Kõik ühendid on mürgised. Pole olemas ainet, mis poleks mürk. Õige doos eristab mürki ja ravimit.
Paracelsus, 1493-1541

ELAVHÕBE

Esinemine. Omadused. Peamised kasutusalad.
Metabolism. Toime tervisele.
Äge mürgistus. Krooniline mürgistus.
Elavhõbeda mõju lootele.
Annused. Piirnormid töökeskkonnale. Esmaabi.
Mürgistusjuhtumeid maailmas.
Elavhõbe kui ohuallikas tänapäeval.
Tiomersaal.
Mürkide toime riskirühmad.
Kirjanduse loetelu.

Kõige rohkem on seoses vaktsiinidega räägitud elavhõbeda ohtlikkusest vaktsiinides. Elavhõbedat tiomersaali kujul on vaktsiinides tõepoolest sageli. Tänaseks on paljud tervishoiu eest vastutavad asutused maailmas teinud avalduse, et kuna tiomersaal võib põhjustada tervisehäired, siis soovitatakse tootjatel asendada vaktsiinides olev elavhõbeda ühend tiomersaal mõne ohutumaga ning soovitavad mitte kasutada tiomersaaliga vaktsiine (avaldus USA lastearstide ühingu AAP poolt koos USA rahvatervise teenistusega USPHS aastal 1999 ning sarnane avaldus Euroopa ravimite kontrolli amet EMEA poolt 29.06.2000).
Siia artiklisse on kokku kogutud info elavhõbeda kohta eestikeelsetest allikatest. Vaktsiinides sisalduva tiomersaali kohta info puudub ja ingliskeelsetes artiklites on teadlased ise tunnistanud, et tiomersaali kohta on väga vähe teada. Samas rõhutavad kõik allikad, et orgaanilised elavhõbeda ühendid (nende hulgas ka tiomersaal) on elusorganismile kümneid kordi ohtlikumad kui anorgaanilised elavhõbeda ühendid!
TT

Esinemine.

Looduses on Hg suhteliselt haruldane. Esineb looduses pinnases ja kivimites mitme erivormina, kuid sellest on tavaliselt üle 90% (sageli üle 99%) lahustumatul, elusorganismidele omastamatul kujul.
Õhku, maapinnale eraldub Hg vulkaanidest, inimtegevusel metallurgiatehastest, kütuse ja prügi põletamisest, olmest (purunenud termomeetrid, päevavalguslambid) ja krematooriumitest (nt USA-s läheb krematooriumikorstnast aastas õhku 90-100 t Hg, mis on pärit hambaplommidest).
Varem arvati, et lahustumatud Hg ühendid (nt HgS) ei ole elusloodusele ohtlikud, kuna jäävad looduses muutumatuks, kuid saastumise tõttu happeliseks muutunud keskkond ja paljud mikroorganismid oma elutegevusega muudavad anorgaanilised Hg-ühendid oma elutegevuse käigus veelgi mürgisemateks orgaanilisteks ühenditeks. Tekib dimetüülelavhõbe (CH3)2Hg ja metüülelavhõbeioon CH3Hg+, mis on vees lahustuvad ja nii läheb Hg loodusringlusse. (5,4,1)

Omadused.

