 koobas.hobune.stream
|
|
Close Help | ||||||||||||||
Miks ma ei näe punaseid täppe Sulev, Tuuli ja Maarja |
||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||
Laupäeval siis hommikul kohtusime bussijaamas ja sõitsime Loksa teeni. Sealt algas meie Liiapeksi-Aegviidu 36 km matkarada. Kaarti meil sisuliselt polnud, kuid see-eest oli peaaegu kogu tee märgitud punaste täpikestega puutüvedel - siit ka üks matka põhilauseid - "aga miks ma ei näe punaseid täppe?" : )
Kui esimesed kilomeetrid männimetsas käidud sai, puges suvi hinge. Ja ei ole sealt enam senini lahkunud. Esiteks muidugi need linnud - praegu on lihtsalt uskumatult mõnus aeg metsas liikuda - linnud laulavad üksteise võidu justkui loomaaias. Kuna kõik reisiseltsilised teadsid varem umbes kahe linnu häält (öökull ja kägu), siis üksteise teadmisi ühendades oskasime lõpuks vahet teha nii laulu kui välimuse järgi juba metsvindil, salu-lehelinnul, väike-lehelinnul ja veel paljudel teistel. Teekonnal õppisime ära tundma veel mitmeidki linde-loomi - aga kõigest järgemööda.
Kõige esimene lihtsalt imeilus asi oli pärlijõgi, millest tuli jõkke visatud palgi abil tasakaalu hoides üle minna.
Jõe taga seisis meie tee ääres üks mahajäetud talu - kahekordne maja koos heinaküüni ja aidaga (Internetist uurisin, et see on Mati vana metsavahitalu). Isegi kuivtualett ja vana õunapuuaed paistsid silma. Oleks Tõnis seal olnud - ilmselt oleks ta jäänudki sinna pildistama. Järgmist maja kohtasime umbes 30 km pärast.
Varsti jõudsime Järvi järvedeni. Ehkki olime suht varajased - kell võis olla laupäeva hommikul kella 10 paiku - olid järveäärsed juba paksult kalamehi täis. Pingid, grillid, suitsukalad hakkamas. Limps. Tegemist on väga ilusate väikeste järvedega, aga kuna selle matka jooksul nägime veel nii palju ilusaid järvi, et lihtsalt kokku ei jaksa lugeda, siis jätkakem praegu oma lugu.
Järgnevalt ületasime Kõnnu Suursoo, kus oli ette valmistatud kena laudtee ja tee keskel väike tornike. Päike paistis suvesoojalt ja nii mõneski kohas lihtsalt istusime ja nautisime, kuidas väikesed männid soosamblast välja kasvavad.
Soo serval tõusis maa järsku kaks-kolmkümmend meetrit kõrgemale. Ja sellelt kõrguselt paistab palju, eriti kui arvestada, et ühel pool on lai avar soo ilma vaatevälja varjavate elementideta! Aga teisel pool - vaat see oli alles vaatepilt - laskus maa uuesti need mitukümmend meetrit allapoole ja selle põhjas - sinetas oma imeilusa tumeda veega Paukjärv, mis on ka Tammsaare Kõrboja peremehe jutustuse järveks (seal on see teise nimega). Tegemist on tõepoolest lihtsalt uskumatult kauni kohaga. Matkal nägime väga palju järvesid, kuid mitte ühegi järve kaldad pole soostunud, vaid lihtsalt maismaa järsku lõpeb ja algab järv. Nii ka Paukjärv. Ühes kohas lõpevad männid ja paarkümmend sentimeetrit edasi on juba mõnus liivapõhjaga vesi. Tegemist on infotahvli järgi Eesti ühe kõige puhtama veega järvega ja see on tervenisti liivapõhjaga. Paukjärve nimi tuleneb sellest, et selle järve peal erakordselt hea kaja on - vanasti olla jahimehed järvekaldal püssi lastes seitset kaja kuulnud. Selle põhjuseks on järve kõrged kaldad igal pool - needsamad oosid noh. Kaja sai seal ka ise proovida - tõesti, paar korda kajas vastu küll. Need kaldad on tõesti väga järsud ja kõrged - järveservas kasvavate mändide ladvad on peaaegu käeulatuses, kui ise seal oosi tipus vaatetornis oled! Ja vaatetornis sinna sügavusse sinetava järve poole vaadata on tõesti nauding - justkui kuskil Šveitsis oleks! Poleks uskunud, et sellist pilti Eestis kohata võiks!
