 koobas.hobune.stream
|
|
Close Help | ||||||||||||||
Kokkuvõtteks peab esiteks märkima, et töö kirjutamine oli raskem kui esialgu arvata võis, sest tegu on siiski minu esimese seda laadi tööga. Probleemiks polnud siiski mitte teadmiste vähesus vaid pigem korrektne vormistus ning oma mõtete võimalikult arusaadav sõnastamine. Sellele vaatamata õnnestus nii vormistus kui sõnastus mul lõppkokkuvõttes üsna hästi ning seetõttu tuli selle töö kirjutamine mulle ainult kasuks. Kindlasti tuli töö kirjtamine kasuks ka minu arvutitundmisele, sest õppisin töö käigus ära nii graafikute ja tabelite kujundamise kui ka piisavalt kiire kirjutamise. Samuti sain innnustust ilmavaatluste jätkamiseks tulevikus, sest nagu minu tööst näha, võib nende põhjal koostada vägagi huvitavaid tabeleid, graafikuid ja analüüse. Samuti aitab ilmaandmete analüüs kaasa teistele huvilistele parema ja ülevaatlikuma pildi andmisele antud perioodil Türil valitsenud ilmastikust.
Siiski ei leia antud töös käsitlemist kõik selle kirjutamise ajal tekkinud probleemid ja ideed, kuna vastasel juhul oleks selle valmimine palju kauam aega võtnud ning töö ise oleks tulnud veelgi mahukam. Järgnevalt käsitlen ülevaatlikult mõnda huvitavamat tekkinud ideed.
Üheks suuremaks tänapäeva meteoroloogia probleemiks on kahtlemata pikaajalised ilmaprognoosid. Siinkohal ei pea ma silmas ei mitmepäeva- ega nädalaprognoose vaid selliseid ennustusi, mis püüavad anda võimalikult varakult täpse ülevaate lähemate kuude või ka aastaaegade ilma kohta. Praegu on vägagi levinud viis selliste prognooside koostamine meteoroloogiajaamade arhiividest otsitud sarnase ilmaga analoogaastate põhjal. Kuid mina kaldun arvama, et alati pole selline prognoosimismetoodika kõige õigem. Peamine probleem selle metoodika juures on ilmselt seotud kliima soojenemisega, mis ennast vähemalt meie aladel viimasel ajal väga selgesti tunda on andunud. Seetõttu on üsna kahtlane kasutada näiteks eeloleva talve prognoosi koostamiseks mitmekümne aasta tagust sarnase suve ja varasügisega analoogaastat. Teavad ju kõik kes kunagi vanemate vaatlusandmetega tutvunud on või ise vanemaid talvi mäletavad, et veel 1960-ndatel ja ka 1970-ndatel aastatel olid soojad talved meie aladel suureks harulduseks: 10 aasta kohta võis neid olla maksimaalselt 2-3. Samas vahemikust 1990.-2000.a. õnnestus Türi Meteoroloogiajaama arhiivist leida ainult üks talv, mis oli võrreldav kuuekümnendate aastate külmemate talvedega ning kõik ülejäänud olid soojad või erakordselt soojad. Minu arvates oleks üheks alternatiiviks hakata uurima ilma seaduspärasusi lühemate perioodide (maksimaalselt 10-15.a.) kaupa, arvutades esmalt perioodi kesmised ilmaelementide väärtused ning seejärel sama perioodi aastaid keskmistega kõrvutades uurida kõrvalekallete seaduspärasusi sarnaselt minu uurimuse analüüsidega. Ütlen kohe ära, et ka sellise meetodiga ei saa mingeid eksimatuid pikaajalise prognoose koostada, küll aga võiks see ilmselt mingil määral suurendada praeguste pikaajaliste prognooside täituvusprotsenti. Üheks näiteks toon minu poolt Türi Meteoroloogiajaama arhiivi uurides iseseisvalt avastatud üsna selge ilmastiku seaduspärasuse, mis kehtis üldjoontes vahemikus 1992.-2000.a ja mida kõik minu töö lugejad soovi korral ise kontrollida võivad. See seaduspärasus kujutas endast 5-aastast ilmatsüklit, mille järel kordusid kuude ja aastate ilmastikud vahel aimatavalt, kuid osadel kuudel ka äravahetamiseni suure sarnasusega. Nii näiteks olid 1992.a. ja 199 7.a. kevaded jahedad ja sajused ning järgnenud suved kuumad ja päikeselised. Mõlemit aastat iseloomustab lumi ja miinuskraadid oktoobrikuu lõpus, külmavõitu november ning järgnenud soojapoolne talv. Ja nagu 1993.a. nii läks ilm ka 1998.a. aprilli lõpus suisa palavaks, kuid järgnesid jahedad ja sajused suved ning suured külmad novembris. Edasises hägustus see seaduspärasus pikkamööda, kuid oli aimatav veel 2000.a. oktoobri lõpuni. Alles 2000.a. november ei sarnanenud 5-aasta tagusega enam millegi poolest. Sellised ilmatsüklid väärivad tulevikus kindlasti eraldi uurimust ning võivad kaasa aidata ka minu oma pikaajaliste prognooside koostamisemetoodika väljatöötamisele.
