POLIOMÜELIIT EHK LASTEHALVATUS

Äge viirusinfektsioon, mida iseloomustab sageli kesknärvisüsteemi kahjustus, mis avaldub lõtvade halvatustena.
Tekitajaks on polioviirus, mis kuulub enteroviiruste hulka ning mida esineb 3 erinevat serotüüpi. Väga vastupidavad – nt. säilivad nad kanalisatsioonis nakatumisvõimelistena mitu kuud. Hävivad kuumutamisel, kuivamisel ja ultraviolettkiirguse toimel. (2)
Nakatumine. Nakkusallikaks on viirusekandja või haige inimene, kes eritab viirust roojaga ja ülemiste hingamisteede sekreediga. Tekitajad satuvad organismi sooletrakti või hingamisteede limaskesta kaudu. Nakkusohtlikud on saastunud esemed, käed, vesi ja toiduained. (2)
Nakatuda on võimalik ka vaktsineerimise kaudu, kas siis otseselt (OPV vaktsiin sisaldab elavat viirust, mis võib põhjustada haigestumist) või kaudselt (kokkupuutumine äsjavaktsineeritud lapse roojaga). (3) Enamus lastehalvatuse juhtumeid arenenud riikides viimastel aastakümnetel on põhjustatud vaktsineerimisest.(4 )

Etioloogia. Haigustekitaja esmane paljunemine toimub sooletraktis ja regionaalsetes lümfisõlmedes (s.o. enteraalne faas), seejärel tungivad viirused verre (vireemia) ja satuvad muuhulgas ka kesknärvisüsteemi, eriti seljaaju eesmistesse sarvedesse. Viirus läbib hematoentsefaalbarjääri, jõuab kesknärvisüsteemi ja hävitab paljunedes osa motoorsetest närvirakkudest. Hävinud rakkude poolt juhitavad lihased kaotavad funktsioonivõime. Mittevaktsineeritud nakatunutel tekivad halvatussümptomid 0,1-1%-l (nendest sureb aastas 5-10 %). Ülejäänud patsientidel kujuneb aparalüütiline (mitte halvatussümptomitega) vorm või viiruskandlus. Seega on halvatussümptomitega lastehalvatus tegelikult polioviirusinfektsiooni komplikatsioon. Enamusel (90-95%) polioviirusega kokkupuutunutest ei teki mingeid sümptome. Ka teised enteroviirused võivad põhjustada halvatussümptomeid, kuid erinevalt poliomüeliidist on need peaaegu eranditult mööduvad.(1, 2)

Haiguspilt. Peiteaeg keskmiselt 11 päeva, kuni 23-35 päeva. Haigus kulgeb erinevate raskusastmete ja vormidena. Tüüpilisel juhul algab haigus järsku palaviku tõusuga 38-40* C ja üldintoksikatsiooni nähtustega ( peavalu, loidus, halb enesetunne, isutus, oksendamine). Esinevad ka ülemiste hingamisteede katarri nähtused (nasofarüngiit). Sageli tekivad ka kõhuvalu, kõhulahtisus või –kinnisus, vegetatiivsed nähud (vererõhu langus). Tüüpilisteks nähtusteks on valud erinevates keha piirkondades, eriti seljal lülisambale koputamisel ja pea või selja painutamisel. Tundlikkuse häireid ei kaasne. Sageli esinevad valud just nendes jäsemetes, kus hiljem kujuneb halvatus. Halvatuseelne periood kestab 2-5 päeva, seejärel palavik langeb ja tekivad lõdvad halvatused. Sagedamini kahjustuvad jalgade, harvem käte, kaela ja kehatüve lihased.
Paranemisperioodis intoksikatsiooni nähud järk-järgult taanduvad, kuid lõdvad halvatused jäävad. (2)
Poliomüeliiti võib olla ka meningaalse vormina (lihasspasmid, treemor kätes ja jalgades), bulbaarse vormina (neelamis-, hingamis-, kõnehäired), entsefaliidina. (2)
WHO jälgimiskriteeriumites arvatakse poliomüeliidiks ainult juhud, mille korral halvatussümptomeid esineb veel 8 nädalat pärast haiguse algust. (1)