Kui me seal oosi peal siis olime ja endale riisi tegime, nägime ka väga lähedalt üht toredat lindu, kes meid tervitama tuli - nimelt musträhn oma punase peatutiga. Laulis meile nii kenasti krri-krri-krri ja lendas oksalt oksale. Niisiis õppisime selgeks veel ühe linnu. Kui söök valmis sai, tuli sinna mäe otsa veel üks kena neljane grupp keskeas naisterahvaid, kes sealkandis kah ilmselt mingit jalgsi terviserada tegid. Ise veel ütlesid, et "tundub et jõudsime õigeks ajaks" (söök sai valmis) : )
Edasi kõndisime ümber paukjärve ja Noorte Meeste Kristlik Ühendus on selle järve ümber üsna mitu kena laagriplatsikest ette valmistanud koos puudega - kuhu võib lihtsalt minna ja oma piknikku pidada. Ehkki matkalisi nägime päevas nii mõndagi, ei märganud ometi ühtegi Paukjärve ääres olevat laagrilist. Ühesõnaga - sinna peab tagasi minema. Paukjärve kandis kaotasime silmist ka punased täpid, aga varsti, peale sipelgaõgijate tundmaõppimist leidsime õige raja jälle üles. Ja jõudsime Jussi järvedeni. Tegemist on viie järvega - Väinjärv, Suurjärv, Pikkjärv, Kõverjärv ja Linajärv. Matkarada teeb kenasti kõikide järvede ümber tiiru ning Väinjärve ääres on kenad laagripaigad ette valmistatud. Paraku olid seal kohad juba täis (sealsete poiste jutust jäi meelde fraas "vaata mismoodi Priidu püüdis!" : ). Sestap kõndisime muudkui edasi - ümber nende teiste järvede. Tuleb jällegi öelda, et kõik need järved asuvad nimodi kallastest mitukümmend meetrit sügavamal ja neil puudub üleminekuosa maismaa -> järv. Seega mingit pilliroogu või muda ei ole - järelikult ääretult kaunid järved ning ülevaltpoolt vaadates tunduvad nad veel kohe ERITI sinisinised. Järved pole ka väga suured - sellised paari hektari suurused ehk - nii et nende vahel ja ümber on väga mõnus matkata. Ühes kohas ühe kõrge oosi kaldal nägime vaskussi keset teed. Jube huvitav oli vaadata, kuidas ta tee pealt nimodi suts-sutsu haaval ära hakkas liikuma, kui tundis et me läheneme (tegelt olime tal siis juba täpselt nina all). Püüdis ennast rohukõrre taha peita. Niipea, kui jõudis tee servani, hakkas juba vudinal liikuma - siis ta sai juba paksu heina sisse peituda. Sealkandis märkasime ka ohtralt kopra tegutsemisjälgi. Ja nägime Näki Teed - suhteliselt lai ojake kahe järve vahel - selle kaudu liiguvad näkid ühest järvest teise.
Laagrisse jäimegi lõpuks Pikkjärve äärde.
Võtsime päikest, panime telgi püsti. Kui süüa hakkasime tegema, tulid jälle ühed matkalised.
