 koobas.hobune.stream
|
|
Close Help | ||||||||||||||
Kokkuvõteks võib esmalt öelda, et käesolevas töös tulid selgelt välja Eesti viimaste aastakümnete kliimale iseloomulikud muutused, milleks on temperatuuritõus ja sajuhulkade suurenemine. Ajavahemikus 1945-2001 on Türil lineaartrendi järgi tõusnud peaaegu kõigi kuude keskmised õhutemperatuurid, väiksem langus ilmnes vaid septembri ja detsembri juures (vastavalt 0,4 ning 0,3 kraadi). Enim on muutunud talve lõpuosa ja kevade alguskuude õhutemperatuurid. Temperatuuritõusu ulatuse poolest ületab märts kõiki teisi kuid: 1945.a aastal oli keskmine -4,7 kraadi C, tänapäeval on see vaid -0,5 kraadi C, seega on 57 aastaga kevadkuu keskmine õhutemperatuur Türil 4,2 kraadi võrra tõusnud. Suure muutuse on veel läbinud jaanuari (+3,6 kraadi) ja veebruari (+3,1 kraadi) keskmised õhutemperatuurid. On märkimisväärne, et tänapäeva jaanuari keskmine temperatuur ületab 1940-ndate märtsi keskmist ligi kraadiga, samale tasemele vaadeldava perioodi alguse kevadkuuga on tänapäevaks jõudnud ka veebruari keskmine õhutemperatuur. Sellega on seletatav ka viimasel ajal palju kõneainet pakkunud lumikatte vähenemisdendents: koos keskmise temperatuuri tõusuga on meie talvedesse ilmunud pikad, suisa kevadised sulad, mil lumi sageli täielikult kaob. Samas palju vähem on soojenenud suvekuud, vaid mõne kümnendiku võrra, stabiilsena on püsinud novembri keskmine.
Kuude sademete summade puhul on silmapaistvalt suur tõus täheldatav jaanuaris (+35 mm), oktoobris (+33 mm) ning novembris (+27 mm). Märkimisväärne on ka märtsi, veebruari ja detsembri sajuhulkade suurenemine (suurusjärgus 18-25 mm). Veel on teatav sajuhulkade tõus olemas aprillis, juunis ja augustis. Juuli sademete hulk on stabiilne, mais on see vähenenud 3 ja septembris 10 mm võrra. üldiselt tulebki aasta lõikes esile märgatavalt suurenenud sajuhulkadega külm poolaasta (oktoobrist märtsini, kuude sademete summad tõusnud 18-35 mm võrra) ning stabiilsem soe poolaasta (aprillist septembrini, kuude sajuhulkade muutused 10 mm võrra vähenemisest kuni 12 mm-se suurenemiseni).
Kokkuvõttes väljenduvad erinevate kuude temperatuurimuudud aasta keskmise õhutemperatuuri tõusuna 1,3 kraadi võrra. Kui 1945.a oli see keskmiselt 4,3 kraadi C, siis 2001.a juba 5,6 kraadi C. Muutused kuude sademete summades annavad aasta kokkuvõttes tõusu 185 mm võrra 57 aasta jooksul, mis on esmapilgul hämmastavalt suur. Samas tuleb siin rõhutada, et tegu on 12 kuu keskmiste sajuhulkade kogusummaga, mistõttu aasta summa suurenemine väljendab sisuliselt erinevate kuude sajuhulkade muutuste summat. Et aga soojemal poolaastal toimunud muutused on üsna tühised võrreldes külmemaga, mil kõigi kuue kuu summad on tõusnud ümmarguselt 30 mm võrra, väljendubki kogu aasta sajuhulkade muutus ligi 200 mm-se tõusuna (6 kuud, igaühe sajuhulk suurenenud ligi 30 mm annabki kokku 180 mm-se tõusu).
Nagu üldiselt selgus, jäävad suurimad kliimamuutused külmale poolaastale, soojemat iseloomustab märgatavam stabiilsus. Seetõttu esindab ka aasta kokkuvõttes ilmnev soojenemine ja sajuhulkade suurenemine eeskätt just talviseid ning kevadisi muutusi. Nii ei saa täielikult nõustuda seisukohaga, et Eesti kliima on viimaste aastakümnete jooksu läinud ainult merelisemaks.