Elavhõbe on ebatavaline metall. Ta on ainus toatemperatuuril ja normaalsel õhurõhul vedelas olekus olev metall. Hõbevalge värvusega. Hg on kõige raskem vedelik- et ta on veest 13,6 korda raskem, siis 20 liitrist kanistrit ei jaksa inimene kandagi (~270kg). Toatemperatuuril lendub osaliselt, isegi elavhõbeda termomeetri purunemine võib tundlikumatel inimestel põhjustada mürgistust. Purunenud elavh6be tuleb väga korralikult koristada. Hg nähtavad tilgad tuleb hoolikalt kokku koguda, vältides nende sattumist pragudesse, ja panna purki, katta pealt veega, sulgeda hoolikalt ning hiljem ohtlike jäätmete käitlusse viia. Saastunud pind, millel on silmale nähtamatud Hg-piisad, katta peenestatud väävlipulbriga ja jätta mõneks päevaks seisma. See moodustab Hg-ga peaaegu lahustumatu ja mittelenduva ühendi. Ka seda ei tohiks prügikasti visata. Lisaks on soovitav pinnad korduvalt ka 5%-lise kaaliumpermanganaadi või vesinikperoksiidi lahusega üle pesta. (1,6)
Elavhõbedal on iseloomulik omadus lahustada teisi metalle ja moodustada nendega kergesti sulameid - amalgaame. Pruugib vaid elavhõbeda tilk viia kokkupuutesse kuldsõrmusega ja koheselt kattub sõrmus hõbedavärvi amalgaamiga, mida kodustes tingimustes enam puhtaks ei saa. Seda omadust on juba väga vanast ajast kasutatud kuldamiseks. Kuld segati Hg-ga ja tekkinud hõbedavärvi vedel amalgaam kanti eseme pinnale. Eseme kuumutamisel Hg lendub auruna ja asemele jääb kullakiht. Nii valmistati kullatud lusikaid, ehteid jne. Veel 20 sajandi algul kullati selliselt Venemaal kirikukupleid. Kuldajate eluiga oli lühike – 25-30 aastat. (1)
Orgaanilisi elavhõbeda ühendeid toodavad oma elutegevuse käigus seened ja bakterid, kust need satuvad toitumisahelasse. Eiti suur on elavhõbeda sisaldus kalades. (5,4,1)

Peamised kasutusalad.

Metallilist elavhõbedat ja anorgaanilisi ühendeid kasutatakse keemia- ja metallitööstuses, elektrivarustuse tootmisel (lülitid, halogeenlambid, patareid), farmaatsiatööstuses (diureetikumid, kõhulahtistid, silmatilgad, ninatilgad, nahasalvid, vaktsiinid), meditsiinis (kraadiklaasid, baromeetrid, desinfektsioonivahendid), hambaravis (amalgaamplommides on 50% elavhõbedat), värvides, tätoveeringu, värvainetes.
Orgaanilisi Hg ühendeid kasutatakse taimekaitsevahendites teraviljade töötlemiseks. (4)

Metabolism.

Metallilise Hg poolestusperiood on 3 aastat, Hg-soolade puhul kõigest mõned nädalad. Hg bioloogiline poolestusaeg inimorganismis on umbes 70 päeva; kalades keskmiselt 2 aastat.
Hg-soolad imenduvad organismis kiiresti kõikvõimalikke teid pidi. Ligi 80% Hg aurudest imendub kopsude kaudu, seotakse siis punaste verelibledega ja transporditakse kudedesse. Ladestub maksas, neerudes, põrnas, ajus ja sealt satub väikestes doosides uuesti verre ning avaldab toimet kogu kehale. Peamine Hg kogus ladestub neerudes.
Allaneelamisel on metalliline Hg peaaegu ohutu, sest soolestikust praktiliselt ei imendu – vedelat Hg omastab organism vähem kui 1%. Näiteks möödunud sajandil kasutati elavhõbeda suurt raskust soolte keerdumise raviks – haigele valati suu kaudu sisse metallilist Hg, mis oma raskusega surus sooled läbitavaks.
Hg eraldub organismist neerude ja soole, peamiselt jämesoole kaudu, osaliselt ka higi ja väljahingatav õhuga (vanast kasutati Hg kaevandustes esimeste mürgistustunnuste juures -metallimaitse, värinad- raviks higistamist). Anorgaanilised Hg-soolad väljutatakse organismist neerude kaudu paremini kui orgaanilised ühendid. (1,5,6)
Raskmetalli ioon (Hg2+, Cd2+, Pb2+) reageerib paljude ensüümide aktiivtsentrisse kuuluva vesiniksulfiidrühmaga –SH, millega ensüümi aktiivtsenter blokeeritakse ja ensüümi toime kaob. (1)

Toime tervisele.

