Tagasi pealehele

 

 

 

 

LÕDVESTA ENNAST TERVEKS

 

   

     Elu pikkus ja tema „kvaliteet“ st. võimalus töötada-tegutseda, eriti loominguliselt on olnud kogu aeg iga eneseregulatsioonisüsteemi kõige tähtsamaks näitajaks.  Selle nurga alt vaadatuna on kohe näha, et sport, näiteks, on kahjulik tegevus – sportlased elavad keskmiselt mitte eriti kaua. Eks selle põhjuseks ole traumad, stressid, rääkimata sisse söödud hormoonidest ja muudest preparaatidest.  Kehakultuur on juba parem, kuid ka siin, tegeledes kehaga jääb täielikult unarusse inimese vaimne külg, emotsionaalsus ja energeetika.  Idamaised tuntumad süsteemid (jooga, tsigun...) pööravad tunduvalt rohkem tähelepanu inimese üldisele harmooniale, kus keha oma tähtsuselt on vaid alumisel tasandil. Pea kõikides süsteemides rõhutatakse, et nendega tegeleja tõstab oma tervise taset, peletab eemale haigusi ja PIKENDAB ELUAASTAID.  Eriti uudishimulikud tõstsid ülesse küsimuse, kas pole äkki võimalik elada igavesti!!! Seetõttu iidsetest aegadest alustati „elueliksiiri“ otsinguid ja arvatavasti prooviti läbi kõikvõimalikud ja võimatud ained nii mineraalsest kui elusast maailmast. Kateldes ja ahjudes sulatati, segati, kuumutati, põletati, pressiti, leotati... ja katsetati igasuguseid surematuse eliksiire.

Algainetest oli eriti hinnas tolleaegse nimega „kinovar“ (nüüd kalomel ehk elavhõbekloriid). Selge, et kõik see, mis suhu aeti polnud alati ei tervislik ega ohutu, seetõttu enda peal katsetajate arv tasapisi vähenes, kuni lõpuks üks inimene, nimega Vei Bojan tuli välja mõttega – valest kohast on otsitud – surematust tuleb otsida ENDA SEEST.

Ja nii kõik see „alkeemia“ kandus üle inimesele, tema sisemuse avastamisele.

 

Ega muud, kui hakkame ka oma sisemust avastama.

 

Kõige vanemad andmed ajaloos on Tiibeti meditsiinist, mis ulatub ca 8000 aasta taha. Kuid räägitud nendest on sellepärast tunduvalt vähem, kuna kõik tarkus anti põlvest põlve edasi suulisel teel. Sellega püüti vältida tarkuste sattumist mitte asjaosaliste kätte.

Hoopis rohkem on tuntud, ja nagu paar korda eespool ka mainitud on kaks teist iidset idamaade süsteemi: Jooga ja Tsigun. 

Jooga ajalugu ulatub rohkem kui 5000 aasta taha, luues oma arengus pea täiusliku ENESEARENGU süsteemi. Kuid teadlastel on arvamus, et Jooga ei arenenudki mitte Indias, nagu siiani propageeritakse, vaid on hoopis tekkinud Tiibeti jooga baasil.

Suure tagasilöögi omaaegsetele täiuslikele süsteemidele on andnud kaasaja isehakanud „joogameistrid“ kes kas ei suuda (mida suudab anda mingi 20-tunnine kiirkursus) või ei viitsi õppida originaali, mõtlevad välja järjest uusi OMA Jooga süsteeme ja harjutusi. Kõik on muidu tore, aga nad pole viitsinud selgeks teha neid pisitõdesid, mis on SEE, mille tõttu see harjutus ei ole mitte tavaline võimlemise- või aeroobikaharjutus, vaid tõesti Jooga. 

Vahemärkusena olgu öeldud, et kaasaja „meistrid“ siiamaani räägivad ikka veel nendest kurikuulsatest Chakradest, mida nad siis „avavad või puhastavad“, kuid nad pole märganud kahte pisiasja. Esiteks, eelmiste sajandite vastava ala uurijad on kirjutanud:  „et Jooga õpetlased KUJUTASID ETTE, NAGU oleksid inimese organismis sellised energia liikumise teed....“  Meie uusmeistritel „nagu oleks“ on muutunud puhtakujuliseks „ON“.  Teiseks, juba 3000 aastat tagasi, kui ilmus Tsigun, määrati ära täpselt ja selgelt, kuidas inimese kehas energia liigub. See on nii ilmselge ja täpne, et sellele baseerub ka kaasaegne nõelravi (akupunktuur). Seda ju keegi ei vaidlusta. Ka tsigun on täielik Tiibeti või Hiina saladus – see on TÄIUSLIK süsteem, millel puudub ajalooline areng.  Ta oli ilmumise hetkest TÄIELIK – järgnevate tuhandete aastatega pole mitte midagi juurde suudetud leida, ega ka arendada. Seetõttu võiks Joogat õpetades ausalt rääkida, et Chakrad on KUJUTLETAVAD energiakeskused.

                                  

KUNI INIMENE EI ÕPI LÕDVESTUMA, POLE LOOTA TERVENEMIST!!!

 

Selleks siin siis üritan põgusalt tutvustada iidseimat tervistavat süsteemi – Tiibetist levinud lõdvestust.  Nagu eespool mainisin, et Tiibeti meditsiini saladused anti edasi vaid suusõnalisel teel, kuni üks meie kaasaegne, kellel oli õnne sattuda Tiibetisse elama ja ka võimalust õppida iidset tarkust - TARTHANG TULKU – andis trükki materjale nendest tarkustest. Tema töödest on ilmunud ka eesti keeles kaks raamatut: TIIBETI LÕDVESTUS ( Varrak 2007) ning KUMNJE LÕDVESTUS (Kunst 1992).

 

Mis on lõdvestus?

See on selline teadvuse seisund, mille juures Teie energia mitte kuskile ei liigu – ei tulevikku, ei minevikku, ta lihtsalt on teis olemas. Te sukeldute oma energia hääletusse soojusesse. See moment – on kõik! Ei ole teisi momente, aeg peatus. Kui aeg peatub, see ongi relaksatsioon ehk lõdvestus. Kui see liigub, siis lõdvestust pole. Selles momendis ongi peidus kõik. Teile pole enam mitte midagi muud vaja, te lihtsalt naudite. Võib, muidugi,  nautida ka tavalisi asju – seepärast, et nad on suurepärased. Võib mõtteliselt jalutada metsalagendikul või aasal, kui kaste pole veel kuivanud ja olla seal kogu oma olemusega. Kaste jahedus värskendab Teie paljaid jalgu, hommikuse tuuleiili raviv aroom täidab kopse, tõusev päike soojendab kosmilise energiaga. Mida on Teil veel õnneks vaja?

Öösel, kui lebate jahedas ja puhtas voodis, tundes pesu tihedust ja värskust, tunnete, kuidas voodi muutub ikka soojemaks ja soojemaks. Te kaote öö vaikusesse ja pimedusse ja suletud silmadega tunnetate iseennast.

Mida inimesele veel vaja on? Juba sedagi on liialt palju – küllalt palju, et tekiks sügav tänulikkuse tunne. Vaat see ongi seesama relaksatsioon – mõistuse ja keha lõdvestumine. Relaksatsiooni seisundis seda, mida antud hetk omate, on enam kui küllalt. Teile polegi midagi muud rohkem vaja. Te peatasite aja voolu, Teie kell peatus vaikuses.

Sellise teadvuse seisundi peaksidki inimesed endale meelde jätma. Elutegevuse protsessis toimub pidev teadvuse transformatsioon. Üldse on inimesel 33 teadvuse seisundit. Aga kaasaja inimene on degradeerunud, enamus meist elab ja töötab teadvuse 2-3 tasandil. See on praktiliselt võttes looma tasand, mis inimesele suure I tähega au ei tee. Kaasaja inimest, eriti veel meie riigis iseloomustavadki vaenulikkus, loomalikud kired, vihkamine, kadedus jne.  "Kui naabri Peeter elab hästi, teeme nii, et tal oleks halb". Selline on ülisageli kaasaja mõttemall.

Seetõttu Budda pidevalt kordas: "Olge kiretud". Ta teadis, et kui on kired (soovid), siis lõdvestuda pole lihtsalt võimalik. Ta rääkis: "Matke maha oma minevik, sest kui see teid liiga palju mõjutab, ei suuda te lõdvestuda".

 

     Aga pinge?

Pinge – see on paljude haiguste vundament. Ta aeglaselt, kuid kõrvalekaldumatult tapab inimese. Kiire rütm, kaasaegse elu kõrge intensiivsus ja OSKAMATUS ENNAST JUHTIDA viib selleni, et inimene on pidevas pinges. Pinge – see on kaasaja ühiskonna suurim puudus.  Seetõttu lõdvestumine, selle saavutamise oskus – on paranemise peamiseks tingimuseks.

Tiibeti kloostrites õpetatakse õpilasi lõdvestuma (mentaalne relaksatsioon), ja kõige enne KUKKUMISE KUNSTI. Tuleb osata kukkuda nii, et tõusta uuesti kergesti üles ja ilma igasuguste luumurdudeta. Miks väike laps, kes kukub ju imetihti, enamus juhtudel ei saa mingit märkimisväärset viga? Aga seetõttu, et nad on lõdvestunud, mida ei suuda aga täiskasvanud inimene.

Soovitus kõigile: olge lõdvestunud nagu lapsed!

Vastavalt ida filosoofiale, sisemise rahu saavutamiseks on hädavajalik saavutada ka Yin-Yang tasakaal ning kosmos-loodus-inimene harmoonia. Kuid meie püüame igakülgselt vältida või mitte süveneda idamaade mõistetesse, mis on ka täiesti tundmatud enamusele lugejatest.

Ütleme otse: küllaldane rahu ja puhkus – need on kõige esimesed tingimused, mis on vajalikud tervise taastamiseks. See on esimene ja kõige tähtsam tõke, mis tuleb ületada, kuid selle ületamiseks on vaja TREENIDA, tahet seda teha. 

Igapäevases elus inimene kohtub nii vaimse kui füüsilise pingega. Loomulikuks lõdvestuseks on tavaliselt uni. Juba kauges minevikus Idamaade targad märkasid, et tööd tehes ja pinges olles lihastes moodustusid lagunemisproduktid, mis lõppkokkuvõttes kutsusid esile väsimuse. Samal ajal aga lõdvestunud lihas annab verele võimaluse need toksiinid neutraliseerida. See tähelepanek andiski vanaaja tarkadele mõtte, et spetsiaalsete harjutuste abil saavutada nii füüsiline kui vaimne lõdvestus. Ja nagu praktikas näha, joogid on selles osas suuri edusamme teinud.

Üldse näevad Idamaade tervistraktaadid ette kolme moodust tervise turgutamiseks:

 

Mantrad

 

Mantrad – need on maagilised manamised või helilised vibratsioonid, mis vabastavad inimesi haigustest. Mantraid lauldakse erilisel viisil, et kutsuda esile võnkeefekt kogu organismis.  Vokaalide laulmine peab toimuma kergelt rahulikult ja sügava hingamise kogu energiaga. Tiibeti ravitsejad uskusid, et mantrate abil on võimalik vabaneda väga paljudest haigustest.

 

Relaksatsioon

Tiibeti meditsiin arvab, et paljud haigused tekivad tugevate pingeseisundite tõttu, mis omakorda tekivad kiirest elurütmist. Relaksatsioon on Tiibeti arstide arvates selline teadvuse seisund, mille juures inimese energia mitte kuhugi ei liigu. Inimene peab sukelduma oma isiklikku energiasse ja aeg tema jaoks peab peatuma. 

 

Meditatsioon

Meditatsioon võimaldab töötada oma keha ja hingega. Mõned meditatsiooni liigid võimaldavad jagu saada mitmetest haigustest, parandada haavu, rahustada närvisüsteemi.

Meditatsiooni ajal peab olema reguleeritud nii keha asend kui ka hingamine. Mediteerimine peab toimuma rahulikus olekus, ise mediteerija peab olema mugavas poosis ja riietuses (või ilma), selgroog peab olema vertikaalses asendis. Parim asend mediteerimiseks on Lootose poos. See poos võimaldab saavutad püsiva ja sirge kehaga asendi. Rind peab olema õrnalt ette kallutatud, et lõdvestada diafragma. Mediteerija ei tohi lubada oma peas mitte mingisuguste mõtete tekkimist.

 

KUMNJE LÕDVESTUS

 

KUM tähendab keha, olemist, kehastumist. NJE tähendab massaaži või vastastikust toimet.

KUM NJE ongi seega keha äratamine tunde ergutamise kaudu.

    

     Tutvustus

Kumnje lõdvestus on leebe ravisüsteem, mis vabastab närvipingest, kujundab ümber negatiivsed harjumused, aitab meil olla tasakaalukamad ja tervemad ning suurendab meie elurõõmu ja väärtusetunnetust. Tänapäeval, mil segadus ja käos moodustavad küllaltki suure osa meie igapäevaelust, oleme tihti liiga pingul i koormatud, et elust rõõmu tunda. Kumnje avab meie meelevõimed ja südame, nii et tunneme rahuldust ja kordaminekut ning suudame täielikumalt hinnata oma elu iga tahku. Lühikese ajaga võib kogemuse kvaliteet muutuda rikkamaks ning elu har­moonilisemaks.

Kumnje lõdvestussüsteemi ainulaadne väärtus seisneb selles, et ta tasakaalustab ja liidab tervikuks kaks alget: füüsilise ja psüh­holoogilise. Kumnje tervendab nii keha kui meelt ning ühendab nende energiad rahulikuks ja ladusaks koostööks. Kuna ta viib keha ja meele terviklikkusele kõiges, mida teeme, on sel lõd­vestusel elustav ja kestev väärtus; see on suurem heaolutundest, mille saame võimlemisest või ka sellistest distsipliinidest, nagu jooga. Kui õpime avama oma meelevõimeid ning puudutama oma tundeid vahetult, ühinevad meie keha ja meel ning kõik meie kogemused muutuvad rikkamaks, tervemaks ja ilusamaks. Õppides end sügavamalt tundma ja mõistes ennast paremini, suudame ka teisi rohkem aidata.

 

     Lõdvestuse teel avastame terve uue olemisviisi.

