool on koolon,
kelle ori on
Orion?

*

UNEJUTT

Millal mullal puhkus on?
Ei ta talvel maga.
Tema sees on peidus uus
muru õrn ja vaga.

Millal kuulgi puhkus on?
Ei ta päeval maga.
Päikse varjus peidus ta
valgust ikka jagab.

Millal sinul puhkus on?
Sinagi ei maga:
unemaale lähed vaid,
jahid seiklust taga.

*

UNISTUS

Kõrini ekraanist.
Tahan, et mu korter
oleks nagu lennuk
või siis nagu kopter.

Tahan näha ilma
tema ilmadega.
Tahan näha kõike
oma silmadega.

*

VAHVAD MÄNGUASJAD

Ilma võidusõiduautota
jääd võidusõiduta,
ilma sõiduta,
kuid mitte ilma võiduta.

Mänguasjad saamata –
need poe asjad?
Mänguks sobivad ka need,
mis pole asjad.

Sõnad, keel
on siiamaani tasuta.
Võta siis need iga kell
ja kasuta.

*

VARSTI JÄLLE KOOL

Lapsed virisevad: varsti jälle kool…
Suured värisevad: jälle vaev ja hool,
lapsi jälle koolitab õpetajakoll…
Muudkui mõte kollitab:
jälle, jälle kool!

*

ÄMBRIK JA ÜMBLIK

Elas kord ämblik ja elas ta ämbris.
Ämbris tal oli üks ümbrik.
Magades ämbris oli ta ämbrik,
magades ümbrikus – ümblik.

*

ÄRA SEGA

Kasuisa vaatas
oma löömafilmi.
Väikeõde nurus
oma loomafilmi.
Ema küüris, seega
ütles: ära sega,
käis vist Tahma-Toomas
meile tahma toomas.
Ütles vend: see värk on
arvuti protsessor.
Mida kõike oskab
arvuti-professor!
Arvati, et arvuti-
mäng ei jää meil kängu.
Aga mina tahtsin
ühist lauamängu…

*

HINGEPUU JA HINGELOOM

Üks on saarel kesk Läänemerd –
üksik tuultest viimata puu.
Teine saarel kesk laanemerd –
metsa varjatuim loom, kes muu.

Vaikus kõrvus kohiseb –
laanemere vaikus.
Looma pilgus sädeleb
kollast merevaiku.

*

Häda ja viletsus – häbi, mis valitsus!
Rikutud rikkurid, reeglite rikkujad…
Pangad ja palgad ja rahvahulgad –
saatused on võimuredeli pulgad.

Turundus, tulundus… Sotsid või sortsid…
Malbed või ülbed näod – kõigest üks ports ID-
kaarte. Kas mängime? Hale või lahe?
Väärad või võõrad kõik, polegi vahet.

Kõik elutargad ei ole vargad.
Mitte kõik vargad ei ole targad.
Suva, kas keha on püdel või sale –
paljas on tõde ning vale on hale.

*

Ilvese naeratus meenutab päikest –
valgustab metsa ja soojendab ilma.
Inimsoost eemale – õrnust nii vähe tal.
Hellad ja heledad, lahedalt lähedal –
päikesekollased ilvesesilmad.

Korda taas loon oma mõtete taigas,
nentides suhete sunnismaisust.
Puhkan kord mõnusalt suurkiskja kaisus
kusagil puhtas ja metsikus paigas.

Kaaslaseks kaslane – ilves või irbis…
Undki ei näe me te jumalast – kaukast.
Joome kas ojast või joast või laukast…
Sellest te juba ei kirjuta "Sirbis"!

*

ILVES-TEST

Oli mul üks "puumaamees",
kes ei olnud puuma-mees.
Oli siis üks soome mees,
kes ei olnud soode mees.

Jahtis mind üks kolmas mees,
loomult ilmselt jahimees –
inglikeelne, ingliskeelne…
Olnuks veidi ilvesmeelne!
Olnuks ligilähedalt
loomaliigi lähedal…

Leiduks ilves-inimene,
kas või pisut ilvesene!
Oled sina ilves, ega?
Sõbraks saan vaid ilvesega.
Palju tead sa ilvestest,
seda näitab ilves-test.

Ilvesed on inimlikud,
meist – vaid mõned ilveslikud.
Muide, näib, et ilves Ene
on sust rohkem inimene.

*

INVESTEERI ILVESTESSE!

Siin on meie "ilves-eri":
ilvestesse investeeri!

Ära kahtle: misse, kesse –
investeeri ilvestesse!

Ära küsi: kesse, kusse –
ilveslooma kasvatusse!

Ära mõtle – ilvesteeri!
Külva metsa, mitte teri.

Nisu toob Euroopa Liit,
Metsad kaovad ära siit.

*

Kajakad murul
lumelaikude vahel
ise kui lumelaigud
Rohetav märtsi-
taevas meelitab koju

*

KODUKAS JA KODUKASS

Nüüd on kassil kodu ka.
Tegin talle koduka.

Panin kassi kodukasse
metsikuid ja kodukasse.

Internetti saatsin eile
oma teose esimese.
Täna tuli meile meile,
saime hulga SMS-e.

Mul on mõnus kodukas,
kodu ja veel kodukass!

*

KUULE, ILVES!

Ütle, ilves, ilus ilves,
mis sa leidsid selles hirves?
Sööksid parem krõbinaid,
kassitoitu sööksid vaid!
Küllap siis sa, metsakiisu,
unustaksid metsakitse,
jänkud mingu metsateed…

Tead, mis meie kiisu teeb?

Kalast hakkab kiisul paha,
vorsti nähagi ei taha,
vaatab piima, nägu plass –
kuivatoitu jahib kass!
Hiiri vilksab sealt ja siit,
laiskus kassi hauda viib.

Kulla ilves, kuula, ilves!
Virkust näen su näoilmes.
Ära tehistoitu söö –
lähed laisaks üleöö.
Meil on hiirtel õnnemaa –
tule meile elama!

Tule meile korraks vaid,
tahan teha sulle pai!

*

KUULUJUTT 2001 KELLA ALL

On üks väike kirjanik,
meie väitekirjanik,
– nupukas või napakas? –
elab metsas "Sapakas"

ning ta linnamajaloks
muutub peagi ajalooks.

*

KÄNNUST JA KÄBIDEST

Lahked vanemad – rõõmsad lapsed.
Ema korralik – tütred täpsed.
Isa toores – pojad veel tooremad.
Kurjad vanemad – kurvad nooremad.