Toime tervisele sõltub elavhõbeda keemilisest ühendist, doosist, kokkupuute ajast ja viisist. Rolli mängivad ka inimese sugu, iga ja üldine tervislik seisund. (4)
Elavhõbeda puhul tuleb juttu teha ka bioakumulatsioonist. See tähendab püsivate ainete, mida organism ei lagunda ega väljuta, kogunemist elusorganismidesse. Elavhõbe on tugevasti akumuleeruv.
Juba vanast ajast teati Hg mürgisust. Hg-ühendid on olnud kübarategijate (vilti immutati Hg-sooladega) ja hambaarstide (amalgaamplommid) kroonilise mürgistuse põhjuseks, mille tunnusteks oli jabur kõne, värinad, hammaste väljalangemine, krambid, psüühika ja nägemishäired ning vaimne alaareng, mis lõppes surmaga.
Hg kahjustab eelkõige neerukudet ja funktsioone (nefrotoksiline), aga ka närvisüsteemi (neurotoksiline) ja raseduse korral tulevast last (teratogeen).
Peab alati meeles pidama, et Hg orgaanilised ühendid on palju mürgisemad kui metalliline Hg ja anorgaanilised ühendid. Näiteks dimetüülelavhõbe (CH3)2Hg (orgaaniline ühend) on umbes miljon korda mürgisem kui HgCl2 (anorgaaniline ühend).1
Hg antagonistideks on tioolühendid, s.t. koos tioolühenditega Hg mürgine toime väheneb järsult. Samas Hg ise tugevdab ioniseeritud kiirguse kahjulikku toimet. (6)
Kuna osa aineid annavad ainult ägedat mürgistust, osa ainult kroonilist mürgistust ming ühe ja sama aine ägeda ja kroonilise mürgistuse kliiniline pilt võib olla ühesugune või täiesti erinev, siis on järgnevalt ära toodud Hg mürgistuste erinevad pildid.

Äge mürgistus.

Elavhõbeda aurud.
Iseloomulik on metalli maitse suus, peavalu, oksendamine, verine kõhulahtisus. Mõne päeva pärast tekivad haavandid igemetel, suulaes, ülemistes hingamisteedes. Tekib äge korrosiivne bronhiit ja interstitsiaalne pneumoniit kõrge palavikuga, millega võivad kaasneda ka kesknärvisüsteemi nähud (treemor, suurenenud erutuvus).(4,5)

Anorgaanilised ühendid.
Ilmneb otsene toksiline toime neerutuubulite rakkudele, mille tulemuseks on nende nekrootiline kahjustus.(4)

Orgaanilised ühendid (metüülelavhõbe).
Kahjustab närvisüsteemi, eelkõige suuraju koort, mille rakkudes pärsitakse valgusüntees, tagajärjeks rakkude hukkumine ja närvikoe kärbumine.
Esinevad mittespetsiifilised kesknärvisüsteemi sümptomid: paresteesia, tuimus ja kirvendustunne suu ümbruses, huultes, jäsemetes (eriti sõrmedes ja varvastes), ataksia, komistav kõnnak, neelamis- ja artikulatsiooniraskused, neurasteenia, üldine nõrkus, väsimus, kontsentreerumisraskused, nägemis- ja kuulmiskaotus, treemor, kooma ning lõpuks surm.(4)

Krooniline mürgistus.

* Krooniline mürgistus areneb siis, kui organismis järk-järgult koguneb mürk ise (materiaalne kumulatsioon) või toimub esialgu tähtsusetute mürgist tingitud muutuste jätk-järguline summeerumine (funktsionaalne kumulatsioon). Sagedamini kroonilise mürgistuse on põhjuseks funktsionaalne kumulatsioon. Metallide puhul on kroonilise mürgistuse põhjuseks tavaliselt materiaalne kumulatsioon, kuigi lisaks on ka funktsionaalne.
Üldiselt on kroonilise mürgistuse tunnusteks tasakaaluhäired, värisemine, arusaamatu-seosetu jutt, unetus, higistamine, vaimne küündimatus.