 

Me kõik mäletame hetki, mil oleme tundnud end iseäranis elavalt  ning maailm on tundunud värske ja paljutõotav nagu lilleaed säraval  kevadhommikul Mis seda ka ei põhjustaks, ootamatult tunneme suurt elujõudu, mida toetab teadmine, et kõik elemendid on absoluutses kooskõlas. Õhk pulseerib elust. Keha pakatab tervisest ja energiast, meel on selge ja kindel. Meie   taju on   iseäralikult kirgas. Kogu ümbritsev maailm on meile meelepärane:

värvid on eriliselt erksad, helid meloodilised ja lõhnad hurmavad. Kõik   kogemuse  aspektid

põimuvad täiuslikult ning kõiges on midagi  värelevat;   har­jumuspärane piir sise- ja valisilma   vahel   sulab.   Miski   pole tardunud ning me tunneme end avara ja avatuna. Me tegutseme täiesti sundimatult ja asjakohaselt

 Selle    kogemuse    olemuseks on tasakaal ning sellest võrsub sügav tervenemise   ja  värskenemise tunne,   mis   paljukordselt ületab tunde,  mida me tavaliselt   nimetame   «õnneks». Kumnje    on    selle     tasakaalu arendamise   kunst.   Lõdvestuse teel avastame   terve  uue ole­misviisi,  avatud perspektiivi, kus leiame rõõmu keha, meele, meelevõimete, tunnete ja kesk-konna terviklusest. Me õpime hindama elava kogemuse täielikku terviklikkust. Kogu keha värskeneb, nagu oleks seda seestpoolt puhta allika­veega kastetud. Ei ergastu mitte ainult füüsiline keha, vaid ka meel ja meelevõimed; elustuvad meeltemuljed ja mõtted. Lõdvestuse kogemus kujundab iga toimingut, isegi kõndimist ja söömist. Meie elu kulgeb sujuvalt ning me saa­me terveks ja tasakaalukaks.

Meie sisemise terviklikkuse ja maailmaga tasakaaluka suht­lemise võti peitub meie tunne­tes ja aistingutes. Me võime kosutada ning ravida nii keha kui meelt, puudutades sügavalt oma tundeid ning laiendades nende voogavaid rütme, sest nad on ühenduses universumi enda elujõuga. Lõdvestuse teel äratame tunded, mis seejärel paisuvad ja kogunevad, kuni nakkame tasapisi märkama sügavat kõikehaaravat energia-välja meie keha sees- ja selle ümber. See energia võib ise­ennast seesmiselt stimuleerida ning aistinguid taasluues meid igapäevaelus toetada ja toita, nii et saame  tundlikuks ja tugevaks, meie aistingud muu­tuvad rikkaks ja jõuliseks. Ka meie  meel  saab' selgemaks   ja me avastame, mis tähendab olla tasakaalus.

Meie meeled, tunded ja mõt­ted moodustavad terviku ning kõik meie suhted, teod, mõtted ja liigutused on ladusad ja harmoonilised, Meie meele­mõistus annab meile vabaduse valitseda oma elu üle mitte vägivaldsel või ahnel moel, vaid eneseusaldusega. Siis tee­me loomulikult seda, mis on kohane ja kasulik, ning toimi­me maailmas õigesti» Me tõde­me, et mõtted ja teod, mis tagavad stabiilsuse ja õnne meile endale, loovad kooskõla ka meid ümbritsevas maa­ilmas.

Kui me hoomame maailma ilu, näib loomulik elada uni­versumiga kooskõlas, tunda rõõmu vastastikku rahuldavast suhtest, nagu on märal ja var­sal. Ent miskipärast oleme sellest olemisviisist võõrdu­nud. Kuigi räägime emake­sest Loodusest, oleme nagu tema murdeealised lapsed, kes heitlevad omaenda identi­teediga, minetades soojuse ja õrnuse, mida veel ähmaselt mäletame.

Varases lapsepõlves, mil meie meeled olid avatumad, võisime kogeda suuremat ühtsustunnet kõiksusega, kuid kasvades õpime liialt hellitama üksnes oma isikut, süvendades pigem eral­datuse- kui soojuse- ja turva­tunnet, mida süda ihkab. Täna­päeva ühiskonna surve ja stress muudavad     teisiti     toimimise raskeks, sest tahe saavutada edu äris, sõpruses, isegi män­gus, viib meid lausa vägisi võistlevatesse ja pingelistesse olukordadesse, mis süvendavad võõrandumis- ja ängistustunnet. Kõik meie tähtsamad ette­võtmised, sealhulgas kool, perekond ja karjäär, toovad kaasa komplikatsioone ja pii­ranguid, mida näib olevat või­matu vältida.

Isegi kui püüame oma elu avardada, võib tihti olla avar­dumise asemel tagajärjeks kogemuse ahenemine. Meie vaimne ja füüsiline tegevus toob meile harva tõelist rahul­dust, sest me ei sulata neid kahte tervikuks. Mõistmata keha ja meele  tervikluse vaja­dust kõigi1 meie tegevus­aladel, tähtsustame vaimsed saavutused tunnete või füüsi­lise keha rikaste sisemiste ais­tingute arvel üle.

Pärssides tundeid ja aistin­guid, takistame neid andmast meile toitu, mida terviseks ja õnneks vajame. Meeled võivad allasurumisele reageerida ning ärgitada meid õrnalt avanema, kuid peened meeltemuljed on meie «ratsionaalse» mõistuse kontrolli all ja nõnda võime nende palvet isegi mitte kuul­da. Janunedes eneseteostuse järele, hakkame otsima endast väljaspool, tormates sageli kärsitult ühe naudinguallika juurest teise juurde, nagu oleks nende hulk piiratud. Meid köi­dab mõte, et rahuldus on «kusagil seal» . . . , kui me vaid piisavalt otsime, töötame või mängime. Me sukeldume põnevatesse üritustesse, mis näivad meie meelt ja meele võimeid ergutavat, ent jätavad meid veel enam ihalema. Mida kiiremini jookseme, seda kaugemale eemaldume tõelisest rahuldusest, mis jääb sisse­poole, meelte suletud ukse taha.

Selle asemel, et seda ust ava­da, otsime sageli abi uimasti­test, nagu alkohol või hallutsinogeenid. Me võime isegi vaimsele teele pöörduda, lootes viimaks ometi leida kosutust, kuid avastame, et ka siin ole­me ikka rahulolematud. Me raiskame oma energiat, hüpa­tes kogemuselt kogemusele, mõttelt mõttele. Me kujutame ette, mis võiks juhtuda, või meenutame, kuidas oli varem; me teeme plaane. Unistustesse vajunud, vilksatab meist ehk mööda mõni meeldiv hetk või värvikas elamus, kuid me ei tunne selle kokkupuute täie­likku maitset; millegipärast libiseb see meil käest.

Me võime püüda taastada tervikutunnet, «omades» pere­konda ja varandust ja lootes sel viisil kontrollida nii loo­dust kui oma elu. Kuid säära­ne kontroll on kunstlik ega vasta looduse seadustele ega tsüklitele, mis valitsevad nii meie keha, meelt kui ka maa­ilma meie ümber. Me tunne­me, et oleme ummikus ja end teostamata. Suutmata näha, et põhjus võiks olla meie enda tasakaalustamatus, leiame end ebatervetes olukordades ja imestame, kuidas me sinna sattusime.

Lõpuks hakkamegi uskuma, et on võimatu midagi põhjali­kumalt mõista või sügavamate kogemusetasanditeni jõuda. Me ei mõista, et meie unarusse jäetud meeled on paakunud nagu elevandinahk, kahandades meie aistimisvõime täiust. Kui me seda «vintskust» oma tun­nete ja aistingute loomulikku energiat arendades ei pehmen­da, ei suuda me end täielikule kogemuseväljale avada.

Kui me seda tõeliselt teame, võime osaleda kõiksuse loomulikus kulgemises, sest mõistame, et sõltume loodusest ja loodus, tegelikult kogu uni­versum, sõltub meist. Maailm on tasakaalus, kui meie oleme tasakaalus. Me oleme maa­ilmaga loomulikult seotud: kõiksuse elemendid on igaühes meist. Me kanname seda iid­set päritolu oma kehas ja peegeldume oma perekonnas, ühiskonnas ja planeedis. Iga meie väikseimgi tegu mõjutab kogu universumit, nagu iga laine mõjutab kallast.

    Me osaleme lõputult keerulistes ja vastastikku sõltuvates suhetes kõigil olemise rohke­tel tasanditel, atomaarsetest kosmilisteni. Nagu teisedki universumi süsteemid, oleme meiegi omaette terviklik üksus, kuid koosneme veel paljudest väiksematest üksustest, mis kõik on vastastikustes suhetes nii omavahel kui ka tervikuga. Lisaks paljudele süsteemidele, mis moodustavad füüsilise keha - skelett, lihased, när­vid jm., - on olemas veel psühholoogiline    või    emotsionaalne süsteem ning teised pee­ned energiasüsteemid. Iga ük­siku süsteemi ladus talitlus sõl­tub kõikide teiste kehasüsteemide talitlusest, kuna kogu «inim­olendiks» nimetatu seisund on vahetult seotud meie keskkonna tingimustega.

Meie vahetu keskkond on seotud iga muu keskkonnaga maa peal, ning maale avalda­vad mõju sündmused univer­sumi kaugetes paikades. Meid mõjutavad mitmesugused jõud, millest mõnda me vaevalt taju­me või mõistame, ning meie teod ja mõtted mõjutavad teisi süsteeme, ka mikroskoopilisi maailmu meie kehades.

Kui me tunnustame seda vastastikust sõltuvust, tunnus­tame ka harmoonia loomise vajadust meis endis. Me adu­me, et tasakaalu ja õnne alli­kad on meis endis, sest meie keha ja meel on meie õppimise ja kasvamise vahendiks.

Rahunedes, lõdvestudes ja avades õrnalt oma meeled, või­me õppida neid allikaid kasu­tama; me avastame, et suuda­me ravida oma keha ja meelt füüsilist keha läbivate tunnete abil. Kui me vähendame kroo­nilist pinget lihastes ja meeles, muutume tunnete õrnade oma­duste suhtes vastuvõtlikuks ning äratame need jõuliseks ja värskeks kogemuseks, rikas­tame neid, nii et nad kasvavad nagu tugevad võrsed»

Kui meie vaimne ja füüsiline energia on elustatud ja ühineb tervikuks, muutuvad tundeais-tingud palju viljakamaks ja toitvamaks kui tavalised aistingud. Nende toitvus vabastab meid hüplevate mõtete kõiku­vast segadusest ja ihalusest kättesaamatu järele. Me avas­tame keha, meele ja energia loomulikult erksa ja voolava seisundi ning suudame leida rahuldust iseendas. Kui meie keha ja meel saavad headeks sõpradeks, on ka ülemäärasest pingest vabanenud lihaste koostöö parem. Meil on täieli­kuks kogemuseks vajalik keskendumus. Meie suhted muu­tuvad siis rikkamaks ja süga­vamaks, pigem harmooniliseks kui võistlevaks, sest suhtume teistesse ja iseendasse palju tundlikumalt.

Kumnjes kasutatakse keha ja meelt ühendava tunde- ja energiavoolu ergutamiseks eri­nevaid teid, sealhulgas liiku­matust ja liikumist. Me alus­tame keha, hingamise ja meele rahustamisega. Juba üksnes rahulik istumine ja lõdvestu­mine annab võimaluse hooma­ta tundeid, millest meil tava­liselt aimugi ei ole. Sellele lõdvestusele aitab õrnalt kaasa hingamine läbi nina ja suu, mis peaks olema nii kerge ja üht­lane, et me sisse- ja väljahin­gamist vaevalt tajume; selline hingamisviis annab meile ühenduse kõrikeskuse posi­tiivse elujõuga.

Kui hingamine muutub rahu­likuks ja vaikseks, tuleb pähe vähem häirivaid mõtteid ja kujutlusi ning kogu keha elus­tub. Meie vaimu- ja kehaenergiad muutuvad värskeks ja tüüneks nagu selge metsajärv. Me  avastame  keha,  hingamise ja meele ühise rahuliku, selge ja süveneva  tundeomaduse, mis rahustab ja «masseerib» meid sügavalt seesmiselt. Kui me edasi lõdvestume, avaneb selle tunde peen tasand nagu lääts, lastes sisse rohkem «val­gust» või energiat ning luues avaramaid  «kogemusepilte».

Selle lõdvestuse väärtuste edasiseks uurimiseks lisame istumisele ja hingamisele enesemassaaži ja «liikumismassaaži». Tavaliselt mõtleme massaažist kui millestki, mida meile tehakse, kuid keha võib ennast ka ise masseerida. Massaaž võib hõlmata meie tundeid ja aistinguid ning kogu sisestruk­tuuri, aga ka välist kuju ja vormi. Massaaži ajal läbivad ja rahustavad peened tundetoo­nid või energiad kogu meie olemuse, liites tervikuks vaim­se ja füüsilise ning ühendades tunde ja vormi. Need energiad on kui vibreeriv ja liikuv aura, mis kiirgab meist läbi, meist väljapoole ning ümbritseb meid. Me võime õppida end nende energiatega seesmiselt ravima, võime suunata neid väljapoole, muutes meie olemise kõik as­pektid harmooniliseks. Me või­me tekitada tundeid kiirgava sisemise päikese, mis meid soo­jendab ja täidab kõik meie ümber.

Kui me algul stimuleerime massaaži füüsiliselt — hinga­mise, keha vajutamise ja hõõ­rumise, teatud viisi aeglase lii­kumise või pinge tekitamise ja vabastamisega —, siis hiljem võime massaaži käivitada üks­nes tundetoonide abil. Kui lõdvestus süveneb, hakkame otse­selt tundma hingamise, meelevõimete, keha ja meele oma­vahelist seost. Meeled avavad uusi aistingukanaleid ja -mõõt­meid, vabastades rõõmutunde, mida võib laiendada ja koguda, kuni me  maailmas midagi muud enam ei taju. Iga rakk täitub küllastumiseni tervik­likkuse ja teostumise positiiv­sete tunnetega. Isegi lihaste ja kudede vahele joome neid Ime­päraseid tundeid.

Kui me kasutame oma meelevõimeid tõeliselt, elustub ja terveneb iga meie kehaosa — me virgume täielikult nii vaim­selt kui emotsionaalselt. Me avastame, et võime igal hetkel tajuda ekstaatilist ilu, nagu kuuleksime pidevalt kaunist muusikat või näeksime tore­daimat kunstiteost. Me suuda­me end Isegi ravida, sest lõd­vestus ergutab tundetooni, mis muutub iseeneslikuks massaažiks, isetoitvaks süsteemiks, niida, võib laiendada ja aren­dada. See ongi kumnje mas­saaž.

Mida sügavamaks ja rikka­maks meie kogemus sellest Ise­toimivast massaažist muutub; seda loomulikumalt ta toimub, elustades Iga meelevõime, tun­de ja igapäevase toimingu. Avardudes ajas ja ruumis, käi­vitavad peened tundetoonid või energiad nii kehasisese kui kehavälise massaaži, kooskõlas­tades kõik olemise tasandid. Armastus või naermisrõõm kiirgavad kehast väljapoole, hõljudes läbi ruumi ja aja nagu pehmelt langev lumi.