Niisiis tegemist oli meile juba tuttavate tädidega. Pealegi olid nad veel väga lahked - kui kuulsid, et meil kaarti pole, andsid meile ühe oma kaardi! Kui tore, mõtlesin mina - lõpuks ometi on meil nüüd ka kaart, mille järgi matkata! : ) Tädid läksid edasi, meie aga tegime lõket ja grillisime vorste. Kui seal siis juba hämaras lõkke ümber istusime, siis oli ägedasti näha, kuidas nahkhiired vee kohalt putukaid püüdsid. Teevad seda ikka täitsa pimedas ja täiesti hääletult. Ikka siuh ja säuh - minul lendas jalge juurest paari meetri kauguselt mööda ainult. Tuus. Teekeetmine oli kah humoorikas - järvevees nimelt elasid mingisugused väikesed elukad - Tuuli ütles et Vesikirbud - suuremad koukisime lusikaga välja, aga väiksemad keetsime kummeliteeks... Öösel oli ühel hetkel ikka täitsa külm ka telgis. Aga siis hakkas jälle soojemaks minema. Hommikul siis umbes üheksa paiku hakkasime asju kokku panema ja süüa tegema. Kui poolteist tundi hiljem ei olnud vesi minu katelokis veel keema läinud, muutus asi kahtlaseks. Igatahes tundub, et minu bensukast ostet süütevedelik ei taga piisavat leegi temperatuuri, et vesi üldse keema läheks 20-kraadise õuesoojaga. Siit moraal: teinekord osta ikka ainult õiget piiritust. Ühesõnaga hädavaevu saime lõpuks tehtud imeväikse porstu neljaviljaputru (kolme peale). Paar võileiba kah hamba alla ja jälle teele Aegviidu poole.
Teise päeva matk oli ehk mõnevõrra üksluisem kui esimesel päeval, aga siiski sugugi mitte igav. Esiteks läbisime tohutu Jussi lagendiku - see on üks ütlemata suur väikeste kuplitega ala, kus ei kasva peaaegu ühtki puud. Põhjuseks on see, et 1960-ndatel viidi siin läbi kõikvõimalikke pommikatsetusi, sealhulgas ka tuumapommiimitatsioone, mistõttu ala korduvalt maani maha põles. Nüüd on see üks üüratu tühjavõitu liivane väli, mis on täis tohutuid pommiauke ja kõik täis lennukimürskude kilde.
Edasi viis tee meid jälle männimetsadesse. Ehkki vahepeal olid punased täpid jälle kadunud, leidsime õige teeotsa ikka jälle ülesse. Siit järgnes rada juba suures osas Aegviidu suusateedel - üks ülimalt ilus nurmenukkudega kaetud nõmm oli seal - väga suur ja roheline - ikka oma mitu hektarit! Praegu ei ole veel kõrget heina kaa ja lihtsalt nagu üks tohutu muru seal! Paljud inimesed lihtsalt korjasid nurmenukke seal! Tõeline muistne eesti. Lõpuks oli juba selline tunne, et Tuuli ütles välja tabava väljendi - "jälle üks nii imeilus vaade - lihtsalt ei jõua enam!" : )
Matka lõpuosas sai tuuli ikka jala traditsiooniliselt märjaks kah! : ) Sestap tuli saapad näpuotsa võtta ja ikka paljajalu läbi sooja raba kõndida. Väga mõnus. Üleüldse oli kogu teekond ikka väga mõnus. Need linnud, need järved, need maastikud, see ilm ja kõik muu. Ausalt öeldes poleks uskunudki, et üldse Eestis nii vaheldusrikka maastikuga piirkonda on. Ilmselt sai nende kahe päeva jooksul küll nähtud KÕIK maastikuvormid, mis eestis üldse esindatud on. Ja mis veel - õhk on selles kandis väga puhas ja mõnus - sellest annab märku ka puuokstelt alla rippuv habesamblik, mis on väga reostustundlik. Nii et kokkuvõttes - tõesti tõesti, nagu Maarja ütles - kuidas ka ei püüaks, seda matka on võimatu kahetseda! Need kes sinna kanti matkama plaanivad minna, võib soovitada teha matkarada läbi just Liiapeksist Aegviitu - siis jäävad esimesse matkapoolde need vaatamisväärsused, kus on palju vaja mäkke ronida ja turnida - esimesel päeval oled piisavalt virk, et kõike kaasa teha! : ) Rada teistpidi läbi tehes võib juhtuda, et jääd paljudest loodusepuudutustest mitteviitsimise tõttu ilma. : ) Kivi kotti!
|
||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||
