• Avaleht
• EGeS Võrumaa osakond
• Uuritavad Võrumaa nimed
• Otsin kontakti
• Sugupuud veebis
• Genealoogiaalane kirjandus
• Kasulikke linke

Kiä oll´ Jahviga Japs? Meelenpidämise õigus ja kirä õigus

(Kes oli Jahviga Japs? Mälu õigus ja kirja õigus)

Evar Saar, Võro Instituut

Ma olõ-i sugupuud uurnu, a et ma olõ seoilmaaigsidõ kotussõnimmiga as´ataja nimeuurja, sys olõssi huvitav teedäq saiaq, kuis noid inemiisi, kiä sugupuu pääl ommaq, elusast pääst kutsuti. Kotussõnimmin, minka üle kirälikku arvõstust alati ei peedäq, elässe õkva nuuq inemiisi kynnõkeelen nimeq, käibenimed eesti terminiga üteldült.

Luu moraalis om taasama pall´okõnõld jutt, et inne ku arhiivilättit uurma nakkadi, küsüge ummi vanõmbidõ elunolõjidõ sugulaisi käest.

Mul hindä suguvõsan om  sääne aig, ku vanaq omma koonuq ja järgmäne põlv eläs loodõtavalt viil kavva. A mu naasõ vanaimä om külän piä kygõ vanõmb põlinõ elänik, tuuperäst tarvitigi võimalust timä umatsidõ ja sugulaisi kottalõ küssü. Vilma Faster om tä nimi, sündünü 1924, Saru külän eläs. Timä miis´ Alfred Faster (1922) avit kah asju miilde tulõtaq.

Sarru peedäs Eesti kygõ pikembäs küläs. Midä suurõmb külä, tuud huvitavamba sääl nuuq läbikasunu suhtõq ommaq – nigu iks ommaq kyik kyikiga sugulasõq ja nigu iks, tulõ paprin ette hulga nimekaimõ. Tuust ka mu jutu päälkiri. Jahviga Japs oll´ Vilma vanaesä ja tä ristinimi oll´ Jaan Hanimägi. Tuudaigu, ku timä elli (1861-1932), oll´ külän Jaan Hanimäe nimeliidsi mitukümmend inemist, inämb-vähämb üteiäliidsigi vast viis tükkü. A Jahviga Japs oll´ ütsainus. Jahviga om talunimi ja Japs küländki haruldanõ mugandus Jaanist.

Vilmat hinnäst kutsutas Matsi Vilma, selle et tä eläs Matsi talun. Tä esä, Bernhard Hanimägi oll´ kah Matsi Pärnät. Jahviga talun sündünü Pärnät võtt´ Matsi talust naasõ ja sai nii ka küläkeelen tõõsõ nime. “Mamma oll´ Repän” ütles Vilma uma imä neiupõlvõnimme. Paprin omma seoilmaaigsõ sugulasõq külh priinimega Rebane, a ku võtta ette pesonaalraamat aastist 1826-1870, siis sääl sais inämbäste kirän Rebban. Nii taa Võrumaa näütel omgi, et aig, muud ja tõõnõ kiräkiil muutva nime kiräpilti, a suulinõ kuju, midä muialpuul ilman iks muutuvambas peedäs, pidä  kavvõmb vasta.

Kai Saagast Harglõ kogudusõ personaalraamatist naidõsammu Jahviga Hanimäki luku. Et kas saa edimädse huuga kätte niikavvõdalõ ku personaalraamadu laskva? Sai külh, tuu es võtaq päivägi. Proovi nüüd teile selletäq, midä kynõlasõq keriguraamaduq ja kuimuudu tävvendäs tuud vanaimä Vilma.