 

     Ettevalmistus

Juba hetkel, mil alustate harjutamist, külvate terve, positiivse hoiaku seemne.

 

Kumnje praktiseerimine tähendab meie sisekeskkonna uurimist ja tasakaalustamist. Et see kogemus oleks mõju­sam, tuleks väliskeskkond muuta nii harmooniliseks kui võimalik. Väliskeskkond pee­geldab meie meele sisemist seisundit ning hoolikas ette­valmistus soodustab positiiv­set sisetunnet. Kui siseilma kogemus kumnje harjutuste abil avardub ning me muutu­me tasakaalukamaks, suureneb pingutuseta ka välismaailma hindamine. Järjepideva harju­tamisega sulab järk-järgult piir välise ja sisemise vahel, ning meie suhe keskkonnaga muutub loomulikuks ja har­mooniliseks.

Valige kas toas või väljas puhas ja vaikne kõht, kus teid keegi ei katkestaks ega segaks. Täielik vaikus pole tänapäeva kärarikkas linnas alati võima­lik, seepärast leidke nii vaikne kõht ja aeg kui saate ning sel­gitage neile, kellega te koos elate, oma vajadust üksi olla. Temperatuur peaks olema pa­ras, ei liiga kuum ega liiga külm, ning valgustus mahe. Vaibaga käetud põrand või ühetasane muruväljak on har­jutamiseks eriti sobivad.  harjutate toas, avage õhu värs­kendamiseks aken või põletage lõhnaaineid. Enne alustamist jätke natuke aega ümbrusega tutvumiseks või kohanemiseks. Võite jalutada ja ringi vaada­ta; uurige kõiki häirimisvõimalusi, kuni tunnete end muga­valt pööramaks tähelepanu sis­sepoole.

Harjutamise ajal kandke võimlemistrikood või lahedat ja mugavat rõivast, mis või­maldab teile maksimaalse lii­kumisvabaduse. Kui meeled avarduvad, kasvab meelemär­kus ning riide koe ja raskuse tajumine muutub harjutamise meeldivaks osaks. Võtke ära kõik, mis liikumist või energia­voolu võiks takistada, ka ehted, kellad; prillid või kontaktläätsed.

Istumisharjutuste jaoks läheb tarvis istepatja, et istmik oleks kõrgemal kui jalad. Kui maas-istumine on teie jaoks liiga raske, sobib istumiseks ka sir­ge seljatoega tool. Sooritades harjutusi püstiasendis, seiske vaibal või põrandal, mitte aga paksul matil. Masseerimiseks kasutage kergelt lõhnastatud massaažikreemi või taimeõli, nagu safloori- või oliiviõli. Taimeõlile võite soovi korral lisada meeldivat lõhnaainet, näiteks muskust või kaneeliõli

Sobiva harjutamismiljöö loo­mine väljendab positiivset suh­tumist iseendasse — juba het­kel, mil alustate harjutamist, külvate terve, positiivse hoia­ku seemne. Nende harjutuste oluliseks teguriks on teie otsus leida rahuldust iseendas. Kul­tiveerige seda hoiakut ning see kasvab, arendades ning suuren­dades teie tasakaalu-, õnne- ja lõdvestustunnet.

Kõik selle raamatu harjutu­sed on sisetunnete ja -ener­giate avastamise ja avardamise vahendid. Harjutuse väliseks vormiks võib olla liikumatus, hingamine, enesemassaaž või liikumine, kuid kumnje ole­mus, sisemine massaaž või harjutus, ;haarab tundeid. Het­kest, mil alustate harjutust, keskenduge tekkivatele tunne­tele ja aistingutele. Ükskõik, kas istute, seisate või lamate, pidage oma asendit ja liigutusi kogemuse osaks ning pange tähele, kuidas need mõjutavad teie tundeid. Kui te liigute, tehke seda aeglaselt ja rütmi­liselt.

Nagu kihutava rongi aknast ei saa maastikupilti õigesti hin­nata, nii ei saa te ka harjuta­misega liialt rutates maitsta oma avastuste rõõmu. Iga lii­gutust võib sügavalt tunnetada ja kaunilt sooritada: kujutlege, mis tunne on tantsijal, kui ta alustab tantsu. Sooritage iga liigutust mitte tardunult, vaid kergelt keskendudes . . . , teata­va avatusega, mis soodustab meelemärkust.

Kui õpite sel viisil harjuta­ma, on teie kogemus piiramatu, sest harjutust sooritades hoo­mate peente tunnete kuju, kudet ja liikumist oma kehas. Tuimus asendub lihaste õrna kohandumise ning energiate tunnetamise ja uurimisega; nii on võimalik sügav sisekaemus.

Tehke iga harjutust nii täie­likult kui saate, rakendades kogu oma olemuse — südame, meeled, meelemärkuse, tunded ja teadvuse. Kujutuge terve­nisti harjutuseks. Laske nii negatiivsetel kui positiivsetel tunnetel kogemuses osaleda. Siis muutub kumnje tantsuks, millest te tervenisti osa võta­te. Te ei «tööta» kehaga ega meeltega, vaid osalete ja toi­mite tervikuna.

Võtke oma tundeid vahetult, püüdmata neid nimetada ega silditada. Kui te midagi tun­nete, hoidke seda tundeenergiat elus nii kaua kui võima­lik, laske sel paisuda ja teid täita. Avardage oma tundeid, laske neil saada mandalaks, mis laieneb ajas ja ruumis igasse suunda. Te võite leida sügavat rahuldust mitte üksnes meelte-sisestest, vaid ka meeltevälis­test seisunditest. Nii omandab kõik, mida teete, nende tunne­te kvaliteedi.

Iga harjutuse või massaaži kogemusel on kolm iseloomu­likku tunnust: positiivne, nega­tiivne ja neutraalne. Need tun­nused ei ole hinnangud, sest sarna tähtis, kui tunda ja töö­tada positiivsetega, on töötada ka negatiivsete omadustega. Nende omaduste teadvustamine on iga harjutuse tähtis osa. Positiivne tunne on soe ja pehme ning puudutab südant, Negatiivset võite tunda tuima ja tumeda tundmusena kõhus. Neutraalne tunne on kerge, tasakaalus, liikumatu ja rahu­lik, kogu ruumi osa.

Maitske oma kogemust nii täielikult kui saate, mäludes., neelates, seedides, omastades ja jagades seda kogu kehale. Te avastate tunde ja kogemuse erinevad tasandid ning võite tunnetada energiat igas mole­kulis ja rakus. Nii avardub teie meelemärkus ja te võite astuda selle energiaga ühendusse, kuni lõpuks toimib keha iga osa energiaallikana. Kui te adute, et energia ei asu «siin» või «seal» ning on külluses kätte­saadav igal ajal, siis võite toe­liselt tunda keha ja meele ühtsust.

Asuge iga harjutuse juurde avatud meelel, ilma ootuste või eelarvamusteta, sest kui te alustate harjutust tulemuste ootuses, võite ennast kogemusest ära lõigata. Hindamine on üks kogemise takistusi. Mõnikord võib olla raske mitte võtta kriitilist seisukohta, sest me oleme õppinud peaaegu pidevalt arvustama. Meil on kõmme seista endast väljaspool ning hinnata, oma kogemust ja arendada sisedialoogi, mis hõi­vab ja tarretab meie energia: «See tundub hea» või „seda teen ma ilmselt valesti“.

Kumnje harjutuste võti "on selles, et tundeid ei tohi silditada, nendega manipuleerida ega omistada neile tähendusi;

Kui meelde tõuseb hinnang, võtke seda kui märguannet sügavamale aistingutesse ja tunnetesse süüvimiseks. Jälgi­ge, millised organid, koed ja lihased ärkavad; süüvige nen­desse kohtadesse ja uurige. Kas tunnete vaiu või rõõmu, või hoopis soojust ja energiat? Milline on selle kogemuse ise­loom, millised on tundetoonid ja  omadused?

Kuigi seda täieliku osalemise kogemust võib nimetada tähe­lepanuks, teadvuseks, meele­märkuseks või tundlikkuseks, ei puutu nimetamine ega defi­neerimine selle loomusesse; ei ole enam kriitiliselt hindavat meelt. Toimub see, mida teete. Teil ei ole vaja endale küsi­musi esitada ega sellest, mis toimub, endale aru anda. Tun­ded, lihtsalt väljendavad en­nast.

Lõdvestuma õppides kaldume mõtlema, et peab olema mingi eesmärk ning selle saavutami­seks tuleb midagi teha. Meie meele tagamail peitub alati kalduvus jõupingutusi teha ning see võib takistada lõdvestu­mist. Pange tähele, kas satute sõltuvusse kindlatest etteval­mistustest. Ärge püüdke eneses midagi korraldada, olge loo­mulik. Lõdvestumiseks ei pea tegema midagi erilist. Kui te seda mõistate, õpite kiiremini lõdvestuma.

Lõdvestuse arendamisel tükib loobuda enese instrueerimisest. Kui te seote end plaanide või seletustega, ei leia te sisemist avatust. Saladus peitub lihtsalt olemises, instruktsioonidest sõltumata. See ei tarvitse kerge olla. Oleme harjunud endale sisendama, et olema ja tegutsema peab ettekirjutuste järgi, ning püüame end nende raamidesse suruda. Kui me al­gul lõdvestume ilma ennast instrueerimata, tekib tavaliselt tunne, et me «ei tea, kuidas seda teha». Lõdvestuse süvene­des aga võõrastus kaob ning jääb ainult tõdemine ja jätka­mine.

Selles raamatus on palju instruktsioone, kuidas paigal istuda, kuidas hingata, kuidas teha enesemassaaži ja teisi har­jutusi. Need juhised on vajali­kud ja' kasulikud ning kui te .neid oskuslikult rakendate, ei takerdu te välistesse kirjeldustesse. Te lähete mehaaniliselt tasandilt üle -peene energia tasandile, avanedes tagasi hoid­mata, täielikult.

Tagasihoidmine on nagu pi­dev lõdvestuse ootamine, loo­tus, et lõdvestus tuleb kusagilt mujalt, Oleme lootuse või sise­dialoogi lummuses — me mõl­gutame mõtteid oma edu või ebaõnnestumise üle ning kommenteerime õrna «edusamme». Nõnda võib kumnje harjutus­tele kulutada palju tunde ener­giatele ja lõdvestusele sisemi­selt avanemata. Seepärast ärge laske sisedialoogil võimust võtta; lõdvestuge ja laske kumnjel ise toimida. Suunake õrna energia nii, et see voolaks vahalt — füüsiliselt, vaimselt ja emotsionaalselt., Olge virge ja vastuvõtlik, pööramata «minna lastes» oma sisedialoogile tõsisemat tähelepanu ning sellesse sekkumata. Lihtsalt keskenduge harjutusele või massaažile, mis parasjagu kä­sil, ning ärge muretsege tule­muste pärast. Nii saate aren­dada avatud hoiakut.

Harjutamise ajal ärge muret­sege, kas teie kogemusest või pingutusest piisab harjutuse toimimiseks. Lihtsalt avage end lõdvestustundele nii palju kui võimalik. Mida rohkem te seda suudate, seda vähem segadust, probleeme, mõtteid ja konflikte tekib. Kasvav lõdvestustunne toidab teie keha; kogu teie olemus muu­tub järk-järgult tervemaks. Selle muudatuse saavutamiseks ei ole vaja teha erilisi harju­tusi; erksuse ja lõdvestuse kogemus on ise vahend, mis muundab tavalisi füüsilisi, energiaid. Teie keha toimib iseenesest.  Kui lõpetate harjutuse või massaaži, istuge ja süvenege tunnetesse. See vaikne istumine on samuti harjutuse osa?
võimalus virgunud  tundeid edasi arendada ja laiendada. Te võite tunda soojust, hõõgumist, pakitsust. Laske neil aistinguil kesta, ent ärge püüdke neid alal hoida. Selleks pole vaja pingutada. Tunnetesse klammerdumine, aistingute analüüsimine või liigitamine katkestab     energiavoo. Jääge lihtsalt avatuks ja energia stimuleerib ennast ise. Ilmselt läheb mitu kuud, enne kui te tõeliselt lõdvestuda suudate, seepärast on tähtis harjutada korrapäraselt. Parim viis   alustamiseks on tegelda kumnjega kaks korda päevas nelikümmend viis minutit, teha

istumis-, hingamis- ja liikumisharjutusi hommikul ja enesemassaaži õhtul enne magamaminekut. Kui tahate har­jutamiseks vähem aega kulu­tada, varuge kord päevas neli­kümmend viis minutit, Peale sööki oodake vähemalt tund, enne  kui  alustate.

Alustage aeglaselt, järk-jär­gult ja tasakaalustatult. Selles raamatus on palju harjutusi, kuid targem on piirduda mõne nädala jooksul kolme-neljaga, kuni tekib sisemine ärkamine kumnje kogemusele. Varuge iga harjutuse jaoks aega. Ühe harjutuse juurest teise juurde tormamine loob petliku edu-tunde. Tõeline edu ei tulene mitte niivõrd kurest liikumi­sest keerukamate harjutuste juurde, kuivõrd ühe harjutuse kogemuse aeglasest süvendami­sest. Kulutage vähemalt kaks või kolm minutit iga harjutuse kordamisele, arendades oma võimet töötada ühe kindla kogemusega. Iga harjutus on omaette universum ning seda võib seesmiselt täielikult tund­ma õppida.

Aeg-ajalt, eriti alguses, võib harjutamise suhtes tekkida vastumeelsus, nagu poleks te veendunud, kas te tahate üldse lõdvestuda ja tunda. Kuulake oma keha. ja leidke, kus te vas­tumeelsust tunnete või end tagasi hoiate ning koondage kumnjed alustades oma energia sinna. Hiljem, kui teil on juba rohkem kogemusi, tunnete oma kehas uut energiat.

 

 

Kumnje lõdvestus Tarthang Tulku tõlgenduses koosneb kolmest osast:

·         Istumine

·         Hingamine

·         Massaaž

Meie siin vaatleme lühidalt vaid kahte esimest nendest.

 

     Istumine.

Kui mõtted rahunevad, tõuseb  esile sisemine harmoonia, tekib kergendustunne ja sisemine kindlus.