Ravi. Spetsiifiline ravi puudub. Leevendatakse konkreetseid sümptomeid ja lisaks soovitatakse üldtugevdavaid vahendeid-protseduure. Prognoos on enamikel juhtudel soodne, vastsündinute meningiidi ja entsefaliidi korral tõsine. Poliomüeliidi korral on halvatusnähtuste kiireks kadumiseks paranemisperioodis väga oluline taastusravi. (1, 2)
Profülaktika. Oluline on hügieenireeglite korrektne täitmine (kätepesu!) ja organismi vastupanuvõime tõstmine. Väga oluline on tasakaalustatud dieet (puu-ja juurvilju 80%, tärklise ja valgurikkaid toite 20%). Organismis peab olema piisavalt kaltsiumi, joodi ja B-vitamiine. Joodi ja B-vitamiine on polio puhul kasutatud nii ennetamise kui ravieesmärgil. Piirata suhkrutarbimist.On leitud otsene seos valge suhkru tarbimise ja paralüütilise (halvatusega kulgev) poliomüeliidi vahel.(5)
Teiseks profülaktika võimaluseks on vaktsineerimine. Poliovaktsiine on kahte tüüpi: formaliiniga inaktiveeritud viirust sisaldav süstitav nn. Salk-tüüpi vaktsiin (IPV) ja elus nõrgestatud, suu kaudu manustatava nn. Sabin-tüüpi vaktsiin (OPV). (Eestis kasutatakse OPV-d.) IPV kasutamine ei põhjusta olulisi kahjulikke toimeid, kuid ta ei välista polioviiruse kolonisatsiooni soolestikus, kuna soolestiku limaskest ei muutu süstimise tõttu immuunseks ning vaktsineeritud inimesed (haiguse eest kaitstutena) võivad olla nakkuse levitajateks. OPV on selles suhtes parem, ent tema kasutamisega kaasneb haruldane kuid raske komplikatsioon: vaktsineerimisjärgne poliomüeliit (esinemissagedus 1: 500 000), peamiselt immuunpuudulikkuse korral. (1) USA andmete põhjal esineb vaktsineerimisest tingitud poliot tihedamini, umbes
1:400 000.(3)

Veidi statistikat. Aastatel 2001, 2000, 1999 ei registreeritud Eestis ühtegi poliomüeliidi haigusjuhtu.
http://www.sm.ee/msb/koond/index.htm
Poliomüeliiti esineb tänapäeval Kagu-Aasias (58%juhtumitest), Aafrikas (21%), Vahemere piirkonna idaosas(21%). (1999) Alates 1991 (USAs alates 1979a) pole Läänepoolkeral - Põhja-ja Lõuna-Ameerikas- registreeritud ühtegi “loomulikku” (nakatumine haigelt inimeselt) polio juhust.(3)

Alternatiivravi võimalused.
1. Alternatiivmeditsiin soovitab kõigi nakkushaiguste puhul tugevdada ja toetada immuunsüsteemi antioksüdantidega - C ja E vitamiin, seleen ja tsink
2. Närvikahjustuste puhul anda lisaks B-grupi vitamiine.
3. Krampide ja halvatustega kulgevate haiguste puhul anda lisaks magneesiumi (nt Mg-kelasiini tabletid).
4. Vastavalt sümptomitele kasutada looduslikke ravivõtteid ja üldtugevdavaid protseduure (toit, värske õhk, ravimtaimed jne).
5. Homöopaatia – vastavalt sümptomitele konkreetne aine ja/või nosodi (homöopaatiline preparaat konkreetse haiguse eritistest).
6. Ravimine C-vitamiini megadoosidega. Kogused vt artikkel C- vitamiinist (dr.Klenner) “Tasub teada “alt.

Kirjandus:
1. Infektsioonhaigused / tõlkijad Iris Koort ja Heli Kõiv ; Tallinn: Medicina, ä000.
2. Nakkushaigused (õpik). Ü. Parm, V. Parv; Tartu: Härmametsa Talu kirjastus, ä00ä.
3. What your doctor may not tell you about children’s vaccination, S. Cave, Warner Books, 2001
4. CDC (USA Haiguste Kontrolli Keskuse ) materjalid, 1992 veebruar.
5. Immunization, W.James, Bergin&Garvey, 1995