Kenad vanemad – jõhkrad lapsed?
Hoiab eemale mingi kapsel
nendest armastust, vaimuvalgust.

Mõni tubli jääb perele jalgu –
lapsel võõristus hingel lasub.
Kukkus kaugele… Vahel tasub.

*

KÜLALINE VARASTAS RAAMATU VAHELT KIRJA

Meie kirjavaras
soris kirjavaras.
Peteka sai saagiks –
varganäole paras.
Võõras kiri on ju
huvitav mis hirmus.
Minu võltsit kirja
ostab varsti kirmus*.

(* Eesti Kirjandusmuuseum)

*

LISAEELARVE

Arutatakse lisaeelarve.
Kujuneb sellest taas kisaeelarve?

Millegi soetus?
Kellegi toetus?

"Mersusid, uusi!
Nood läksid moest,
hinge sööb seest see moetus."

Töötud ja "tüütud"
vanad ja põdurad?

"Kus kroonu hobusel sidurid-pidurid?"

"Kronu on kidur, tal pole võhma,
müüme ta Võhma!"

"Juhul, kui Võhma ei ole pankrotis."

"Rahval on alati kartulid kotis.
Mats maksku kartulimaksu,
et ta suu liialt ei matsuks."

Lambid põlevad,
maksjad surevad,
kogu maa läheb…
kellele?

"Või siis kellele!
Kuidas kellele?
Ikka mõnele…
eurovellele."

Vaene riigikogu,
va intriigikogu...

*

LOODUSTELESARI

Ilus saar on Sulawesi,
kuid seal puudub sulavesi.
Kraavis, kraanist voolab mesi?
Kes end kordki meega pesi?

Mõnus kõrb on Kalahari.
Ootab meid seal kalamari?
Päike kõrgel, puudub vari –
mida teeks seal kalakari?

Vastust annab telesari.

*

METSADE IME

Ta avas silmad
Mets muutus kõrgemaks ja
valgemaks soojaks
Tõusebki kännu tagant
kollane päike
ilves

Ööd on sind hoidnud
Õnnistan sinu päevi
Tänan sind ilves
Minul on au sind näha
Paitan su jälgi lumes

Eemaldud pikalt
talvepäevade päike
Su kuldseis silmis
laante ääretu rahu
universumi valgus

*

METSAKIISU

Nägin kiisut metsa serval.
Ei see olnud üldse serval,
pantrik ega otselot,
ega Tiiger-unekott.
Polnud kiisu metsa serval
Oggy, Garfield ega Nermal.
Kes siis metsa serval käis?
Ära arvasid? Eks näis.

*

MÄGER JA MÜGER

Määr – see on mäger,
ja müger on mutt.
Lammaste kohta käib
oinas ja utt.
Koerad on penid
ja kuked on kikkad.
Nimede poolest
on loomad rikkad.
Igale heale loomale pai!
Haugki on havi –
me vete hai.

*

MÕNED KÕNED

Meestejutud – muistejutud:
suured paugud, mustad augud…
Naistejutud – maised jutud:
sibulad ja porrulaugud…
Poiste jutud – võistujutud,
plikajutud – mõistujutud.

Lauakõned, hauakõned…
Liiga kaua kestnud mõned.

*

NALJA-KASS

Elas maal meil nalja-kass.
Küll ta oli naljakas!
Laupäeval lulli lõi,
pühapäeval putru sõi,
teisipäeval turnis puul –
kolmapäeval katki huul.
Neljapäeval nurrus ta,
kalapala nurus ka.
Reedel läks ta rändama,
rottidega jändama.

Esmaspäevast me ei tea,
küllap uni maitses hea.

*

NÄIB ET

Näib et inimkond
on kui peata ratsanik
kaktustekõrbes
Juhib edasi teda
vaid hobuse arukus

*

Peeglike, peeglike metsa all
näitab sulle su rahu,
peegeldab sinu õrnust,
paljundab sinu hirmu,
tagastab sinu kurjust.
Milline mõtteis oled,
nõnda loom sulle teebki.

*

ROHELISED JÕULUD

Maad tuhksuhkrukihina
katab jõululumi.
Põõsal pungal,
puudel ka
puudub talveuni.

Suured joovad õlut –
pruuni jõulupruuli.
Homsest tohib nautida
kevadisi tuuli.

*

Sind kardan, Tallinn,
linn kõige kallim,
kus üksi bussisõit
laostada võib.
Sind kardan, Tallinn –
linn, mille vallid
ei varja ühte meest
teise mehe eest.

*

TEGELIKULT ON TÄIUSLIK KÕIK –
seegi katmata maanteelõik.
Valge viirastus kruusatolmus,
olid kord päris ilmsi olnud…
Tegelikult on teaduslik kõik –
seegi vaistlikult saadud tõik.
Valge auklik maantee, hõik –
hääbuv viirastusmälulõik.

*

TÕEOTSIJA EPITAAF

Otsis tõtt ja sai põletada.
Tõe kaotus oleks tõetus.

Põletusele järgnes põetus.

Keha andis pikalt põetada,
lõpuks tuli ära põletada.

Siiski: õelus see polnud tõelus.
Tuhast tõde see välja sõelus.

Tõde – ühele püha tõik,
aga teistel ükspuha kõik.

*

VABA RIIK

Uhked väravad püsti,
kuid puudub aed.
Pole seinu –
on uhketes maalinguis laed.
Räämas osmiku kõrval –
kuldkala-tiik.
Ikka oma,
ka lollustes vaba
riik!

*

VAIKIV KIRJANIK

Nimetada on minetada.
Kirjeldada on kaotada.
Ennustada – või ennistada?
Hoida endale, mõistatada.
Mitte sõnagi paotada.

*

VEEBRUAR ON VÄLJAS VALGE

Veebruar on väljas valge,
tassin tuppa kasehalge.
Jälle istub tema seal –
kassipoeg puupalgi peal.

Suureks siin ei kasva ta.
Äkki isal, emal ka
hakkab kahju väiksest kassist,
kes mind varitses ja passis,
tahtis saada lemmikloomaks,
kodukassiks minu omaks?

Väike kohev kassipoeg
minu mütsi sisse poeb!

*

VIISA-KASS

Kassil oli kassipass.
Passis oli viisa. Kas
oli viisa süü, et kass
oli hea ja viisakas?

*

VISKASIN LUTSU

Viskasin lutsu.
Taas viskasin lutsu.
Pahandas isa, kes kala püüdis.
Ütles, et enam mind kaasa ei kutsu.
Istusin tasa ja isa sai lutsu.
Tõusis ja sõpru hüüdis,
kala vaatama kutsus.
Tohtisin jälle visata lutsu.
Viskasin tagasi selle lutsu,
mille mu isa püüdis.