 

Kumnje algab lihtsalt, istu­misest ja lõdvestumisest. Leid­ke vaikne koht_} kus võite istu­da  matil,  istepadjal või sirge seljatoega toolil. Traditsiooni­line isteasend  (Lootos - mida näitas Buddha, kui ta sai valgustu­nuks) soodustab nii keha kui meele lõdvestumist. Selles asendis voolab energia sujuvalt ning mõne aja pärast muundu­vad kõik vaimsed ja füüsilised energiad positiivseteks, tervendavateks tunneteks. Sellel isteasendil on seitse «väljen­dust».

Esimeseks väljenduseks on risti j alu istumine. Kui teil harjutades on raske istuda ristijalu, istuge sirge seljatoega toolil jalgu ristamata, (Vt. ka allpool joonist Vaikne istumine).  Istuge seljatoele nõjatumata istme serval, asetage jalad mugavalt lahku ning toetage tallad maha. See võimaldab keha-raskust kindlale kolmnurksele alusele jaotada. Kui istute ris­tijalu, seadke matt või istepadi nõnda, et istmik oleks jalga­dest kõrgemal. Pool- või täis-lootose asendis istumine (kus üks või mõlemad pahkluud toetuvad reitele) on soodus, aga mitte oluline.

Üle jäänud kuus väljendust on järgmised:

·         Käed on põlvedel, peopesad  allapoole.

·         Vabastage pinge käsivartest ja õlgadest ning lõdvestage käed, nii et nad toe­tuvad mugavalt põlvedele.

·         Lülisammas on tasakaalusta­tud, aga mitte jäik. See või­maldab energial loomulikult alakehast  ülakehasse voolata.

·         Kael on pisut tahapoole tõm­matud, pea nihutatud õige natuke ettepoole.

·         Silmad on poolavatud ning pilk vabalt maha suunatud, jälgides joont, mis kulgeb piki ninaselga alla. Teie silmad olgu vaga leebed ja kaastundlikud, «bodhisattva silmad», nagu emal, kes vaatab oma last.

·         Suu on pisut avatud, lõug lõdvestatud. Keeletipp   puudutab   kergelt suulage otse hammaste taga. Keel kaardub  veidi tahapoole.

 

Nõnda istudes püüdke vähen­dada silmade pilkamist: lõd­vestage silmade ümbrus ning pöörake' tähelepanu  sissepoole. Kui te pole harjunud ristijalu istuma, võite end algul tunda ebamugavalt, kuni õpite lõdvestama tarbetut pinget. Kui tunnete põlvedes valu, ristake jalad väga vabalt ning asetage istmiku alla kõrgem padi. Raskusi võib tekkida ka põlvedega, kuid tõenäoliselt on kanged teie puusaliigesed. Järgmised kaks harjutust aitavad puusaliigeseid lahtisemaks muuta. Need harjutused, aita­vad ka siis, kui saate küll mugavalt ristijalu istuda, kuid teil on raske istuda pool- või täislootose asendis.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Mõned harjutused:

 

      Harjutus  Minnalaskmine

 

Istuge matil või istepadjal, jalatallad koos ja käed põlve­del. Tooge jalad hästi keha ligidale. Kätega põlvi lükates alustage jalgade kerget ja kiiret üles-alla liigutamist, mis meenutab linnutiibade lehvita­mist. Pöörake tähelepanu üles­pidi liikumisele. Tehke seda umbes minut, siis istuge "mõni minut vaikselt, tunnetades oma keha.  Korrake kolm korda.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

     Harjutus  Pinge sulatamine

 

Istuge matil või istepadjal ning ristake jalad, nii et teie parema jala pahkluu toetub vasakule reiele.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Selg sirge, põi­mige käed sõrmseongusse ning võtke kätega parema põlve ümbert kinni.   Tõstke paremat põlve väga aeglaselt natuke ülespoole ja laske jälle alla. Tehke seda kolm või üheksa korda väga aeglaselt, tundes aistinguid kogu kehas. Siis vahetage jalgade asendit ning korrake harjutust teise jalaga kolm või üheksa korda. Kui te lõpetate, istuge isteasendis viis minutit, lastes aistingutel kesta. Kui tunnete istumise ajal tarvidust asendit vahetada, sirutage üks jalg ette ja tõstke teine põlv üles, asetades  jalatalla põrandale. Võtke mõlema käega põlve ümbert kinni ning istuge sellises poosis. Mõne aja pärast vahetage jalgade asen­dit. Kui olete puhanud, istuge jälle ristijalu. Võib ka istuda umbes kümme minutit, mas­seerida seejärel mõni minut sääri ja jalalabasid ning istuda jälle kümme minutit, jätkates nõnda seni, kuni on tahtmist.

Füüsilisel ebamugavustundel on vaimne või emotsionaalne koostisosa; kui meel ei ole kerge, ei saa ka keha lõdvestuda. Kui tunnete end istumise ajal ebamugavalt, pöörake tähele­panu oma meeleseisundile. Kas leiate seal aktiivse mõttevoolu, dialooge, kujutlusi, fantaasiaid? Mõne aja möödudes avastate, et istumisasend ise (s. o. seitse väljendust) ja pehme sujuv hingamine, mida see soodus­tab, suudavad vaigistada nii vaimset kui emotsionaalset rahutust  ning füüsilist pinget.

Alguses võite mõista lõdves­tust mehaaniliselt ja mõelda, et paigalistumine tähendab keha liikumatust; te võite ennast lii­kumatuna hoida. Kuid on või­malik õppida rahu saavu­tama ka seejuures jäigaks muutumata. Harjutamist jät­kates avastate, et lõdves­tumiseks pole vaja pingutada. Lõpuks kogete täielikku erk­sust ja rahu.

 

Istuge nüüd mugavalt iste-asendis, risti j alu või sirge sel­jatoega toolil, varuge endale kolmkümmend minutit kuni tund aega ning proovige kahte järgmist  lihtsat   harjutust:

 

      Harjutus  Lõdvestuse maitsmine

 

Hingake sügavalt umbes kümme korda ning lõdvestage aeglaselt kogu keha. Lõdves­tage silmad, pannes nad soovi korral kinni, ning laske suul lahti vajuda. Laske pingel lau­balt ja peanahalt maha libi­seda. Tunnetage aegamisi oma pea iga osa - nina, kõrvu, lõuga, suukoobast, põski - , kuni kogu teie pea täielikult lõdvestub. Siis lõdvestage kaelatagune ja küljed, kõri ning lõuaalune. Kui leiate pingul koha, nautige pinge sulamise tunnet. Liikuge edasi õlgade juurde, rinna, käsivarte ja käe­labade, kõhu, selja, jalgade ja jalalabadeni, isegi varvasteni. Maitske lõdvestustunnet, tundke seda tõeliselt, nautige seda veel ja veel, kuni see toibutab keha iga osa. Jätkake harjutust viisteist kuni kolmkümmend minutit.

 

      Harjutus  Aistingu jälgimine

 

Istuge nii lõdvestunult ja vaikselt kui saate. Teadvustage aegamisi iga tekkiv aisting või tundetoon. Alguses peate enda­le ilmselt meelde tuletama, et on vaja olla tähelepanelik. Jäl­gige kõike, mis toimub. Te või­te tunda füüsilist aistingut või emotsiooni. Aisting ei tarvitse olla tugev, see võib olla kerge, isegi õrn. Häälestage end oma sisekõrvale. Usaldage oma kogemuse tõelisust ning avage end sellele. Tehke seda nii, kui­das välja tuleb, ilma meetodi või sõnastuseta. Kui tunnete aistingut või tundetooni, laske sel kesta nii kaua kui võima­lik. Jätkake viisteist kuni kolm­kümmend minutit.

Järgmisel nädalal püüdke olla terve päeva jooksul või­malikult lõdvestunud. Lõdves­tuge süües, sisseoste tehes või töötades. Jälgige tähelepaneli­kult oma liigutusi (isegi silma­de pilkumist), et avastada vähi­madki harjumuslikud lihasepinged. Lõdvestage kõik kehaosad, ka nahk ja kõik siseor­ganid, ning hingamine nii pal­ju kui saate. Isegi juukseid saab lõdvestada. Kogu keha olgu lõdvestunud ja tundlik. Niiviisi võite elustada oma tunded ja aistingud ning need saavad teid inspireerida ja toita.

Tunnete ergutamine ja avar­damine on kumnje põhitoime. Sel viisil õpime suurendama elu iga aspekti rõõmu ja väär­tust. Isegi kõige väiksemat ais­tingut võib suurendada, koguda ja avardada, kuni see voo­lab läbi keha ning levib välja­poole, meid ümbritsevasse maailma.

 

      Hingamine

        Kui me kord teame, kuidas saada ühendust hingamise energiaga, muutub hingamine elustava energia ammendamatuks allikaks

 

Kuna hingamine määrab elu­rütmi, annab hingamisviis märku   meie   energiakorraldusest. Ärritus või erutus muu­dab hingamise ebaühtlaseks ja kiireks; ent kui oleme rahuli­kud ja tasakaalukad, on hin­gamine ühtlane, aeglane ja pehme. Hingamise abil võime isegi oma vaimset ja füüsilist seisundit muuta. Isegi kui ole­me väga ärritunud, võime üht­laselt ja aeglaselt hingates en­nast rahustada ja tasakaalus­tada.

Kui hingamine on pidevalt rahulik ja ühtlane, siis energia kasvab ning tervis paraneb. Me saame paremini magada. Kogu vaimne ja füüsiline orga­nism tasakaalustub. Meel muu­tub selgeks ning keha erksaks ja tundlikuks: kuulmine on selgem, värvid sillerdavamad ning me tunneme rohkem kogemuse maitset. Tundetoonid muutuvad rikkamaks, nii et väikestest asjadest, nagu het­keline naerupuhang, võib tunda suurt rõõmu. Kui me kord tea­me, kuidas saada ühendust hingamise energiaga, muutub hingamine elustava energia ammendamatuks  allikaks.

See kerge hingamine ühen­dab meid energiavoo või «hingeenergiaga», mis iseenesest on lahutamatu kogu keha läbiva­test peentest ja füüsilistest energiatest. Kogu seda «ener­giasüsteemi» võib vaadelda kui mandalat, algkeskust või null­punkti, kust energia voolab kõikidesse suundadesse. Selles energiasüsteemis on «energia-keskused», mis toimivad kehas kiirguvate ja ringlevate ener­giate «sihtjaamadena». Nen­deks keskusteks on peakeskus, kõrikeskus ja südamekeskus. Kui võiksime seda energiasüs­teemi eemalt vaadata, pais-, taks see spiraalina, mille tipuks on peakeskus; ülalt vaadatuna paistaks see kon­tsentriliste ringide seeriana, kus iga energiakeskus moodus­tab ühe ringi.

«Hingeenergia» on eriliselt seotud kõrikeskusega, mis üht­lasi kutsub energiat esile ning koordineerib energiavoolu üle terve keha. Seepärast on kõri-keskuse kaudu kõige kergem õppida tunnetama ja tasakaa­lustama «hingeenergiat» ja tei­si peeni energiaid.

Kõrikeskust kujutatakse tra­ditsiooniliselt kuueteistõielehelise topeltlillena. Üks kaheksa õielehega lillepool on ühendu­ses otse peakeskusega, teine südamekeskusega;  läbi kõri-keskuse voolavad energiad teistesse keskustesse. Kui kõri-keskus on rahulik, on energia­vool tasakaalus ja korrapärane: vaimsed ja füüsilised energiad on kooskõlas ning «hing» Ise on tasakaalus ja puhas. Tava­liselt on aga kõrikeskus ärritatud ning energiad on «blo­keeritud»  ega voola, õigesti.

Ometi on võimalik hingata selliselt, et kõrikeskus rahuneb ja toimib sujuvalt. Selleks hin­gake aeglaselt ning ühtlaselt läbi nina ja suu, suu pisut paokil ning keel kergelt puu­dutamas suulage. Algul ei ole see eriti mugav, aga kui ener­gia liigub ühtlaselt pea- ja südamekeskusse, ilmneb sellise hingamisviisi elustav mõju ning jätkata on järjest kergem ja meeldivam. Kui energiavool meis tasakaalustub, avalduvad meie tunded ja aistingud loo­mulikult, ning me avaneme sügavale  teostumistundele.

Kuid see võtab aega. Kuna energiavool meie organismis on sageli tasakaalustamata, kaotame ühenduse oma tunne­te ja aistingutega. Seepärast on järjekindel liikumine sisemise tasakaalu poole sageli raske. Meie vanu harjumusi rahul­dust jahtida või teistelt posi­tiivseid rõõmu- või. kordaminekuelamusi oodata on raske murda. Ent niida rohkeni me otsime teostust väljaspool, seda enam kaotame sideme enda ja oma keha siseaistingutega. Me kaotame sideme nii oma füüsilise kui emotsionaalse kehaga.

Kui selline harjumus on kujunenud, hakkab ta end kor­dama. Selle asemel, et kogeda otse, samastudes täielikult oina aistingutega ning kooskõlasta­des need südame tunnetega, takerdume oma kogemuse üle mõtisklemisse, selle silditamisse ja olemuse üle arutle­misse. Me võimendame kogevat subjekti, mina, ning kogemus Ise muutub tardunud vormi ja tähendusega  «objektiks».

Sellises olukorras on meie tunded tegelikult teisesed tun­ded, vaimsete kujutelmade tõl­gendused, mida me endale ta­gasi, söödame. Me elame «oma peas», toitudes minevikukoge­muse mälestustest, vaimsetest sõnastustest, millel puudub side meie tõeliste tunnetega. Tekib peaaegu lakkamatu rahulolematustunne, alateadlik ärritus, mida tunneme pitsitusena kõri-keskuses ning mis avaldub kogemusi otsiva « minana ». Energiavool peakeskusse kasvab ning energiavool südame-keskusse kahaneb.

Kõik emotsionaalsed äärmused ja tasakaalukaotused, nagu, viha või vihkamine, tõsine depressioon või energiavaegus, leiavad aset sellises seisundis. Kuni kõrikeskuse rahunemiseni ning peente energiate ühtlase jaotumiseni südames ja peas, ei saa me tegelikult ühendust oina meeltega ega jõua oma tõeliste tunneteni Ilma nende ergasta­miseks vajaliku energiata pole meie meeled võimelised õigesti toimima  ning näivad   uinuvat.

Kumnje näitab meile, kui­das  seda   ärrituse ja otsimise harjumust tasapisi hajutada ning viib meid tagasi otsese kogemuse juurde» Hingates pehmelt läbi nina ja suu, või­me muuta hingamise järk-jär­gult ühtlaseks ning tasakaalus­tada kõrikeskust nii, et ener­giad oleksid suunatud võrdselt pea- ja südamekeskusse. Seda püsivat, ühtlast, ent siiski kont­rollimatut hingamist iseloo­mustab teatav avatus. Juba esimest korda selliselt hingates võime tunda, kuidas meeled virguvad   ja  elavnevad.