Kygõpääst ei olõq keriguraamatin kõrdagi säänest talunimme nigu Jahviga. 19. aastagasaal või säält löüdä neli Matsi tallu. Noid kattõ tallu, kon elässe Vilma ja timä sugulanõ Liira Juta, vannamuudu Rebäse Juta, kutsutas külh Matsi. A kolmandat kutsutas kas Ala-Matsi vai viilgi rohkõmb Käärmanni perekonnanime perrä. Tuu nime vannus tull´ kah personaalraamatust kõrraga vällä. 1861. aastal om kolmandalõ Matsi tallu tulnu väümehes Henno Kärman. Ma es loeq häste vällä, aga olõssi nigu kirotõt, et Rihha Juhh. poig. Nimega Henno om muiduki nii, et säänest muudu tuud nimme kirotõdi. Välläütlemine om Mehkamaa pruugin Henu, niisamatõ nigu üts tuu talu seoilmaaigsist perrätulõjist Henno Käärmann,  om Saru rahva jaos Käärmanni Henu. Ka kuulsa mõtsavelle Alfred Käärmanni esä oll´ Harglõ rahva jaos iks Kellä Henu. Ku mi võtami aon umbõs kolmsada aastat tagasi, peräkõrd sys olnu kimmämb tuud nimme vällä üteldä peräsilbi o-ga Heno.

Om selge, et nimeq sugupuun tulõ kygõ edesi anda nii, nigu lätte näid kirotasõq. A veidükese elegantsõmb olnu perrä märki ka olõtatav välläütlemine. Henno Käärmann sündümisaastaga 1838 oll´ kynõldun keelen tävveste kimmäle Henu, tuun ei piäq kahtlõma.

A põhilinõ jutt jäi meil poolõlõ hoobis talunimmi Matsi ja Jahviga manuq. Tõtõstõ, tuu, miä 19. aastasaa keriku- ja mõisakirjun om nelläs Matsi talu, kand rahvasuun nimme Jahviga. A Jahviga olõ ei sääne noorõkõnõ nimi, nigu  Käärmanni timä kõrval. Rootsiaigsõ kaardi pääl aastast 1684 – 150. aastakka varahampa – om sama kotusõ pääl Jaffika talu. Viil varahampa 1624 om Saru mõisa talupoigõ nimekirän Jawag Juergen. Tuun nimekirän või är tundaq kygõs viit nimme Saru valla katõstkümnest viiest vanast talunimest: Kebell Peep – Keveli, Aglick Marcus ja Peep –  Ahli vai Ahelo, Lennert Jann – Linnardi, Sopka Andres – Sopka. Nii et Jahviga om üts vanõmbit talunimõs kujunõma nakanu talupoja lisanimmi Saru külän ja ummõtõgi püsünü tenu rahvatraditsioonilõ, mitte tenu dokumentele.

Ma lugi personaalraamatut ja uurõ perän vanaimä Vilma käest, kedä timä mäletäs. Ummist sysarist ja vellist või tä pall´u kynõlda, Nimeki ommaq näil olnu muudsa: 1915 Elvi Anastasia, 1921 Kalju Bruno, 1927 Salome Sinaida. Tõist nimme muiduki kiäki ei pruugiq, a tegelikult kordusõq nii edimädse ku ka tõõsõ nime personaalraamatun perrest perrele küländki pall´u. Ommaq tuudaigugi olnu moodunimeq ja nimemooduq. Elvi miis Musta Riihhärd oll´ Jahviga talu viimäne eestiaignõ peremiis. Vananvanaesä nimega om ristitu üts latsõlatsõlatsistki, a samma nimme (Richard) ei üteldä vällä inämb Riihhärd vaid Ritsard. Ku tulõ tõnõ võõras kiil´, midä ütiskunnan lajalt opitas ja mõistõtas, muutus ka aastasatu tarvitõt vällämaa alguperäga nimmi välläütlemine.