*

APRILL

Päikesel on udust prill.
Maa on päiksesärast ilma.
Silma kissitab võilill:
kaoks eest
päikesel
see prill,
siis saaks oma kuldse silma
jälle avada võilill.

Päike naeratab:
aprill!

*

ELAS KORD…

Elas kord üks karusell –
lahke, laisk ja lahe.
Talle meeldis karussell –
lõbu pole pahe.

Pesukaru aga haaras
pesukurika.
Musta pesu nähes oli
kole kuri ta…

Kellest juttu tegin?
Milleks?
Said ehk aru.
Kuskil meie keskel
elavad need "karud".

*

IGA PÄEV – MÕNUS TALVEPÄEV

Teisipäev oli testi päev,
kolmapäev oli külma päev,
neljapäev oli nelja päev,
reedel viimne tund ära jäi.
Laupäevast lahe päev sai –
hinded korras ja emalt pai.

Esmaspäevast sai uhke päev –
päris seaduslik puhkepäev.
Muhe nägu mul iga päev –
jõulud läbi üks pühapäev,
siis uusaasta, ka põnev päev,
ja siis kolmekuningapäev.

Jälle iga päev koolipäev.
Iga päev – mõnus talvepäev.

*

ILVES VAATAB PILVI

Ilves vaatab pilvi
ava-, kinnisilmi,
püüab pilvist pilti,
pojast vaatab filmi.

Võeti ära noorim,
ilves-ema aare,
rõõmustamaks lapsi
teisest ilmakaarest,

viidi väike poju
võõrastele kaeda,
teise taeva alla,
teise loomaaeda.

*

JAANUAR

Ahi on ahne elukas.
Ahi on mõnus asi.
Jälle süüa ta palub,
puid talle kuurist tassin.

"Kui on külmetamisohtu,
leidub kuurist külmarohtu,"
õpetas mu vanaema.
Nüüd on liiga vana tema.

Kuud ei paista taevas –
seda siis pimedam.
Kuuritee lahti kaevan –
seda siis põnevam.

Õu tuleb puhtaks rookida –
seda teen ise.
Siis tuleb ahju roopida –
seda teeb isa.

Siis ma oma kolme
kassi kaissu poen…
Ema tuleb koju –
aga meil on soe!

*

KARU TULEB KAERA

Karu tuleb kaera?
Karu tuleb karja?
Tulgu aga tulgu,
pakun karusmarja.

Metsik kult on põllul?
Seegi pole viga.
Vaikseid lahkeid sõnu
mõistab iga siga.

Kiidan hundikutsikat,
ja kui tuleb ilves,
ütlen: oled ilus,
põhjamaade irbis.

*

KING JA PLIKA

King läks lompi mekkima –
äkki hakkas lekkima.
Nõudis: "Ruttu päästa mind!
Mis on ühe kinga hind?
Ema kolme päeva palk!
Kuule, plika, kus on malk?!"

Aga plika arvas nii:
"Ööd ja päevad üksi siin,
ei ma hooli ema tööst,
kingastki, mis pahviks lööks.
Ema tahan näha ma!
Käiks siis paljajalu ka."

*

KONNA-ERI? ERI-KONNAD?

Ühiskonnad, erakonnad –
ei need ole süütud konnad.
Kilbil loosungid – kilpkonnad?
Hoopistükkis inim-konnad,
need on ühed tüütud "konnad" –
inimahvitrobikonnad.

Riigi konnad, era-konnad,
ühis-konnad, erak-konnad?
Ühed erinevad konnad –
näljakonnad, padakonnad…
Aga kus on päris-konnad –
rohu-, vee- ja järvekonnad?
Lehe-, raba-, juttselgkonnad –
kelle ühiskavas on nad?
Kõik need kärn- ja mudakonnad –
need on minu erakonnad.

*

KUS MA VEETSIN…

"Kus ma veetsin suve pikka?
Maal ja merel, kus siis ikka!
Sõitsin läbi kogu Eesti."

"Kogu Eesti? Kagu-Eesti?"

"Ära kisa, ära kire:
kus on kagu, kus on kirre?
Õpi tundma ilmakaari,
neid on kõigest neli paari!"

"Suvitasin Pakri saarel…"

"Aga meie Capri saarel…"

"Mina käisin loomaradu:
looma jahi-, joomaradu…
Alles eile oli mai –
juba otsa suvi sai!"

*

Kõik huvitav on juba toimunud

On armastatud ja armsaks saadud
Argielu koos armsamaga
ei ole enam nii huvitav

On lapsi saadud ja
rohkem ei anta
Elu koos suuremaks saanud lastega
ei ole enam nii huvitav

On sõpru leitud
ja kaotatud
Uuesti leidmine-kaotamine
ei paelu mind kuigivõrd

On oma rahvaga ühinetud
ja oldud koos suurtel päevadel
Kõik järgnenu
pole enam nii huvitav

On saadud õpetust
leitud väge
Argielu koos väega
pole kah midagi erilist

Alles on ainult hunnik kõrghetki
Päevad on pleekinud läägeks läinud
Öödel
on oma võlu

*

LIBALINNU JÕULUD

Valge vares varavalges,
tõusen hangest, kuhu langes
kogu läinud aasta raskus,
hülgan oru, kuhu laskus
ebarõõm, ka ebamure.
Libas ärkan – ebasuren –
ees uus elu, ilus joon –
silmapiiri illusioon.
Inimelu – libauni?
Linnu kehas hommikuni –
vares vaga linnuke…

Ilves, ilus loomake,
murrab minu üks ja kaks,
söönuks saab ning valgemaks.
Elus ei või jääda hätta –
mul on neli karvast käppa,
neli kollast kihva suus…
Tere jälle, elu uus!
Elus loodus, ilus loodus –
kerge terve elumoodus.

*

LUMEST JA UNEST

Lumega kaetud on tänavad, tanumad
Kardlas ja Vorbusel, Kärdlas ja Varbusel.
Lund ääreni täis on kõik taevased anumad.
Jänes on peenral – ehk unustas arguse.

Karul on hangedes kahlata paha,
ei leia kindlamat jalgealust.
Nüüd tuli uni ja murdis maha.
Tuli suur uni ja niitis jalust.

Kohutav tunne, kui lund üle pea?
Lume all kosutav uni on hea!

*

MAI

Sääsk on vaene, verevaene –
mekib talle verev aine.
Sääsk on ablas nagu hai!
Sääselaulu toob siis mai?