Kõigepealt pöörake kergelt tähelepanu hingamisele võrd­selt läbi. nina ja suu. Seda hin­gamist Iseloomustab sundima­tus, pingutamatus. Laske sel loomulikult kulgeda, te ei pea mõtlema, kuldas õigesti hinga­ta .. . , aga ometi, tagasivaates, hoomate, et hingus jaotub üht­laselt nina ja suu ning sisse- ja väljahingamise vahel.

Hingates keha rahuneb ning te tunnete lõdvestust. Niipea kui täheldate lõdvestustunnet, maitske ja nautige seda. Kui te kõhe algul seda tunnet ei hoo­ma, kujutlege vastavalt oina Ideaalile kõige taevalikumaid, Imepärasemaid tundeid. Nau­tige neid, tundke neid. Hiljem tunnete energiat füüsiliselt. Kui olete saanud ühenduse lõdvestustundega, olete leidnud tee. Minge sellesse nii sügavale kui suudate; niida sügavamale te lähete, seda rikkamaks tun­ne muutub ning te võite selle siis kokku koguda ja jagada saagi keha igasse ossa. Te või­te seda tunda isegi luuüdis, aga ka väljaspool keha.   Kuhu te ka ei vaataks, igal pool on sama tunne.

Seejärel koguge kokku selle tunde väärtus, ergutades seda, muutes seda veelgi rikkamaks, sügavamaks, avaramaks. Tõst­ke hingamise kvaliteeti. Las see vaimustab teid; koguge seda, nagu kogutakse vett elektri­energia tootmiseks. See tunne on rõõmus, õnnis, ülimalt ava­tud, tohutu sulatusvõimega. See tunne võib muutuda nii piirituks, peaaegu kõikehõlma­vaks, nii vägevaks, et tunnete, et ei suuda seda rohkem vastu võtta. Kui tunne kasvab sellise võimsuseni, võib see lõpuks avada -kõik teie energiakeskused, rakud ja meeled; terve keha tasakaalustub.

Harjutades püsivalt taolist hingamist ja hoides ühendust selle tundega, võite seda üha enam koguda, kuni jõuate lõ­puks otseselt selle olemuseni. Teil ei ole vaja tõlgendusi ega sõnu — te olete otse seal. Iga kord, kui tahate energiat kasu­tada, võite seda teha. Nagu toidule maitseaineid lisades võite kasutada seda nii palju kui soovite ja mil iganes va­jate.

Kui arendate hingamise kva­liteeti, siis meelemärkus, mis tekib otseselt kogemusest, avardub järk-järgult, kuni hingamine ja meelemärkus sulavad ühte. Sel juhul meele­märkuse ja hingamise energiad virgutavad teineteist, energia kasvab, on alati värske ja kät­tesaadav. See protsess sarnaneb patarei laadimisele: te lülitate meelemärkuse või vaimse energia hingamisse ning virgutate energiat. See ongi energiakül­luse saladus. Isegi kui energia­nivoo on antud hetkel madal, on teil selleni viivad juhtmed ja te võite seda käsutada. Kui teate, kuidas energiat taastada ning varuda, võite seda isegi ära anda, sest teil on ammen­damatu tagavara.

Kui hingamine on tõeliselt tasakaalus - mitte liiga ohjel­datud ega pingul, vaid väga aeglane ja sujuv, ühetasane ning kui samal ajal meelemär­kus on ühendatud hingamisega nagu abielus, siis ilmnevad tulemused iseenesest. Hinga­mine on siis nagu radar, sest te suudate otsekohe tabada iga, ükskõik kas enda või teiste, meeleliigutuse signaali. Tärka­va emotsiooni ja tunde mär­kamine on nagu ruum, mis teid kaitseb. Meelemärkus muutub avatud väljaks ja see võimal­dab virget kontrolli, mis on täiesti erinev allutamisest või jõuga mahasurumisest.

Kui teadvustate oma hinga­mise, tasakaalustub terve teie elu. Isegi kui leiate end olu­kordades, mis tekitavad viha, meeleheidet või valu, võite need lihtsalt hingamise tead­vustamisega hajutada, pöörates kergelt tähelepanu hingetõm­metele ning muutes nad rahu­likuks, aeglaseks ja rütmili­seks. Mida kauem te hingami­sega energiat kogute, seda enam keha rahuneb; kui anna­te energiale võimaluse vabalt jaotuda, rahunevad erinevad kehaosad kõikidel tasanditel. Elul on veatu rütm, mida häirivad vaid vähesed äärmused, ning nii saavad meeled küpse­da ja valmida.

Kuid hingamisega tuleb töö­tada pidevalt, sest kui te seda ei tee, pole tulemused püsivad: teie keha, meel ja meelevõimed libisevad tagasi tasakaalu­tusse rütmi. Seepärast harju­tage sellist hingamist iga päev vähemalt kolm kuud; kahekümnest-kolmekümnest minu­tist päevas piisab. Püüdke hoi­da energia voolavana, kogudes ja tekitades seda hingamisega. Algul võite pöörata hingami­sele teadlikult tähelepanu. See­järel areneb meelemärkuse kvaliteet järk-järgult, nagu meditatsioon. Pole tähtis, kas nimetate seda lõdvestuseks, meelemärkuseks või meditat­siooniks, sest need on üksnes sildid. Tähtis on kogemuse kva­liteet.

Kui õpime energiat koguma, võime seda teha mitte ainult kindlatel aegadel, vaid nii päe­val kui öösel. Kogu keha lõd­vestub, lihasepinge ja vaimsed tõkked sulavad ning energia jaotub kõikjale. Meie elu muu­tub avaramaks ja tervemaks. Hiljem pole meil selle hinge­energia ammutamiseks vaja isegi enam pingutada, sest see on kõikide füüsiliste ja vaim­sete energiate taga.

Kuna nii välised kui sisemi­sed, energiad lähtuvad samast «hingeenergiast» ehk «pranast», siis meie sisekeskkonna muutudes teiseneb ka meie vahekord välismaailmaga ning universum muutub palju elamiskõlblikumaks. Objektiivne välismaailm ja sisemine meeltemaailm — meie teadvus — sulaksid nagu ühte. Me toeta­me maailma ja maailm toetab meid ja meie meeli. Meeled pakuvad meile naudingut ning me oleme positiivselt meeles­tatud; me ise kujundame seda ja saame tagasi, mida kujun­dame. Sisemine ja välimine kooskõlastuvad ja tasakaalus­tuvad. Alustage väga kergest hinga­misest. Edasi hingake aeglase­malt. Laske hingetõmmetel aeglustuda, kuni nad muutu­vad lõpuks täiesti sujuvaks ja ühtlaseks, peaaegu ilma sisse-ja väljahingamiseta. Teie ener­gia kasvab siis pidevalt. Harju­tades kumnjed, jälgige aeg­ajalt oma hingamist, et näha, kuldas te selle eesmärgi poole liigute.

 

Mõned harjutused:

 

Harjutus  AUM (hääldatakse OM) 

OM on hinduismi kõige püham silp. See on ürghääl, maailma, olemise ja universumi algus ja lõpp. OM’i võrdsustatakse ka jumal Brahmaniga, kes on kõikjal viibiv ja kõikvõimas.
OM’iga algavad mantrad ja palvused - OM on ise mantra ja palve. Hindud usuvad, et kes teab ja tunnetab OM’i, selle soovid täituvad.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Istuge mugavalt isteasendis. Hingake kergelt ja ühtlaselt läbi nina ja suu ning teadvus­tage silp OM. Alustage mõt­tes silbi OM laulmist, nagu laulaksite koos hingusega. Las OM ja hingus muutuvad lahu­tamatuks. Arendage OM-hingamise tundeomadusi nii täieli­kult kui võimalik. Te võite tunda tõusvat, takistamatut lii­kumist nagu sissehingamisel ning kergust ja virgust teadvu­ses.

 

 

Harjutus Rõõmus hingamine

 

Istuge mugavalt isteasendis (millel on seitse väljendust. Vt. eespool) matil, istepadjal või sirge leeniga toolil. Jälgige, et suu oleks pisut avatud, keeleots kergelt puudutamas suulae serva. Lõdvestage kergelt kõri, kõht ja selg. Alustage väga pehmet ja sundimatut hinga­mist läbi nina ja suu, pööra­mata sellele liialt palju tähele­panu. See mahe hingamine on üsna kerge, ent väga jõuduandev. Kui tunnete lihasepinget, laske hingamisel seda kergelt puudutada ja vabastada. Tooge hingamisse sõnu ja kujutlusi ning laske hingamisel ka neid rahustada ja lõdvestada. Laske sel pehmel hingamisel rahus­tada ja kooskõlastada kogu keha. Püüdmata hingamist liialt kontrollida, laske sel pik­kamööda muutuda veelgi rahu­likumaks ja pehmemaks, kuni ta saavutab küpsuse.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Niipea kui tunnete mingit aistingut — võib-olla hoomate midagi kurgus või kehas voo­lamas, koguge seda tunnet; püüdmata talle midagi lisada, võimaldage tai lihtsalt kesta. Tundke teda rohkem. Te võite hoomata, kuidas tunne liigub keha   erinevatesse   osadesse.

Harjutage seda hingamist umbes nädal aega, kakskümmend kuni kolmkümmend mi­nutit päevas. Teadvustage kogu päeva jooksul oma hingamise kvaliteeti nii palju kui saate.

 

 

Harjutus  Hinguse puhastamine

 

Seda hingamisharjutust on kõige parem teha hommikul kõhe pärast tõusmist, kuigi seda võib teha ka muul ajal päeva jooksul. Traditsiooni kohaselt kasutatakse seda elundkonna puhastamiseks öö jooksul kogunenud jääkainetest ning kehaenergiate taastami­seks uueks päevaks. Harjutust tehes kujutlege, et puhute vasakust  ninasõõrmest välja kõik tõrjuvad hoiakud, seal­hulgas vastumeelsuse, rahul­olematuse ja hirmu. Kujutlege, et paremast ninasõõrmest pu­hute välja kõik hoiakud ja emotsioonid, millega te asja­dest kinni hoiate, sealhulgas iha, kiindumuse ja viha. Kujut­lege, et hingate mõlemast ninasõõrmest välja oma iga­päevase meeletuimuse ja sega­duse.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Istuge risti j alu matil või istepadjal ning hoidke parem käsi joonisel näidatud asendis, pöial rusikas ja nimetissõrm sirge. Toetage vasak käsi kergelt vasakule põlvele. Hingake väga, väga sügavalt sisse, võt­ke endasse nii palju õhku kui võimalik, täites kõhu ja rinna ning isegi rinnakorvi tipu. Ku­jutlege, et hingus täidab iga teie keharaku. Siis asetage parema nimetissõrme keskmine lüli vastu  paremat ninasõõret, sulgedes selle täiesti. Sulgege suu ning hingake aeglaselt va­saku ninasõõrme kaudu välja nii sügavalt kui saate, surudes viimase kui õhuraasu välja. Hingake välja senikaua, kuni kõht hakkab värisema. Siis puhake hetk või rohkem, hin­gates normaalselt läbi mõlema ninasõõrme, Korrake kaks korda.

Nüüd tehke harjutust kolm korda parema poolega, sulge­des vasaku ninasõõrme vasaku nimetissõrme keskmise lüliga. Puhake natuke iga väljahinga­mise järel. Lõpuks hingake mõ­lema ninasõõrme kaudu kolm korda nii täielikult kui suudate välja. Kuigi teile tundub, et kogu hingeõhk on viimseni väl­jas, püüdke veel välja hinga­ta. Siis istuge mõni minut, hin­gates normaalselt ning nauti­des aistinguid kehas.

Te võite ette kujutada, et mustus tuleb kehast välja määrdunud valge joana vasa­kust ninasõõrmest, tumepunase joana paremast ninasõõrmest ning sügavsinisena- mõlemast ninasõõrmest.

 

Kumnje Massaažist huvitudes peate ise lugema T. Tulku raamatuid, kuid niipalju võin mainida, et seal on palju ja kasulikke harjutusi. Kokku on raamatus tunduvalt üle saja põhjaliku seletusega harjutuse.

 

Tsiguni VAIKNE ISTUMINE:

 

Nagu osaliselt juba mainitud, kaasaegne tsivilisatsioon pole meile kinkinud mitte ainult televiisorid, arvutid ja autod, vaid ka liikumisvaeguse ja stressi: keha on meil puudulikult koormatud, aga psüühika on ülekoormatud. Võitlemiseks esimese puudusega on läänemaailm välja mõelnud spordi ja kehakultuuri. Kuigi sport, mille eesmärk on teistest parem olemine ja võitude saavutamine on küll vaatemänguline, prestiižikas ja tõstab enesehinnangut, kuid mitte sugugi ei tõsta ei tervise ega ka vaimset taset.  Kuid stresside vastu pole läänekultuuril midagi pakkuda, kui mitte arvestada igat tüüpi ravimeid. Ja siin saame jälle appi tuua iidse Tsiguni tarkuse – LIHTSALT VAIKSELT ISTUDA, jälgides vaid kindlaid reegleid.

 

„Vaikne istumine“ pole mitte istumine vaikselt, vaid ka töö oma teadvusega (nagu spordi puhul on tegemist tööga oma kehaga), mille tulemusena tekivad mitmesugused erilised subjektiivsed tunded.

 „Vaikse istumise“ suhteliselt lihtsa ja efektiivse variandi lõid eelmise sajandi lõpupoole ka läänemaailma uurijad. Eriti populaarne oli see Ameerikas, kuid Saksamaalt sai ta oma nime – transtsendentaalne meditatsioon – TM. Soovitati sellega tegeleda kaks korda päevas ja kuni 20 minutit – istudes vaikses poosis, kusjuures teadvus pidi olema lõdvestunud ja rahustatud, tuli saavutada olukord, mis polnud ei uni, ega ka ärkvelolek – vaid äärmises abstraktsioonis, mida nimetati „psüühika neljandaks seisundiks“.

Jaapanis dr. Kava töötas buddha istuva meditatsiooni baasil välja „kolmeminutilise teadvuse üliaistilisuse summutamise meetodi“, mis oli ette nähtud selleks, et rahustada süda (hing), harmoniseerida tsi-energia, puhastada aju, mis siis võimaldaks lahendada selliseid probleeme, mida tavaolukorras pole võimalik lahendada.

 

 

 

 

„Vaikne istumine“

Kogu see eneseregulatsiooni töö koosneb kolmest etapist.

1.      „Keha reguleerimine“ – vajaliku poosi sissevõtmine. On soovitatud istuda „türklase moodi (mõnus poos)“, poollootoses või lootose istes.