Kõigi aastaaegade õhumasside liikumises toimunud võimalikke muutusi analüüsides jõudsin mõningatele üldistele järeldustele Eestis toimunud kliimamuutuste sügevamate tagamaade kohta. Üldiselt julgen väita, et mingit väga suurt muutust aasta jooksul meie ilma mõjutavate tsüklonite ja antitsüklonite üldvahekorras ei peaks vaadeldavast ajavahemikust üldse otsima. Ilmselt pole aasta sademete summa suur tõus tingitud mitte niivõrd tsüklonite sagenemisest, kuivõrd meid mõjutavate madalrõhkkondade aktiivsuse suurenemisest. See on omakorda on seletatav tõsiasjaga, et oluliselt on suurenenud tsüklonite mõjuvõim külmal poolaastal. Varem aktiivsed läänetsüklonid meist kaugemalt lõunast mööduma sundinud arktiline kõrgrõhkkond on viimaste aastakümnete jooksul tublisti nõrgenenud ja nii mõjustavad meie talveilma viimase 10-15 aasta jooksul peaaegu pidevalt võimsate Põhja-Atlandi tsüklonite kõige sajusemad kesk- ja lõunaosad, mis toovad meile ka varasemate talvedega võrreldes tublisti soojemat õhku. Justkui asenduseks talviste antitsüklonite taandumisele on Põhja-Euroopa kohale ilmunud võimsad suvised kõrgrõhkkonnad, mis on viimase 10-15 aasta jooksul nii mõnelgi suvel pikki põudu ja troopilist kuumust toonud. Vaatamata nende sageli jahedale Põhja-Jäämere päritolule soojenevad nad meie laiustel pilvitu taeva ja suure nurga all langevate päiksekiirte tõttu kiiresti. Samas pole suvised temperatuurid oluliselt tõusnud ega sajuhulgad langenud, sellel on minu arvates vähemalt 2 peamist põhjust. Esiteks on suvised suured antitsüklonid palju hilisem nähtus kui talviste läänetsüklonite mõjuvõimu tõus: alles 1990-ndatel on sellised kõrgrõhkkonnad muutnud väga suurteks ja püsivateks. Seetõttu pole nad veel jõudnud suviseid temperatuuri- ja sademetetrende oluliselt muuta. Teiseks tasakaalustavad selgete ilmade osakaalu suurenemisest tingitud päevaste temperatuuride tõuse jahedamad ööd. Pikkade kuivaperioodide sademetepuudujääke aga tasakaalustavad kuumade ja jahedate õhumasside kokkupuutel tekkivad võimsad äiksevihmad, mis on koos soojade kõrgrõhkkondade sagenemisega samuti ägenenud.
Siinkohal vajab vastamist veel üks küsimus. Nimelt püstitasin alapeatükis 2.4 eesmärgi kujundada analüüside käigus välja oma seisukoht kliimamuutuste üldise olemuse kohta. Seal oli juttu kahest tänapäeva levinud oletusest globaalse soojenemise ulatuse ning Eesti kliimas toimunud muutuste kohta. Esimene neist seostab kliima soojenemist ainult kasvuhoonegaaside hulga suurenemisega atmosfääris, pidades protsessi pidurdamatuks ning ennustades 21.sajandiks Eesti talvekülmade kadumist ja järjest suuremaid kliima soojenemisest tingitud looduskatastroofe kogu maailmas. Teise oletuse järgi on kogu soojenemine tublisti üle võimendunud, sest võrdlusandmetena kasutatavatel 1940-ndatel ja 50-ndatel oli meie kliima hoopis normist külmem. Seetõttu tekitab selle aja võrdlusandmete kõrvutamine tänapäeva normilähedaste ja võib-olla ka veidi soojemate ning sajusemate kuudega illusiooni väga ulatuslikust soojenemisest ja sajuhulkade tõusust. Sel juhul võib vaadelda soojenemist kui ajutist protsessi, mis pole väga ulatuslik ning võib asenduda uue külmen emisega.