Nagu puugid, lehekoid –
sääsedki on linnutoit,
ent kui hetkeks peatud sa,
sääse doonor sinust saab.

Ära sääski käega raba,
kõiki niikuinii ei taba.
Liigu!
Ära kaitse end –
sääsk on sinu verevend!

*

MATKAMEHED OLEME

August

Põder tallas meile raja,
kobras tegi meile silla,
ürask uuristas puukoorde
kaardimustri sinililla.

Koprapoisid, laske käia,
muidu meil on raske käia –
metsad on kõik kraave täis.
Kes küll kaevamas neid käis?

Matkamehi matkime,
matkamehed oleme.
Koju jäi vaid unimüts –
selge nagu üts-kõrd-üts.

*

MEIE ISA TÖÖ

Ööpäev jaguneb ööks ja tööks –
argipäevaks ja töiseks ööks.
Tööpäev laguneb ööks ja päevaks
ehk tööpäevaks ja veel töö-ööks.

Teeme isale pai ja kalli.
Tühja!
Lööme siis hullu tralli.
Isa ees on alati arvuti.

Kas ta kordki meid juuksekarvuti
kiskus, riidles või haaras vöö?
Ei ta märka meid ega löö.

*

MEIE MIISU

Miisu pole murdja –
pigem sissemurdja.

Murrab sahvrist sisse –
asub ametisse.

Kassi töö on süüa –
ja siis tralli lüüa.

Kiisu kisub asju –
temast kasvab kass ju.

Homme saab ehk hiire –
täna pole kiiret.

Lõngad-kerad sassis –
nii saab asja kassist!

*

MIDA TEHA KASSIGA?

Mida teha kassiga?
Muudkui sahvrit passib ta!
Ise nagu tiigrike –
vöödiline, tilluke...

Muudkui passi oma kassi!
Parem täidan piimatassi.
Milleks kassi piinata –
hoida ilma piimata?

Armas kassipoeg on mul.
Mõnikord on täitsa hull.
Mõnikord on pai ja hea.
Ette kunagi ei tea.

*

NII MA TOOKORD PETSIN

Milleks muidu seksida?
Suvilas – su villas –
olin hinnatute-
oodatute killast.

Ütlesid: Du bist!
Olingi. Ju vist...
Eluajal müüdiks,
eluks ajaks müügiks.

Kesse homme mäletab
suhet varasemat.
Olen mehesalgaja,
lapsevaras-ema.

Oligi sust kasu,
kasutasin ma su
ära –
kinni värav!

*

Nõel heinakuhjas
või ilves metsas – ruuge
või sinakas vilk
Metsatukk – maa juuksetukk
ilves – kirbuke selles

*

SEPTEMBER

Vennas, ärka, kella märka!
Ärka, virgu, ära vingu!

Väikevend meil kooli läheb,
kus tal selgeks saavad tähed.

Ainult väike koolibri
igavesti kooliprii.

*

SOEL ON SOE

Soel on soe, aga meil ei ole.
Karvakasukas hoiab hunti.
Siiski hundi elu on kole –
lask võib panna elule punkti.

Nägid – hunt püüdis kinni püü.
On siis nälg mõne looma süü?
Mõned jänkud said kinni nabitud –
haiged, vigased, nõrgad, abitud.

Onu nägi kaht sõpra head:
koeranoormeest ja hundipiigat…
Võtad püssi – võid teha vea,
loomaliigile liiga.

*

Vara üles, hilja voodi –
nõnda ilves majja toodi.
Ja kui ilves oli toodud,
sobis voodi nagu loodud.
Sestap seal ta lebas vaid,
maiuspalu suhu sai.

*

Õnnelik – üksi – metsas
magades keset lund
igatsen ilvese pehmust
karvade soojust ja nurru
sootut ja süütut õrnust
näengi ilvese und

hommikul peatsis jäljed
kohtusimegi, armas

*

Astud havi selga,
sõidad teise ilma.
Kõue taevaõuel on
päike ilmast ilma.

"Päästa, päike-ämmake!
Aita, äike-äiake!
Pojad teevad äri –
ärge neile äiake..."

Hiiepuudest halud!
Hinge hind puupakul.
Pärid: quid est malum?
Ennast ohvriks pakud?

"Halastage... häbi...
Kõigil head ja vead…"

Aeg see torkab läbi
nende mullipead.

*

EMA KEEL

Paitab inimlapse kõrvu
emakeel.
Paitab loomalapse kõrvu
ema keel.

Poeg puu otsast maha potsas,
terveks jäi.
"Oh mu ohmu," nurrus ema,
"nii ei käi."

Loomaema keel on kare,
kuum ja lai.
Poeg ei nuta enam – emalt
pai ta sai.

*

EMA MURED

Ema mures: pojal viga.
Klassitöös on murdeviga?
Kasvuviga, murdeiga!
Muresid toob kasvuiga.

Emal on ka teine mure:
alanud on häälemurre.
Hääle murre? Häälemurre –
see on hääle enda mure,
poisid sellesse ei sure!

Emal on veel kolmas mure:
lapsel suus on võru murre...
Ema kolib linna suurde –
hangib muresid seal juurde.

*

HOMO HOMINI

Jänes on lepus ja hunt on lupus.
Ärme siis räägime lupus´est.
Hunt võib ju hävida, ikka lõpuks
lepus pluss lepus on… lupus est.

*

(H)UNT JA SUSI

Kes on unt?
Kes on utt?
Iga utt
kardab sutt.
Uttesid
terve tsunft –
kardab neid
üksik (h)unt.
Iga (h)unt
pole susi.
Kumb saab pai mult,
kumb musi?
Liiga palju
on neid, kes
ülistavad lambukest.

*

KAKTUS

okkaline maakera mudel
kuuserohekas tume ta
tunneb jõule ka lumeta
okaskilbi all õrn-elus kude
tera varjul siidpehme ude

*

KAUA OOTAD SA

Lumivalgeke
tuli suudlema

Uneskõndija
patupalgeke
printsijahile
suundus Valgeke

Kaua ootad sa
saja-aastane
terve sajandi
tolmusaastane

*

KES SEAL HÜPLEB?

Kes seal hüpleb? Kängu? Ruu?
Mängukaru? Känguru?
Ilus elus kaisuloom?!
Või on skunk, see haisuloom?
Või on kõrberebane –
kõrbes kõrbend rebane?

Pruun ja pikk, kuid mitte paks,
nagu oleks teda kaks –
taks on peenike kui tikk,
kahe koera jagu pikk!