Nelläs põlv (vanaimäle tõnõ)

Vilma papa Pärnät om sündünü 1883. Vilma lell August Hanimägi (1886) om tälle tunnõtu ku Peränurmõ August, selle et tä läts väümehes Kalli küllä Peränurmõ tallu. Augusti ja Minna latsi Lindat, Riihhärdit ja Õiet mäletädäs iks. Riihhärdit kutsuti viil Tarsi Riihhärd, selle et tä elli. Tarsimajan, kitsarüüpmelidse raudtii vahimajakõsõn.

Tsõdsõ Pauline kuuli latsõn ja tedä ei mäletädäq. Lell Eduard Hanimägi (1892) võtt´ naasõs uma külä tütrigu Anna Alide Pangi. Personaalraamadun selgele är märgit tuu, et preili Pangil sündü edimäne lats tütriguiän. Kuupäivist om nätäq, et Eduard võtt´tä ärq kolm kuud pääle sünnitüst. Ka laulatus peeti koton. Vanaimä Vilma säänest asja ei mäletä, ju sys tuul es olõq uma rahva jaos määnestki vahet. Külh om täl häste meelen, et Eedu ja Peede Liide elli algusõn Jahvikal, a sys lätsiq är Läänemaalõ. Läänemaa ellu kynõldi ku imeteku: ei olõq sääl suidsusanna ja lihha ei saaki suidsutaq, lõigatas niisama tõrdust ja pandas leevä pääle.

Järgmine lell, Pruunu (Bruno Alfred Jaan 1898), om Sarun tunnõt miis´. Tä kor´as rahvaluulõt ja vannavarra muuseumi jaos. Hanimäe Pruunul oll´ uma tarõ Jahviga talu kõrval ja täl oll´ hulga latsi, kinkast üts´, Enn, viil parhilla sääl majan eläs.

Tsõdsõ Ella (Ella Betty Marie 1901) tull´ kah Jahvikalt Matsi poolõ mehele. Ku Pärnät ja tä kälimiis saiva naisi kaudu poolõ katõ normaaltalu suurusõst Matsi talust, sys Ella abiellu tõsõ poolõ peremehes jäänü Pärnäti naasõvelle pojaga ja tedä kutsuti edespiten perekonnanime perrä Rebäse Ella.

Viies põlv (vanaimäle kolmas)

Vastre Vilma esäpuulnõ vanaimä oll´ Mai Hanimägi (1862), külärahva jaos Jahviga Maiõkõnõ. Ku timä miis´ Japs är kuuli, elli Maiõ peräotsan peris ütsindä Jahviga talun, selle et Matsil olõjast Pärnätist pidi saama perijä, a sai hoobis Pärnäti tütrest Elvist. Tuudaigu, 1930. aastidõ lõpu poolõ käve täl külän kygõ tunnõtumb võru keele korjaja Hella Keem, külärahva mälestüisin Keemi-preili. Jahviga Maiõ juttõ om mitmin võru keele raamatin är trükit, a üles võetu tä hellü kahjus ei olõq.

Maiõ ollõv olnuq küländki hindäette hoitja ja hõel vanainemine. Ku täl tujju es olõq, es kynõla tä esiki umatsidõga mitu päiva. Ka Hella Keem mäletäs tedä ku tujukat, a vanaperädse keelega inemist. Tüüpiline om, et väega lahkõst ja kygõga peri inemisest ei saaki vana murdõ korjajalõ hääd keelejuhti, selle et vastatulõlik inemine võtt vasta ka egäsugumaidsi mõotuisi vahtsõmba ao keelest. 