 

                                                                    

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Kuna aga eurooplastele pole sellised poosid harjumuspärased, siis on võimalus harjutada ka toolil istumise poosis, mis on kasutuses tsiguni staatiliste harjutuste juures.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Selleks valige välja mingi tavaline kõva istmega tool/taburett ja sellise kõrgusega, et Teie põlved ja puusad moodustaksid nurga 90^o. Selg hoitakse loomulikult sirge, pea hoitakse otse, õlad lõdvestatakse, rindkere „tõmmatakse sisse“, suu ja silmad on imevähe avatud.

Keeleots toetub vastu suulage ülemiste hammaste taga. Sellega tsiguni teooria järgi ühendatakse kaks ülitähtsat energeetilist meridiaani – tagumine keskmine „juhtimise kanal“ ja esimene keskmine „tegutsemise kanal“. Käed on kergelt põlvedel, lanne on ka sirutatud, kõht on lõdvestatud, ning toolile toetab vaid kolmandik kuni pool istmikust. Poos peab olema nii tasakaalus kui ka stabiilne.

Jalad on paralleelselt, põlved on õlgade laiuselt ja üksteisest kahe rusika kaugusel.

Tegevuse aeg ja koht peaks olema valitud nii, et oleks tagatud rahu ja takistuste puudumine.

Kokkuvõtteks – poosis olles peab tundma nii mugavust kui nõrgestatust, eriti tähtis on oskus lõdvestada oma näolihased.

 

2.      Hingamise „reguleerimine“ – õige hingamismeetodi kasutamine. Tavaliselt hakatakse siin peale loomuliku loodusliku hingamisega, kuid  2-3 nädala pärast peaks üritama üle minna „kõhuhingamisele“.  Üldnõuded on hingamisele ikka samad – peab olema loomulik, ilma vägivallata – nii, et hingata võiks lõpmata kaua ilma väsimuseta, kuid vastama 4 põhitunnusele: hingamine on peen, ühtlane, sügav ja pikk. „Peen“ – see tähendab vaevumärgatav ja hääletu. „Ühtlane“ – see tähendab ilma tõmblemata ja sujuv. „Pikk“ – see tähendab pikka sissehingamist ja pikka väljahingamist – ja see kõik ilma sunduseta, vabalt. „Sügav“ – mõtetes alakõhuni (tsi baasini) välja.

3.  Südame „reguleerimine“ – psüühika ja teadvuse korrastamine. Sellel etapil     püütakse saavutada MAKSIMAALNE LÕDVESTAMINE ehk niinimetatud „sisenemine paigalseis“, kui lihaste relaksatsioonil praktiliselt peatub mõtlemine. Selles olukorras - „uni ilmsi“ saab peaaju maksimaalselt võimaliku puhkuse.

Selge, et vabaneda meie tavapärasest ja korratust mõtlemisest, kui mõtted hüplevad nagu ahvid oksalt oksale,  pole üldse mitte lihtne. Seetõttu alustuseks kasutatakse teadvuse kontsentratsiooni, asendades tuhanded mõtted üheainsaga. Tavaliselt teadvus kontsentreeritakse tsoonis, mis asub kehal paar sentimeetrit allpool naba – „Tsi baasile/hoidlale“. Nende jaoks, kes aga pole suutelised nii kontsentreeruma mingil kindlal kehaosal, võiksid hakata kontsentreerumise kunsti õppima lihtsast hingamise lugemisest. Loetakse sissehingamisi ja väljahingamisi. Lugedes kümneni (või sajani), hakatakse jälle otsast peale. Kui lugemisoskus ilma mõtete kõrvalekaldumiseta on juba selge, siis võib asuda järgmise etapi juurde.

Järgmisel etapil võib „jälgida hingamist“: mõtetes saata õhu liikumise teed, mis läheb läbi nina alla ja kujutada ette, et just sinnamaani – natuke allapoole naba – ja see ei peaks enam eriti raske olema, sest selle suuna annab kätte juba diafragma poolt tekitatud surve kõhu alaosale. Väljahingamisel aga kujutatakse liikumist ette vastupidisel suunal.

Järgmisel etapil tuleb üle minna juba hingamise kinnipidamisele, esialgu – peale sissehingamist – see annab energia kogumise efekti. Hingamispaus peale välja-hingamist toimib energia äraandmise suunal, mis on vajalik, näiteks, närvierutuse korral rahunemiseks või astmaatiliste ja teiste spasmide nõrgendamiseks st. haiguste raviks.

Hinge kinnipidamise ajal tuleb mõttes ütelda mingeid fraase, näiteks, ma rahunen, ma istun rahulikult või..... mu keha/mina tervenen jne. Kes suudab pidada pikemat pausi, võiks neid fraase mitu korda järjest öelda.

 

Vanad tsiguni meistrid pidasid veel hingamise reguleerimise kõige tähtsamaks meetodiks just hinge kinni pidamist peale väljahingamist. Ühes oma raamatus „Märkmed sisemise looduse kasvatamise ja elu pikendamise kohta“  nad soovitavad – heida pikali, sule silmad ja ära hinga (blokeeri tsi-energia liikumine),

ning loe mõtetes kahesajani. See pidavat tugevdama keha ja psüühikat. Hinge kinni- pidamist tuleb iga päev pikendada, ja kui jõuate 250-ni, siis „kõrvad ja silmad muu-tuvad targaks“ ning haigused kaovad.

 

Tegeleda „Vaikse istumisega“ võib niipalju, kui soovi on. Parim oleks kaks korda päevas – hommikul ja õhtul, 10-20 minutit korraga.

 

 

 

Šavasana

 

See on veel üks lõdvestuse saavutamise võimalik tehnoloogia, mis on kaasaja „lääne“ inimesele ehk kõige kergemini omaksvõetav. Selle väljatöötaja elab ja tegutseb Peterburis ning  on oma positsioonilt Venemaa tähtsaim TERVENDAJA, aga ka maailmas hinnatud kui  INIMENE-LOOJA.  Temaga võite lähemalt tutvuda ka läbi interneti kas vene või inglise keeles:   Andrei Levšinov  www.levshinov.ru

 

Kuigi tema tegutsemisvaldkond on ääretult lai, huvitas mind eriti üks tema suundadest – „šavasana“ süvauuring ja selle praktiline kasutamine peaaegu kõikide haiguste raviks.

 

Šavasana on seetõttu huvitav harjutus/poos, et ta on ühine (praktiliselt ainuke) nii Joogale kui Tsigunile. Ühes on ta nimeks „laiba asend“, teises „surnu poos“, ühes tuleb hoida peopesad allapoole, teises ülespoole. Ja ega tegelikult pole praktilist vahet, kas see energia tuleb kosmosest või emakesest maast – mõlemas on inimese jaoks seda piisavalt.

Mõlemas süsteemis oli see harjutus kui sissejuhatav - saavutada keha lõdvestus enne põhiharjutuste juurde asumist.  Joogas ka lõpuharjutus – puhkus-lõdvestus peale asanasid.

 

Andrei Levšinovi teene ongi selles, et lisades sellele harjutusele juurde elemente teistest, muutis  šavasana omaette tugevatoimeliseks PÕHIHARJUTUSEKS.

 

Šavasana tegemine päevas kasvõi 5 minutit puhastab energeetikat paremini, kui ükskõik milline seep keha. Siinkohal tuleb öelda, et kõik psühhofüüsilise treeningu süsteemid, sõltumata nende päritolust, kasutavad ühesuguseid võtteid. EELKÕIGE, täieliku lõdvestuse meetodit, kus teadvus sukeldub sellisesse seisukorda, kui lülituvad välja kõik aju poolt toimivad organismi juhtimissüsteemid, mis tavaolukorras takistavad organismi normaaltegevust. Nende süsteemide väljalülimisel hakkavad tegutsema süsteemid, mis tagavad närvirakkude ressursside taastumise, nagu see juhtub täisväärtusliku ja sügava une korral. Samaaegselt rakenduvad ka looduse poolt kaasa antud organismi eneseregulatsiooni mehhanismid, mis automaatselt kooskõlastavad organismi kui terviku tegevuse.

ÕIGESTI TEHTUD ŠAVASANA – SEE ON KUI HÄMMASTAV RAVIM, MIS ON SUUTELINE MÕNIKORD RAVIMA KA KÕIGE RASKEMAID HAIGUSI.

 

 Mida peaks teadma energiast.

 Energia on maailmakõiksuse liikumapanev jõud. Ta liigub mööda maailma lõpmatusest lõpmatusse, ta esineb nii makrokosmoses, kui ka mikrokosmoses – inimeses. Vaatamata sellele, et igal inimesel on energia, kuid mitte kõik ei oska seda kasulikult ja enda täiustamiseks kasutada.

      On olemas nii välimine, kui sisemine energia. Sisemine energia liigub inimeses  mööda 14 kanalit (meridiaani), milledest 12 on paariskanalid. See, mida Tsiguni meistrid teadsid juba tuhandeid aastaid tagasi,  sai oma teadusliku tõestuse, kui 1962. aastal Põhja-Korea teadlased avastasid ühe imepeene kattega torujate kiudude süsteemi, millele pandi nimeks „süsteem Kenrak“. See süsteem oma  olemuselt täielikult erineb närvi- või vere-lümfisüsteemist.  Füüsika vaatevinklist on see süsteem kõrgsagedusliku voolu juht.

      Ja inimese tervise määrabki energia liikumine mööda neid kanaleid. Energia teeb oma liikumisel täisringi 24 tunni jooksul, kusjuures igal meridiaanil on oma maksimaalse toime periood, mis kestab umbes 2 tundi, ehk see on optimaalne aeg selle organi mõjutamiseks. Seega, peale 1962.aastat on juba selge häbi rääkida tšakratest.

 

 

 

Sisemine bioloogiline kell

 

Meridiaan	Maksimaalse energia aeg	Minimaalse energia aeg
Kopsud	3 – 5	15 - 17
Jämesool	5 – 7	17 - 19
Magu	7 - 9	19 - 21
Põrn-kõhunääre	9 - 11	21 - 23
Süda	11 - 13	23 - 1
Peensool	13 - 15	1 - 3
Kusepõis	15 - 17	3 - 5
Neerud	17 - 19	5 - 7
Südamepaun	19 - 21	7 - 9
Kolmiksoojendaja *	21 - 23	9 - 11
Sapipõis	23 - 1	11 - 13
Maks	1 - 3	13 - 15

* Anatoomilist esindajat see meridiaan ei oma, kuid tema funktsionaalne osatähtsus on suur.  Mõistesse «kolmiksoojendaja» mahuvad: ülemine soojendaja, keskmine ja alumine.  Soojendaja ülemine osa sisaldab endas kopsud, süda, juhib hingamist ja vereringesüsteemi, teostab kontrolli naha pooride üle; keskmine osa sisaldab põrna ja mao, kontrollib toidu seedimist; alumine osa sisaldab neeru, maksa, peensoole, jämesoole, kusepõie ja see osa teostab organismist üleliigse vee ja mittevajalike ainete filtreerimise ja väljaviimise. Soojendaja kõik kolm osa ühendavad ja kooskõlastavad viie tihke ja viie  õõnsa organi tööd.

Hiina meditsiini arusaamise järgi kolmiksoojendaja on inimese organismis aurumise organiks, milles iga tihe organ omab sidet õõnsaga:

- süda peensoolega;
      - kopsud jämesoolega;
      - põrn maoga;
     - maks sapipõiega;
     - neerud kusepõiega.

 

 

Inimese tervikenergia koosneb kolmest osast: füüsilisest, astraalsest ja mentaalsest.

Füüsiline energia moodustab füüsilise keha: nahk, juuksed, luustik, lihased, närvisooned jne. Astraalne energia formeerib meie emotsioonid: armastuse, õnne, viha, hirmu, meie suhtumise teistesse inimestesse, sündmustesse, maailma jne.  Astraalne energia kannab ka  biovälja nime.  Mentaalenergia moodustab meie mõtted. Arendades ükskõik  millist energialiiki, võib saavutada hämmastavaid tulemusi. Näiteks, töötades astraal- või mentaalenergiaga võib muuta füüsilise keha seisundit – ka tervendada.

 

 

ŠAVASANA TEHNIKA

 

Lõpuks jõudsimegi siis šavasana tehnika teostamiseni! Šavasana koosneb kolmest etapist, millised tuleks täita järgemööda.

 

Esimene etapp — see on lõdvestumine, mida saavutame teatud enese sugereerimise teel täpse ja viimistletud sõnastuse kasutamisega.  

Teine etapp — mõttetöö organismi eluliselt tähtsate osade juures  (kontsentreerime oma mõtted nendel kohtadel, mis takistavad energia vaba liikumist)

 Kolmas etapp — organismi energeetiline „läbi pesemine“  kasutades selleks  ettekujutust energiast. 

Ärge üritagegi kohe alguses täita kõiki seda kolme etappi. Enamusel juhtudel see ei tule nagunii välja. Seetõttu oleks soovitav proovida omandada iga neist etappidest eraldi, omaette ja alles pärast nende omandamist panna nad kokku ühtsesse komplekti.  Kuna šavasana eeldab  teadvuse osavõttu harjutuste täitmisel, siis kõiki kolme etappi tuleb teha aktiivse teadvuse juures. Ehk teisiti öelduna, kogu harjutuste täitmise ajal ei tohi Te magama jääda. Kui siiski tekivad uinumishetked, tähendab, te valisite šavasanaga tegelemiseks vale aja või olete selleks lihtsalt liialt väsinud. Niisugusel juhul oleks parem mitte šavasanaga tegeleda, ja vaadata üle oma päevaplaan, leida edaspidisteks harjutusteks teine aeg, või anda endale ka vajadusel pikem uneaeg.

Šavasana ei oma mitte mingeid vastunäidustusi!

 

Esimene etapp:

Lõdvestumine enesesugestiooni sõnavormelite (valemite) kasutamisega.

 

Heitke seljale, lõdvestuge, sulgege silmad, rahustage teadvus ja heitke eemale peale-käivad mõtted ja kujundid. Käed olgu keha kõrval kuid mitte vastu keha.  Jalapöidade  vahele jätke umbes peopesa laiune vahe. Mitte muutes poosi, hakake aeglaselt  enda ette ülema enesesugereerimise valemeid. Selleks, et musklid/lihased täielikult lõdvestuksid, tuleb need valemid välja öelda võimalikult  üksluiselt, üliigava lektori monotoonse häälega.

Tähelepanu, kes Te olete jälle „laiskvorstid“ ja ei viitsi neid valemeid lugeda, siis võite nad ka lindistada kassetile või plaadile, ning sealt ette mängida. Muidugi, siin on Teil võimalus (soovitav) leida lindistamiseks eriti igava häälega isik.