*

KULTUUR, KURJA JUUR

Ühel kulduur.
Teisel kultuur.
Kulduur olevat kapital.
Üks ravitaim on kuldjuur.
Kellel on kulda
– kus kurja juur! –
hallitab kapis tal
"Kapital".
Kes ihub kultuurile
kuldhammast suurt,
sellel on vastaseks
Kultuurkapital.

*

"Kuule, hulluks võib minna
keset kevadist linna!"

"Kuhu tormab ta, stop it!
Kuhu topid end, stupid…?
Kipsis põlvega – sinna!"

"Tahan hulkuma minna!"

Ega kevadel põlved valuta –
ilma jaluta ilmas jalutab.

*

MARUKRATID JA PÄRAKRATID

Marakratti valvab paragrahv.
Para-kratti ootab paras trahv.
Bürokraadiks saab üks büroo kratt.
Pürokraadiks pürgib inimahv.
Paradiisist – leiduks nupp või klahv! –
pärapõrgu teeks see marus ahv.

*

Mets
tuhandeaastane rahuriik
kus kehtib vaid kolmepäevane
jõuluvaherahu
selle va tänamatu
Looduse murelapsega

*

Minevikule vesi peale!
Ori unistas saada vabaks.
Olevikule ots nüüd peale!
Soov see tuli nii hinge seest…
Tulevikku, jah – ehku peale!
Ori unustas saada vabaks.
Halvast õppides, lootes heale…
lihtsalt vahetas peremeest.

*

Mingis kohas, mingil ajal,
mingis kehas karma najal,
inimringis, inim-ajas
elan ühes inim-majas,

väljas kunagi ei käi ja
kodukäija, uneskäija
olen terve eluaja.
Unes näen üht unemaja –

mullast põrandaga tare.
Puisse kasvanud on vare,
mida keset inim-maju
tajub mõni inim-aju.

*

MÕTTEVAHETUS

Tobedaim vale on tabula rasa…
– ah, ole tasa!
Suhete tasandil oma teo ori ja…
– see on teooria.
Lõksu ei seata, vaid psüühilist püünist…
– ööbigu küünis!
Saadakse kätte, see läheb neil libedalt!
– tee läheb libedaks.
Polevat millega vaeva eest tasuda…
– tehku siis tasuta!
Kumb – proletaarne või elitaarne?
– utilitaarne!
Neil on küll varuks veel tegusid koletuid…
– see on vaid oletus.
Nõmedus võidutseb, kirjandus kolletub…
– ja toidab koldetuld!

*

MÄRTS

Arva ära, mis kuust on juttu?
Saabub alati liiga ruttu,
mitte kunagi liiga vara,
aga tempe on tagavaraks.

Sulalust on siis olla ula,
sulalõbusid pakub sula…
Selles nimes ei puudu särts.

Täppi panid – see kuu on märts.

*

Oma maa ja oma maja
nagu igal inimesel.
Oma kaitsvat puuri vajab
inimahv ja inim-eesel.

Oma maja – oma jama,
oma tuba – oma tabu.
Majauss ja koduilves,
õnneonn kesk soid ja rabu…

*

SASSI JUURDE SEENELE

Seenemetsa saadame
oma "paha riigi".
Kuuse alla rajame
oma püha riigi.
Aga enne sõidame
Saaremaale, Triiki,
sest et kärbseseenele
tuleb minna niigi.
Sealt siis pärast õppusi
Hiiumaale, et sa
jookseksid koos minuga
ilvesena metsa.

*

Sündisid siia, et maksta maksu.
Sündisid siia, et saada matsu.
Kohata kehatut intellekti,
kõnelda sõnatut dialekti,
kuni kord tuleb üks kena mats
ja lõikab sind pea jagu kenamaks.

*

Toomemäel karjuvad linnud
varesed mitte kured
Vaatan kevadist Tartut
ja kahju hakkab
Ikka on nõus kasvama
need põlised puud
kuni tundetu käsi

nad maha võtab
Väärtustan juurteta olekut
Kõnnin kui unes
millestki paelumata
Minus kõik kuulub metsale

*

VANA KASS JA KIKAS

Laiskle, laiskle, kiisu,
see on kassi töö.
Kehv on kiisu isu.
Pikk on kikka öö.

Kikka kisa kaua
kajab kassi kõrvus,
kuni kargleb kiiri
kaskedes ja kõivus…

*

Varas töötas kinnisvaras.
Varas kinni oli varas.
Miks nii vara – ära pinni –
pani vara varga kinni?

*

Vihmadest lekib lagi
nii taeval kui meie toal.
Katusel kasvab rohi
Looduse lahkel loal.
Mõte loob noalaeva,
selgemaks läheb ka ilm.
Seilame üle katuste.
Tere mu järgmine maailm.

*

ÄRA KARGA

Karates teed karated.
Karatest saab karma tee,
ütles kauge eellane,
mõistagi muukeellane.
Kolmas silm ja kuues meel
juhatavad sulle teed,
mida iganes sa teed.
Vajad sa veel karated?
Ära kargama end treeni,
trennis käi või kaasa teeni –
märulised ega vargad
ära karma eest ei karga.

*

Üks väike Berliinike
suure Berliini kõrval
väike ja ennast täis
Tema oli väikese
Saksamaa pealinn
suure Saksamaa kõrval
Väike ja ennast täis
mõtles ta: küll ma su alla neelan
ja suureks saan
Suur Saksamaa
vaatas väikest
Saksamaad
suur Berliin vaatas
väikest Berliinikest
ja mõlemad mõtlesid:
kasvad suureks – saad targemaks

*

ETTEVAATUST, NÄPUKAD

Töötas koos kaks nagamanni:
venda Nagat aitas Giga.
Naga tegi masinaga,
Giga jändas arvutiga.
Nende kirjatöösse aga
lipsas mitu kirjaviga:

hindudest hundid said,
iirlastest hiirlased,
tšuudidest tšuktšid ja
süürlastest süüdlased,

pildiraamat sai pildiraamist,
biograafidest bibliograafid…

Mõnikord võib, pärast nalja saamist,
tõmmata kaela ka "paragraafid" *.

(* paragrahvid)

*

ETTEVÕTLIKU NAISEMEHE LUGU

Elas kord üks… Tõesti ka,
rahvaarvu tõstis ta!
Püsis naiste ligi ta –
sugutas ja sigitas,
vaimutses ja võimutses,
käsutas ja kasutas…
Asus tehtut heastama –
oma firma asutas.
Ahistades abistas,
abistades ahistas,
aga hiljem ahastas –
häid projekte rahastas.