Maie tütrigunimi oll´ Kond ja peri oll´ tä säältsamast kõrvalt Palubi talust. Palubi Kull´akõsõq, üteldi Saru külän. Küläkiilsit nimmi üte hõimu kottalõ oll´ tõisilgi: Matsi Tsibiläseq, Leegust-Pipiq. Pipi nime olõ-i väega vana. Kyik 18. aastasaa peremehe Legusti Hindriki perrätulõjaq, kiä hindäle Hanimäe priinime võtiq, Jahviga Hanimäeq tõisi hulgan, ei kuulu Pipi hõimu. Tuu nimega kutsutas ynnõ Leegustõ talu 19. aastasaa lõpu peremehe perrätulõjit. Vana Pipi ollõv uma nime saanuq valgõst piimä vai pipi karva hammõst, minka tä suvi ku talv ringi käve. Tuu pidi olõma aig, ku keskmäne inemine inämb Harglõ traditsioonilist valgõt rahvarõivast es kannaq, a tummõmbat rõivast eelist. Kuis Vana Pipi tegelik ristinimi oll´, tuud Vilma inämb ei mäletägi. Timä latsi ja latsõlatsi om Pipi nimega kutsutu ja kutsutas parlaki, esiki ütte, kiä eläs hoobis Taheval.

Perekonnanimest Kond om viil huvitav tähelepanõk 1826-1870 aastidõ personaalraamatust, et sissõkandõ tegija om kirotanuq Pallopebu (Palubi) talu vana peremehe vahtsõs perekonnanimes Hans Konno (1765-1850) ja sys –no maha tõmmanu, parandanu: Kond. Sama asi om sündünü Hansi p. Peter Konno nime kirotusõn. Tuu personaalia täütjä tunnus üleüldse olõvat üts maakiilt häste mõistnu miis´.

Ku võtta lellist üts põlv tagasi, sys uma vanaesä Jahviga Japsi põlvkunnakaaslaisi Vilma inämb pall´und ei mäletä. Personaalraamatun om sysar Mai (1859), kiä om varakult mehele lännüq,  sysar Marri (1864) kinkast ei olõq muud sissekannõt, et tä lukõq mõistmine ja piibliluu mõistminõ om hää, veli Juhhan, latsõn ärq koolnuq, ja katsikist sysaraq Leno ja Liis (1869), kiä ommaq kah mõlõmbaq mehele lännüq.

Ainukõnõ, kinkast Vilma midägi kynõlda mõist, om Marin, tuusama keriguraamaru Marri, kiä oll´ latsõn karja hoitõn niipall´u halvastõ pikset hiitünü, et oll´ ullis jäänüq. “Marin oll´ olluq eläjidega Mustaii veeren konnu pääl, ku tull´ hirmudu suur´ piknõ. Tä es julgu inämb uman küünin ollaq, a pagõsi naabri karjalatsõ manuq Matira (Mati talu) küüni. Osa eläjit jäänüq umma küüni, osa pagõnuq ii viirde perve alaq. Piknõ leigi küüni palama ja tapp´ sääl sisen olluq eläjäq mahaq, a Marin hiitü tuud nii, et jäi ullis. Ku tä tõnõkõrd tark oll´, tekk´ talun tüüd, a ku huug pääle tull´ ja Ull´-Marin rüükmä nakas´, sis panti tä tsiapahta kinniq.” Niimuudu om tuu suur piknõ ja hirmsa juhtuminõ viimätses silmäpiiris parhillaq elävide inemiisi mäletämisen. Tuu asi võisõ ollaq umbõs 1875. aastal.

A tiidmist saa taastki hirmsast luust. Kasvai tuud, et Harglõ kihlkunna umaperäst naasõnimmõ Marin ei massaki keriguraamatust otsi, sääl om iks tavalinõ Marri kirja pantu.

Rahvaliku kutsmisõ jälgi keriguraamatun

Japsi esä oll´ Henno Hannimäggi (1823-1902) tyynäolidsõlt sys Jahviga Henu. Tä oll´ kats vuuri abielun, edimält Mariniga (Marri), kiä oll´Tammi Noorõ Henu tütär (noor Henno Täht) ja sys Hipõga (Hip) kinka esäs oll´ Rebbase Jaan Massing. Rebäse talu om Saru vallan olõman külh, a mitte Saru vaid Pundsa külän.