 

Enesesugereerimise valemite lugemise mõningad tähtsad reeglid:

 

Reegel 1.

Valemeid korratakse KOLM korda. Alguses suunate tähelepanu rõhu keha kindlale osale, näiteks, paremale jalale, ja räägite endale: «Mu tähelepanu on koondatud paremale jalale». Seejärel lähete tagasi oma sisemise seisukorra juurde ja sõnate teise valemi: «Ma rahunen, ma olen rahulik». Kolmas valem on viimaseks.  See kinnitab antud kehaosa lihaste lõdvestumist: «Minu parem jalg on lõdvestunud». Kõiki neid kolme valemit tuleb korrata 3 korda ja 3 sekundi tagant. Need valemid aitavad teil kontsentreerida tähelepanu sellele kehaosale, mida hetkel soovite lõdvestada.

 

Reegel 2.

SUNDIGE TÖÖLE oma ettekujutus. Et Teil oleks kergem kontsentreeruda, kujutage, näiteks, ette,  kuidas Teie formuleeringutele järgneb valguskiir ja valgustab sellel  hetkel lõdvestatavat kehaosa.

 

Reegel 3.

Lõdvestumist tuleb alustada altpoolt ja järkjärgult liikuda ülespoole – jalgade juurest pea juurde.

 

Enesesugereerimise valemid

 

Korrake järgmisi fraasi, varieerige (kolmest valemist esimest) neid,  et lõdvestuksid kõik teie kehaosad.

       Minu tähelepanu on koondatud paremale jalale. Pahkluust  reieni kõik on lõdvestunud. Lihased ei ole pingul. Ma rahunen, ma olen rahulik. Minu parem jalg on täielikult lõdvestunud.

        Minu tähelepanu on koondatud vasakule jalale. Pahkluust reieni kõik on lõdvestunud. Ma rahunen, ma olen rahulik. Minu vasak jalg on täielikult lõdvestunud.

        Minu tähelepanu on koondatud paremale käele. Lihased pehmenevad. Ma rahunen, ma olen rahulik. Mu parem käsi on täielikult lõdvestunud..

        Minu tähelepanu on koondatud vasakule käele. Lihased käelabast küünarvarreni on lõdvestunud. Ma rahunen, ma olen rahulik. Minu vasak käsi on täielikult lõdvestunud.

        Minu tähelepanu on koondatud seljale. Ma rahunen, ma olen rahulik. Mu selg on täielikult lõdvestunud.

       Minu tähelepanu on koondatud kõhule. Ma rahunen, ma olen rahulik. Mu kõht on täielikult lõdvestunud.

       Minu tähelepanu on koondatud õlgadele. Ma rahunen, ma olen rahulik. Mu õlad on täielikult lõdvestunud.

       Minu tähelepanu on koondatud kaelale. Ma rahunen, ma olen rahulik. Mu kael on täielikult lõdvestunud.

       Minu tähelepanu on koondatud näole. Mu nägu on täielikult lõdvestunud, mu otsaesine on sile, ilma kortsudeta. Mu põsed ja huuled on lõdvestatud. Ma rahunen, ma olen rahulik.  Kogu mu nägu on täielikult lõdvestunud..

 

 

Kommentaar esimesele etapile.

 

Esialgu see algetapp šavasanat võib teil võtta aega vast pool tundi. Kuid vastavalt sellele, kuidas te harjutuse omandate ja jätate meelde toimingute järjekorra, saate hakkama juba 10 minutiga.  Sisemise rahu, lõdvestuse ja soojuse tunne näitab, et teete harjutust õigesti. Ja ainult siis, kui hakkate tunnetama seda sisemist rahu ja soojust, võite edasi minna järgmisele etapile.

 

 

Teine etapp: 

Tähelepanu koondamine nendele kehaosadele, mis takistavad energia vaba voolamist.

Muistse Ida meditsiin teadis, et kehal on kindlad punktid, mis takistavad energia vaba voolamist.  Nüüd, mõjutades neid punkte, lõdvestame kindlad lihased, et reguleerida energia liikumine kehas. Kui olete omandanud esimese etapi lõdvestumiskunsti,  suudate kergesti väikese ja lihtsa mõtete kontsentreerimise abil viia need kehaosad lõdvestunud seisundisse. Peab lihtsalt mõtteliselt ette kujutama, kuidas see osa kehas muutub lõdvaks, pehmeks, sulab ja tasahilju kaob.

Inimese kehas on välja toodud 17 energia blokki:

1. Jalavarbad.

2. Pahkluuliiges.

3. Põlved.

4. Kubeme piirkond.

5. Anaalpiirkond.

6. Käelabad.

7. Naba piirkond.

8. Küünarnukid.

9. Kõhu piirkond.

10. Südame piirkond.

11. Õlad.

12. Kael, kõri.

13. Huuled.

14. Ninaots.

15. Punkt kulmude vahel.

16. Pealae piirkond.

17. Pealae tipp.

 

Enesesugereerimise valemid

 

Siin on täpsed valemid. Igat ühte neist, nagu ka esimesel etapil, tuleb korrata  3 korda ja 3-4 sekundi tagant..

Mu tähelepanu on jala varvastel. Jala varbad sulavad, lahustuvad, kaovad.

Mu tähelepanu on pahkluudel. Pahkluud sulavad, lahustuvad, kaovad.

Mu tähelepanu on põlvedel. Põlved sulavad , lahustuvad, kaovad.

Mu tähelepanu on kubemetel. Kubemed sulavad, lahustuvad, kaovad.

Mu tähelepanu on anuse piirkonnas. Anuse piirkond sulab, lahustub, kaob.

Mu tähelepanu on käelabadel. Käelabad sulavad, lahustuvad, kaovad.

Mu tähelepanu on naba piirkonnas. Naba piirkond sulab, lahustub, kaob.

Mu tähelepanu on küünarnukkidel. Küünarnukid sulavad, lahustuvad, kaovad.

Mu tähelepanu on kõhu piirkonnas. Kõhu piirkond sulab, lahustub, kaob.

Mu tähelepanu on südame piirkonnas. JAHEDUS, VÄRSKUS ja KERGUS on südame piirkonnas.   Hoiatus! Südant ei tohi sugereerida…lahustub, kaob…(võib seiskuda).

Mu tähelepanu on õlgadel. Õlad sulavad, lahustuvad, kaovad.

Mu tähelepanu on kaelal, kõril. Kael ja kõri sulavad, lahustuvad, kaovad.

Mu tähelepanu on huultel. Huuled sulavad, lahustuvad, kaovad.

Mu tähelepanu on ninaotsal. Ninaots sulab, lahustub, kaob.

Mu tähelepanu on punktil kulmude vahel. Punkt kulmude vahel sulab, lahustub, kaob.

Mu tähelepanu on pealael. Pealagi sulab, lahustub, kaob.

Mu tähelepanu on pealae tipul. Pealae tipp sulab, lahustub, kaob.

Ma olen täielikult lõdvestunud. Ma olen täielikult lõdvestunud. Ma olen täielikult lõdvestunud. Kõik blokeeringud on maha võetud, kõik segavad blokeeringud, mis segavad energia vaba liikumist. Kõik blokeeringud on maha võetud, kõik segavad blokeeringud, mis segavad energia vaba liikumist.

On jäänud ainult teadvus ja keha kui vaimsuse ümber oleva kesta tunnetamine.

 

Kommentaar teisele etapile

Peale seda, kui olete õppinud oma tähelepanu kontsentreerima kehaosadel, kulutate te igale neist lõdvestumiseks umbes 15-20 sekundit, seega terve šavasana teine etapp ei võta teilt rohkem aega kui umbes 5 minutit.

 

Kolmas etapp:

energia „peseb“ keha.

Nii, te olete nüüd täielikult lõdvestunud. Enam ei sega midagi energia vaba voolamist läbi teie keha. Seejuures teie teadvus on aktiivne. Hingake SISSE ja kujutage ette, kuidas energiavool ringleb teie kehas – siseneb jalataldadest ja peopesadest ja suundub pea poole. Ta tõuseb mööda sääri, läheb läbi põlvede, reite ja siseneb keresse. Läbi peopesade energia tõuseb kõrgemale – õlgade juurde ja ühineb ülejäänud energiavooga.. Hingates VÄLJA kujutage ette, kuidas energia valgub välja – voolab välja läbi punkti kulmude vahel.

Nüüd, sõltumata hingamise rütmist, kujutage ette, et te hingate rahulikult ja mõõdukalt. Energiavoog siseneb läbi jalataldade ja peopesade ja väljub läbi punkti kulmude vahel – see voog nagu peseks teie keha.

Üritage tunnetada energiavoogu. Võib-olla te  tunnete, nagu mööda teie keha „jookseksid sipelgad“ või teie lihased tõmblevad/surisevad kergelt. See on hea märk, sest see näitab, et olete õigesti teinud oma harjutused, ja et teis tõesti tekkis energiavoog.

 

Mida te võite tunda šavasanat praktiseerides.

   Mis toimub kehaga? Eri inimestel võib olla erinev reaktsioon šavasanaga tegelemisel. Ühed võivad tunda kergust, teised – keha täitumist jõu ja värskusega.

Siin mõningad reaktsioonid, mis peaksid ja mis võivad tekkida:

-          Intensiivne sülje eraldumine. See on reaktsioon, mis peaks harjutusi õigesti tehes tekkima. See on esimene tunnus energia tekkimisest ja liikumisest kehas. Seda sülge ei tule mitte välja sülitada, vaid vahetevahel alla neelata. Tsiguni meistritel on süljeneelamisele isegi oma ravimetoodika välja mõeldud.

-          Higi eritumine. See on hoopis erinev tavalisest higistamisest – võib olla vaid üksik tilgake mingist suvalisest kohast – kõrvalesta küljest, küünarnuki otsast, lõua otsast.......Võib olla ka mingis kohas imepeened ja kerged higipiisad. Tihti kaasneb sellega ka samas kohas nagu mingi soojuslaine liikumine.

-          Silmad lähevad märjaks. See võib olla mingite allasurutud emotsioonide, pingete ja negatiivsete energeetiliste laengute vallapääsemise tunnuseks. Kuid ülemäärase vedeliku eritumine organismist võib kõnelda ka sellest, et kudedesse on kogunenud liialt palju  eluks mittevajalikke või kahjulikke aineid, sealhulgas ka vett.  Regulaarsete treeningute puhul peaks selline vedelike (välja arvatud sülg) eritumine tunduvalt vähenema.

-          Suus võib tekkida kas magusavõitu maitse või kuiva tunne – nagu mõnikord peale sügavat öist und.

-          Võib tugevneda soolte peristaltika tekitades kõhu korisemise

 

ŠAVASANAST VÄLJATULEK

 

Peale šavasana kolme etapi täitmist võisite te sattuda poolhüpnootilisse seisukorda, mis on unesarnane ülemineku seisund. Seetõttu, lõpetades harjutused, peab temast sujuvalt välja tulema. Ei tohi järsku püsti tõusta!  Hingake rahulikult sisse ja välja. Silmad on ikka veel kinni.  Nüüd hingake ERITI AEGLASELT Sügavalt sisse ja SÜGAVALT välja. Silmad on ikka veel kinni.  Tõmmake enda poole vasaku jala varbaid, siis — parema jala varbaid. Silmad kinni. Nüüd tõmmake mõlema jala varbaid korraga, siis nihutage tallad varvastega ettepoole. Tehke uuesti sügav sissehingamine ja sügava sissehingamise ajal avage silmad. Hingake välja.. Ühendage käed „lukku“ ja tõstke aeglaselt ülesse, pea taha, üheaegselt neid välja keerates ja sirutades. Käte järel sirutage kogu keha ja tõuske istuli. Minuti-paari pärast võite püsti tõusta ja asuda oma igapäevaste toimingute juurde.

 

Lõdvestavad ja tervendavad rütmid

 

Saatuse tahtel, kallid kodulehe lugejad, oleme ka meie nüüd nn "Tarbimisühiskonnas". Sealhulgas tarbimise alal, mida nimetatakse "kunst". Nüüd kunsti, nagu, näiteks muusika järele, läheme ka poodi või turule sama lihtsalt, kui söögi järele. Ja ostes mõnikord kunstiteost - ja miks ka mitte - analoogiliselt toiduga, nõuame sellelt nüüd juba praktilist kasu, näiteks oma organismile. Nõudlus tekitab pakkumise: ja vaata, seal kus varem olid riiulid täis vaid kirevate katetega plaate populaarsete lauljate portreedega, näeme nüüd juba hulgaliselt plaate erinevate meditatiivsete salvestustega, tervendava muusikaga  ja harjutustega keha ning vaimu korrektsiooniks.

Aga heidame vahepeal pilgu minevikku 

Muusika ravitoime on tuntud juba antiikajast alates. Egiptuse preestrid püüdsid ravida muusikaga naiste viljatust; Vana-Kreeka templites muusika ja koorilauluga raviti vaimuhaigeid.

Esimestena märkasid muusika efektiivsust ravimisel vanad kreeklased. Juba kuulus Homeros kirjeldas, kuidas meloodiliste laulude esitamine aitas kaasa kangelaste haavade paranemisele. Võib muidugi arvata, et see on vaid kaunis kunstiline kujund, kuid on teada, et  Pythagoras oma koolis viis läbi spetsiaalseid õppusi koorilaulude esitamiseks, kuna ta uskus, et harmoonia muusikas sünnitab harmoonia ka hinges. On säilinud andmeid, et Pythagoras oli esimene, kes hakkas koostama ravimise raamatut muusikaliste retseptidega, kus igale haigusele oli ette nähtud oma meloodia.

Keskajal ravimine muusikaga läks moest, kuid 1621 aastal inglise mõtleja Robert Berton andis välja raamatu «Melanhoolia anatoomia». Selles on esitatud mõte, et muusika võib olla väga kasulik närvihaiguste ravimisel. 

XIX sajandil rahuliku lõdvestava muusikaga ravisid oma patsiente paljud euroopa psühholoogid, kuid tõeline huvi muusikateraapia vastu tekkis Läänes  alles XX sajandi keskel. Selle ravimeetodi pooldajad teatasid, et muusikaga võib ravida mitte ainult närvihaigusi, vaid ka teisi. Paljudes maades avatakse järjest uusi spetsiaalseid muusikateraapia keskusi, ilmuvad tõsised teaduslikud artiklid ja antakse välja eriala kirjandust. 

Õigustusega võib lugeda, et KAASAEGSE HELITERAAPIA „ISA“  on andekas Prantsuse uurija-arst Alfred Tomatis.  Tema tegi ära tohutu uurimistöö ja kasutas seda oma praktikas, kuid, kahjuks, tema ei realiseerinud enda teadmisi muusika loomes – seetõttu tema teadmised ei jõudnud laiade massideni.