*

Kartulid
mulla lapsed
polegi tolmuhallid
nagu seal linnalettidel
surnuna
talveunes
Oleme kullakaevajad
sõrmitsi märjas mullas
kollased päiksekerad
naeravad vihmas vastu

*

KASS ON IKKA KÄEPÄRAST

Kass on ikka käepärast,
õigemini – jalapärast,
põlve-pärast,
külje-pärast…
Lihtsalt oma rõõmu pärast
valvab voodis peremeest,
kaitseb…
unihiirte eest!

*

KESKKONNAREOSTUS

Pururikkal puudu jäi,
varakal jäi vajaka
mõistmisest, kust tulid need
õlis aulid, kajakad…

Vesilinnud riiakad
panid taeva põlema.
Luiged? Lagled? Tühja kah,
ühed haned mõlemad.

*

Kirjandus on nagu mõtete karjandus,
mõistmaks, kas oleme loojad või loomad –
issanda loomaaed: loovad, kuid lojused.
Nimekad mehed on ajaloo omad.

Targana väärtustad enese "lollused",
õppides hindama vaikust ja vaimukust.
Harjutad kerkimist põrgust või põrmust ja
soovid, et – kuigi sul polegi aimu, kus –
tooruse sildi all leiduks õrnust ja
vooruseks tembeldet julmus sind ristiks
– justkui see ohverdus midagi muudaks –
suurusehullustus-eksortsistiks.

Kujutled ennast küll budaks, küll mudaks,
kannatad, kuni kord koidab üks aasta, mis
lõpetab arutu suletud ringi:
looduse laastamist – looduse taastamist.

Enne su vastutuspinge ei lange.
Pange see hange või visake pange –
targad on süüdlased peksupingil.
Oled sa enda peas Amor või Ares,
piiratud geenius, piinatud geeni-uss,
vigle või lagle või valgevares –
lahkuja lavalt on targem sust.
Ära võltsülista inimsust.

*

Kumba sa taotled, kas annaksid aimu?
Väge ja võimu või võlu ja vaimu?
Viivad sind edasi ajud või tajud,
mõni ürgsund või ehk mõni ürgusund?
Tead ise kah, mida aimad või usud?

Eelistad püsida kaval või aval?
Eelistad viibida pilves või pinges?
Kedagi upitad? Kedagi uputad?
Kellega äri teed? Kellele ära teed?

Elude-olude siginas-saginas
seguneb nalju ja sageneb naginaid.
Sõpruskond laieneb, kord jälle laguneb,
endisi armsamaid teistele jaguneb.

Juhtides tihedaid-tigedaid suhteid,
jahtides siledaid, saledaid, uhkeid
tõredaid tobedalt toredaid neide…
koged ehk üksikuid mõtteleide.

*

MEIE RIIGI IMELISED MUUTUMISED

Taba-riigist saime
vabaks riigiks,
tabu-riigist
saime vabariigiks,
rahva vabariigist
rahavabrikuks.

*

Metsamüüjale mingu mure
hangeldajale jäägu haigus
vahekasu eest saagu valu

Katki mingu kõik muruniidukid
umbe jäägu kõik püssirauad
Saagu rahu Maa peale palun

*

METSAPOOLE MEHE LUGU

Elas, kasvas omas kestas
nagu kastan lodumetsas.
Elas talus, pilkeid talus,
ajatu ja ajuvaba,
nagu muistne Ali-Baba
salaukse juures palus.
Unistusse peitis pinge,
kuni heitis unes hinge.
Keegi ütles: koli, mine!
– ja siis algas kolimine
kodumetsast (alma mater)
vaimu koju (almus pater).

*

AMMU TOIMUNUD VÕÕRKONTAKT

Avanevad nähtamatud uksed,
märkamatult hajub osa meist.
Ufolaevad meid energiaga laevad,
väiksem lisa tuleb salvest, meiereist.

Teaks vaid, millega meid laevad
õhulaevad, ilmalaevad?

*

Elu on räpane raamatuäri.
Eneseväljendus, enesejäljendus
kesk ärasoditud raamatuääri…
Käes on taas elutõe jäljend uus.

*

LAHUTUS

Laps on isa osa?
Laps on ema oma?
Uude koju kaasa
võtsin oma loomad.

Minu isa naudib
ainult oma Audit!
On see mõni süü?
On see minu süü?

Sain nüüd kasuisa ja
suure venna lisaks!
Pole halba heata?
Headki pole veata...

*

LUMEVALGUS

Lumevalgus – kõik värvid koos –
meeli vallutab, allutab.
Lumevaikus – kõik helid koos –
kurjast eemale kallutab.

Kõik on elus, kõik – ilu ise.
Igas käbis uus kuusk on eos.
Ellu jäägu ka kõige pisem.
Iga puu on kui kunstiteos.

Kogu maailm on loomapark.
Kogu maapind on taimelava.
Inimesest saab loomatark,
kui ta ilule ennast avab.

*

METSARAHU

Detsember

Kauneim heli on metsavaikus.
Unenäoline elu uneta.
Karges õhus on lumemaiku.
Jõulutunne ka ilma lumeta.

*

Nad ütlevad,
et nemad on kirjandus.
See on nende loomingu
ainus
kirjandust sisaldav lause.

*

SÜÜTA KUUSKEDE PÄEV
Metsa lapsed tuuakse ohvriks
ostu-müügi ja lõbude ebajumalale

*

TEISMELISUSED

Sõber heitis su üle parda.
Taevakuppel on tuhm ja tumm,
nagu kumm,
milles tapsime
oma arvutuid lapsi me.
Lõbu ja läbu ja nöörijupp –
eile, nüüd aga
on ümber jääsupp.

Tore, väga hää supp,
kohe lahti läks nupp!
Silme ees kodu ja
kullerkupp.

Inimesed on head…

Inimesed on sead.
Inim-eeslid ja tainapead.
Soovid parimad inimsoole…

Peas on teine etapp –
pääs või enesetapp?
Kõik programmid – set up,
külmahauast – get up!
Aina vääneldes ronida
tähtede poole,
hävitamatu – kui kassitapp.

*

Valgus valgub ja maailma puhastab.
Kes ei talu valgust, las tuhastub.

*

Ilvese juurde tulen –
enese juurde tulen,
päriselt koju.
Sajab.
Paremat ma ei vaja –
metsas on piiskade kaja.
Ilusamaks ei saa ilm.
Tänan sind, ilus maailm.

*

Katseloomad, kaitseloomad…
kiisuloomast kaisuloomad.
Katsu looma! Kaissu omad!
Kaitse oma kaitseloomad.