Üldiselt kaldungi oma analüüsi tulemuste põhjal toetama viimast oletust. Samas ei välista ma globaalset soojenemist kui fakti, seda saab pidada kõigi toimunud muutuste aluseks ja algatajaks. Küll aga on Eesti asukoht Euroopa õhumasside "ristteel" ilmselt olnud faktoriks, mis on tegelikke muutusi siin tublisti võimendanud. Globaalse soojenemise käigus veidi muutnund õhumasside jõuvahekorrad annavad kõigepealt tunda ikka nende kokkupuu tealadel, kus kujunevad uued piirid. Et üldine soojenemine pärsib arktilisi antitsükloneid ja soodustab suviseid sooje kõrgrõhkkondi ongi meie talvedel suurenenud tsüklonite ning suvedel kõrgrõhkkondade mõju.
Kui vaadata tulevikku, siis olen üsna kindel, et Eesti talved enam eriti ei muutu, vähemalt mitte temperatuuride ja sajuhulkade tõusu suunas. Kuna oleme viimasel ajal sattunud läänetsüklonite soojadesse ja sajustesse piirkondadesse võib öelda, et praegused talvised temperatuurid ja sajuhulgad on lähedased maksimaalsetele võimalikele. Kui kliima ka jätkab soojenemist, jääme ikka nende samade tsüklonite lõunaosadesse ning püsivad suhteliselt kõrged sajuhulgad ja temperatuurid. Sel juhul jätkub arktilise õhumassi taandumine ja soojenemisdendents levib aina edasi põhja- ja kirdesuunas. Suve puhul pean võimalikuks soojenemisdendentsi süvenemist. Põhjapoolsed antitsüklonid muutuvad sagedasemaks, sajuhulgad vähenevad ja temperatuurid tõusevad mõningal määral. Samal ajal seisab Kesk-Euroopa silmitsi järjest suuremate üleujutustega, sest põhjapoolse antitsükloni serv blokeerib ikka sagedamini lõunapoolsete tsüklonite tee, sundides neid Kesk-Euroopas hääbuma. Seega võib suvine sademete jaotumine Euroopa eri piirkondade vahel oluliselt muutuda, samal ajal keskosa üleujutusetega sagenevad Ida-Euroopas ja Baltikumis pikad põuad.
Kliima soojenemise kasulikkusest või kahjulikkusest rääkides pooldan pigem viimast. Nagu selgus, võib see suurte rõhkkondade ümberpaigutumise ning uute püsivate ilmategijate ilmumisega häirida märgatavalt põllumajandust. On ju igasuguseks taimekasvatuseks soodsad mõõdukalt muutlikud suved kus sademeid on normaalselt ning nad jaotuvad ühtlaselt üle kogu vegetatsiooniperioodi. Seega on uute võimsate antitsüklonite ilmumine suvel pigem kahujulik kui kasulik. Seda nii Ida-Euroopale, kus varsti võivad tõsiseid probleeme põhjustada põuad, kui ka Kesk-Euroopale, kus võib taimekasvu järjest sagedamini häirima hakata liigniiskus.
Lõpetuseks võin öelda, et käesoleva töö kirjutamine tuli mulle kindlasti kasuks, tegu oli minu esimese katsetusega kliima uurimise alal. Kasutatud allikatest õppisin kliima olemuse kohta palju uut, mille vajalikkusele ma varem tähelepanu ei osanud pöörata. Samuti sai põhjalikult läbi uuritud Türi Meteoroloogiajaama arhiiv ning mõningate puuduvate kuude keskmisi temperatuure ja sademete summasid arvutades seda ka veidi täiendatud. Üldiselt võib öelda, et kliimamuutuste seisukohalt Eestis tõepoolest on, mida uurida. Samas selgus, et on täiesti võimalik viia meil toimunud kliimamuutused kokku üldises Euroopa õhuringluses tõenäoliselt aset leidnud ümberkorraldustega. Ja kuigi Eesti on tegelikult väga väike maa, seda isegi siin põhiliselt ilma kujundavate rõhkkondade mõõtmetega võrreldes, arvan ma, et meie kliimas viimaste aastakümnete jooksul toimunud muutused on piisavalt suured ja selges uunalised, pakkumaks huvi ka Euroopa ja maailma mastaabis.