Elavhõbeda aurud.
Põhiliselt toimib kesknärvisüsteemile. Varajased sümptomid on mittespetsiifilised. Mürgistust iseloomustab kõrgenenud ärrituvus, töövõime vähenemine, unehäired, mälu nõrgeneb, esineb peavalu, igemed ja suu limaskest veritseb.
Meditsiiniliselt võib täheldada veel treemorit, kilpnäärme suurenemist, joodi suurenenud ladestumist kilpnäärmesse, labiilset pulssi, südamepekslemist, muutusi veres, elavhõbeda suurenenud eritumist uriini. Kokkupuute jätkumisel muutuvad sümptomid spetsiifilisemaks. Treemor süveneb- eriti lihastes, mis aitavad sooritada tahtele alluvaid liigutusi (sõrmed, silmalaud, huuled). Lihasvärin levib jäsemetelt tervele kehale. Kaasnevad isiksuse- ja käitumishäired, mälulangus, suurenenud erutuvus, depressioon ning hallutsinatsioonid ja deliirium. Väga iseloomulik on tugev süljevoolus ja igemepõletik.

Anorgaanilised ühendid.
Tekib neerukahjustus (glomerulaarne nefropaatia), mida põhjustavad immuunkompleksid.

Orgaanilised ühendid.
Kahjustavad kesknärvisüsteemi. Ajuturse, hallaine destruktsioon, gliiakoe teke ja ajuatroofia.(4)
Aeglaselt süveneb emotsionaalne labiilsus, unehäired, töövõime langus. Täheldatakse ärrituvust ja neuroosi. Tekib hirmusündroom ja paranoia. Tuim peavalu, mälu nõrgenemine ja käte treemor. Suurenenud süljeeritus, gingiviit, igemete veritsemine, dermatograafia ja kõnehäired. Näonärvi kahjustused, nägemisvälja vähenemine, silmaläätse tuhmumine. Nefrootiline sündroom.

Elavhõbeda mõju lootele.

Elavhõbe läbib platsentaarbarjääri ja eritub rinnapiimaga!
Väikeste dooside puhul avaldub mürgistus psühhomotoorse pidurdatusena. Laps sünnib küll normaalsena, kuid rääkima ja käima õpib 12-kuulise hilinemisega. Kõrgemate dooside puhul võib lapsel esineda ataksia ja vaimsed häired, mis sarnanevad tsentraalparalüüsile. Loote arenemisel emaihus häirub kesknärvisüsteemi tuumade ja neuronite formeerumine.
Sünnijärgne mürgistus toimub tavaliselt rinnapiima vahendusel ja selle sümptomaatika sarnaneb täiskasvanu omale.

Annused.

Päevas saab inimene toiduga 0,004-0,02mg Hg
Mürgistuse kutsub esile 0,4mg Hg
Surmavaks annuseks (DL) on 0,15-0,3g ehk 150-300mg Hg
Kõik allikad kinnitavad ühest suust – orgaanilised Hg-ühendid on mürgisemad!
Näiteks metüülelavhõbeda surmav doos on 10-9g ehk siis miljoneid kordi mürgisem, kui metalliline Hg.
Bioloogiline monitooring ehk analüüside normid: surmav Hg annus veres (N< 2 mg / 100ml) ja uriinis (N< 5 mg / g kreatiini kohta).(4)

Piirnormid töökeskkonnale.

Töökeskkonna õhus on lubatud:
alküülelavhõbedat kuni 0.01 mg/m3 kohta;
elavhõbeda aurusid kuni 0,03 mg/m3 kohta
teisi elavhõbeda ühendeid kuni 0,03 mg/m3 kohta

Esmaabi.

Manustada BAL, kaltsium-etüleendiamino-tetraatseethapet (Ca-EDTA) – efektiivne ainult metallilise Hg mürgistuse korral! (täpsem seletus puudus antud kirjanduses). (5)
Selle kohta antud kirjanduses rohkem juttu ei olnud.