Võtke heaks või pange pahaks,
neid ei tahaks teha rahaks,
elu and on kassipojad.

Loomad on me rõõmu loojad,
meie – ainult kassipoojad.

*

LIBE HUNT JA LIBAHUNT

Muide, ahm on libehunt,
tema pole libahunt.
Libekeelne ahvipunt
ohtlikum kui "libe hunt".

*

METAEVOLUTSIOON

Tekkis tarbiv inimene,
taskus tähtis europaber:
Euroliidu inimene.
Homo novus? Homo faber?

Prototüübid, protokollid.
Päris-tüübid, päris-kollid…

Tekkis mõistev inimene.
Mitte-füüsik – metafüüsik.
Mõistus ongi inim-meene –
metafüüsis, mitte-füüsis.

Alateadvus, avateadvus?
Lavateadvus? Tavateadvus?

Mõtlemine igakeelne,
valmisolek igakellne.
Sõnaahtrus, sõnaohtrus
kahetsevalt mõistmiseelne…

*

Metsakitsed, metsakutsad…
Oled pime nagu mutt sa –
näed vaid karusnahast eset...
Pimedad on inimesed.

Valid valget – vihkad musta?
Olen pimedale ustav,
uue nägemise algus –
kaitsev, lepitav öövalgus.

*

METSAPALVE

Mets minu isa
Maa minu ema
Taevas on meie üle

Hoidke mu lapsed
oma lumetus süles
kaitske mu lapsed
oma lumises süles
nende eest
kes on metsas

Metsale rõõmuks
jäägu mu lapsed
Lahkugu võõrad
siit pühakojast

Tühjade kätega
tulgu mu vihased vennad
tagasi koju
mu õelate õdede juurde
Jäägu nad asiste
mõnude seltsi
rahule jätku elavat ilu

Kasvagu vabalt mu lihased vennad
kõrgeks
mu tõeliste õdede kõrval

Targemaks saagu
ja taevalt andeks
ahne ning valelik röövlisugu

Metsale rõõmuks
jäägu mu lapsed
kellel on pehmed
ja karvased käpad

Paitagu tuul
nende siidiseid selgu
suudelgu sammal
teravaid küüsi
Okstele osaks saagu
see ime
kutsikakihvade
mänglev õrnus

*

Mis võib olla pehmem
kiskja pehmusest?
Mis saab olla õrnem
kiskja õrnusest?

Vaimuvalgus tõuseb
tundeehtsusest.
Jumal minus endas
kerkib põrmust, sest

tõlgin oma sõnu
sõnatusse keelde.
Millist ülendumist
sooviksite veel te?

*

Vagad abielunaised
üsna nunnud nunnad näivad.
Vabaabielud maised
vaikselt allamäge käivad.

Iga noor ei olnud hoor.
Iga hoor ei olnud noor…

Torumehed, turvamehed,
turumehed, kurvad mehed...
Ootav naine, odav naine,
armastatu aseaine,

mõranenud alustass...
kes kord uhkelt alustas.

*

Aitaja aitab, aidatu eitab.
Jumala mõiste võib kõrvale heita.
Mis aga juhtuks, kui jumal meid eitaks?

*

Andestaks kõik, nagu teevad kõik emad.
Lepiksin ära, sest kõik on ju lapsed –
vanad ja kurjad on samuti, kuid kas
vastama samaga valmis on nemad?

*

EVOLUTSIOON

Me täht on tõusmas – suures tähesajus.
Las taandub tummaks olend, kel on keel.
Kui sõnavõim ürglõpmatusse hajub,
jääb alles vaist kui metsik, puhas meel.

Las mälestused endid unustavad
ja avanema hakkab algne aim.
Kui sõbrad – ustavusest unistavad –
on avameelsed iga loom ja taim.

Ei tõuse enam jumalaks me liik,
kes sõna läbi jääb ka kõigest ilma.
Vaid mõned jäävad külaliseks siin,
me loomade ja taimede maailmas.

Kes kõnevõime loovutab, ei hala,
sest meeles mõlgub teine elumall:
nüüd terve Maa on looduskaitseala
all tähistaeva, ühistaeva all.

*

"KASVUEALISTE" TÕEHETK

Meie laulud on lapseeas,
meie murded on murdeeas,
aastasadu on teiste seas –
varsti "suurtega" esireas.

Ehkki "suurte" seas olles tead:
kõik on väiklased kavalpead –
kidakeelsed või kisakeelsed,
vabameelsed või vanameelsed.

Meie vaim on küll alles eos.
Veel on loomata suurim teos…

Tähtsaim seos on ehk peagi peos:
vaimusuurte jaoks vits on leos.
Siirus mõjub kui terariist,
tõelemb on kui terrorist.

*

loomasilmad ei valeta
loomakihvad ei reeda
kui vaid austad mängureegleid

loom see tajus mu tujusid
loom see tabas mu tajusid
teineteise jälgedes käies

üksikhundist võiks sõber saada

*

METSA POOLE

Toida ilvest palju tahad –
metsa poole vaatab ilves.
Olen ikka "metsapoole",
inimpõlgus näoilmes.

Ajast kinni, metsa poole –
metsa peegeldus on silmis…
Ajast väljas, metsa poolel –
ubailves, ebailves.

Ajast mööda – metsa pole?
Metsast und näeb puuriilves.
Aitab ajast – aega pole,
muutun hüüuks tuuleiilis...

*

Tahad vabadust,
mitte tabamust.
Pälvi obadus –
palu vabandust.

*

Usk viis rahva läbi vee.
Meie rahvas nii ei tee.
Loodab vaid, et üle vee
kannab kõrreke meid veel.

*

ÜHISKONNALOODUSLIK VALIK

Ainult oivikud saavad a-sse.
Kuked kadugu kanalasse,
kutid koligu Kanadasse.
Vanad vudigu vanalasse,
mutid vajugu manalasse,
mõistuse maname magalasse.

Kõik me oleme kaitsealused,
ausalt öeldes – katsealused,
ühepikkuses rohus – saurused,
ühiskondliku maitse alused.

Teised liigid on ohustatud.
Võõrad hõimud on kodustatud,
meile alluma kohustatud.
Põhimõtted on unustatud,
erastatud või varastatud,
ärastatud ja… karastatud.

Karma karistus
on karm karistus,
siiski iga karistus
on inimkarja karastus.

*

ELAGU LOOMEVABADUS

Ajab odav edevus
narre taga.
Tahad olla kirjanik? –
tule aga!
Luuletippu pääseda? –
palun väga!
Mikrofoni juurde saab
iga säga.