Teiseks suuremaks probleemiks, mida käesolevas uurimuses eraldi käsitletud pole, on viimastel suvedel korduvalt Eesti eripiirkondi rüüstanud tormipilved, millede hävitustööd said eriti suured alad tu nda 2001.a. juulis. Paraku tulevad selliste nähtuste juures eriti hästi välja Eesti ilmavaatluvõrgu puudused, sest 40-50 kilomeetriste vahedega meteoroloogiajaamade lähedusse satuvad suured tormid vägagi harva ning veelgi väiksematel aladel möllavad keeristormid tegutsevad sageli meteoroloogiajaamadest kaugel maapiirkondades. Siin aitaks suuresti eraldi asjahuvilistest koosneva äiksevaatlejate võrgu taastamine (selline on Eestis aastakümneid tagasi edukalt tegutsenud). Ma arvan, et ka tänapäeval leiduks piisvalt huvilisi ning selline võrk saaks olema palju tihedam kui praegune meteoroloogiajaamade võrk. Samas oleks see kindlasti efektiivsem, sest erinevalt meteoroloogiajaamadest, kus äikesevaatlused on ainult üks väike osa suurest vaatlusprograamist, saaks selles osalejad pühenduda ainult äikeste jälgimisele. Seetõttu ei võtaks need vaatlused palju aega ega nõuaks ka suuri erialaseid teadmisi. Annaks ju ainult äikese algus- ja lõpukellaaegade ning pilvede liikumissuuna ülesmärkimine erinevate piirkondade vaatlejate poolt üsna hea ettekujutuse äikesepilvede peamistest tekke- ja kogunemiskohtadest ning liikumisteedest. Seetõttu annaks sellise vaatlusvõrgu organiseerimine võimaluse saada parem ülevaade meie riigi territooriumil esinevate ohtlike ilmanähtuste esinemisaegade ja -kohtade ning nende poolt põhjustatud kahjude ulatuse kohta.
Need paar probleemi peaks lugejatele tõestama, et meteoroloogial on veel piisavalt arenguruumi ning seetõttu ei tohiks ka asjahuvilistel olla probleeme endale huvipakkuvate ilmavaldkondade uurimisega. Samas tuleb silmas pidada, et meteoroloogiaalaseid teadmisi aitavad kõige paremini suurendada ja kinnistada ikkagi praktilised vaatlused ning seetõttu soovitan kõigil asjahuvilistel, kes neid veel pole teostanud, nendega võimaluse korral alustada.