Mürgistusjuhtumeid maailmas.

1953. a. haigestusid Jaapanis Minamata asula ümbruskonna kalurite pered saladuslikku haigusse, mida ei osatud diagnoosida. Märgati ka loomade ja lindude ebatavalist käitumist. Linnud kukkusid puuokstelt maha ja koduloomad lonkasid. Lõpuks hakati neid häireid seostama toiduks tarvitatud karploomade ning kaladega ja neid avastatigi erakordselt kõrge Hg sisaldus (5-20 mg/kg). Mürgistust põhjustas Chisso keemiatehas, kus Hg ühendeid sisaldav heitvesi juhiti merre. Mürgistus sai tuntuks Minamata tõve all ja selle pidurdamiseks keelustati kalapüük. Hukkunute arv ulatus umbes 200-ni, mürgistatuid oli tuhandeid. Lõpuks selgus, et mürgistust ei põhjustanud otseselt heitvee Hg. Veekogus elavad mikroorganismid muudavad oma elutegevuse käigus heitvee anorgaanilised Hg-ühendid veelgi mürgisemateks orgaanilisteks ühenditeks. Antud juhul muutsid põhjamudas elutsevad bakterid Hg anorgaanilise ühendid (CH3)2Hg ja CH3Hg+. Neid omastavad plankton ja vetikad, millest toituvad vähilaadsed, nendest omakorda kalad ja neist inimesed. Mürgised elujõuetud kalad olid kergemini püütavad ja neid küttisid ka linnud. Kalajahuga jõudis Hg-ühendid koduloomadesse.(1)

Iraagis kasutasid talunikud Hg-ühenditega puhitud seemnevilja leiva küpsetamiseks ja loomatoiduna. 1972. aasta andmetel oli ravil 6530 mürgistatut, kellest hukkus 495. Sarnane asi on olnud ka Rootsis.(1)

Elavhõbe kui ohuallikas tänapäeval.

Viimastel aastakümnetel on diskuteeritud hõbeda ja elavhõbeda sulamist (amalgaamist) hambaplommide kahjulikkuse üle. Hõbeamalgaamplomme kasutatakse üle 150 aasta. Näiteks veel 1985. aastal kulutas USA-s iga hambaarst aastas 0,5-0,7 kg Hg-t. Plommi massist umbes 50% (s.o. 1g) on Hg. Keskmiselt on igal inglasel 9 plommitud hammast, neist 5 hõbeamalgaamiga, s.t. iga inglase hammastes on 3-5g elavhõbedat. Lahustunult või auruna piisaks 10-20 korda väiksemastki kogusest, et inimene teise ilma saata. Õnneks omastatakse aga elavhõbedat organismis aeglaselt. Kasutades hambaplommis Hg radioisotoopi, selgitati Hg liikumistee organismis ja jõudmist hammastest uriini koostisesse. Hg sisaldus uriinis suureneb pärast plommimist 5 päeva vältel ja jääb siis püsima. Suus kasvab plommidest eraldunud Hg aurude sisaldus (eriti pideval mälumisel) juba 10 minuti jooksul ning hakkab vähenema alles 1,5 tunni pärast. Soe ning happeline toit ja närimine soodustavad Hg eraldumist. Eriti ohtlik on pidev nätsunärimine. Ühes Rootsi uuringus leiti pidevate nätsunärijate verest 2 korda rohkem Hg ning uriinist ja väljahingatavast õhust kuni 3 korda rohkem Hg kui kontrollgrupil, kes nätsu näris harva. Plommidest eralduv Hg –aur on erakordselt mürgine ja see neeldub organismis 80% ulatuses (sissevõetud metalsest Hg-st imendub alla 1%). Hg imendub limanahkades või läheb kopsudesse, sealt vereringesse ja ajju. Mida rohkem on plommitud hambaid, seda suurem on Hg sisaldus neerudes, ajus, veres ja uriinis. Hõbeplommide puhul on suus ja süljes enam kui 1000 korda rohkem elavhõbedat kui on lubatud joogivees.
Hg liikumist hambaplommidest ning kogunemist organismi eri osadesse selgitati ka plommitud hammastega katseloomade abil.
Plommitud hammastega laipades on 5-10 korda rohkem Hg kui hõbeplommideta organismis.
Seepärast hakkasid mõned riigid 1990. aastail amalgaamplomme keelustama. Amalgaamplommidest on avaldatud sensatsioonilisi artikleid. Jutustatakse patsientidest, kelle haigusi ei osatud diagnoosida. Lõpuks selgus, et väsimust, peapööritust, töövõime langust, allergiat, raskustunnet peas, närvisüsteemi häireid jm põhjustas organismi kõrge Hg sisaldus, mis oli tingitud hambaplommidest. Patsientidel oli suus 10-15 amalgaamplommi. Pärast plommide eemaldamist haigusnähud kadusid.(1,6)