Tahad päris troonile?
riigimeheks?
Trikimehi kroonime
igas lehes.
Kloonitakse kloune ja –
hakka friigiks!
Miski pole päris siin
naljariigis.

*

INTERNETIS SAAB KÕIKE ÕPPIDA

Sapiens on minevik,
alles jäi… no teadagi.
Teadmatusse, pinevil,
sihib sammu seadagi.

Arvab sisselogija:
laenaks kuskilt plaati ja…
PARAPSÜHHOLOOGIA
PÄRAST – PSÜHHOPAATIA

Oled loodud looma.
Hobu on su hobi.
Oled loonud looma?
Kasutasid obit*?

Voodoomeistrist blogija,
virnad plagiaati ja…
PÄRAPSÜHHOLOOGIA
PARAPSÜHHOPAATIA

(* obi (obeah) - mitme tähendusega mõiste voodoost)

*

Ravitsejast sai varitseja,
varitsejast – jõu valitseja.
Vägi väga taga on nõutud:
rahvas ongi kui ära nõiutud.

*

TEEVIIT

Kurakätt on kuri,
paremal on paha.

Ärritab sind äri,
õrritab sind raha –
sularaharinglus,
sukaraharinglus?

Kellel on töine suhe,
kellel on öine suhe…

Kõik on samahuvilised –
kõik on saamahuvilised.

Aga saarmahuvilised?
Aga karmahuvilised?

Valid emma-kumma –
saab sust "Parim enne: …".
Valikute summa –
see on õnneenne.

See, mis huvitas, see ka hävitas.
Mis jäi huvita – selle pälvid taas.

Kaks teesuunda korraga –
saame liikluskeelu?
Tahad elu korrata –
elad kahte elu.

*

VABADUSE LÕHN ON MAGUS,
aga vabadus on kibe.
Jääd, kui iili tuleb kagust,
õhust purju – tee on libe.

Siis, kui tuuli tuleb kirdest –
vool on ära, peas on lühis.
Keedad putru jääst ja kirvest,
pärast pühi kukkur tühi.

Puhub põhjast – tule, kevät,
ota mukaan olut-eväät...
Puhub lõunast – debess jums! –
hanged – puha saldējums!

Tuuli tungib seinast läbi.
Ärkad – närid kuusekäbi.
Oled varsti vaba mees,
näljavaba põli ees.

*

Üks on sohver, teine ohver –
loomaarvukuse langus.
Vilgub inimpilgus põlgus –
inimarukuse langus.

Valelikkus, vaenulikkus,
söömahimu, saamahimu –
kõigil üks ja sama himu.
Ahvipärand, pärilikkus.

Aga kõrvaldimensioonis
meie paralleelne mina
sõltub teisest illusioonist;
vaatan justkui kinolina:

hunt sööb põtru, hunter putru,
metsnik närib naerikõtru,
tunneb kaasa kassi mõnu,
pruugib targalt ilves-sõnu.

*

Eluslooduse hooldamiskavad,
elu loomuse haldamiskavad,
inimloovuse ohjamiskavad –
millal, ahvike, silmad avad?

*

Homo libasapiens,
homo animalis
ise ennast looduse
käsutajaks valis.

See on tema teema,
teemastik – teemaastik:
üle asfalteerida
kõik see rohi vastik.
(Küll ta leiab sõnu,
miks on nõnda hea.)

Minust las ta vohab,
kasvab üle pea.
Kes sai tunda õnne
kasterohu süles,
halastaks või korraks
haljastuse üle.

*

"Karista kurjad või korista kurjad,"
palvetab headus, kuid looduse seadus
peab seda kurjaks ja kõik meie soovid
pöörduvad tagasi. Uuesti proovid?

*

KSENOFOOBNE JA FEMINISTLIK

Eesti neiu oli ori,
küüris kodu puhtaks porist.

Astus soome piru ette,
tegi võimsaid piruette.

Võlus ära. Tuli minna
piru-printsi Pori linna.

Sealgi oli neiu ori,
pori polnud kodu-pori.

Siiski – ära kiru ette
teab mis tondisiluette.

Mis on homo oma rist,
mõistab ainult humorist.

*

Laanlastest said läänlased,
mugavustest kidurad.
Aga vaata metslasi –
põdrad pole põdurad,
karud-hundid-ilvesed,
kobraski on korras.

Inimesed-ilgused
mõtete Gomorras –
Ema-Maa on neile
tühipaljas gloobus.
Loodusest nad loobusid –

nendest loobus Loodus.
Rohi kasvab prahist,
inetusest läbi,
katab meie jäljed –
inimkonna häbi.

*

maa, kodu
need on nagu õhk
me ümber alati
ja märkamatud
õhk lihtsalt on
need lihtsalt on
kui on
ja seni kuni on
õnn kõik see aeg
teadvustamatu

*

mets on olemas
aeg on puudumas
kõik on korraga
hetk on igavik
aeg on ajatu

aeg on alatu
linnaolevik
on nii igavpikk

*

Tüütu olme ei muutu ulmeks.
(T)ühiselu – hall elu, jah!
Küljeluu – saan kellegi küljeks?
Hale luu ja –
ei enamat?

Tahaks midagi kenamat.
Sõltumatust – halleluuja.

*

Ei ma tuleks tagasi –
kodukiisud ootavad.
Neid ei jätaks iial, kuid –
metsakiisud ootavad.

Tüdinesin kõigest
inimese loodust.
Mulle sobib metsik
majadeta loodus.

Kompromissiks eraldun
oma liivalossi,
kus ma ootan tagasi
oma ilvest – Jossi.

*

iga puu on metsa oma
iga loom on metsa oma
mets on iseenda oma
ega vaja inimlooma

*

Hinge noorus pole voorus,
ses on toredust ja toorust.
Nagu paast – ja lihavõtted.

Harjume ning harjutame
ebaelu libavõtteid.
Karjume või kirjutame:
"Vaimu abil võib mu liha
võita oma võimuiha!"

Seletage ära, kas
on see väärikas või väärakas?

Ümbersünni ajalugu
lihtsalt napp, ja kogu lugu.

*

majandame ja reguleerime
ohjeldame ja administreerime
valitseme ja sertifitseerime
turustame ja standardiseerime
seadustame ja utiliseerime

emakest loodust
me, täid tema kehal

tema elu ilminguid registreerime
inspekteerime, kommenteerime
vajadusel nendesse investeerime
tarvidusel restaureerimist projekteerime
sekka arengukavasid koordineerime