Võttes veelkord ette oma 4-aastase vaatlusperioodi võib öelda, et enamik kokkuvõtlike andmeid ja järeldusi on juba eelpool iga ilmaelemendi kohta eraldi väja toodud, mistõttu ei hakka neid siinkohal enam üle kordama. Siiski toon ära mõned üldisemad seaduspärasused ja faktid, mis minu vaatlusandmete põhjal näivad kehtivat. Üheks oluliseimaks näib olevat kinnituse saamine ka meteoroloogidele kõneainet pakkuvale ilmaelementide väärtuste kõikumise korrapärale, mis tähendab üldjoontes seda, et ilmaelementide väärtuste kõrvalekalded kahele poole keskmist tasakaalustavad pikapeale teineteist. Sellest võib teha olulise järelduse kliimamuutuste ja ilma elementide väärtuste tasakaalu seotuse kohta: kui teatud ilmaelementide väärtuste kõrvalekalded keskmistest teatud pikema perioodi jooksul teineteist ei tasakaalusta, viitab see kliima muutumisele mingis kindlas suunas. See seaduspära tähendab teistpidi seda, et kliimamuutuse korral on asjatu otsida mingeid kindlaid seoseid ja korrapärasid pikema ajavahemiku (aastakümnete) ilmaelementide tasakaalus ning see omakorda räägib juba eelpool toodud kaugest minevikust pärinevate analoogaastate kasutamise vastu pikemaajaliste ilmaprognooside koostamisel. Samas lühemaid perioode (maksimaalselt 10-15 aastat) ei näi see seaduspärasus puudutavat, sest kliima soojenemine on liiga aeglane protsess, tekitamaks nii lühikese perioodi aastate vahel mingeid olulisi erinevusi. Sama ei tohiks prognooside koostamisel uurida ka liiga lühikesi perioode, mis hõlmavad ainult mõne aasta vaatlusi, kuna need pakuvad liiga vähe erinevaid ilmakäike, mistõttu on analoogide leidmine raskem ja jällegi võib prognooside kvaliteet kannatada. Optimaalseks perioodiks ilmaelementide väärtuste kõikumise seaduspärasuste uurimiseks peangi seetõttu 10-15 aasta pikkust ajavahemikku. Oma 4-aastase vaatlusperioodi põhjal võin lisada, et seaduspärasusi ei tuleks alati otsida ka kahe aasta või kahe järjestikuse aasta mingi kindla kuu ilmastiku vahel. Nii ei ole välistatud ei keskmisest soojemate ega külmemate kuude kordumine kahel-kolmel järjestikusel aastal. Nii olid näiteks 1999.a. ja 2000.a. aprillikuised temperatuurid keskmisest märgatavalt kõrgemad. Samas võib üsna kindlalt väita, et kui mingi ilmaelemendi väärtus püsib 2-3 kuud või kauem keskmisest ühel pool, siis järgnevatel kuudel kaldub ta tõenäoliselt teisele poole. Nii võib eelpool toodud analüüsidest näha, et keskmisest kõrgema õhurõhuga kevadtalvele ja kevadele järgnevad tõenäoliselt keskmisest madalama õhurõhuga suvekuud. Sellest võib omakorda järeldada sajuste ja jahedate suveilmade tavalisest suuremat arvukust. Samas temperatuuri puhul pole need seaduspärasused sugugi nii korrapärased, kuid nagu just öeldud, polegi õhurõhu seaduspärasuste avastamise korral vaja temperatuuriseaduspärasusi nii põhjalikult uurida, sest õhurõhu täpse prognoosi korral saab selle põhjal teha üsna täpsed järeldused ka õhutemperatuuri ning isegi sademetega päevade arvukuse ja sademete hulga kohta. See kui täpselt ilmaelementide väärtused ja nende kõrvalekalded erinevatel aastaaegadel teineteist mõjutavad vajaks aga samuti tulevikus põhjalikumat uurimist ning siinkohal oleks ennatlik oma andmetest selgunud fakte mingite põhjapanevate seaduspärasustena esitada.
Lõppkokkuvõttes võin öelda, et selle uurimuse kirjutamine tuli mulle kindlasti kasuks ning see uurimus täitis peamise püstitatud eesmärgi anda ülevaade nii minu vaatlusandmetest kui ka teadmistest ning analüüsi- ja jä reldusoskustest. See kui kõrgel tasemel need tegelikult on jääb juba lugejate endi otsustada.