Henu esäs om märgit Soopka Jaan (1796-1861) kink nimi pääle priinimmi pandmist oll´ Jaan Hannimäggi ja kiä umakõrda oll´ Legusti Hindrik p. Sopka Jaan oll´ tä vast noorõmban iän, ku tä võtt´ Sopka talust naasõs Hipõ (sünd. 1801, koolnuq 1861 in Matsi). Sopka perisperemehes sai sõski Hipõ noorõmb veli ja Jaanist sai mynõs aos hoobis Wirth in Alska, määndse lisanime alt tedä külh keriguraamatust ei lövväq. Külh om timä poig Henno Hannimäggi uma edimädse naasõ perre man kirän ku Matsi Jaani p. Külläp tedä sys tuudaigu, ku Henu joba Jahvikalõ peremehes sai ja kosja läts, tuu taluga ka seostõdi. A kas vanamiist kutsuti Matsi Jaan, nigu keriguraamatun sais, vai iks Jahviga Jaan, nigu kyiki tuu talu elänikke ildamba ja tyynäolidsõlt ka varramba kutsut om, tuu küsümine jääs joba ilma peris selge vastussõldaq.

Esihindäst mõista olli 19. aastasaal kyikil inemiisil kerigukirjan väärnimmiga varustõt nimeq ja tõõsõq nimeq küläkeelen, miä niisamatõ vahel kerigukirja ommaq trehvänü, inämbäste sys, ku om vaia olnu inemise hindä jutu perrä kirja panda, kiä ommaq tä vanõmbaq vai kiä olliq ristesäs-ristimäs kutsutuq. 18. aastasaal aol tuud väärnimmi nall´a ei olõq, a hädäs saa lisanimmi vaihtumine.

Päämine om arvu saiaq, et nimi om varahamba olnuq iks tuu, minka inemist kutsutas, mitte määnegi hengele elus aos kinnitet etikett. Ja hää om, ku alustat tuu as´a selgitämist elävide inemiisi mant eläväst keelest, mitte ütsindä vannust dokumentest. Tõõsõst küllest om jälleki hää, ku suguvõsauurmisõn mynõ haru pääl elunolõja sugulasõ manu vällä jõvvat ja saat tä käest üle küssü, kuimuudu timä hindä umatsit ja sugulaisi mäletäs. Muiduki ommaq egän perreringin olnu umaq mammaq ja papaq, umaq Muidõ-lelläq ja liinatsõdsõq – kutsmisõq, miä ei olõq laembalt tarvitamisõ jaos inämb perisnimeq –, a esiki tiidmine, kas üts vai tõnõ inemine kutsõ umma immä viil mamma vai joba ema and midägi manuq. Kyik kokku and üte tõelidsõ elusa sugupuu, elusa ja rohelidsõ viil tuugi jao päält, kon elävält meelen inemiseq omma tegelikult joba ammuq mulla all.

Ja muiduki oppas tuu, kuis elun inemiseq ummi sugulaisi nimmi vällä ütleseq, kygõ parõmbidõ tuud, kuis nimmi tulõ tegeligult vanast kiräviiest vällä lukõq. Ku 19. aastasaa lõpu poolõ ommaki kirjapantu nimeq peritolult joba saksõmbaq ja maakeelen kutsmist võit pitäq vyyrast traditsioonist lainadu nime mugandamisõs, sys varahamba om külh nii, et keriguraamatulõ kirutõdi üles nimi talurahva suulidsõst nimevarast, esiasi et kiräviis oll´ tõnõ ja ristinimmi kirjapandmisõ traditsioon läts paikligust välläütlemisest lahku. A lisanimmi, ildamba talunimmi man tulõ külh imes panda kirotajidõ kuuldmist, ku häste nääq tegeligult võro vai tartu keele paigapäälitsit erijuuni vällä ommaq kuuldnu ja kirja panda pruuvnu. Tulõ ynnõ egä kirotaja umma süsteemi tabama oppi.