Kuidas algas heliteraapia jõudmine rahvamassidesse.

Tormilistel 90-ndatel võis märgata Ameerika helipaate, väga juhuslikult kaunistatud, ja seletuses mainitud, et need on kirjutanud keegi Jeffrey Thompson, mingist "aju ja teadvuse uurimise organisatsioonist", mingite eriliste patenteeritud tehnoloogiate järgi, mis pidavat avaldama kasulikku mõju kuulajale. Muusika meeldis rahvale ja autor pani kokku päris suure kollektsiooni selliseid salvestusi. 

 

Mis puudutab sellise muusika patenteerimisse - see on ameeriklaste, kui rahvuse omapära - patenteerida kõik, mis maailmas võimalik. Aja jooksul aga selgus, et enamus tema patente olid ühe ja sama  põhimõtte baasil - resonantsi vastukajal, kui inimesed puutuvad kokku teatud rütmi või madala sagedusega helidega.

 

Rütmide maagia.

 ... Võtke kirikumuusika, Tiibeti munkade või gregooriuse laulud. Kui tähelepanelikult kuulata, võite kuulda, kuidas aeg-ajalt hääled kooris ühinevad, moodustades pulsatsiooni. See on üks märkimisväärseid efekte, mis on omane mõnedele muusikariistadele ja inimkoorile - moodustada pulsatsioone. Kui hääl või instrumendid lähenevad ühtseks, pulsatsioon aeglustub, ja kui nad eemalduvad - pulsatsioon kiireneb. Pulsatsioon on omane ka elukutseliste lauljate häältele, andes sellele erilise kuulajaid mõjutava jõu.

 

Pulsatsiooni asemel võib resonantsilist mõju avaldada ka mingi teine rütmi allikas, näiteks,  trummilöögid, šamaanide tamburiinid jne. Peamine on siin, et sagedusmõju (rütm) oleks diapasoonis 2 kuni umbes 40 võnget (lööki) sekundis. See huvitav asjaolu ei ole teadlaste tähelepanust  kõrvale jäänud - nad leidsid ruttu  ülalmainitud sageduse diapasooni seose elektromagnetiliste lainete diapasooniga inimese ajus.

 

Ja, nagu uuringutega leiti, et sõltuvalt sellest, mis tüüpi aju lained resoneerivad rütmiga, kuulajal võib tekkida ka vastav teadvuse seisund: aktiivsest ärkvelolekust sügava uneni.

Millised lained on siis meie peas?

 

Beeta lained - kõige kiiremad. Nende sagedus varieerub 14 kuni 100 võnget sekundis (või herts). Tavalises ärkvel olekus, kui me avatud silmadega jälgime maailma enda ümber, või koondame tähelepanu mingi jooksva probleemi lahendamiseks, need lained, mis domineerivad meie ajus,  on peamiselt vahemikus 14 - 40 Hz. Beeta lained on tavaliselt seotud ärkvelolekuga, virgumisega, kontsentratsiooniga, õppimisega, aga, kui neid on liialt palju - ka rahutuse või murega.

 

Alfa-lained tekivad siis, kui me sulgeme silmad ja hakkame passiivselt lõõgastuma, mitte millestki mõeldes. Võnked ajus seejuures aeglustuvad ning tekivad alfa-lainete "sähvatused", st võnked vahemikus 8-13 Hz. Kui me jätkame lõõgastumist ilma oma mõtetele keskendumata , alfa lained hakkavad domineerima kogu ajus, ja me sukeldume meeldiva rahu seisundisse, mida nimetatakse "alfa seisundiks". Ilmselt alfa seisund on "neutraalne", passiivne aju seisund; terve inimese elektroentsefalogrammis (EEG), kes ei ole stressi mõju all, alfa laineid on alati palju. Nende vähesus võib olla märgiks ärevusest, stressist, aju tegevuse häiretest või haigusest.

 

Teeta lained tekivad, kui rahulik või rahumeelne ärkvelolek muutub uimasuseks või unisuseks. Võnked ajus muutunud aeglasemaks ja rütmilisemaks, vahemikus 4 - 8 Hz. See seisund on tuntud kui "Twilight (videvik)", kuna inimene on une ja ärkveloleku vahel. Sageli sellega kaasnevad nägemused unetaolistest kujutlustest, eredatest mälestustest, eriti lapsepõlvest. Teeta-seisund avab juurdepääsu mõistuse alateadvusliku osa sisule, vabadele assotsiatsioonidele, äkilistele vaimuvälgatustele, loomingulistele ideedele. See salapärane, kättesaamatu seisund on pikka aega jäänud uurimata, kuna seda oli raske fikseerida enam-vähem pikemaks ajaühikuks. Enamik inimesi jäävad ju magama niipea, kui nende ajusse ilmub mingi natukenegi märgatav hulk teeta laineid.

 

Delta lained hakkavad domineerima, kui me jääme magama. Nad on veel aeglasemad kui teeta-laineid, kuna nende sagedus on väiksem kui 4 võnget sekundis. Enamik meist, kui ajus domineerivad delta-lained, on kas sügavas unes või teadvuseta seisundis. Siiski on järjest rohkem tõendeid, et mõned inimesed võivad olla delta seisundis, kaotamata teadlikkust. On märkimisväärne, et selles seisundis meie aju eritab kõige rikkalikumalt kasvuhormooni, seega on  ta nii oluline jõu taastamiseks. Uni ilma selle faasita ei anna tõelist puhkust - see on üks mõnede unerohtude tähelepanuvääriv puudujääk.

 

Aktiveerida aju teatud laineid võib mitte ainult heli abil, vaid ka valgussähvatustega, nõrga madala sagedusega vooluga ja rütmilise puudutamisega (kompimismõju). Aga kõige aeglasemad lained kutsub esile iidne ja hästi tõestatud moodus, mida tunnevad kõik emad – lapse kiigutamine.  Selle baasil on loodud elektroonilised seadmed, mis kasutavad samaaegset mõju mitmetele meeleorganitele. Ilmselt teatud lainete aktiveerimine ajus on seotud järkjärgulise meeleorganitega väljalülimisega ümbritsevast maailmast.

 

Praeguse seisuga on vist kõige tuntumad heliteraapia arengut mõjutanud isikud – tehes selle massidele kättesaadavaks:

 

Dr. Jeffrey Thompson                ja                       Robert Monroe

 

                                   

 

Dr Jeffrey Thompson.     (Kuula tema mõningaid helitöid siin)

Nagu juba märgitud, vaatamata patenteeritud tehnoloogiate nimede erinevusele , enamike autorite "psühhoaktiivsete" lindistuste kogumikud osutusid olevaks samalaadse toimega, kuid erineva tõhususega. Aga Thompson! - tema on ainulaadne. Muidugi, ka tema kasutas rütmilööke, kuid tema muusikas, vähemalt mitmetes albumites, oli midagi erilist - puhtalt emotsionaalne külgetõmme. Sellel muusikal on imeliselt rahustav mõju ja ta ei muutu tüütavaks.

Jeffrey Thompsoni muusika helimatriits, mis annab neile sellise unikaalse kõla, on üks põhjalikumalt uuritud vahendeid heli kasutamisel mõjutamiseks. Lisaks uskumatutele instrumentidele kasutab ta looduse hääli ja NASA kogutud helisid  kosmosest. Spetsiaalsete algoritmidega muundatakse nad ümber stereofooniliseks ja moduleeritakse alfa, beeta, teeta ja delta sageduste rütmidega - mõnede kompositsioonide koosseisus rohkem kui 10 erineval moel. Lisaks kasutab Thompson veel ühte toimemehhanismi, "alateadvuse esmane töötlemine". See mehhanism ei ole mingi peidetud "alataju" sisendamine või sugereerimine, mida paljud kardavad. Lihtsalt muusikasse on spetsiaalselt "põimitud" helisid, mida meie tavalises töörežiimis aju ei tunneta, kuid on äratuntav alateadvuse poolt. Võib-olla termin "alateadvus" ei ole päris õige, kuid valitud seetõttu, et puuduvad muud üldtuntud mõisted. Kuid jutt käib spetsiaalsest programmist, mis asub teadmata kohas peidus, kuid teab täpselt, kuidas ehitada valmis terve keha, alustades kahest kokkupõimunud rakust. See programm on igal ajal valmis koordineerima miljardite närvi-, keemia-, hormonaalsete, raku, lihaste, jne reaktsioone. Selle sisselülimine saavutatakse helidega, mille tekitab füüsiline keha (hingamine, südametegevus, siseorganite töö, hääl, jne), mis on varjatud nii, et neid võib ära tunda üksnes alateadvuses. Sama eesmärki teenivad spetsiaalselt töödeldud looduslikud helid (lindude, rohutirtsude, delfiinide-, tuule-, ookeani hääled), mida ei tunneta tavaline mõistus, kuid tunnetab kollektiivse alateadvuse "ökoloogiline" tase . Kõik see on osavalt ühendatud ühtsesse muusikalisse pilti.

Jeffrey Thompsoni muusikat peavad maailma terapeudid õiglaselt "klassikaks". Seda kasutatakse laialdaselt erinevatel eesmärkidel - isegi, näiteks,  narkomaaniaga võitlemise programmides.                     

(Kuula tema mõningaid helitöid siin)

 

Robert Monroe.

Peale J. Thompsoni muusika, on vaieldamatut efektiivsust omanud ka  "Monroe Instituudi" programmid. "Instituudi" asutaja, Robert Monroe, on tuntud oma "kehavälise kogemuse" eksperimentidega ja kolme raamatuga, mis on kirjutatud samal teemal.

 Niisiis, Monroe nägi, et vaatamata teadusliku Maailma poolt eespool kirjeldatud pulseerimise efekti laia tunnustamist, mitte keegi (enne teda) praktiliselt ei ole kasutanud nende mõju, kuulates helisid läbi stereo kõrvaklappide.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Asi on selles, et kui kuulata lähedase sagedusega helisid  erinevates kanalites (vasak ja parem), inimene tunnetab niinimetatud binauraalset pulsatsiooni või binauraalset rütmi. Näiteks, kui üks kõrv kuuleb puhast tooni sagedusega 200 võnget sekundis, aga teine - puhast tooni sagedusega 204 võnget sekundis, inimese aju poolkerad  hakkavad töötama koos, ja selle tulemusel ta "kuuleb" pulssi sagedusel 204-200 = 4 võnget sekundis, kuid see ei ole reaalne väline heli, vaid "fantoom". Ta sünnib inimese ajus ainult signaalide kokkupanekul, mis tulevad kahest sünkroonis töötavast aju poolkerast. Pannes binauraalsed pulsatsioonid üksteise peale mitu "kihti", saate hõlpsasti formeerida aju rütmilist aktiivsust õiges suunas, ning kutsudes sellega isikus esile soovitud vaimne seisund. Monroe oli üks esimestest, kes hakkas kasutama binauraalset pulsatsiooni, et õpetada inimestele eneseregulatsiooni teadvuse muutunud seisundite puhul. Ta tegi  palju lindistusi, isegi ajal, mil veel puudusid kompaktsed laserplaadid - eelkõige programme, et parandada õppimise efektiivsust ja aidata parandamatuid haiged. 

 

Muusikaga nüüd püütakse ravida ja isegi ravitakse hüpertooniat, hüpotooniat, neuroosi, kuulmise ja kõne defekte lastel. Muusikat kasutatakse sünnitusabi juures, kirurgias, hambaravis, samuti seksuoloogia, toksikoloogia ning narkoloogia juures.  Ajalooliselt on praktikas kinnitust leidnud, et vanal heal „klassikalisel“ muusikal on ikka kaasas käinud mingi raviefekt. Kahjuks, kaasaja noorus järjest enam tervist parandava klassikalise muusika asemel eelistab aju lammutavat „tümps“ muusikat. Nende vastus klassika kohta on ühene – ei meeldi. Kuid mitte üheski riigis pole sellist seadust, et ravim (ka muusikana) peaks meeldiv olema.

 

Mõned näited muusikaga ravimisest:

 

Et vähendada ärrituvust:

Bach - Kantaat number 2; Beethoven - "Kuupaiste sonaat".

Ärevuse kaotamiseks:

Chopin - Masurkad ja prelüüdid, Strauss - valsid.

Viha ja tigeduse vähendamiseks:

Bach - Italian Concerto, Haydn - Sümfooniad.

Rahustav muusika:

 Beethoven - Kuuenda sümfoonia III osa, Brahms - "Hällilaul", Schubert - "Kaks Mariat", Debussy - "Kuuvalgus“.

Peavalude vastu:

 Liszt - Ungari rapsoodia nr 1; Hatšaturjan - süit Lermontovi draamale "Maskeraad", Gershwin - sümfooniline süit "Ameeriklane Pariisis"

Hüpertoonia, kahtlustuste ja ettekujutuste vastu:

Bach - Kantaat nr 21, Concerto d-moll, Bartok - Sonaat klaverile, Chopin - Nocturne d-moll.

Aga Mozart-iga isegi viin muutub kangemaks!

Ja tõesti, kõige ebatavalisem muusika on loodud Mozarti poolt: see ei ole kiire ja ei ole aeglane, tasaselt voolav, kuid mitte igav ja samas väga võluv oma lihtsuses. See muusika toimemehhanism ei ole veel täielikult välja selgitatud, kuid nimeks on antud - "Mozarti efekt".

Populaarne näitleja Gérard Depardieu on seda täiel määral isiklikult tundnud. Kui ta kunagi noorena sõitis Pariisi, et see "vallutada"...kuid ta valdas prantsuse keelt halvasti, ning pealekauba ka kokutas.  Ülal mainitud tuntud arst Alfred Tomatis soovitas Gerardile iga päev vähemalt kaks tundi  ... kuulata Mozarti "Võluflööt" ja see tegigi imet - paar kuud hiljem Depardieu rääkis sama sujuvalt, nagu laulaks.

  Üle-eelmisel sajandil Bretagne kloostri nunnad  lasid oma koduloomadele muusikat mängida. Nad märkasid, et kuulates Mozarti serenaadi, lehmad andsid kaks korda rohkem piima.

  Jaapanlased leidsid, et kui Mozarti muusika mängib pagaritöökojas, tainas kerkib kuni 10 korda kiiremini. Parim ja kangem riisiviin-sake saadakse pärmist, mis on "kuulanud" Mozarti.

  Kanadas keelpillikvartetid mängivad linnaväljakutel Mozarti muusikat, et muuta liiklus sujuvamaks ja vähendada avariisid. 

 

 

 

 

Tagasi ülesse