Toiduainetest peetakse ohtlikumaks kalu ja kalasaadusi. Mida vanem ja suurem kala, seda rohkem on temas Hg. Näiteks heeringas on Hg 0,07 mg/kg, tursas 0,1, haugis 0,2 ja tuunikalas 0,3 mg/kg. Meie koduvetes püütud räimes on Hg-t 0,01-0,05mg/kg toormassi kohta sõltuvalt püügikohast (1996-1998). Toiduga saadava Hg piirnormiks on 5 mg inimese iga kehakaalu kg kohta. Seega on selline Hg sisaldus veel ohutu. Soomes, Rootsis ja Suurbritannias soovitatakse kalu süüa vaid 1-2 korda nädalas. Et Hg on lenduv, siis kulinaarsel töötlemisel Hg sisaldus kalades väheneb 20% võrra, kuumsuitsetamisel isegi 30-40%.(1,6)


Tiomersaal.

Tiomersaal ehk naatrium-etüül-elavhõbe-tiosalitsülaat
ehk naatrium2-(etüülelavhõbetio)benzoaat
ehk mertiolaat.
NB! Infot tema mürgisuse, normide jm kohta ei suutnud leida! (kui kellelgil on infot, paluksin saata)


Mürkide toime riskirühmad

ehk inimesed, kes peaksid arvestama, et nad on ülitundlikud toksiliste ühenditele järgmiste tervisehäirete tõttu:

  1. pärilikud allergilised haigused
  2. kroonilised mittespetsiifilised kopsuhaigused
  3. orgaanilised kesknärvisüsteemi kahjustused ja retsidiveeruvad perifeerse närvisüsteemi haigused
  4. verehaigused
  5. kliiniliselt väljakujunenud maksahaigused
  6. nefriit, nefroos, nefroskleroos
  7. hüpertooniatõbi ja pärgarterite haigused (muutused EKG-s)
  8. kopsutuberkuloosi aktiivsed vormid
  9. mao ja 12-sõrmiksoole haavandid
  10. endokriinsüsteemi haigused
  11. vegetatiivse närvisüsteemi väljakujunenud haigused
  12. vaimuhaigused
  13. noorukid kuni 18 a.
  14. inimesed üle 40 a.
  15. rasedad


Kirjanduse loetelu.

  1. Biometallid ja mürkmetallid / Hergi Karik. Tallinn : Koolibri, 2001, 64 lk.
  2. Elavhõbedasulamid inimese elus - ohtlik värk! / Hergi Karik., Horisont, 1999 märts, nr. 2, lk. 20.
  3. Elavhõbe on ohtlik mürkmetall / Hergi Karik. Horisont, 1999 nr. 1, lk. 20.
  4. Keemilised ohutegurid töökeskkonnas / Tartu Ülikool, Tartu : Elmatar, 2002, 63 lk.
  5. Toksilised ühendid töökeskkonnas / Eda Merisalu, Astrid Saava ; Tartu Ülikool, 1998, 55 lk.
  6. Toksikoloogia / Aleksander Loit, Harri Jänes. Tallinn : Valgus, 1984.